Homme proovipäevale

Käisin siis töövestlusel. Homme õhtul kell 21.00 algab mul proovipäev või õigemini siis, prooviöö. Kui tubli olen ja hakkama saan, siis saab minust ööbuffet teenindaja ning minu tööpäevad on kella 21.00-05.00. Hotell jättis mulle endiselt väga hea mulje. Juba ekskursioonil tundus mulle, et see võiks olla koht, kus ma näeksin ennast. Ning Valdo ütles meile, et me tegutseksime oma kõhtutunde järgi. Ma loodan, et ma saan homme ilusti hakkama, muidugi saan:)

Kui mu asjaajamised olid lõpetatud, siis helistas mulle Poku, et kuidas mulle meeldiks, kui ta tuleks mulle järgi. Mulle muidugi meeldis see mõte:D Käisime tema juures lapsekäru toomas ja siis käisime natuke Magistralis shoppamas. Nimelt meil oli täna osaline P-gängi koosviibimine. (osaline seetõttu, et meie kallis Pätu on ju täitsa kaugel meist, AGA me leppisime kokku, et läheme kogu kaadriga sinna Tartumaale ja musitame ta lihtsalt pooleks. Ning ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul;) Niiet, Pätu, hoia alt, siit me tuleme!)

Sõime lillkapsast ja porgandeid dipikastmega, jõime Mulinaadi ning õuna-piparmündimahla. Rääkisime lastest, rasedatest, meestest, Tartu külastamisest, vaatasime pilte ja Kixa tegi meile slaidishow oma sõpradest (ehk siis meist:D)

18.00 hakkas Potsul ja Kixal autokool, enne seda olid juba ära läinud Sirka ja Katu. Poku viskas Päpu ja minu koju ja ... TORE OLI!:)

Nüüd ma pean endale muretsema kuskilt sukkpüksid ning eest kinnise ninaga kingad. Seeliku lubas Potsu mulle laenata. Kõik on oksnoks poisid!


*Peale selle, et võib juhtuda, et ma olen ka nädalavahetusel tööl, mistõttu ei näe ma oma kiisut. Aga tegelikult ma igatsen teda. Tahaks saada pai ja silmamassaazhi. Tahaks teha talle põsemusi ja öelda talle otse kõrva sisse, kui väga ma teda armastan. Tahaks rääkida meie pensionäride jutte, tahaks naerda tema naljade peale, tahaks koos poriloikudes hüpata. Tahaks et ta ütleks, et mul on õigus, isegi siis kui me mõlemad teame, et tegelikult ei ole, tahaks et ta loeks mulle ette telefoniraamatut ning et me saaksime koos arutada raamatute üle "Kõigest, mida peaks naine meeste kohta teadma" või "Kõigest, mida poisid tahaksid teada". Tahaks nende üle vaielda ning naerda, lugeda, kuidas 46 aastane Gary ei kannata, kui ta naisel on jalas aluspüksid, mis näevad välja nagu tema ema lehvikud. Või kuidas 13 aastane Thomas ärkas oma esimese "märja unenäo" peale üles ning ema, nähes pidzaamapükstel valget laiku, lohutas teda. Tahaks koos arutada, kas me peaks sööma majoneesi leivaga või leiba majoneesiga. Tahaks päikesepaistel kõndida koos ühe vihmavarju all, tahaks et ta ajaks mu juuksed jälle sassi ja et ma saaks toriseda. Tahaks, et ta just praegu koputaks minu uksele, et öelda, et nüüd ta jääbki. Niipalju asju tahaks. Aga ei saa. Veel mitte.