Niiet selline lugu siis. Täna hommikul äratas mind mu armas äratuskell, täpsemalt kell 7.30 Täitsa selline koolitunne tuli peale. Panin selle kinni ja 10 minuti pärast helises ta uuesti. Siis hakkasin otsima oma meditsiinilist kaarti ja immuniseerimispassi- mida ma ei leidnud, olidki need. Siis läksin hommikudushi alla ja siis puuderdasin veits nina otse totsikusse. Päris naljakas oli.. või noh, naerma ei ajanud, aga see oli üks nendest hetkedest, kus ma soovisin, et ma võiksin olla mees, et täpsemini asjale pihta saada:D
Igatahes, võtsin siis oma totsiku ja saatekirjad kätte ja hakkasin arsti juurde jalutama. Kell oli mingi mina ei tea, mingi 8.20 või umbes nii. Läksin siis, andsin selle totsiku ära ja hakkasin ootama, millal minu järjekord tuleb, et anda verd. Enne mind oli mingi 7 inimest ja parasjagu verd võttis ainult üks õde. Seda enam et ainult üks neist seitsmest oli nagu mingi 20-30 naine. Ülejäänud olid nii vanad penskarid, et kohe täitsa vanad. Neil on ju mingi veene ka raskem leida või mina ei tea.. ja sinna kabinetti nad komberdasid ka mingi päris kaua. Igatahes, siis kui minga lõpuks jõudsin sinna kabinetti, siis ma olin juba kolm korda peaaegu magama jäänud ja peale mind oli veel umbes 10 inimest, asi nagu tõesti venis ja järjekord oli nagu normaalselt pikk. VÕeti siis mult kaks totsikutäit verd- sups ja valmis- ja nutma ma ei hakanudki:D ja korras.
Siis mõtlesin, et käin perearsti juurest läbi ja et äkki mõtleme koos nagu välja selle, et millal mulle tuleks teha järgmine kord kaitsesüste. Selles mõttes, et difteeria ja teetanusesüsti aeg on mul alles 6 aasta pärast. Istusin siis jälle järjekorras ja ootasin ja ootasin ja siis selgus hoopiski, et ma oleksin juba eile võinud selle tõendi ära võtta ja põhimõtteliselt ma passisin seal polikliinikus ülemõistuse kaua lihtsalt niisama.
Siis tulin koju ja mõtlesin, et okeika, hakkan siis kooli pabereid sisse viima. Helistasin sinna ette ja uurisin asja ja siis mulle öeldi, et pean tulema täna registreerima, sest selleks on viimane päev ja ilmselt ma saan siis mingi päev päev minna erialavestlusele. Siis ilmnes, et ma olen kaotanud ära oma lõputunnistuse. Otsisin seda igalt poolt dokumentidest ja raamatute vahel ja siis käisin ema tööjuures küsimas, et kus see olla võiks ja siis mulle juba tundus, et mu meditsiiniline kaart peaks ka seal tunnistuse mapi vahel olema... igatahes ema ei teadnud, kus see oli.. ja siis ma vantsisin koju ja siis leidsin oma tunnistuse- SPORDIKOTIST:D ja siis helistasin Pätule et ta oleks stardivalmis ja siis mingi 20 mintsa hiljem ta helistaski ja siis oli kõik nagu täitsa okei:D hakkasime seiklema.
Kõõigepealt sõitsime 13-ga Pae tänava peatusesse ja siis kõndisime üle tee ja siis üks naine juhatas meid, et me peame nr 52 sõitma kaks peatust teisele poole ja siis me nagu sõitsimegi sinna. Läksin sinna kooli ja siis passisin seal ukse taga ja kirjutasin oma CV ja elulookirjelduse ja siis oligi juba nagu okeika... tegelikult ma olen hirmus väsinud ja kõht on ka tühi. Kuna emps on ka väsinud ja issu ka, siis ma pean minema poodi süüa ostma. Ja nii ongi... natuke kogun ennast ja siis lähen.. vähemalt see on tänases päevas hea, et kohe hakkab minu kiisu mu poole sõitma:)
He's my favourite boy(L)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar