Reede hilisõhtul tuli minu ühtekas siis minu juurde. Käisime väljas jalutamas ja õhtul olime suvevoodis ja rääkisime jälle Meie jutte. Kuulasime "imalaid" armastusest nõretavaid lugusid ja lihtsalt rääkisime. Me ei olnud ju juba kaks päeva näinud. Jäime tudu sisse ja kõik oli täitsa oksnoks.
Laupäeva hommikul lugesin talle ette viienda või kuuenda või seitsmenda klassi vene keele õpikut, Lauri Leesi "Vene keel- minu rõõm" Naerda sai, sest ma ei ole eriti usin lugeja ja puterdasin päris palju:D Lugesin Koljadest ja Toljadest ja Tallinnast. Luuletused tulid paremini välja, sest need olid mul veel vanast ajast natuke meeles. Ilmselt oli see õpik mõeldud kuuendale klassile, aga mule tundus, et mina olin sellest õppinud kaheksandas klassis. Siis helistas talle korduvalt tema vend, kes teatas, et suguvõsa kokkutulek käib juba täies hoos. ahjaa, unustasin mainida, et tal oli Paunkülas, vanaema juures, suguvõsa kokkutulek ja siis mina sattusin ka koos temaga sinna.
Seal olime üpriski vähe aega, sest kiisu issi helistas talle ja ütles, et ta ootab meid Peipsi järve äärde, Võtikverre.. sõitsime siis sinna ja käisime tema issiga poes ja sõitsime mööda küla ringi. Õhtul käisime mingi oja ääres jalutamas ja vaatasime tähti. Hoidsime üksteiselt ümbert kinni ja lihtsalt imetlesime. Muidugi käisid sinna kaasa ilusad sõnad ja kõik muu. Jõudsin järjekordselt järeldusele, et mul on temaga ikka väga, väga vedanud. Mul on olemas inimene, kes hoolib minust, austab ja hindab mind ning paistab, et tingimusteta.
Siis läksime tuppa, kus oli kolm reformvoodit. See maja oli vanasti olnud mingi metskonnamaja ning see paistis nagu mingi külalistemaja või -tuba olevat.. igatahes väga mõnus oli.. kuna reformvoodil on selline komme, et ta vajub auku, siis me võtsime madratsi ja panime selle põrandale. Üldiselt ongi nii, et meile meeldib rohkem magada madratsiga põrandal. Kuidagi mõnusam on.
Hommikul ärkasime ülesse ja läksime allkorrusele. Ta issi naine Evi oli meile juba pelmeene praadinud. Aga enne seda läksime tiigi taha sauna ennast natuke pesema. Pesime kopsikuga kikusid ja siis ta demonstreeris mulle kuidas saab miski trossiga libiseda üle tiigi. Mina seda katsetama ei hakanud, sest see oleks küll eriti tore olnud, kui ma oleksin karsumdi sinna tiiki kuidagi upakile kukkunud. Ma arvan, et mul ei oleks eriti naljakas olnud, aga kiisu oleks küll saanud hea peatäie naerda:D Siis läksime kööki sööma, väga maitsev oli, kiisu issi pani meile küünla ka lauale põlema ja täitsa tore oli. Siis läksime üles vedelvorstima ja vahepeal tulid Evi ja ta isa ülesse, et näidata meile konna:D Aga las ta olla siis. Kell hakkas juba mingi kaksteist saama ja me pidime hakkama tagasi Paunkülla sõitma, et võtta peale ta emme, venna, ta õe ja õe sõbranna.
150 km sõit kestis viis tundi, sest otseloomulikult oli meil vaja vahepeal teha musipeatusi ja siis käisime miskis kalatiigis ujumas ka. Alasti, nagu hipid. Eriti armas oli see, et mu kiisu kandis mind süles veest välja. Selles mõttes, et ma hüppasin talle sülle siis kui me olime umbes kaelani vees ja siis ta hakkas kalda poole kõndima. See on normaalne, et inimesed on vees kergemad, aga seda raskem tundub ta siis kui kõndida veest välja, selles mõttes, et ma olen oma kiisust umbes 30 kg raskem ja ta on mul ikka täitsa tubli, küll ta mind peale pulmi jaksab üle ukseläve ka tõsta:D Ahjaa, ja siis autosse tagasi jõudes tegime omale pulmafondi. See näeb siis välja selline, et morsitopsi on kogutud sente ja münte. Põhi on meil juba täis. Ja sellest topsist ei olegi kellegil plaanis võtta mustade päevade ajal suitsuraha või midagi sellist. Asi peab ikka õigesse kohta minema:D Ja otseloomulikult on kõigil luba lisada Valge Iluduse pulmafondi omapoolse toetuse:D Sõitsime siis edasi Paunküla poole ja tee peal jõin ma ära eelmisest õhtust alles jäänud Gini. See ei olnud eriti hea mõte, sest Paunkülla jõudes olin ma omadega päris purjust täis:D Ja süda oli ka paha:D Kiisu lubas mind viia kohalikku järve kainenema enne seda kui ta mind Tallinna hakkab viima.
