esmaspäev, märts 14, 2011

ajast maas sada aastat


Mul on siin nii kiire olnud, et pole saanud mahtigi kirjutada sellest, kuidas möödus minu visiit Eestisse ja kuidas on toimunud uuesti kohanemine Hollandiga.

Kust ma peaksin alustama? Nagu arvatagi võis, möödusid Eestis oldud päevad kiiresti, kuid seda, et nad NII kiiresti mööduvad, ei osanud ma uneski näha. Tulin, ei saanud eriti ollagi ja juba olin tagasi. Praegu tundub, nagu oleks see kõik olnud üks suur uni. Igatahes, märkimist väärt on see, kuidas mind Eestis vastu võeti. Tundsin end kui Kristina Šmigun, kes on tulnud koju taliolümpia kullaga. Tüdrukud olid mul vastas kolmemeetrise plakatiga (ausalt, ma ei liialda!) ja ma pidin suurest rõõmust nutma ja naerma ja isegi peaaegu püksi tegema. No niii tore üllatus oli lihtsalt!

Hirmus kahju on mul sellest, et ei jõudnud kohtuda nii paljude inimestega, kellega oleks tahtnud.. ning nii mõnigi kohtumine jäi ääretult üürikeseks.. järgmine kord kui tulen, siis pean tulema pikemaks ajaks, sest ausalt, 12 päeva on liiga vähe! Ja järgmisel korral võtan ma oma maailma kõige armsama peiksi ka endaga kaasa!

Kui tulin Eestisse, tegin nalja, et tulen eestlasi päästma - tahtsin kindlasti osaleda valimistel ja loovutada verd. Valimas sain käidud ning oma hääle antud, verd loovutada kahjuks ei saanud, sest selgus, et palju ei ole puudu, et peaksin ise vereülekannet vajama - nimelt olen endale organiseerinud aneemia. Nüüd söön hoogsasti rauatablette ja loodan, et tervis läheb paremaks. Aneemia seletab ära ka selle, miks on mul olnud suunurk juba pea kaks kuud katki ja miks ma olen juba mitu kuud olnud kogu aeg nii nii väsinud. Aga nüüd tunnen end juba palju paremini. Liha ma süüa endiselt ei taha, sest juba paljas mõte liha söömisest tekitab mul okserefleksi, aga kala olen nüüd paar korda söönud. Ei olegi nii hirmus.

Kui tagasi jõudsin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas kuskil saab olla nii soe! Päike paistis ja inimesed ei kandnud jopesid, kõik kohad on suudlevaid paarikesi ja nartsisse täis. Kodus selgus, et meie kassike oli olnud nii nii kurb ja nutnud iga päev meie ukse taga.. Asaf oli teda küll toitnud, aga tal ei olnud eriti isu olnud. Tänaseks on kassikese isu tagasi tulnud ja öösiti magab meie voodis. Täna öösel nt nägin unes, et olin rase, aga et minu kõhubeebi olevat liiga raske oma vanuse kohta.. olin väga mures. Kui üles ärkasin, sain aru, miks sellist und nägin - nimelt preili Kiisu oli end sinna kõhu peale kenasti magama sättinud.

Et kass oli siin nii kurb olnud, kui mind ei olnud, olid mu majanaabrid otsustanud, et kui me härraga siit välja kolime, et siis võtaksime kassi endale. Ma ei tea, kas see on Barti suhtes õiglane, sest see oli ju alguses ikka tema kass... oeh ma ei tea. Ja pealegi, ma sain Kaisalt ja Katsilt endale kingituseks nii vahva raamatu - "Eesti kasside atlas", kust leidsin endale kiisu, keda ma kindlasti tahan. Munchkin - jummel, see on nagu taksikass. Nii armas ja nii naljakas kass! See on isegi minu sõbrale sobilik, sest ta on alati avaldanud arvamust, et koduloom peaks olema ka natuke meelelahutuslike omadustega.. ja noh.. kui vaadata erinevaid pilte Munchkin-kassidest, siis arvan, et meelelahutuse koha pealt ta meid alt ei veaks. Aga noh, eks seda kõike näeb, kui oleme oma kodu saanud. Minu sõber igatahes ütles, et ilmselt meie Katzo sööks selle Munchkini ära, nii et mõlemaid me võtta ei saa.

Elame, näeme!

PS. Kui me üldse Hollandisse elama jääme, sest mul on kohalike inimeste mentaliteedist täiesti kõrini ja ka minu härra meelest võiks olla paremaid maid, kus elada... aga sellest kõigest mõni järgmine kord.

Kommentaare ei ole: