Esimene üllitis...

Käin tihti teiste bloge lugemas ning aeg-ajalt leian end mõtlemas, et kuidas on võimalik, et inimesed viitsivad kirjutada päevast-päeva üles oma tegemisi-toimetusi-mõtteid. Minul on raske pidada isegi tavalist päevikut. Kaks korda aastas otsin endale mõne kaustiku või ilusate kaantega märkmiku, kuhu kahe nädala jooksul kirjutan üles kõik juhtunud asjad ning siis viskan selle kuskile nurka.. kuni nelja kuu pärast tekib tunne alustada uuesti päevikut ja siis olen jälle hädas. Seekord võiks olla teistmoodi. Tahaks kirjutada oma mõtetest ning tahaks, et neile leiduks ka lugejaid. Selleks peaksin ma selle asja siin korralikult selgeks saama ja siis suure isuga blogima hakkama. Et oleks midagi lugeda ka või nii.
Muidugi võib osutuda probleemiks see, et lisaks sellele, et mul pole püsivust, et seda siin pidevalt täiendada, siis on minu probleem ka see, et tavaliselt ei viitsi ma pikalt kirjutada, olgugi et ma ei tea eriti inimesi, kes näiteks mind suudaksid üle rääkida, sest ma olen ikka nii jutukas et jube kohe.

Praegu näiteks rääkisin Mannule msnis, et ma võin ta oma internetipäeviku kaasosanikuks teha ja talle tundus, et see on üks õige IT-mehe jutt. Normanaalne.

Algus on tehtud.. nüüd peaks vist mõtlema selle peale, et ma peaksin hakkama igasuguseid asju siia endast kirjutama ja siis ilmselt oleks kõik veel palju parem. Tahaks loota, et see ei jäänud praegu minu viimaseks sissekandeks.