Sõpradest..

Ma hakkasin mõtlema inimestele, kes mind ümbritsevad ja siis ma mõtlesin, et kas ma saaksin nimetada kedagi mitte unustamata ja nii, et keegi ei solvuks.. ja kusjuures ma ei saagi seda teha. ja ma ei hakka isegi nimetama neid, kellest ma olen võõrandunud, kõik nad teavad seda isegi..ja siis ma hakkasingi mõtlema, et miks inimesed võõrduvad.

Tahes tahtmata, on praegu selline keeruline aeg, kus suurem osa minu tuttavatest vahetab kooli (keskkool->ülikool) või elukohta ning see on paratamatus, et me hakkame üksteisest võõrduma. Lisaks sellele on ka minu tutvusringkonnas palju noorperesid. See ka võõrandab. MInu sõbrannad, kes on olnud rasedad, räägivad, et rasedus ja laps peletab sõbrad eemale. et tulevad umes sxellised vabandused "jaa, ma ei helistanud sulle, sest ma arvasin, et sa niikuinii ei saa kuskile välja tulla" vahet ei ole, kas inimene saab välja tulla või ei saa, helistada võib ju ikkagi, et mitte kedagi solvata. Ja see on ka üks põhjustest, miks mina oma sõpradest/tuttavatest võõrdun. Mitte et ma rase oleks, aga mina olen see poiss, kes ei helista ise teistele. Minu sõbrad teavad, et ma olen selline inimene, kes võib vabalt ära libiseda, aga mis saab siis kui ühel päeval nad enam ei helista mulle? Kui ma olengi ära libisenud. Võin öelda ausalt, et mul on tekkinud hirm.
Terve suve ei ole ma Tallinnas olnud, iga päev küsib keegi mu käest, et kas ma olen ta täitsa ära unustanud. Ma ei ole kedagi ära unustanud, aga ma lihtsalt olen selline udune mees. Nüüd lähen uude kooli, eile sain juba mõnega normaalselt läbi.. ning mis saab siis kui ma ei näegi mõnda oma vana kallist koolikaaslast?
Võib-olla see ei olegi nii hull, sest kui ma olin pubekas-gängsta-bängsta, siis arvasin ka et ma ei suuda ilma selle seltskonnata elada. Praegu ei tunneks ma neist mõnda osa äragi, nimed on meelest läinud ja vähestega vahetame tänaval üksteisele vastu tulles viisakusest sõnu. Ma ei ole ülbe, aga tõesti, ma tunnen et mul ei ole suurema osaga nendest mitte midagi rääkida. Muidugi on mul ka sellest ajast inimesi, kelle heaolu mulle korda läheb.

Ja siis veel see, et ma ei tea, kas ma üldse olen hea sõber. Ma pirtsutan ja vingun, ja olen küllaltki enesekeskne. Ma ei tea, tahaks et mõistus pähe tuleks. Igatahes... poisid, jätke meelde, et te ei laseks mul ära libiseda....
Ja kui nüüd need, kes seda minu päris sõpradest lugesid, lugesid seda hästi, siis nad said aru, et ma olen küll kehv pugeja ja vabandaja, aga te ikkagi olete mulle väga tähtsad , hoolimata sellest, et ma kipun aina kaugemale jääma...