Söö kala ära!

Tegelikult pole siin kaladega midagi pistmist. Lihtsalt kiisu luges minu eilse (loe:raske, esimese) koolipäeva konspekte.. ja siis ma olin sinna kirjutanud endale "Söö kala ära!" ja kiisule pakkus see hirmsasti nalja.. muidugi veel rohkem meeldis talle minu udupeaselt kirjutatud sõna : vesivesikud :D
Aga las ta olla siis.

Eile õhtul käisime pizzas ja siis tulime koju siidrit jooma. Jõime kahepeale umbes 5cm siidrit ja siis tekkis tunne, et me ei tahagi juua, vaid lihtsalt olla kaisu sees. Tekkis tavapärane klammerdumise tunne ning see ma-ei-taha-veel-et-me-nüüd-paar-päeva-ei-näe-armastan-sind olemine. Ma ei saa aru, miks on iga kord nii raske see? Kui me saame reedel kokku, siis juba laupäeval ärgates mõtlen ma selle peale, et jube, ma pean hakkama varsti Tallinnasse sõitma või et jube, pool aega on juba möödas ja siis ta sõidab jälle ära. Kiisu ütles ka, et tema on juba teisipäevase spliiniga (Loe: aristokraatlik meisendus) harjunud.. aga nõme on ikkagi.

Otsustasime, et me saame kauem olla koos nii, kui ma saadan ta bussi peale hommikul ja lähen ikkagi õigeks ajaks kooli. See muidugi tähendas seda, et me pidime ärkama kell 5.58 (ma tahtsin hommikul veel kirjutada blogi, mille pealkirjaks ma oleks pannud "Ma vihkan hommikuid. Ka ilusaid", aga mu pisike kiisupallike tunneb tehnikat ja suutis mind äratada nii, et ta ei saanudki kogu maailma pahandused enda kaela)

Tegime võikusid. See tähendab, et tema tegi, sest ma ei mäleta, mis, aga ilmselt olid mu käed tinast ja kell liikus nagu ikka liiga kiiresti.. ja kui kiisu ei asjataks, siis mul vist ei saakski midagi tehtud. Ja siis juba ruttu ruttu jooksime bussile, et ta jõuaks 7.35 bussile ja et mina jõuaksin oma koolimajja, mis täna oli siis Nõmme Muusikakeskkooli vanas hoones. Igatahes, sellest koolist kavatsen ma veel juttu teha:D

Ja siis me juba ruttu ruttu tegime brõnndadabrõnn... liiga ruttu... ja jõudsime bussijaama. Tegime viimased kallid, musid.. üritasime hoida tuju üleval, aga ikka oli kurb. Meenutasime seda, et kuidas me üleeile läksime tuttu, mina lugesin 2003 aasta Kroonikat ja tema ütles, et temal on jooksva või midagi seljas ja peab ruttu põhku ära viskama. Igatahes, täpselt selline tunne oli, nagu me oleks juba umbes-täpselt 80 aastat vanad ja sellest vähemalt 60 aastat iga õhtu üksteise kõrvale tudu sisse ära läinud. Ja üldse, tegelikult on meil ju lõbus ja hea olla. Ma lihtsalt ei saa aru, miks peab iga nädal see meisendus peale tulema.

Nüüd koolist.
Kell 9 hakkasid tunnid, selleks ajaks olin ma juba 3h üleval olnud ja omi asju ajanud. Koolimaja nägi välja selline, nagu Võsareportergi näitas. Seinas olid augud:D või noh. Slava ütles lapitud seina kohta :" Siin juba nagu käikski remont. Alustatud on, varsti saab valmis" Koolis oli külm, ja 10h passida on päris..selline hard task. Meil on kõik paaris tunnid, selles mõttes, et eile oli neli teenindusõpetust, neli kulinaariat ja kaks hügieeniõpetust. Ja täna oli meil siis kaks vene keelt (ma sain kiita, ofkoors, ma ju vene keele spetsiaalist, varsti lähen bensioooonile ja teretan teid kõiki pidupäeva pihta) kaks soome keelt (ma sain uuesti kiita, sest hääldus on mul hea ja ma oskan seda ju mingis mõttes rääkida ka, niiet, väga hästi.. õpetaja ütles, et ta sai kohe aru, et ma olen seda õppinud- selle peale muidugi ütlesid mulle teised, et ma olen "pugejas" et ma kahe õpetaja käest järjest kiita sain:D aga noh, ma olen juba kord selline eager beaver:D et siis... nali naljaks, onja:D) kaks majandusettevõtlust ja siis neli esmaabi tundi.


Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis oli pea soga täis. Nüüd ma olen väga täitsa ära väsinud. Lähen oma triibulisse suvevoodisse, kus on just täpselt üks maailma kõige armsam poiss puudu ja joon selle siidri ära, mis seal padja kõrval on.

Homme on mul töövestlus ja siis ma juba tean õige täpselt, millal ma pakin oma seitse asja ja kebin kiisu juurde vurrusid limpsima.

Vot tak.