Tuleb taas meie aeg, kurbusest silmades saab naer...

Ma ei ole sellest siin rääkinud.. tegelikult ei ole sellest üldse eriti kellelegi rääkinud.. ootasin, et aeg läheks paremaks. Meil vahepeal oli Mupsuga väike paus.. või noh, mis väike, me ei kohtunud natuke üle kahe nädala. Mõtlesime, et oleks aeg, et midagi muutuks. Me oleme koos olnud meie jaoks pikka aega, aga maailma mastaabis on see aeg justkui murdosa sekundist. Selle aja jooksul oleme end näidanud üksteisele nii heast kui ka halvemast ja väga halvast küljest.

Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.

Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.

Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.

Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.

Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.

Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.

Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.

Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.

Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "

Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.

Muuda ennast, muutub maailm mitte palju küll,

Kuid siiski sinu enda jagu.

Kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat,

Näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.

Jää iseendaks, jälle muutub miski,

Muutub maailm, paigale jääb sinu jagu.

Tekib hõredus, käib pauk ja jälle miski,

Kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu.

Jäääär- Muuda ennast