Abiellumisest ja alkohoolikutest

Igatsus. Kurbus. Viha.

Jällegi on saabunud sellised ajad, mil ma olen kurb, või õigemini, millal ma ei leia enda ümber väga palju ilusat. Tavaliselt teevad mind õnnelikuks üpriski väiksed asjad, aga ka suuremad. Olgugi, et ma ei ole tihtipeale rahul sellega, mis mul on, teevad mind õnnelikuks päikesepaistelised ilmad, lumehelbed, kevadeti pungad ning igasugused muud silmale ilusad asjad.

Eile läks kiisu minu juurest ära, Tartusse. Tema planeeritud nädalavahetus Tallinnas kujunes kaheteist päevaseks komandeeringuks, mille jooksul me otsustasime abielluda, aga perekonnaseisuametis on ilmselt enne aastavahetust kiire käes. Seega- seoses Pätu ettepanekuga, otsustasime teha 16.12 spirituaalse ühinemise:D Sest kuupäevi ja esmaseid mõtteid ei tohi muuta. Pidi ebaõnne tooma. (Jällegi- hetk, kus ma olen korraga usklik ja ebausklik ja tegelikult vist mitte kumbagi?)

Viimasel ajal oleme palju rääkinud kokkukolimisest ning üldse Meist. Paistab, et ikkagi eksis õnn ka minu õuele ja on siia jäänud juba peaaegu pooleks aastaks. Lugesime vanu kirju.. kuidas me olime mais ja juunis nii ootusärevust täis.. ja kuidas meist on nüüd saanud tõsiseltvõetav Meie. Ametlikult ei ole me paar, prutad, ega peikad, see on ka nii Meie.

Täna hommikul ärkasin üles selle peale, kuidas ma kobasin käega vastu seina, sest ma otsisin Teda taga. Voodis oli külm ja paha. Mõtlesin selle peale, kuidas Ta võtab mind kaisu sisse ja ütileb "Tibu, saa oled nii pisike, kaod mu käte vahele lihtsalt ära" Olgugi, et ma olen Temast peaaegu 30kg raskem... aga ma oskan Talle nii külje alla pugeda, et ma lihtsalt tundun väike. Tunnen puudust sellest, kuidas Ta võib vaadata mind sellise näoga, nagu ma oleksin maailma kõige ilusam tüdruk, kuidas Ta silitab minu kõhul olevaid venitusarme ja ei tee sellist "öäkk-misneedon?" nägu, vaid teeb neile õrnalt pai. Tunnen puudust sellest, kuidas ma näen, et Ta tahaks oma sõrmega puudutada mu naba, aga Ta ei tee seda, sest Ta teab, et mulle see ei meeldi. Veel tunnen ma puudust umbes viiesajast miljonist Temaga seonduvatest asjadest.

Igatsus.

Õnnetu olen ma ka seetõttu, et (mina ei tea, see on vist nüüd jällegi see koht, kus Epp kirjutas, et vahel tahaks kirjutada kõigest, aga ei tea, kas tohib või tasub, sest need ei ole ainult temaga seonduvad asjad), et jälle, ma räägin JÄLLE mu isa on haige. Miks ma räägin sellest, kui haigusest? Millest ma üldse räägin?
Isadepäev. Emme ja väike venna olid teinud küpsisetordi. Isadepäeva puhul. Ahjus kerkis just õunakook biskviidiga. Ebamäärane uksekell. Ma alati kardan neid ebamääraseid uksekelli, sest kui keegi tuleb meile külla või koju, siis enne käib läbi trepikoja ukseluku piiks, mis annab märku, et keegi on tulnud trepikotta meie korteri võtmega. Seda piiksu seekord polnud eelnenud. Ainult ebamäärane uksekell. Selline nagu keegi oleks sinna uksekella nupu peale magama jäänud, või kobades selle üles leidnud ja siis lasknud käel lihtsalt alla vajuda. Ema läks ukse peale, meie kiisuga pikutasime suvevoodis, venna harjutas kitarri. Toas oli soe, õunakoogihõnguline ja mõnus, kergelt idülliline. Kuigi kõigil olid kõhud tühjad, sest me ootasime ju isa, et talle head isadepäeva soovida. Isa oli purjus. Mis sellest, et isa oli purjus, ikka juhtub? Ei, nii see asi päriselt ei ole. Kui eelmine kord mu isa võttis alkoholi, president Ilvese võidu puhul, siis ei saanud ta kaineks kaheksateist (18!!!) päeva. Ta joob üksi, või selleks perioodiks leitud alkassidest "sõpradega", ta joob ennast nii purju, et ei seisa jalgadel, ta käib keldrikorruste baarides, kus joodab hambutuid, kodutuid naisi. Seejuures on kõige hämmastavam see, et ta tavaliselt mäletab vaid joomise esimest ja viimast päeva. Niiet see on normaalne kui ta vahepeal näiteks kahte nädalat ei mäleta. Kui ta on purjus ja ta käest küsida, et kas see on normaalne, siis vastab ta, et on küll. Ta isegi ei saa aru, et midagi on valesti. Kui me ei luba tal poodi viina järgi minna või kuskile kooserdama (see on väga mark, elame suures paneelmajas, kõik tunnevad teda, ta on veel mingi korteriühistu juhatuse liige jne) siis ta lubab aknast alla hüpata ja hakkab närveldama. Kallale tavaliselt ei tule.. aga mul on endal komme teda mingisuguste asjadega visata või karjuda või lihtsalt nutta. Olen proovinud ka heaga, aga mis vahet sel on, kui ta niikuinii millestki aru ei saa. Kui ta on kaine, siis ta teab, et ta ei tohi juua... aga viimasel ajal üle kuu aja ta kaine ei püsi. Töö juures jäävad kõik projektid seisma (jah, vahel käib ta ka oma objektidel töllerdamas ja siis saavad ka ta alluvad juua ning tellijad lõpetavad tihtipeale lepingu), ise ta ütleb selle peale, et ega ta seepärast oma tööd vähem ei oska, aga kes sooviks tellida oma majja kogu elektri paigaldust kui projekti tegija ning elektrik on nii purjus, et ta ei seisa püsti, rääkimata sellest, et ta suudaks mingisuguseid juhtmeid ühendada?

Mul on tema pärast olnud elus nii palju marki ja tavaliselt ma ei julge kellelegi rääkida, et mu isa on alkohoolik selle kõige tõsisemas mõttes. Praegu hakkas küll kergem.. äkki peakski neid asju siin lahkama. Aga tõesti... ma ei jõua ega taha enam niimoodi edasi mängida.

Kurbus.

Ning mingis mõttes tekitab see minus ka sellist viha, et ma kohe ei tea. Ei ole enam isu rääkida. Kõik. Tühi

Viha.