Segased mõtted

Mõnikord ma tunnen, et ma pole ta jaoks piisavalt hea. Et ma ei ole teda ära teeninud. Tegelikult on see imelik, sest inimest ei saagi "ära teenida". Ta ei ole mingi trofee ega midagi, mida saaks "millegi eest". Armastus on ikka ilus asi, aga mõnikord on hirm, et äkki see kaob. Või tegelikult, hirmu valmistab see, et ma avastan viimasel ajal nii harva end selle peale mõtlemast, et ma olen endiselt õnnelik- ma olen nii ära harjunud sellega. Mitte kunagi ei tohi ära unustada, mis meil on head. Mitte kunagi!

Ma armastan Teda. Mõnikord vaatan talle otsa ja näen kogu maailma sealt. Teinekord tundub ta mulle jällegi nii kaugel. Me ei tülitse väga tihti, või tegelikult, meie tülid ei ole sellised, et peaksin mõtlema nii- nüüd on lõpp, aga ikkagi, mõnikord ei mõista ma teda üldse. Oleme koos olnud pea kaks aastat, aga mõnikord tundub nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta oskab alati üllatada ja samas on ta alati nii etteaimatav. Naljakas, ma tunnen end nagu pubekas, kes ei oska sõnu ritta seada ja tahaks kohe luuletada stiilis "armastus on nii ilus, samas nii valus...."

Ta oskab mind teha nii õnnelikuks nagu ei keegi muu ja samas suudab ta mind vist kõige paremini endast välja ajada (mitte et ta seda eriti tihti teeks, lihtsalt tean, et ta on selleks võimeline). Tahaks, et mina oleks talle ka seesama, kes teeb ta kõige õnnelikumaks ja ma tahakski jääda selleks. Vähemalt praegu tunnen küll nii, mõnikord leian end mõtlemast, et kool võiks juba läbi olla, võiksin erialast tööd teha, meil võiks olla OMA kodu, ehk isegi laps.. Vaadates kõrvalt oma sõbrannasid, kes on juba saanud lapse või rasedad, siis mõtlen, et meil võiks ka kunagi olla. Mitte veel, aga varsti. Mitte varsti, aga mõne aja pärast. Siis kui kool läbi on, siis hakkan suureks- ilmselt jäängi nii mõtlema, sest tegelikult vanuse järgi peaksin ma olema juba "suur", poole aasta pärast olen ka seaduse silmis nii vana, et käia kasiinos ja siis oleksingi täitsa täisealine.

Jutt jookseb laiali ära, ei teagi, tahtsin midagi kirjutada, et meelde jääks, et tegelikult olen ma õnnelik. Kui ma mõnikord arvan, et ei ole, siis tahaks et mulle tuleks meelde see, kuidas ma praegu istun diivanil ja kirjutan. Mõtlen oma Mupsust ja olen õnnelik, samas hinges on pisike okas.

Mõnikord ma tunnen, et pole ta jaoks piisavalt hea. Tahaks olla.