Siis aga selgus selline asi, et Lehi ja tema sõbranna Kata olid juba eelmine õhtu Tartusse tagasi läinud ja autos oli kaks vaba kohta. Kiisu küsis, et äkki ma sooviksin temaga kaasa minna ja mina tahtsingi:D Siis helistasin oma emmele ja teatasin, et ma olen teel Tartu poole ja emal oli selle kohta öelda vaid seda ,et kas ma olen kindel, et mu mõistus on korras ja et talle tundub, et ma elangi juba Tartus. See oli ka natuke nadi värk, et ma unustasin oma rahakoti koju ja sularaha oli mul alles vist ainult sott:D Aga noh, jänes shampust ei joo ja las ta olla siis.
Sõidu ajal magasin natuke ja ärkasin üles selle peale et käis jälle üsnagi tormiline vaidlus. Võtsin ka sõna niipalju kui mõistsin, kuigi mitte eriti palju, sest vestlus käis Stalinist, natsidest, vabamüürlastest, anarhiast, satanismist, antisemiiitlusest ja muudest eelmise sajandi lugudest. Selles mõttes, et minule istub ajaloost rohkem eesti talupoegade seadused ja igasugused vanemad lood. Näiteks jagan ma rohkem Bartholomäus Höeneckest kui näiteks igasugustest Venemaa ja Saksamaa tegelastest, kelle nimegi mu keel ei väändu hääldama. Siis rääkisime veel Izmirist ja Tallinna kohalikest "tibladest" See teema ajab mu kiisut üsna närvi, sest ta leiab et igast rahvusest jobusid on olemas ja ta ei saa aru, miks just venelased on hammaste vahele eestlastele jäänud, sest Nõukogude Liidu ajal kannatasid venelased sama palju kui eestlased, kui mitte isegi rohkem. Muidugi on olemas neid umbkeelseid venelasi Eestis, kes ei oska teregi öelda ja need talle ei meeldi. Mina nõustun temaga, sest ma leian, et kellegil ei ole õigust arvata halvasti inimestest nende rahvuse, nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni alusel. Inimene on inimene, olgu ta kanadalane, tsiktõmm, asiaat või homo. Muidugi see homoteema on meil kiisuga hell. Selles mõttes, et tal ei ole homode vastu vist isegi midagi, aga talle see paraaditeema ei istu. Ta leiab, et nii võivad näiteks nekrofiilid hakata viie aasta pärast Suur-Karja tänaval morgidega paradeerima. Mõnes mõttes ma leian, et tal on õigus, aga samas inimesed peaksid olema natuke rohkem tolerantsemad.
Aga igaljuhul on nii hea, et ma saan Koiduga rääkida tähtsamatel ja vähemtähtsamatel teemadel. Sellepärast ta mulle meeldibki. Ja mitte ainult. Muidugi olen ma õnnelik ka selle üle, et ta on ilmselt maailma kõige armsam ja ilusam poiss ja selle üle, et ta hoiab ja hoolitseb minu eest nii nagu keegi seda teinud ei ole ja et ta suudab alati minu paha tuju ära viia. Vestlused temaga on huvitavad ning kindlasti mitte ei jää me kumbki oma arutlustel ükskõikseteks. Et ei ole lood nii, et me ainult musitame ja kallistame, me saame kõigest rääkida.
Kui jõudsime Tartusse, selgus, et ma olin oma digika unustanud Paunkülla, aga vist oli juba hilja tagasi hakata liikuma:D See muidugi on täiesti minulik, sest teist nii tuulepead on raske leida.
Õhtul jõin ta emmega rohelist teed ja rääkisime köögis igasugustest asjadest, siis tundsin, et ma olen juba täitsa väsinud. Pea valutas ka ja mul oli natuke moss olla. Aga minu kiisu on nii mõistev ja armas, et ta saab alati aru:) Ta nägi, et ma tahtsin turtsuda ja meie tavapärased vestlused ei arenenud nii hästi kui tavaliselt.. ja siis ta ütles mulle, et kui ma tahan selga keerata talle, siis ta võib mind kaisu sees hoida selja tagant ka... see on nii hea, et ta mõistab alati, millal on mul vaja olla natuke rohkem omaette või millal on mul vaja saada pai, et mu tuju paremaks läheks. Jäime tuttu ära ja hommikul ärkasin ma tavapärasel viisil. Saades kiisult põsemusisid. Ainult see ei olnud tavapärane, et ma olin ikka veel mossis. Pea valutas ikka veel ja siis ma ütlesin, et mulle käib närvidele kui ta mind kiusab. Selle peale ehmatas ta natuke ära, aga siis ma sain ise aru, et tema ei ole ju selles süüdi, et mul on paha tuju ja et mu pea valutab ja tema tahtis mulle ainult head. Muidugi see, et ma ta peale kärkisin peaks rõõmustama Pätut, sest Pätul oli ükskord mure sellega, et kui tema mind kõdistas talla alt, et mind äratada, siis ma pidin talle peaaegu kallale minema, samas kaks nädalat hiljem kelkisin oma blogis suurest rõõmust, et minu kiisu oli mind kõditades äratanud. Et ilmselt olen ma nüüd juba harjunud Koiduga rohkem ja julgen olla ärgates tavapärasem mina.. aga ma loodan, et ma rohkem niimoodi ei kurjusta. Siis läksime vaidlema sõnade üle "prototüüp" ja "stereotüüp" Minu kasutatud lauses tundus kiisule, et sõna prototüübi asemel oleks pidanud olema sõna stereotüüp. Et prototüüp on miski tehasest välja lastud algmudel. Aga mina arvasin, et "prototüüp" on inimeste jaotamine välimuse järgi ja "stereotüüp" psühholoogilises mõttes. Siis võtsime võõrsõnade leksikoni abiks ja sealt me ei saanud ka midagi aru ja mõlemad jäid oma arvamusele kindlaks.. aga las ta olla siis:D Siis lugesin talle ette raamatust "Peremees ja sulane" kaks esimest peatükki ja tema luges mulle ette kolmanda ja siis ma valisin oma vanast ajast lemmiku peatüki ja lugesin talle seda ette. Kiisule tundus, et Kivirähk on raudselt oma "Rehepapi" kirjutamiseks sealt ainestikku leidnud. Peale hommikulugemist läksin mina vannituppa ennast pesema ja kiisu keetis samal ajal kohvi ja tegi mulle võikusid. Ja kooris kurki ka:D Sõin hommikust ja siis natukene veel lehitsesime võõrsõnade leksikoni. Kiisule tundus pisut rõve, et ma hommikusöögi ajal arutlen sõna "smeegma" üle, aga eile kui ma olin natuke purjust täis ja teel Paunkülla ei suutnud ma seda sõna meelde tuletada. Nimelt lugesin reede päeval raamatut "kõigest mida poiss peaks teadma" või midagi sellist. igaljuhul see raamat on mõeldud 13-16 aastastele poistele, et nad teaksid oma muutustest kehas.
Siis tuli Taivo siia ja ta aitas Valge Iluduse ust natuke timmida ja nagu ikka sain ma kuulda jutte velgedest ja kummidest ja kõigest muust. Igatahes mina teatasin, et klapisääretihend peab olema nii puhas, et seda saab keelega katsuda (seda rääkis mulle Kats) ja selle peale ütles Taivo, et tal on ükskõik, aga mootorit ta suuga näppima ei lähe- seega sain mina varjatult teada, et klapisääretihend asub ilmselt mootoris:D
Siis sõitsime ülikooli, kiisu käis veel oma aktuse asja uurimas. Niiet neljandal septembril on tema filosoofiaosakonna aktusel ja siis kunagi tulevikus saab temast vene- ja slaavi filoloog, kui kõik läheb plaanipäraselt. Ma loodan, et ta õpetab mulle ka vene keelt, siis ma saan olla tema vääriline ühtekas. Ja siis lubas kiisu mind autoga ka sõitma õpetada, kuigi jah, kes teab, see teab, et ma esimese käiguga oskan platsi peal isegi sõita:D
Autos ma natuke mukkisin ennast ja siis tuli mõte, et me võiks sõita Tallinnasse. Ja nüüd ongi lood sellised, et varsti me hakkame Tallinna poole liikuma. Teel sinna käime Paunkülast läbi, võtame digika ja siis oleme Tallinna poisid. Mõte tekkis, nagu tavaliselt, eiteakust ja nii vist ongi parem. Nüüd- peale seda kui ma olen sedasama sisestust kirjutanud KAKS korda, sest otseloomulikult õnnestus mul see esimene kord kustutada (seetõttu on kirjutatud ka üpris lühidalt, sest ma lihtsalt ei viitsinud ega suutnud kirjutada nii värvikalt kui esimene kord)hakkame me sättima. enne seda sööme natuke. Kiisu käis just dushi all ja ta lõhnab just nii nagu maailma kõige armsam poiss lõhnama peab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar