Täna ongi lõppemas see aasta 2008. Aasta on olnud üsna tegusid täis - kes on kolinud kokku, kes on saanud lapsi, kes on läinud lahku. Praegu mõtlevad kindlasti kõik, et homsest algab uus elu. Homsest hakkab pihta dieet ja trenn. Homsest jätavad mõned suitsetamise maha, mõned teised lubavad täna südaöösel, et neist saavad alates homsest paremad inimesed. Enam ei tee haiget lähedastele, enam ei valeta kallitele inimestele ning kindlasti hakkab alates homsest olema meie toad puhtad ja korras.. ning koolitööd ei jäeta enam viimasele minutile.
Tegelikult?
Homme trenni minna ei saa, sest on riigipüha, õppida ei saa sest on pidustustejärgne periood ning ka dieeti ei saa alustada, sest pole esmaspäev. Inimestel on vaja esmaspäevi ja aastavahetusi, et teha endale neid lubadusi, vahet pole, kas neid siis tegelikult jõutakse realiseerida või mitte. Mina igatahes tahan küll alates homsest olla parem inimene ja ehk õnnestubki mul see. Muud uusaastalubadust ma pole veel välja mõelnud, eelmise aasta omaga sain väga hästi hakkama. Eelmine aastavahetus lubasin nimelt, et ei lähe kodust meikimata mitte kuskile. See oli küll raske, aga võin öelda, et sain sellega hakkama. Meikimise hinnaks on see, et minu nägu on saanud endale juurde punne ja arme ning nahk ise on läinud kuivaks. Eks järgmine aasta teen siis hooldusaasta.
Milline oli minu aasta 2008
Aasta algas paljulubavalt, olime Kaisaga tema juures ja mina laulsin sada aastat karaoket ja tema tegi tantsu. Pildistasime end oimetuks ning jõudsime laulusuil ka Nõmmele rakette piiluma.. kuigi südaöösel olime veel silla all, olime siiski väga raketilised. Mõtlesime, et kui juba aastavahetus sai koos veedetud, küll siis on terve aasta selline. Seda tegelikult ei juhtunud. Terve selle aasta viimase kvartali oleme olnud riius ja see on väga kurb. Ma ei osanud arvata, et täiskasvanueas võib ka sõbrannade vahel selliseid riide olla - nüüd tean.. ja see valu on vahest ehk suuremgi kui väiksena. Kurbust tekitab tunne, et äkki ma ei saagi temaga mitte ühtegi aastavahetust koos olla või teha selliseid napakaid lubadusi, et me ei lahku kodust meigita mitte kuskile... niiet üks minu järgmise aasta soovidest oleks ka see, et ma saaksin oma kalli sõbranna tagasi.
2008 aastal oli minu elu esimene sess, mis oli väga närvesööv, aga millega sain ilusasti hakkama. Hakkasin isegi õppetoetust saama ja tundusin endale isegi päris nutikas ja ka tark:D
Veel käisime Kaisa ja Anna ja Katsiga Rootsis, oli vahva.. ja teate mis veel juhtus? Tartu rahu aastapäeval tegin mina oma senise elu viimase suitsu. Pärast seda pole ma mitte ühtegi mahvi sigaretisuitsu enda sisse tõmmanud. See vist oli minu aasta kõige suurem saavutus. Hmm - mida veel aastalt loota kui juba veebruaris on kõige suuremad õnnestumised ära olnud. Kevadel seiklesime Kairiga siin Emajõe Ateenas ning nalja sai palju. Mõned unetud ööd õppimist, aga ka mõni unetu öö tantsu ja tralli. Suvi oli see aasta väga töörohke, puhata peaaegu ei jõudnudki, aga sai käidud paar korda Tartus ja Vergis ja Pärnus ja isegi Riias ja Hiiumaal - vot see oli üks vahva reis! Sügisel käisin Hispaanias ja sain kasiinoealiseks ning talv on saabunud nii, et uusi saapaid ma osta veel pole jõudnud. Sain tööl käia ja töölt ära tuldud, isegi sain maksuvabalt ja palgavabalt Taskus töötada, õppisin, et mitte kunagi ei jää kannatlikult lepingut ootama, sest ei ole eriti mõnus saada töötatud aja eest poole vähem palka ning siis MSN-ist kuulda, et ma ei olegi enam seal töötajate nimekirjas.
Huvitav elu eksole. Mitte eriti.
Kuigi vahepeal on põnevust ikka ka olnud, aga lihtsalt kõik ei tule meelde ja mõnda asja ei pea vajalikuks ka siinkohal märkida.
Kas tundub ka imelik, et ma ei ole üldse selle aastaga seoses rääkinud oma Mupsust?
Mulle tunduks küll. Ja tegelikult tundub kogu see asi mulle imelik.
Suve lõpus läks ta Venemaale õppima, nüüd on ta tagasi, aga meie suhe on kummalisem kui kunagi varem. Ma ei oska öelda, kas siit üldse hakkab midagi tulema või mitte. Armastus on alles, aga see on niiiii harjumuspäraseks muutunud, et sure või ära. Kuhu kadusid liblikad? Mis sai sellest, et temaga kohtudes läksid jalad nõrgaks? Kas suhe peabki selliseks muutuma? Või äkki me ei ole lihtsalt üksteise jaoks mõeldud ja siis me raiskame väärtuslikku aega, kui oleme veel noored ja üritame end kokku sobitada, kui tegelikult ei ole see üldse vajalik ega ka meeldiv. Ma ei tea. Olen ikka armastusehiireke, aga ma tahaks, et see oleks teistmoodi. Tema tahaks ka. Koos on hea, aga midagi on kuskil läinud väga teistmoodi. Lahku minna ei taha ka, lihtsalt selle pärast, et lahku minna - kui juba minna, siis põhjusega. Oeh, ma ei tea.
Aasta 2008 oli siis üldkokkuvõttes pigem kurb kui rõõmus. See aasta jääb mulle alati meelde sellega seoses, et pidin kogu aeg ootama. Ootama millal üks või teine asi juhtub, ootama, millal Mupsu tagasi tuleb ja kui ta tuligi, siis oli kõik teistmoodi. Samuti jääb see aasta mulle meelde sellega, et sain valusa õppetunni sellest et tõelisi sõpru tuleb hoida ja neid hinnata. Ja ka see jääb loodetavasti meelde, et ilma töölepinguta tööle minna ei tohi.
Homsest hakkab parem elu.
Homsest hakkab dieet ja trenn, homsest alates ei tee ma enam teistele haiget.
Homme näete - ma olen parem kui kunagi varem!
kolmapäev, detsember 31, 2008
kolmapäev, detsember 24, 2008
teisipäev, november 25, 2008
Must masendus valge lume sees
Olgugi, et täna on ikka selline ilus, lumine ja mahe ilm, olen ma natuke kurb. Võib-olla hakkan haigeks jääma, aga võib-olla on lihtsalt suuremale rõõmuajale järgnenud kurbus.
Olen kurb, sest olen juba kaks kuud olnud riius oma väga kalli sõbrannaga ja ma ei tea, kas seda sõprust annab enam päästa.
Olen kurb, sest Mupsu on kaugel kaugel Venemaal ja ma tahaks täiega toriseda, aga ma ei saa ja siis ma saan tema peale kurjaks ja siis ma olen ka teistega kuri.
Olen kurb, sest Ingel on Hispaanias ja igatsen meie õhtuid ja hommikuid tee ja/või kohvitassi taga.
Olen kurb, sest kooliasjad on vist üle pea kasvanud ja ma ei tea, kas ma jõuan oma asjadega ühele poole. Tunnetuspsühholoogiast näiteks pole mul õrna aimugi.
Olen kurb, sest mul on süda paha ja tuju paha.
Ja väljas on nii ilus ilm... ja see teeb ka kurvaks, sest mul ei ole seda kellegiga jagada ja istun toas. Ja unenäod on kogu aeg nii hullud ja ma olen teinud inimestele haiget nii, et see on juhtunud täiesti kogemata. Ja olenemata sellest, et ma kulutan oma aega nii nagu oleks seda nii palju, ei suuda ma oma prioriteete paika panna ja mul ei ole aega nende asjade jaoks, mis on tegelikult olulised. Ja täna hommikul oli mu maine vara 12 krooni, aga ma käisin poes ja nüüd on alles mul 1 kroon.
Ja ma olen töötu, sest Taskust lasti mind nii üllatavalt lahti, et käisin korra reisil.. ja kui tagasi tulin, siis sain teada, et olen töötu. Kuna mul töölepingut veel ei olnud, siis ei saa ma midagi teha.. ja sain sealt ka vähem raha... ja peale minu lasti sealt lahti veel pooled töötajad ja nemad ei käinud isegi reisil.
Ja Pargis ma ei tööta ka enam, sest hotellil on rasked ajad ja neil ei ole enam vaja nii palju töötajaid ja minu nädalavahetustel käimisel pole ka enam kasu ja pidin lahkumisavalduse kirjutama. Kaks aastat ja kuu olin oma maailma lemmikus töökohas ja enam mul ei olegi seda.
Majanduskriis, baaah!
Olen kurb, sest olen juba kaks kuud olnud riius oma väga kalli sõbrannaga ja ma ei tea, kas seda sõprust annab enam päästa.
Olen kurb, sest Mupsu on kaugel kaugel Venemaal ja ma tahaks täiega toriseda, aga ma ei saa ja siis ma saan tema peale kurjaks ja siis ma olen ka teistega kuri.
Olen kurb, sest Ingel on Hispaanias ja igatsen meie õhtuid ja hommikuid tee ja/või kohvitassi taga.
Olen kurb, sest kooliasjad on vist üle pea kasvanud ja ma ei tea, kas ma jõuan oma asjadega ühele poole. Tunnetuspsühholoogiast näiteks pole mul õrna aimugi.
Olen kurb, sest mul on süda paha ja tuju paha.
Ja väljas on nii ilus ilm... ja see teeb ka kurvaks, sest mul ei ole seda kellegiga jagada ja istun toas. Ja unenäod on kogu aeg nii hullud ja ma olen teinud inimestele haiget nii, et see on juhtunud täiesti kogemata. Ja olenemata sellest, et ma kulutan oma aega nii nagu oleks seda nii palju, ei suuda ma oma prioriteete paika panna ja mul ei ole aega nende asjade jaoks, mis on tegelikult olulised. Ja täna hommikul oli mu maine vara 12 krooni, aga ma käisin poes ja nüüd on alles mul 1 kroon.
Ja ma olen töötu, sest Taskust lasti mind nii üllatavalt lahti, et käisin korra reisil.. ja kui tagasi tulin, siis sain teada, et olen töötu. Kuna mul töölepingut veel ei olnud, siis ei saa ma midagi teha.. ja sain sealt ka vähem raha... ja peale minu lasti sealt lahti veel pooled töötajad ja nemad ei käinud isegi reisil.
Ja Pargis ma ei tööta ka enam, sest hotellil on rasked ajad ja neil ei ole enam vaja nii palju töötajaid ja minu nädalavahetustel käimisel pole ka enam kasu ja pidin lahkumisavalduse kirjutama. Kaks aastat ja kuu olin oma maailma lemmikus töökohas ja enam mul ei olegi seda.
Majanduskriis, baaah!
esmaspäev, oktoober 20, 2008
Minu maailma kõige toredam sünnipäev nr 2 ja nr 3 ja Hispaania ka
Oeh, palju aega on mööda läinud, aga ma lihtsalt PEAN seda teistega jagama... et pärast oma esimest maailma lahedaimat sünnipäeva läksin Tallinnasse ja siis selgus, et minu uus sünnipäev on üllatuslikult Küllikese juures. Juhtus nimelt selline lugu, et läksin siis sinna kohale... ja hakkasin kinke saama... ja ühes kotis olid suured suures kõrvaklapid.. ja siis ma olin hästi õnnelik ja siis ültesid Pille ja Mannu et see pole päris kingitus, et kink on hoopis midagi muud.. ja siis ma nägin et seal oli üks cd plaat ka... ja siis pandi see arvutisse.. JA NAD OLID MULLE LOO SÜNNOPÄEVAKS TEINUD:D loo nimi oli Faxing Sälli Mõmm ja see oli Pille ja Mannu ja Deadmau5 ja Mannu isa koostöö tulemusena valminud lugu, mis on minu maailma kõige lemmiklugu, sest see on lihtsalt nii armas! ja siis sain veel Hugo Boss Femme lõhna, mis (nagu eelmiseski postis mainisin) on üks mu lemmiklõhnadest.... no mida pakki, ei suutnud oma õnne ja rõõmu varjata...
ja siis pidin oma töökaaslastega pidu pidama, aga Kristjan oli siis reisil ja ei saanud ja siis ma tegin talle nalja, et korraldagu mulle siis ise pidu... mõtlesin et äkki ta unustab ära, aga äkki ei unusta ka.. noh kuigi ma teadsin tegelt et ta ei unusta ära, aga võimalus on ju alati olemas:D
Läksin siis reisile, Hispaaniasse, Ingli sünnipäeva puhul talle külla. Olime kuuekesi, Pätu, Kriss, Kädi, Joonas ja Riff ning meil oli väga lõbus! Käisime siis Barcelonas, Tarragonas ja Valencias ja Port Aventura lõbustuspargis ka... 10 sigalõbusat päeva lendasid linnulennul.. kuigi viimasel kahel või kolmel päeval oli juba täiega näha, et kõik inimesed olid väsinud ja omavahelised suhted hakkasid ka veidi halvenema, aga õnneks sai reis enne läbi kui tõeliselt halvad emotsioonid jõudsid tekkida. Ja juudas, ma isegi sain armuda:D Kohtasin kuuma lõunamaa meest, kelle nimi oli Ramon. No okei, ta ei olnud eriti ilus ja ta oli minust vist isegi lühem ja ta hambad olid väga tumedad... aga midagi oli temas sellist, et iga kord kui ma talle otsa vaatasin, tahtsin ära minestada. Muidugi midagi ei juhtunud ja ma ei väljendanud ka talle oma Suurt Armastust, aga lihtsalt, see oli minu jaoks üks reisi põhiasjadest. Ja ta tegi maailma kõige paremat Mojitot, sest see oli kuuba baar ja ma ei saanud aru, ta vist oli üks omanikest ja seega vist ka kuubakas:D igatahes, väga kihvt oli.
Praegu katsun harjuda jälle külma ilma ja kooliga, rasked on mõlemad.
Ohh ja mis veel. Tulin siis mina tagasi, telefon piiksus kogu aeg tulevate sõnumite tõttu, mis oli teele läkitanud härra Kristjan... a'la "Lähenemas on midagi suurt", "Pidu hakkab 18.5 tunni pärast", "Peo värv on kollane", "Õhus on peo hõngu", "Peoni on jäänud 6.5h" jne jne kui tahtsin teada, kus pidu asub, siis ma sain aint riielda, et ärgu ma olgu nii uudishimulik, aga ise saatis mulle iga poole tunni tagant üllatussõnumeid... ja siis lõpuks sain teada, et pidu toimub Olümpia hotellis... läksin siis kohale, juba uksel ootas mind vahva pilt 
ja siis pandi mulle kaela vetsupaberirullid ja siis anti mulle kätte vahtralehtedest kimp ja anti mulle üle mu pokkerimängu-joogikülmutid:D
no... ja siis oli edaspidi nii nagu võite näha juuresolevalt pildilt... PALJU HULLU NALJA!
aga kogu see toredus maksis mulle vist nüüd kätte, loodan, et see laheneb:(
teisipäev, september 30, 2008
Minu maailma kõige toredam sünnipäev
Kolmapäeva õhtul (24.09) läksime pärast tööd Pätu ja teistega Pätu kursavenna Jaani juurde, et minna hiljem, nii 00-01 paiku Illusionisse ja teha üks retrotants. Istusime seal vaikselt ja tegime piipu ja kui kell sai südaöö, siis hakkasid kõik mind õnnitlema, Jaan pani minu auks isegi küünla põlema, mille sain siis pärast ära puhuda. Juba teel kluppi tulid mitmed mitmed sõnumid ja mul oli tuju hea. Klubis nägin nii mõndagi tuttavat, kel kõigil olid meeles, et mul on sünnipäev. Egoahv minus sai päris hästi toidetud. Klubis jõime Pätuga coca-colat, et järgmine päev olla äärmiselt värske:D
Hommikul kell seitse jätkus minu õnnitluste vastuvõtmise saaga. Helistajaks oli Timmo, kes oli väga õnnelik, et suutis mind äratada. Kella üheksaks olid juba jõudnud mulle helistada ka mu vanaema ja mupsu emme ja olin jõudnud vastu võtta üsna mitu sünnipäevasõnumit. Tõusin voodist püsti ja tulin teise tuppa, pidin minema tagasi voodisse, et võtta vastu mu esimene sünnipäevalaul... ja teine ka, sest lauljateks olid Pätu ja Alar... ja siis ma ronisin veel pärast nende voodisse, et Pätu saaks mulle teha kohvi ja mind "vcel korra üles laulda" :D siis tõi Pätu mulle teisest toast Maarika kingituse, mis ajas mind kohe rõõmust rulli:D
Kella poole nelja ajal lahkusid mu külalised ning me Pätuga olime nii tublid, et selleks ajaks olid kõik asjad juba koristatud ka. Läksime magama, et ärgata üles ning pidada mu teine sünnipäev:D
reede õhtul saabusid Tartusse meie P-Gängi Tallinna seltskond (va Katu, kes tuli hiljem autoga järele) ja hakkas pihta üks trall. Põhimõtteliselt, esimesel õhtul oli mul külas 20 inimest ja mitte keegi ei koputanud ja me suutsime olla üsna vaikselt. Kui P-Gängiga olime kaheksakesi, siis juba saabus ukse taha inspektor (või konstaabel vms) Remmelgas või Remmelg vms, kes soovitas meil vaiksemalt võtta ning soovis ilusat peo jätku. Ja kas te kujutate ette, mis mulle minu kõige vahvamad P-kad kinkisid???
Nad olid teinud mulle fotokollaazhi meie kõige metsikumatest piltidest. Noh, seal oli ka tavalisi, poseeritud pilte ja lihtsalt pilte mingitest hetkedest. Kõik on öelnud, et see on armas kink, aga minu jaoks on see veel eriti armas, sest iga pildiga kaasneb mulle mingi mälestus. Kaheksanda klassi emakeeletund, meie esimene ühine aastavahetus, mis oli maailma kõige hullem alaealiste pidu, kus ma oma elus olen viibinud:D, siis igasugused ühisreisid jpm. Pildid olid pandud KOLLASELE:) taustale ning kuna neid oli nii palju, siis on see pilt kahepoolne, et kui tüdinen ühtedest piltidest siis võin keerata teise poole. Pildiraam on suurem kui A3 ning pilte on seal üsna palju. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin lausa nutma... istusin maha ja nutsin ja olin maailma kõige õnnelikum inimene! Ja siis nad kõik hüppasid mulle selga ja kallistasid mind ja laulsid mulle tuhat korda "ta elagu'd" ja siis ma kargasin mööda tuba ringi ja olin nii õnnelik, et siin maailmas polnud mu õnnele lihtsalt ruumi:) ja nad kinkisid mulle ka "Eesti värsiõpetuse" raamatu, mida mul oli väga vaja. Lihtsalt super:)
Pärast läksime linna peale ning Potsu koju (seal hakkas pihta meie soolaleivapidu ning minu sünnipäeva pidulik laud) jõudsime alles hommikul kella kuue paiku.
Kella 12 paiku ärkasime üles ja hakkasime jälle salatit ja torti meisterdama... keetsime, lõikusime ja maitsestasime ja katsime laua ja mõtleisme viktoriine ja seltskonnamänge ja nautisime maailma ilusaimat päeva. Mängisime lastega ja tegime nalja suurtega. Vahepeal kallistasime ja vaidlesime, et mida tuleks salatisse panna ja mida mitte ning selle üle vaidlesime ka, et kes mida ei söö ja kellele kuidas ei meeldi. Poisid mängisid saunas pokkerit ja tuba oli tüdrukute päralt.
Õhtul hakkas pihta pidulik õhtusöök ja Potsu soolaleivakingi veel pidulikum üleandmine. Pärast sööki magasime natuke õhtuund ja siis hakkas trall pihta. Mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ja saime nalja nii palju, et see nali ei mahtunud Potsu majja äragi. Kui mehed olid saunas, siis naised klatshisid neid ja eks nad klatshisid seal saunas meid ka:D Öösel saime magama mingi nelja ajal.
Pühapäeva hommik algas kohe uute pidustustega, nimelt oli meil suvel jäänud tähistamata väikese Kristoferi teine sünnipäev ja siis me suundusimegi Potsu kõrvalmajja Poku juurde, kus ootas meid pidulik hommikusöök omleti ja kodujuustutordi ja morsiga. Toimus pidulik kingi üleandmine ning siis oli kõigil juba kiire, et liikuda kodu poole.
Õhtul tulid veel Kixa ja Potsu minu ja Pätu juurde, et nautida meie lux-dushi.
Oeh, siis hakkasime koristama ja õhtu lõpuks olime Pätuga nii väsinud, et vajusime jalapealt magama.
Inimesed, mul oli maailma kõige toredam sünnipäev, sest mul on maailma kõige toredamad ja armsamad ja lahedaimad sõbrad. Suur aitäh teile kõigile, et olemas olete!!!
Hommikul kell seitse jätkus minu õnnitluste vastuvõtmise saaga. Helistajaks oli Timmo, kes oli väga õnnelik, et suutis mind äratada. Kella üheksaks olid juba jõudnud mulle helistada ka mu vanaema ja mupsu emme ja olin jõudnud vastu võtta üsna mitu sünnipäevasõnumit. Tõusin voodist püsti ja tulin teise tuppa, pidin minema tagasi voodisse, et võtta vastu mu esimene sünnipäevalaul... ja teine ka, sest lauljateks olid Pätu ja Alar... ja siis ma ronisin veel pärast nende voodisse, et Pätu saaks mulle teha kohvi ja mind "vcel korra üles laulda" :D siis tõi Pätu mulle teisest toast Maarika kingituse, mis ajas mind kohe rõõmust rulli:D
Siis saabus minu juurde Potsu, kes oli sunnitud mind veel korra üles laulma, oeh, kui hea:D ja me suundusime poodi, kus kulutasime üsna mitu tuhat, et tähistada minu sünnipäeva ja siis veel pärast meie sünnipäeva-soolaleiva ühispidu.
Koju jõudes ootas mind ees juba köögitoimkonna esinaine preili Nele Kübar, kes oskab muuseas äärmiselt hästi porgandeid viilutada. Nii me siis hakkisime salatit ja olime tublid köögiinimesed, tube koristas Pätu ja pärast ühines meiega salatitalgutele.
Vahepeal aga võtsin vastu sõnumeid ja kõnesid ja skräppe ja e-kaarte, oh seda rõõmu!
Õhtul kella kaheksaks olid siis minu juurde oodatud kõik mu külalised. Pidu polnud alatagi jõudnud, kui uksele koputati. Mõtlesin, et mida helli, et kas juba segame naabreid, aga ei, ukse taga olid minu kallid kursakaaslased eesotsas Kairiga, kellel oli käes maailma kõige vahvam küpsisetort, millel põlesid 21 küünalt ja ma pidin küünlad kohe uksel ära puhuma. Tort oli väga maitsev ning selle peale oli drazheekommidest kirjutatud maailma kõige ilusam nimi: SÄLLI! Lisaks sellele oli tort kaunistatud KOLLASTE kookoshelvestega, sest kollane on mu lemmikvärv... 
ja nad olid mulle joonistanud kamba peale kaardi ka! Rääkimata selleks, et kingituseks oli Laura Biagotti - Laura lõhn, mis on üks mu kolmest lemmiklõhnast! (vahelduva eduga on kõige lemmikum ja siis on jälle teisel kohal, praegu on kõige lemmikumal kohal, kui läheb rohkem talveks, siis on Hugo Bossi - Boss või Femme mu lemmiklõhnad või Carolina Herrera - Chic, aga see selleks).
ja nad olid mulle joonistanud kamba peale kaardi ka! Rääkimata selleks, et kingituseks oli Laura Biagotti - Laura lõhn, mis on üks mu kolmest lemmiklõhnast! (vahelduva eduga on kõige lemmikum ja siis on jälle teisel kohal, praegu on kõige lemmikumal kohal, kui läheb rohkem talveks, siis on Hugo Bossi - Boss või Femme mu lemmiklõhnad või Carolina Herrera - Chic, aga see selleks). Külalised muudkui saabusid ja sain igasuguseid vahvaid kingitusi, üks parimatest oli näiteks maisihelveste dosaator, mis on umbestäpselt sama suur kui mu köök:D
Ja vahepeal tulid ikka veel sõnumid ja skräpid ja telefonikõned...
Siis üks huvitav lugu veel. Kuna mul oli seljas mu äärmiselt pidulik kleit, siis olin kurb, et mul pole printsessikrooni, kuid see probleem sai lahenduse kui saabus preili Evs Mes, kes kinkis mulle sünnipäevalapse printsessikrooni, mis oli nii uhke, et ma olin maailma kõige ilusam sünnipäevainimene:)
Igatahes, ma keksisin terve õhtu ringi, et mul on nii hea meel, nii hea meel, nii hea meel... suurest rõõmust tegin neile isegi viktoriini:D Kahju ainult, et Kristine, Maarja ja Mann kohale ei tulnud, sest nad olid ka kutsutud. Ja kohalolnutest on pildilt puudu ainult Jaan, ülejäänud on pildil.
Kella poole nelja ajal lahkusid mu külalised ning me Pätuga olime nii tublid, et selleks ajaks olid kõik asjad juba koristatud ka. Läksime magama, et ärgata üles ning pidada mu teine sünnipäev:D
reede õhtul saabusid Tartusse meie P-Gängi Tallinna seltskond (va Katu, kes tuli hiljem autoga järele) ja hakkas pihta üks trall. Põhimõtteliselt, esimesel õhtul oli mul külas 20 inimest ja mitte keegi ei koputanud ja me suutsime olla üsna vaikselt. Kui P-Gängiga olime kaheksakesi, siis juba saabus ukse taha inspektor (või konstaabel vms) Remmelgas või Remmelg vms, kes soovitas meil vaiksemalt võtta ning soovis ilusat peo jätku. Ja kas te kujutate ette, mis mulle minu kõige vahvamad P-kad kinkisid???
Nad olid teinud mulle fotokollaazhi meie kõige metsikumatest piltidest. Noh, seal oli ka tavalisi, poseeritud pilte ja lihtsalt pilte mingitest hetkedest. Kõik on öelnud, et see on armas kink, aga minu jaoks on see veel eriti armas, sest iga pildiga kaasneb mulle mingi mälestus. Kaheksanda klassi emakeeletund, meie esimene ühine aastavahetus, mis oli maailma kõige hullem alaealiste pidu, kus ma oma elus olen viibinud:D, siis igasugused ühisreisid jpm. Pildid olid pandud KOLLASELE:) taustale ning kuna neid oli nii palju, siis on see pilt kahepoolne, et kui tüdinen ühtedest piltidest siis võin keerata teise poole. Pildiraam on suurem kui A3 ning pilte on seal üsna palju. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin lausa nutma... istusin maha ja nutsin ja olin maailma kõige õnnelikum inimene! Ja siis nad kõik hüppasid mulle selga ja kallistasid mind ja laulsid mulle tuhat korda "ta elagu'd" ja siis ma kargasin mööda tuba ringi ja olin nii õnnelik, et siin maailmas polnud mu õnnele lihtsalt ruumi:) ja nad kinkisid mulle ka "Eesti värsiõpetuse" raamatu, mida mul oli väga vaja. Lihtsalt super:)
Pärast läksime linna peale ning Potsu koju (seal hakkas pihta meie soolaleivapidu ning minu sünnipäeva pidulik laud) jõudsime alles hommikul kella kuue paiku.
Kella 12 paiku ärkasime üles ja hakkasime jälle salatit ja torti meisterdama... keetsime, lõikusime ja maitsestasime ja katsime laua ja mõtleisme viktoriine ja seltskonnamänge ja nautisime maailma ilusaimat päeva. Mängisime lastega ja tegime nalja suurtega. Vahepeal kallistasime ja vaidlesime, et mida tuleks salatisse panna ja mida mitte ning selle üle vaidlesime ka, et kes mida ei söö ja kellele kuidas ei meeldi. Poisid mängisid saunas pokkerit ja tuba oli tüdrukute päralt.
Õhtul hakkas pihta pidulik õhtusöök ja Potsu soolaleivakingi veel pidulikum üleandmine. Pärast sööki magasime natuke õhtuund ja siis hakkas trall pihta. Mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ja saime nalja nii palju, et see nali ei mahtunud Potsu majja äragi. Kui mehed olid saunas, siis naised klatshisid neid ja eks nad klatshisid seal saunas meid ka:D Öösel saime magama mingi nelja ajal.
Pühapäeva hommik algas kohe uute pidustustega, nimelt oli meil suvel jäänud tähistamata väikese Kristoferi teine sünnipäev ja siis me suundusimegi Potsu kõrvalmajja Poku juurde, kus ootas meid pidulik hommikusöök omleti ja kodujuustutordi ja morsiga. Toimus pidulik kingi üleandmine ning siis oli kõigil juba kiire, et liikuda kodu poole.
Õhtul tulid veel Kixa ja Potsu minu ja Pätu juurde, et nautida meie lux-dushi.
Oeh, siis hakkasime koristama ja õhtu lõpuks olime Pätuga nii väsinud, et vajusime jalapealt magama.
Inimesed, mul oli maailma kõige toredam sünnipäev, sest mul on maailma kõige toredamad ja armsamad ja lahedaimad sõbrad. Suur aitäh teile kõigile, et olemas olete!!!
kolmapäev, september 24, 2008
Sügis
Oeh, juba teist (ei, kolmandat) päeva on väljas ilus ilm. Vot sellist sügist ma armastan! Karge õhk, lehed hakkavad värvi muutma ja päike paistab.
Aitäh, kallis taevane vihma- ja päikeseisa, et mind kuulda võtsid:)!
Aitäh, kallis taevane vihma- ja päikeseisa, et mind kuulda võtsid:)!
esmaspäev, september 22, 2008
Olen jälle tööinimene:D Seekord Tartus... meisterdan kohvi ja saan iga päev riielda (mitte, et ma oma tööga hakkama ei saaks - lihtsalt, uus koht ja palju on segadust). Muidu on päris tore olla, ainult et niinii paha on õhtuti tulla koju ja olla üksi. Ingel elab nüüd Hispaanias ja Pätu on väga tihti oma peiksi juures ja Maarika on siin ainult kahel päeval nädalas. Minu oma mupsu on Venemaal. Ma tean, et see on talle ja meile hea, aga vahepeal tõmbab ikka närvi mustaks küll. Nii tahaks, et kui ma tulen töölt, siis saaks kellelegi rääkida, kui tropid kõik on või midaiganes, aga pole kellelegi rääkida. Ma ei oska lihtsalt olla üksi, alati on vaja kedagi kõrvale, et oleks hea.
Nt ükspäev... tulin töölt koju, terve päev oli olnud hullumaja (no, mitte päris, aga ma ei tundnud end just kõige värskemalt), pidin pluusi pesema... põlvitasin vanni äärel ja küürisin oma särki.. ja mõtlesin, et võiks kellelegi kaevata kui halb see elu kõik on, aga polnud kedagi. Läksin magama, hommikul ärgates olin väsinud ja särk oli ikka veel märg (sest meil ei köetud veel) ja oli külm ja ma hakkasin fööniga seda särki kuivatama, et ma saaks tööle minna ja siis läks föön põlema ja peaaegu oleks olnud tulekahju ja siis ma oleks tööle hiljaks jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat, kus nad kõik nüüd on, kui mul oleks vaja, et inimesed oleksid mu kõrval.
Ja mõtelge, ma saan varsti vanaks, õudukas.
Nt ükspäev... tulin töölt koju, terve päev oli olnud hullumaja (no, mitte päris, aga ma ei tundnud end just kõige värskemalt), pidin pluusi pesema... põlvitasin vanni äärel ja küürisin oma särki.. ja mõtlesin, et võiks kellelegi kaevata kui halb see elu kõik on, aga polnud kedagi. Läksin magama, hommikul ärgates olin väsinud ja särk oli ikka veel märg (sest meil ei köetud veel) ja oli külm ja ma hakkasin fööniga seda särki kuivatama, et ma saaks tööle minna ja siis läks föön põlema ja peaaegu oleks olnud tulekahju ja siis ma oleks tööle hiljaks jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat, kus nad kõik nüüd on, kui mul oleks vaja, et inimesed oleksid mu kõrval.
Ja mõtelge, ma saan varsti vanaks, õudukas.
kolmapäev, september 10, 2008
Kallis taevane vihmaisa
Mõtlesin, et ma kirjutan sulle. Kas sinu meelest on naljakas kui ma tulen koju juba viimased nädal aega iga päev ligumärjade jalgadega, nii et sokist võib terve tassitäie vett välja pigistada ja et isegi see kumm, mis peaks hoidma sokki üleval, ei ole kuiv? Või on sinu meelest humoorikas näha kümneid nohuseid ja köhaseid inimesi? Või hoopiski naudid seda, et ma ei suuda ärritumata vaadata aknast välja ja näha seda halli (mis minu mäletamist mööda läheb veel hullemaks, mida rohkem sügise poole liigume) ja mõelda, et ma ei suuda, ei taha, ei kannata seda kuradi ilma?
Eile proovisin sinuga käsikähmlusesse astuda, sest sa saatsid taeva poolt alla jälle mingit mõttetut jama, mis polnud päris vihm ja polnud päris mittevihm ka. Igal pool oli veeaur ja udu ja mingit ollust sadas taevast alla. Umbes sellist, et osad inimesed käisid küll vihmavarjudega, aga minu meelest oli see mõttetu, sest õhk oli nii niiske, et vihmavarjust poleks olnud mingit kasu. Igatahes, oled sa üks igavene vuss mees, sest piksenooli tulema ei hakanud kui ma rusikaga sinu poole vibutasin. Ja kui sa tahaksid end välja vabandada sellega, et targem annab järele, siis sellesse ma ei usu, sest kui sa tahad tark välja päista, siis oleksid juba ammu lõpetanud selle pa*a alla saatmise!
Ja selle kuradi si*a ilma pärast tunnen ma end kogu aeg nii väsinuna, silmad ei taha lahti püsida ja mõte ei tööta. Tahan värskust ja selget taevast ja päikest!!!!
Eile proovisin sinuga käsikähmlusesse astuda, sest sa saatsid taeva poolt alla jälle mingit mõttetut jama, mis polnud päris vihm ja polnud päris mittevihm ka. Igal pool oli veeaur ja udu ja mingit ollust sadas taevast alla. Umbes sellist, et osad inimesed käisid küll vihmavarjudega, aga minu meelest oli see mõttetu, sest õhk oli nii niiske, et vihmavarjust poleks olnud mingit kasu. Igatahes, oled sa üks igavene vuss mees, sest piksenooli tulema ei hakanud kui ma rusikaga sinu poole vibutasin. Ja kui sa tahaksid end välja vabandada sellega, et targem annab järele, siis sellesse ma ei usu, sest kui sa tahad tark välja päista, siis oleksid juba ammu lõpetanud selle pa*a alla saatmise!
Ja selle kuradi si*a ilma pärast tunnen ma end kogu aeg nii väsinuna, silmad ei taha lahti püsida ja mõte ei tööta. Tahan värskust ja selget taevast ja päikest!!!!
kolmapäev, august 27, 2008
Töösuvi on lõppenud
Sain sel suvel töötada päris palju, kuid ega tegelikult ei jäänud puhkusest ka palju puudu. Algsed plaanid kogu suve töötada ei läinud läbi ja ega ma poleks jõudnudki. Praegu on küll selline tunne, et ma ei taha mitte kunagi vist olla ettekandja, kuigi panin oma CV üles ja tean, et kui on vaja, siis jõuan jälle ja paremini ja rohkem kui varem.
Suvel käisin kaks korda Tartus, mõlemal korral oli hirmus tore, esimesel korral oli Nele mu nalja- ja muude tegevuste partner, teine kord olime enamasti kolmekesi Kairi ja Nelega. Nalja sai igatahes mu elutoa põrandal rohkem kui vaja oleks olnud. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Mupsuga oli väga torekas.
Hiiumaa trip oli sigatore, esimesel ööl olime Pätu vanaema juures, teine öö Ristnal, maailma kõige ilusamal telkimisplatsil. Laulsime lõkke ääres ja tegime vesipiipu, nostalgitsesime ja jagasime üksteisele kallistusi ja naljalugusid. Armastan oma tüdrukuid ikka väga väga palju! Kuigi jah, meie abielunaine Katu oli vahepeal nii kärts-mürts, et ma tahtsin lahkuda sellelt üksikult saarelt:D
Veel käisin Vergis, Potsu juures, kus käisime Lamba-Ada juures peoõhtul, mille teemaks oli "Idamaade öö". No, juhtus siis nii, et mina panin selga kaks tekikotti ja Potsu bikiinide ülemise osa ja oma seeliku ja läksime ning olime hiinlannad ning mustlannad. Igav igatahes ei olnud:D
Kus ja mida veel? Ahjaa, Pärnus käisime Veikoga, tahtsime Kixale minna külla, aga kuna ta blokkis, siis piirdusime tunniajase pikutusega pärnu blääžil ja siis sõitsime tagasi. Tore päev oli, ütlesin talle seda vist sada tuhat korda:D
Tiinaga käisin Kuusalus ka, aga sellest ei tea ma midagi, sest magasin terve autosõidu ja sealoldud aja, nimelt oli eelmisel õhtul maailma kõige parem üritus, kus olen viimasel ajal olnud. Von Krahlis oli 2. augustil Tallinn Express ja see oli nii hea, et röökisin suurest rõõmust ja mõnust kogu Meri ja Julma mängimise ajal.
Ja nüüd, viimane seiklus oli Riias käik Kristjanite, Taneli, Vesa ja Anzelikaga. See oli ikka mega üritus, nagu ikka Riia on. Ööbisime siis seekord Ridzenes, olime raudselt toateenijate lemmikud. Paadiga sõita ei saanud, sest ilm oli jama, aga see-eest saime käia paljudes riidemuuseumites, kus mul õnnestus isegi hiphoppariks saada. Kuigi jah, mõistet 'hiphoppar' tõlgendasin ma vist valesti, sest see ei tähenda et pean hüppama hip - oma hüppeliigese paigast ära ja hop - põlve puruks:D
Arvasin, et ei pea enam kunagi sel suvel töötama ja tahtsin juba täna Tartusse minna, aga kuna meil Pargis oli 130 inimest ja Kristjan oli üksi tööl, siis käisin eile talle abiks ja nüüd lähen Tartusse homme. Hakkab pihta jälle see koolielu ja Pirogov ja Zavood ja minugipoolest kas või Illusion.
Riiamägi ootab mind, ma tunnen seda;)
Suvel käisin kaks korda Tartus, mõlemal korral oli hirmus tore, esimesel korral oli Nele mu nalja- ja muude tegevuste partner, teine kord olime enamasti kolmekesi Kairi ja Nelega. Nalja sai igatahes mu elutoa põrandal rohkem kui vaja oleks olnud. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Mupsuga oli väga torekas.
Hiiumaa trip oli sigatore, esimesel ööl olime Pätu vanaema juures, teine öö Ristnal, maailma kõige ilusamal telkimisplatsil. Laulsime lõkke ääres ja tegime vesipiipu, nostalgitsesime ja jagasime üksteisele kallistusi ja naljalugusid. Armastan oma tüdrukuid ikka väga väga palju! Kuigi jah, meie abielunaine Katu oli vahepeal nii kärts-mürts, et ma tahtsin lahkuda sellelt üksikult saarelt:D
Veel käisin Vergis, Potsu juures, kus käisime Lamba-Ada juures peoõhtul, mille teemaks oli "Idamaade öö". No, juhtus siis nii, et mina panin selga kaks tekikotti ja Potsu bikiinide ülemise osa ja oma seeliku ja läksime ning olime hiinlannad ning mustlannad. Igav igatahes ei olnud:D
Kus ja mida veel? Ahjaa, Pärnus käisime Veikoga, tahtsime Kixale minna külla, aga kuna ta blokkis, siis piirdusime tunniajase pikutusega pärnu blääžil ja siis sõitsime tagasi. Tore päev oli, ütlesin talle seda vist sada tuhat korda:D
Tiinaga käisin Kuusalus ka, aga sellest ei tea ma midagi, sest magasin terve autosõidu ja sealoldud aja, nimelt oli eelmisel õhtul maailma kõige parem üritus, kus olen viimasel ajal olnud. Von Krahlis oli 2. augustil Tallinn Express ja see oli nii hea, et röökisin suurest rõõmust ja mõnust kogu Meri ja Julma mängimise ajal.
Ja nüüd, viimane seiklus oli Riias käik Kristjanite, Taneli, Vesa ja Anzelikaga. See oli ikka mega üritus, nagu ikka Riia on. Ööbisime siis seekord Ridzenes, olime raudselt toateenijate lemmikud. Paadiga sõita ei saanud, sest ilm oli jama, aga see-eest saime käia paljudes riidemuuseumites, kus mul õnnestus isegi hiphoppariks saada. Kuigi jah, mõistet 'hiphoppar' tõlgendasin ma vist valesti, sest see ei tähenda et pean hüppama hip - oma hüppeliigese paigast ära ja hop - põlve puruks:D
Arvasin, et ei pea enam kunagi sel suvel töötama ja tahtsin juba täna Tartusse minna, aga kuna meil Pargis oli 130 inimest ja Kristjan oli üksi tööl, siis käisin eile talle abiks ja nüüd lähen Tartusse homme. Hakkab pihta jälle see koolielu ja Pirogov ja Zavood ja minugipoolest kas või Illusion.
Riiamägi ootab mind, ma tunnen seda;)
esmaspäev, juuli 07, 2008
Vana tööhull
Nii... olen suutnud tööl käia täpselt kuu. Selle aja sees saab mu vabu päevi lugeda üles ühe käe sõrmedel. Varbad ei ole villis, küll aga tunnen ma end igal uuel hommikul nagu tori tööhobune.. ema isegi muretses mingit hobusegeeli mu jaoks, et mind määrida. Kandikute tassimisest olen jäänud vähemalt kaks cm lühemaks:D:D:D ei tegelt, on ikka väga palju aega minu töölolekust kulunud ka niisama passimisele, mis on eriti mõttetu. Tiksun oma väikese tunnipalgaga ja midagi teha ei ole...
Esmaspäeval läheme P-Gängiga Hiiumaale ja seda ma ei jõua lihtsalt ära oodata. Ma arvan, et meil saab olema maailma kõige kõige lõbusam:D Kui me kaheksakesi ikka kuskile hullu läheme panema, siis võib kindel olla, et hullu nalja ka saab. Walkie-Talkied ja muud lõbusad naljad ootavad meid ees. Selleks muidugi, et Hiiumaale saaks, tuleb veel täpselt 6 päeva tööl käia (ehk siis kõik ülejäänud päevad selles maailmas, mis meid Hiiumaale minekust veel lahutavad)
Ja tegelikult olen ma ikka elus ja üsna mõnusas tujus. Varsti saab hull töösuvi läbi ja siis tuleb hakata harjuma jälle Tartuga...
Esmaspäeval läheme P-Gängiga Hiiumaale ja seda ma ei jõua lihtsalt ära oodata. Ma arvan, et meil saab olema maailma kõige kõige lõbusam:D Kui me kaheksakesi ikka kuskile hullu läheme panema, siis võib kindel olla, et hullu nalja ka saab. Walkie-Talkied ja muud lõbusad naljad ootavad meid ees. Selleks muidugi, et Hiiumaale saaks, tuleb veel täpselt 6 päeva tööl käia (ehk siis kõik ülejäänud päevad selles maailmas, mis meid Hiiumaale minekust veel lahutavad)
Ja tegelikult olen ma ikka elus ja üsna mõnusas tujus. Varsti saab hull töösuvi läbi ja siis tuleb hakata harjuma jälle Tartuga...
neljapäev, juuni 05, 2008
Džentelman on Tammsaare
Kirjutamine pidi olema parim stressimaandaja, või noh, odavam kui psühholoog on ta küll. Nagu juba eile kirjutasin, tulin Tallinnasse, täna leidsin oma "päeviku", mida pidasin siis kui olin 12. klassis. Või noh, õigemini, see on märkmik, millesse kirjutasin matemaatika tunnis, mis põnevus minuga juhtunud on. Lugesin seda täna.. ja see oleks nagu kellegi võõra kirjutatud. Muidugi pole see nii hull kui see päevik, mida pidasin 8. klassis, see on ikka palju õudukam, tõepoolest stiilis mu sõbsykäd on kõige nunzamad, änxaaa :D Aga ka selles, neli aastat hiljem kirjutatud päevikus on sellised... huvitavad hetked...Mõnest lühendist ei saa aru, nt nagu
RR ma pole ka pärast BJ näind...
Kusjuures jumala tihti kordub seal lause Džentelman on Tammsaare. Mida see tähendab? Paar lehekülge hiljem on kirjas Džentelman on ikka Tammsaare. Alguses mõtlesin, et ma olen teinud sellist pattu ja kirjutanud oma märkmikusse eesti keele tunni ajal... aga ma ei usu seda, eesti keele tunnis poleks ma kunagi millegi sellisega tegelenud. Ainult matemaatika. Või keee... Ei, ainult matemaatika ikkagi. Keemias ja füüsikas võisin mõnikord küll hajuva tähelepanuga olla, aga päevikukirjutusmees ma polnud.
mõne sissekande puhul tundub mulle jälle, et kas ma olen täitsa segane olnud?
Mina pigistasin omal emaka välja ja istusin tooli katki, Küllike põletas ära oma puusa ja astus seinakella katki, Tiina põletushaav oli ilmselt suurim, aga see ei ületanud sinist ämbrijälge mu tagumikul, mida hellitavalt kutsume "The Blue Ring'iks". Hull pidu!!!
Mõni asi on siiski samaks jäänud:
Mitte kannigi ei saa enam aru. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Niipalju on tegelikult minuga igast sitta juhtunud ja ikka, faking IKKA korraldan ma samasugust sitta. Mis toimub? Ma üldse tegelt ei imestagi kui me rohkem ei suhtle ja võib-olla ongi nii parem. Minu süü, et nii valesti tegin. Loll olin ja ongi mulle paras.
Mõne sissekande puhul jällegi tundub, et 12. klassis oli puberteet ikka täiega peal:
Läksin **-ga lahku, sest "maailm ei keerle ainult ümber minu". Täiesti lõpp kui nõme ta on. Mul ei mahu absoluutselt pealuu sisse see asi ära. Kogu aeg oli ju asi temas, mitte minus. Ja nüüd saatis mulle sellise sõnumi? Ma ei võinud endale seda lubada ja lõpetasin selle nalja ära. Õnneks on mul ***, kes on **-st palju armsam... ja tal on nii armsad põselohud! Eile käisin.....
Noh näha on, et teemamuutused on mul sama sujuvad nagu tänaselgi päeval. Aiaaugust raketiteaduseni ning seda kõike umbes ühes lauses. Vana hulluke olin ma siis ja olen ka praegu, ainult selle vahega, et praegu olen ma ikka palju korralikum. Naljakas, et ma ise olin just selline tüdruk, kellega sõbrannade vanemad ei lubaks muidu suhelda. Oleks nad teadnud, milline ma olin, siis võib-olla polekski mul kedagi alles. Õnneks sain sõprade vanematega alati hästi läbi ja keegi poleks arvanudki, milline hull sõbranna ma tegelt olin. Njah, postituse mõte oli alguses hoopis teine. (nagu ikka, sujuvalt teemast kõrvale)
Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et öeldakse, et kirjutamine on odavaim stressiravim. Õige ta ongi, sirvides seda 12. klassi päevikut, leidsin, et kõik sissekanded on nukrad või kirjutatud siis kui midagi hullu on juhtunud. Vahepeal on paarikuised pausid, ning ainult kaks viimast sissekannet on õnnelikud (ilmselt seetõttu siis jäi ka kirjutamine pooleli, et elu läks heaks) 28.11.06 olen kirjutanud, et mul on alanud uus elu. Õnnelik, muretu, viiskuudroosamannat periood. Viimane sissekanne on 10.12.06 ning see tervikuna näeb välja selline: "Meie kiisuga hakkame nüüd tuttu minema, aga enne seda sööme šokolaadi. Ma armastan Teda!"
Ja nüüd jõuan ma tagasi selleni, et mis kurat juhtunud on??? Praegugi kirjutan ilmselt seetõttu, et on vaja ennast välja elada, siis kui mul kõik hirmus hästi on, siis ma ei kirjutagi midagi ja siis jääb selline mulje nagu kogu aeg oleks kõik asjad pekkis. Kuigi tegelikult, näiliselt, polegi midagi pekkis. Rahulolematus enda ja teiste suhtes on ajanud mind nii kaugele, et olen muutunud ise selliseks p*sapeaks, keda ma muidu ei salliks. Nõme olen.
RR ma pole ka pärast BJ näind...
Kusjuures jumala tihti kordub seal lause Džentelman on Tammsaare. Mida see tähendab? Paar lehekülge hiljem on kirjas Džentelman on ikka Tammsaare. Alguses mõtlesin, et ma olen teinud sellist pattu ja kirjutanud oma märkmikusse eesti keele tunni ajal... aga ma ei usu seda, eesti keele tunnis poleks ma kunagi millegi sellisega tegelenud. Ainult matemaatika. Või keee... Ei, ainult matemaatika ikkagi. Keemias ja füüsikas võisin mõnikord küll hajuva tähelepanuga olla, aga päevikukirjutusmees ma polnud.
mõne sissekande puhul tundub mulle jälle, et kas ma olen täitsa segane olnud?
Mina pigistasin omal emaka välja ja istusin tooli katki, Küllike põletas ära oma puusa ja astus seinakella katki, Tiina põletushaav oli ilmselt suurim, aga see ei ületanud sinist ämbrijälge mu tagumikul, mida hellitavalt kutsume "The Blue Ring'iks". Hull pidu!!!
Mõni asi on siiski samaks jäänud:
Mitte kannigi ei saa enam aru. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Niipalju on tegelikult minuga igast sitta juhtunud ja ikka, faking IKKA korraldan ma samasugust sitta. Mis toimub? Ma üldse tegelt ei imestagi kui me rohkem ei suhtle ja võib-olla ongi nii parem. Minu süü, et nii valesti tegin. Loll olin ja ongi mulle paras.
Mõne sissekande puhul jällegi tundub, et 12. klassis oli puberteet ikka täiega peal:
Läksin **-ga lahku, sest "maailm ei keerle ainult ümber minu". Täiesti lõpp kui nõme ta on. Mul ei mahu absoluutselt pealuu sisse see asi ära. Kogu aeg oli ju asi temas, mitte minus. Ja nüüd saatis mulle sellise sõnumi? Ma ei võinud endale seda lubada ja lõpetasin selle nalja ära. Õnneks on mul ***, kes on **-st palju armsam... ja tal on nii armsad põselohud! Eile käisin.....
Noh näha on, et teemamuutused on mul sama sujuvad nagu tänaselgi päeval. Aiaaugust raketiteaduseni ning seda kõike umbes ühes lauses. Vana hulluke olin ma siis ja olen ka praegu, ainult selle vahega, et praegu olen ma ikka palju korralikum. Naljakas, et ma ise olin just selline tüdruk, kellega sõbrannade vanemad ei lubaks muidu suhelda. Oleks nad teadnud, milline ma olin, siis võib-olla polekski mul kedagi alles. Õnneks sain sõprade vanematega alati hästi läbi ja keegi poleks arvanudki, milline hull sõbranna ma tegelt olin. Njah, postituse mõte oli alguses hoopis teine. (nagu ikka, sujuvalt teemast kõrvale)
Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et öeldakse, et kirjutamine on odavaim stressiravim. Õige ta ongi, sirvides seda 12. klassi päevikut, leidsin, et kõik sissekanded on nukrad või kirjutatud siis kui midagi hullu on juhtunud. Vahepeal on paarikuised pausid, ning ainult kaks viimast sissekannet on õnnelikud (ilmselt seetõttu siis jäi ka kirjutamine pooleli, et elu läks heaks) 28.11.06 olen kirjutanud, et mul on alanud uus elu. Õnnelik, muretu, viiskuudroosamannat periood. Viimane sissekanne on 10.12.06 ning see tervikuna näeb välja selline: "Meie kiisuga hakkame nüüd tuttu minema, aga enne seda sööme šokolaadi. Ma armastan Teda!"
Ja nüüd jõuan ma tagasi selleni, et mis kurat juhtunud on??? Praegugi kirjutan ilmselt seetõttu, et on vaja ennast välja elada, siis kui mul kõik hirmus hästi on, siis ma ei kirjutagi midagi ja siis jääb selline mulje nagu kogu aeg oleks kõik asjad pekkis. Kuigi tegelikult, näiliselt, polegi midagi pekkis. Rahulolematus enda ja teiste suhtes on ajanud mind nii kaugele, et olen muutunud ise selliseks p*sapeaks, keda ma muidu ei salliks. Nõme olen.
kolmapäev, juuni 04, 2008
Tallinn ja emotsioonid ja sees keerab ja tahaks naerda ja tahaks nutta ja tahaks olla õnnelik ja õnnetu ja ilus ja kole ja must ja valge ja aus ja valetada... kõige rohkem tahaks olla, et ma saaks aru, mis lahti on.
Homme lähen siis uude kohta rääkima, ülehomsest siis tööinimene, palju õnne mulle.
Miks elu ei või maailma kõige lihtsam olla? Miks mõned tunded, mida oleks vaja tunda, kaovad ning need tunded, mida ei tohiks olla, tekivad? Miks ma pidin tulema Tallinnasse, kui mul hakkas Tartu nii väga meeldima? Ja kui mulle Tartu nii väga meeldis, siis miks ma ajasin oma lolli pealinnapifi pada? Miks ma tunnen ennast nii nagu siis kui ma olin kolmteist? Okei, neliteist...
Lehmad. Ma nägin täna lehmi. Lambaid nägin ka, nagu alati, vaatasid nad kõik ühte suunda, ma ei tea, miks nad nii teevad, lambad on vist.
Inimesed. Inimesed on head, Kairi ja Mupsu vedasid mu kotid bussijaama, Tartu bussijaamast Tallinnasse vedas mind bussijuht, tee peal lõbustas mu meelt Ott, bussijaama tuli mulle vastu Timmo, kodu ukse peal võtsid mu vanemad autost välja kotid ning mulle jäid jällegi vaid tühjad pihud, selline mugavusemees olen, et kõik tehakse mu eest ära.
Mu vanematel saab homme 31 aastat koos oldud... Palju õnne neile.
Õnnel ja "õnnel" on vahe sees. Üks on jutumärkidega, teine ilma. Adjöö.
Homme lähen siis uude kohta rääkima, ülehomsest siis tööinimene, palju õnne mulle.
Miks elu ei või maailma kõige lihtsam olla? Miks mõned tunded, mida oleks vaja tunda, kaovad ning need tunded, mida ei tohiks olla, tekivad? Miks ma pidin tulema Tallinnasse, kui mul hakkas Tartu nii väga meeldima? Ja kui mulle Tartu nii väga meeldis, siis miks ma ajasin oma lolli pealinnapifi pada? Miks ma tunnen ennast nii nagu siis kui ma olin kolmteist? Okei, neliteist...
Lehmad. Ma nägin täna lehmi. Lambaid nägin ka, nagu alati, vaatasid nad kõik ühte suunda, ma ei tea, miks nad nii teevad, lambad on vist.
Inimesed. Inimesed on head, Kairi ja Mupsu vedasid mu kotid bussijaama, Tartu bussijaamast Tallinnasse vedas mind bussijuht, tee peal lõbustas mu meelt Ott, bussijaama tuli mulle vastu Timmo, kodu ukse peal võtsid mu vanemad autost välja kotid ning mulle jäid jällegi vaid tühjad pihud, selline mugavusemees olen, et kõik tehakse mu eest ära.
Mu vanematel saab homme 31 aastat koos oldud... Palju õnne neile.
Õnnel ja "õnnel" on vahe sees. Üks on jutumärkidega, teine ilma. Adjöö.
laupäev, mai 31, 2008
kaks aastat
Niih, täna on siis see päev, millest kaks aastat tagasi alustasin blogimist. Lugesin täna vanu sissekandeid ja mõtlesin, et ma olen ikka täitsa lammas olnud. Aga noh, inimene areneb kogu elu. Pole just maailma kõige aktiivsem blogija, aga hea on ikka kui kuskil on midagi kirjas, sest tänu aina suurenevale infohulgale siin maailmas on mul mälu küll täitsa nõrgaks ära jäänud. Vanasti mäletasin kuupäevaliselt kõiki asju, nüüd ei suuda enam isegi meenutada, mis kuus või aastal üks või teine asi juhtunud on.
Sess on peaaegu läbi, üks eksam veel ja üks essee vaja teha. Ühe eksami tulemust veel ei tea, aga usun et sain läbi. Loodame, et lõpetan esimese aasta edukalt (siiamaani on sel semestril kõik hindelised eksamid olnud B-d ja C-d, arvestused on arvestatud saadud)
Ma ei tea, kas oleksin valmis olema õpetaja. Viimasel ajal tunnen kuidagi eriti, et tahaks saada lapsepõlve pikendust, et kuidas ma saaksingi hakata teisi õpetama, kui tunnen, et vajan ise arenemist. Tuttavatel on ka väga vastakad arvamused, mõni arvab, et oleksin ideaalne õpetaja, laste lemmik, aga samas ka karm, teiste meelest oleks parem kui hoiaksin koolist nii eemale kui võimalik, et nemad oma lapsi minu hoole alla ei jätaks, tont teab, mida uskuma peaks. Jah, ma tean, et kõige tähtsam on uskuda iseendasse ja seda ma kavatsengi teha. Kindel on see, et kooli ma õppimise pärast küll pooleli ei jäta, saan täiesti hakkama. Muidugi, kui saatusel on minuga teised plaanid, siis pean ka nendega leppima. Hakkama saan ikkagi, olen ju Sälli Silm, vana hakkamasaamishull:D
Kolmapäevast siis Tallinnasse. See tekitab ka minus nii vastakaid tundeid. Tahaks juba täiega tööd teha ja raha teenida, aga samas on Tartus nii mõnus. Endalegi märkamatult olen hakanud seda linna armastama. Looduskaunid kohad, Emajõgi, Pirogovi plats, hommikupäike, laulu täis ööd raekojaplatsil ja Kaubamaja pargis... kõik nad tekitavad minus tunde, et tahaks kohe kõike veel ja hästi palju. Inimesed on ilusad ja head, selleks et üle tee saada, ei pea ootama sebra ääres poolteist tundi, jalakäijate vastu ollakse sõbralik. Söögi- ja muudes teeninduskohtades on teenindus sõbralik, inimesed on lahked ja naeratavad. Jah, ma tean, et hakkan endale vastu rääkima, mina kes ma olen nõme tallinna-piff, aga ma armastan oma Tartut. Ja selles olen ma ka kindel, et igaühel on oma Tartu.
Homme on meil Mupsuga jälle väike tähtpäev, alati kui on esimene kuupäev, siis on meil tähtpäev. Väljastpoolt tundub, et meie suhe on terve ja ilus, seestpoolt vaadates ei ole ma enam nii kindel. Muidugi, ma armastan Teda... aga aeg on hakanud töötama kuidagi meile vastu. Võib-olla ei pinguta me ka enam nii nagu varem, aga eks näis. Loodame parimat:)
Sess on peaaegu läbi, üks eksam veel ja üks essee vaja teha. Ühe eksami tulemust veel ei tea, aga usun et sain läbi. Loodame, et lõpetan esimese aasta edukalt (siiamaani on sel semestril kõik hindelised eksamid olnud B-d ja C-d, arvestused on arvestatud saadud)
Ma ei tea, kas oleksin valmis olema õpetaja. Viimasel ajal tunnen kuidagi eriti, et tahaks saada lapsepõlve pikendust, et kuidas ma saaksingi hakata teisi õpetama, kui tunnen, et vajan ise arenemist. Tuttavatel on ka väga vastakad arvamused, mõni arvab, et oleksin ideaalne õpetaja, laste lemmik, aga samas ka karm, teiste meelest oleks parem kui hoiaksin koolist nii eemale kui võimalik, et nemad oma lapsi minu hoole alla ei jätaks, tont teab, mida uskuma peaks. Jah, ma tean, et kõige tähtsam on uskuda iseendasse ja seda ma kavatsengi teha. Kindel on see, et kooli ma õppimise pärast küll pooleli ei jäta, saan täiesti hakkama. Muidugi, kui saatusel on minuga teised plaanid, siis pean ka nendega leppima. Hakkama saan ikkagi, olen ju Sälli Silm, vana hakkamasaamishull:D
Kolmapäevast siis Tallinnasse. See tekitab ka minus nii vastakaid tundeid. Tahaks juba täiega tööd teha ja raha teenida, aga samas on Tartus nii mõnus. Endalegi märkamatult olen hakanud seda linna armastama. Looduskaunid kohad, Emajõgi, Pirogovi plats, hommikupäike, laulu täis ööd raekojaplatsil ja Kaubamaja pargis... kõik nad tekitavad minus tunde, et tahaks kohe kõike veel ja hästi palju. Inimesed on ilusad ja head, selleks et üle tee saada, ei pea ootama sebra ääres poolteist tundi, jalakäijate vastu ollakse sõbralik. Söögi- ja muudes teeninduskohtades on teenindus sõbralik, inimesed on lahked ja naeratavad. Jah, ma tean, et hakkan endale vastu rääkima, mina kes ma olen nõme tallinna-piff, aga ma armastan oma Tartut. Ja selles olen ma ka kindel, et igaühel on oma Tartu.
Homme on meil Mupsuga jälle väike tähtpäev, alati kui on esimene kuupäev, siis on meil tähtpäev. Väljastpoolt tundub, et meie suhe on terve ja ilus, seestpoolt vaadates ei ole ma enam nii kindel. Muidugi, ma armastan Teda... aga aeg on hakanud töötama kuidagi meile vastu. Võib-olla ei pinguta me ka enam nii nagu varem, aga eks näis. Loodame parimat:)
neljapäev, mai 22, 2008
tsitaat
Inimesed muutuvad, aga alati tuleb meeles pidada, et elu läheb edasi ... Elu võib tuua pisaraid, naeratusi ja mälestusi. Pisarad kuivavad, naeratused kustuvad, aga mälestused kestavad igavesti. Keegi ei öelnud, et see on kerge. Lihtsalt lubati, et see kõik on seda väärt!
Leidsin sellise tsitaadi rate.ee portaalist, ühe neiu kasutajakontolt. Kas keegi teab, kelle tsitaat see on? Natuke teenagerilik, aga minumeelest päris tabavalt öeldud.
Sess on täiega peal, elu on mõnss- veel on jäänud 4 eksamit, 2 esseed, üks kodune eksam ja umbes sada raamatut lugeda... aga 3.juuniks peaks olema kõik läbi. Siis hakkab pihta minu hull töösuvi ja ma loodan, et saan piisavalt raha panna kõrvale, et talvel vanematelt vähem raha küsida ja ehk isegi reisile minna kuskile päikese poole. Loodan, et järgmised kolm kuud kestvad piinad (valutavad jalad, väsinud lihased, pingeseisus selg, must närv jms) on seda väärt.
Rahahimu ajab inimesed hulluks, teoorias olen kõva töömees, kas ka tegelikkuses suudan vastu pidada?
Leidsin sellise tsitaadi rate.ee portaalist, ühe neiu kasutajakontolt. Kas keegi teab, kelle tsitaat see on? Natuke teenagerilik, aga minumeelest päris tabavalt öeldud.
Sess on täiega peal, elu on mõnss- veel on jäänud 4 eksamit, 2 esseed, üks kodune eksam ja umbes sada raamatut lugeda... aga 3.juuniks peaks olema kõik läbi. Siis hakkab pihta minu hull töösuvi ja ma loodan, et saan piisavalt raha panna kõrvale, et talvel vanematelt vähem raha küsida ja ehk isegi reisile minna kuskile päikese poole. Loodan, et järgmised kolm kuud kestvad piinad (valutavad jalad, väsinud lihased, pingeseisus selg, must närv jms) on seda väärt.
Rahahimu ajab inimesed hulluks, teoorias olen kõva töömees, kas ka tegelikkuses suudan vastu pidada?
kolmapäev, mai 07, 2008
Segane preili
Melanhool, melanhool, melanhool,
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.
Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.
Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.
Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.
Tahan...
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.
Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.
Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.
Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.
Tahan...
teisipäev, aprill 15, 2008
10 nõuannet 16aastasele minule
Leidsin Daki blogist.
1. Ära arva, et oled 52 kilosena paks, usu mind, sest nelja aasta pärast oled sa seda juba päriselt, kaaludes 30 kg rohkem.
2. Ära nuta taga meest, kes vabal ajal on kogu aeg purjus, loobib sind nugade, pitside ja klaaspurkidega (see ei lähe kohe üle, elu ei lähe ilusamaks) ning kes jätab su maha, sest ta on ühe kolmandat aastat kaheksandas klassis käiva tüdruku rasestanud.
3. Katsu tihemini koolis käia, ega nad ilmaasjata räägi, et koolil on hariv omadus.
4. Ja kui sa mõnikord sinna jõuad, siis katsu meeles ka pidada, mis nad sulle räägivad, vt eelmist nõuannet.
5. Sinu peikade arv EI OLE võrdelises seoses sinu laheduse-, armsuse-, populaarsus- või nunnumeetri näiduga. Seos võib tekkida litsakusemeetri näiduga. Õnneks seda ei juhtu, vahepeal oled päris mõistlik ka.
6. Ära skandaalitse nii palju, jõuad seda teha ka aastaid hiljem:)
7. Hoia oma sõpru, sest nad on sul alles ka pea viie aasta pärast ning kui sa nad oma sigadustega ära ei peleta, siis võib juhtuda et nad jäävad sinuga võiduka lõpuni.
8. Ütle neile, keda armastad, kui väga neist hoolid, sest mõni sõber saab sul selle sõna kõige otsemas mõttes otsa.
9. Ära käi nii paljudel pidudel nii kahtlase rahvaga, võib halvasti minna (kuigi sul selles osas veab sul ka, et pääsed napikalt väga nõmedatest olukordadest)
10. Ära lase end nüüd ega mitte kunagi hiljem ära kasutada, sul on alati õigus öelda: "EI!" !!!
Ja üleüldse, kuula vanemaid, õpi hoolega, käitu korralikult, noh, nagu nad kõik sulle kogu aeg on rääkinud. Tasuks mõnikord endast targemaid kuulata;)
Testi võiks teha need kes soovivad.. Pätu? mõni kursaõde äkki? Nele?
1. Ära arva, et oled 52 kilosena paks, usu mind, sest nelja aasta pärast oled sa seda juba päriselt, kaaludes 30 kg rohkem.
2. Ära nuta taga meest, kes vabal ajal on kogu aeg purjus, loobib sind nugade, pitside ja klaaspurkidega (see ei lähe kohe üle, elu ei lähe ilusamaks) ning kes jätab su maha, sest ta on ühe kolmandat aastat kaheksandas klassis käiva tüdruku rasestanud.
3. Katsu tihemini koolis käia, ega nad ilmaasjata räägi, et koolil on hariv omadus.
4. Ja kui sa mõnikord sinna jõuad, siis katsu meeles ka pidada, mis nad sulle räägivad, vt eelmist nõuannet.
5. Sinu peikade arv EI OLE võrdelises seoses sinu laheduse-, armsuse-, populaarsus- või nunnumeetri näiduga. Seos võib tekkida litsakusemeetri näiduga. Õnneks seda ei juhtu, vahepeal oled päris mõistlik ka.
6. Ära skandaalitse nii palju, jõuad seda teha ka aastaid hiljem:)
7. Hoia oma sõpru, sest nad on sul alles ka pea viie aasta pärast ning kui sa nad oma sigadustega ära ei peleta, siis võib juhtuda et nad jäävad sinuga võiduka lõpuni.
8. Ütle neile, keda armastad, kui väga neist hoolid, sest mõni sõber saab sul selle sõna kõige otsemas mõttes otsa.
9. Ära käi nii paljudel pidudel nii kahtlase rahvaga, võib halvasti minna (kuigi sul selles osas veab sul ka, et pääsed napikalt väga nõmedatest olukordadest)
10. Ära lase end nüüd ega mitte kunagi hiljem ära kasutada, sul on alati õigus öelda: "EI!" !!!
Ja üleüldse, kuula vanemaid, õpi hoolega, käitu korralikult, noh, nagu nad kõik sulle kogu aeg on rääkinud. Tasuks mõnikord endast targemaid kuulata;)
Testi võiks teha need kes soovivad.. Pätu? mõni kursaõde äkki? Nele?
esmaspäev, aprill 07, 2008
Must lagi on me toal...
Kui ma olen viimasel ajal rääkinud kogu aeg, et muutust on vaja, siis nüüd on vist tõepoolest saabunud kätte see hetk, kus ma ütlen, et kõik, nüüd aitab, tänasest hetkest peale muutub kõik! Kui palju on inimesed maailmas lubanud a'la homsest jätan suitsetamise maha, hakkan dieeti pidama, enam kunagi ei keera käkki teistele jne jne.
Üldiselt, ma olen alati olnud paras käkimeister- seda teavad ilmselt kõik mu tuttavad. Vähe on neid inimesi (minu tutvusringkonnas vähemalt), kes suudaksid väikese ajaga tekitada rohkem draamat, keerata kokku suuremaid käkke, kukkuda ilmvõimatutes kohtades ilmvõimatud luud katki.. jne jne...ühesõnaga, ma suudan toota suurel hulgal jama.. ja seda väga väikese ajaga.
Mõtlesin, et linnavahetusest piisab. Uus linn, uus algus, aga kus sa enda eest ikka peitu poed? Jamad on kerged mind jälitama kui ma ise midagi ei muuda! Et siis nüüd saabuski see hetk, kus mulle tõesti aitab!
Suitsetamise suutsin (loodan et suutsin?) maha jätta, see ei olnud väga keeruline, esimesed paar päeva oli nõmekas, nüüd on juba täitsa hea- vahepeal on selline tunne, et tahaks mahvi, aga siiani olen suutnud endale ikka sisestada, et see oleks halb mõte, mida ma hiljem hakkaksin kahetsema. Kahetsusest üldse- kõik nad räägivad, parem karta kui kahetseda- ma nüüd olen ka selle koolkonna toetaja, kahetsusetunne on ilgelt p**k. Ausalt.
Ja selle kõige juures, kui ma käitun nagu viimane idikas, leidub maailmas inimesi, kes mind armastavad. Mupsu tegi mulle täna hea nalja. Rääkisin talle, et eile helistasid mulle mingid tüübid, salastatud numbrilt, kes palusid talle edasi öelda, et tal on neli konkurenti. Ma ei olnud kade ka, head nalja on ikka hea rääkida. Täna siis juhtus selline lugu, et sain Mupsuga kokku ja kui koju tagasi jõudsin, siis oli mu korteri ukselingile kleebitud roos(neid on viimasel ajal hakatud väga tihti meie korteriuksele kleepima, samuti ei ole kullerpoisid võõrad siin korteris, see on hoopis teine jutt:D) ja selle küljes oli poti äss. Kaardile oli kirjutatud:"Sällile viiendalt sala-austajalt, keda konkurendid Ässa hüüdnime all tunnevad!" Mul oli rõõmu kohe nii palju, aga tegelikult ei ole ma sellist, head, kohtlemist ära teeninud. Ma olen nõme inimene.
Masekas....
Üldiselt, ma olen alati olnud paras käkimeister- seda teavad ilmselt kõik mu tuttavad. Vähe on neid inimesi (minu tutvusringkonnas vähemalt), kes suudaksid väikese ajaga tekitada rohkem draamat, keerata kokku suuremaid käkke, kukkuda ilmvõimatutes kohtades ilmvõimatud luud katki.. jne jne...ühesõnaga, ma suudan toota suurel hulgal jama.. ja seda väga väikese ajaga.
Mõtlesin, et linnavahetusest piisab. Uus linn, uus algus, aga kus sa enda eest ikka peitu poed? Jamad on kerged mind jälitama kui ma ise midagi ei muuda! Et siis nüüd saabuski see hetk, kus mulle tõesti aitab!
Suitsetamise suutsin (loodan et suutsin?) maha jätta, see ei olnud väga keeruline, esimesed paar päeva oli nõmekas, nüüd on juba täitsa hea- vahepeal on selline tunne, et tahaks mahvi, aga siiani olen suutnud endale ikka sisestada, et see oleks halb mõte, mida ma hiljem hakkaksin kahetsema. Kahetsusest üldse- kõik nad räägivad, parem karta kui kahetseda- ma nüüd olen ka selle koolkonna toetaja, kahetsusetunne on ilgelt p**k. Ausalt.
Ja selle kõige juures, kui ma käitun nagu viimane idikas, leidub maailmas inimesi, kes mind armastavad. Mupsu tegi mulle täna hea nalja. Rääkisin talle, et eile helistasid mulle mingid tüübid, salastatud numbrilt, kes palusid talle edasi öelda, et tal on neli konkurenti. Ma ei olnud kade ka, head nalja on ikka hea rääkida. Täna siis juhtus selline lugu, et sain Mupsuga kokku ja kui koju tagasi jõudsin, siis oli mu korteri ukselingile kleebitud roos(neid on viimasel ajal hakatud väga tihti meie korteriuksele kleepima, samuti ei ole kullerpoisid võõrad siin korteris, see on hoopis teine jutt:D) ja selle küljes oli poti äss. Kaardile oli kirjutatud:"Sällile viiendalt sala-austajalt, keda konkurendid Ässa hüüdnime all tunnevad!" Mul oli rõõmu kohe nii palju, aga tegelikult ei ole ma sellist, head, kohtlemist ära teeninud. Ma olen nõme inimene.
Masekas....
laupäev, aprill 05, 2008
Paanika-Klaarika vs Laisk-Liisu
Nonii, minu üleilsest hullusest on alles jäänud vaid see hirm, et mul on nii palju vaja teha. Et aga neiu võtaks end kätte- seda ei. Esmaspäevaks on mul vaja ära teha kodune kontrolltöö Eesti teatri ajaloos, see ei ole eriti raske, aga et see tehtud saaks, siis tuleks seda tegema hakata:D Vastamist ootavad kaks arutlevat laadi vastuseid vajavad küsimused. Selleks tuleb lugeda neli näidendit ja hakata vastama:D Õnneks ma ei loe väga aeglaselt ja seetõttu vist lükkangi seda kogu aeg edasi. Tegelikult on mul üks näidend isegi loetud... aega on, aega on.
Siis on mul esmaspäeval veel kontrolltöö ja ilmselt ka raamatukogu tähtaeg, et tahaks lugeda natuke Kunderat ja Camus'd.
Eile oli mul maailma suurim palgapäev:D:D:D Läksin kohe poes hulluks, ostsin kõiki maailma huvitavamaid asju: mahla, (2 liitrit!), kodujuustu, tofukreemi, sojavõiet, jogurtit, piima, võidelit, leiba, poolsuitsuvorsti, külmutatud juurvilju (2 pakki!), kalapulki, kiirnuudleid:D, kartulisalatit, toorsalatit, tomateid, õunu, WC- paberit.. ja ilmselt veel mingeid asju.. igatahes, koju tulin nagu kaamel ja nüüd on külmkapp kohe täis ja uhke vaadata, seda muidu nagu eriti tihti ei juhtu:D
Teisalt, kulutasin ära ka peaaegu kogu oma palga, sest eelmisel kuul käisin tööl vaid ühe päeva ja arvata võib, et ega sealt just maailma parimat nahka tulnud.
Ja tegelikult hakkasin kirjutama hoopis seetõttu, et Sirgi ütles, et talle tundubki, et ma olen nohik:D Kui nii, siis nii:)
Ja mu segased unenäod- lõpetage see nali:D
Siis on mul esmaspäeval veel kontrolltöö ja ilmselt ka raamatukogu tähtaeg, et tahaks lugeda natuke Kunderat ja Camus'd.
Eile oli mul maailma suurim palgapäev:D:D:D Läksin kohe poes hulluks, ostsin kõiki maailma huvitavamaid asju: mahla, (2 liitrit!), kodujuustu, tofukreemi, sojavõiet, jogurtit, piima, võidelit, leiba, poolsuitsuvorsti, külmutatud juurvilju (2 pakki!), kalapulki, kiirnuudleid:D, kartulisalatit, toorsalatit, tomateid, õunu, WC- paberit.. ja ilmselt veel mingeid asju.. igatahes, koju tulin nagu kaamel ja nüüd on külmkapp kohe täis ja uhke vaadata, seda muidu nagu eriti tihti ei juhtu:D
Teisalt, kulutasin ära ka peaaegu kogu oma palga, sest eelmisel kuul käisin tööl vaid ühe päeva ja arvata võib, et ega sealt just maailma parimat nahka tulnud.
Ja tegelikult hakkasin kirjutama hoopis seetõttu, et Sirgi ütles, et talle tundubki, et ma olen nohik:D Kui nii, siis nii:)
Ja mu segased unenäod- lõpetage see nali:D
kolmapäev, aprill 02, 2008
Täna on hea kirjutamise päev (nii ütlesin ma eile)
Ma tundsin viimases loengus, et ma kohe pean tulema ja kirjutama blogi. Kohe oli selline tunne. Kuigi ei teadnud ma siis ja ei tea ma nüüd, mida üleüldse kirjutada, aga eks kirjutamise käigus selgub. Täna arutasime Kairi ja Nelega igasuguseid asju, või tähendab, mina arutasin peamiselt, sest ma olen jutukas inimene:D
Jõudsin selgusele, et olen ikka päris raske inimene kantseldada (ja seda mitte ainult kehakaalult:D). Tihtipeale on mul........
Nonii, sedamoodi kirjutasin ma eile, pärast viimast loengut. Mida mul oli plaanis öelda, seda ei tea praegu küll. Ilmselt vist tahtsin öelda seda, mida rääkisin eile Kairile ja Nelele, et ma olen selline raske inimene kantseldada, aga kui ma saaksin endaga juttu rääkida, siis mul oleks päris lõbus, kuigi ma peaksin pidevalt võitlema sõnavõtmise eest. Kui ma eile sellist juttu neile rääkisin ja mingi hetk avastasin, et ma räägin endast juba teises või kolmandas võimaeiteamitmendas astmes, siis sain aru, et tuleks lõpetada sellistel teemadel arutlemine.
Õhtul käisin täpselt kaheks sekundiks armsaks saanud Zavoodis, aga me ei saanud sinna jääda, sest tunne polnud õige ja kõndisime Kairi juurde:) Õhtul naersime vist rohkem kui vaja ja hommikul veelgi enam. Heaheahea. Siis läksime Nele ja Annika juurde Annika piipu tagastama ja istusime köögilaua taga ja rääkisime veidi juttu.
Nüüd olen kodus, oma kallite toanaabritega ja teate mis juhtus?
Mul saabus sõna otseses mõttes eksamipaanika!!!
Kuidas ma peaksin saama tehtud need eksamid ja esseed ja kõik muu?
Kuidas on kevad jõudnud nii ruttu kätte?
Miks mul ei ole üldse teatri ajaloo konspekte?
Miks pole ma alustanud kohususliku kirjanduse lugemisega, vaid loen neid raamatuid mida võiks lugeda mõnel muul (mitte nii kiirel) vabal ajal?
Kuidas on juhtunud nii, et eetika aluseid on jäänud ainult mingi kaks loengut?
Miks ma kirjutan siin praegu blogi, kui ma võiksin vastata mõnele küsimusele?
Millistele või? Ükskõik millistele!
Ja kuidas on nii, et ma olen praegu peaaegu sama närvis kui siis kui oli eelmine sess, olgugi, et praegu ei ole mingit sessi?
Ja miks mul on selline tunne, et see praegune sissekanne mõjub sellisena, et minust võiks jääda mulje nagu ma oleks üks nendest nohikutest, kes ajavad mind muigama?
Nüüd hakkan ma töövihiku ülesandeid tegema. Nädalavahetuseks jään Tartusse, sest keegi peab hakkama nüüd väga hoolsasti õppima. Kena õhtu jätku!
Jõudsin selgusele, et olen ikka päris raske inimene kantseldada (ja seda mitte ainult kehakaalult:D). Tihtipeale on mul........
Nonii, sedamoodi kirjutasin ma eile, pärast viimast loengut. Mida mul oli plaanis öelda, seda ei tea praegu küll. Ilmselt vist tahtsin öelda seda, mida rääkisin eile Kairile ja Nelele, et ma olen selline raske inimene kantseldada, aga kui ma saaksin endaga juttu rääkida, siis mul oleks päris lõbus, kuigi ma peaksin pidevalt võitlema sõnavõtmise eest. Kui ma eile sellist juttu neile rääkisin ja mingi hetk avastasin, et ma räägin endast juba teises või kolmandas võimaeiteamitmendas astmes, siis sain aru, et tuleks lõpetada sellistel teemadel arutlemine.
Õhtul käisin täpselt kaheks sekundiks armsaks saanud Zavoodis, aga me ei saanud sinna jääda, sest tunne polnud õige ja kõndisime Kairi juurde:) Õhtul naersime vist rohkem kui vaja ja hommikul veelgi enam. Heaheahea. Siis läksime Nele ja Annika juurde Annika piipu tagastama ja istusime köögilaua taga ja rääkisime veidi juttu.
Nüüd olen kodus, oma kallite toanaabritega ja teate mis juhtus?
Mul saabus sõna otseses mõttes eksamipaanika!!!
Kuidas ma peaksin saama tehtud need eksamid ja esseed ja kõik muu?
Kuidas on kevad jõudnud nii ruttu kätte?
Miks mul ei ole üldse teatri ajaloo konspekte?
Miks pole ma alustanud kohususliku kirjanduse lugemisega, vaid loen neid raamatuid mida võiks lugeda mõnel muul (mitte nii kiirel) vabal ajal?
Kuidas on juhtunud nii, et eetika aluseid on jäänud ainult mingi kaks loengut?
Miks ma kirjutan siin praegu blogi, kui ma võiksin vastata mõnele küsimusele?
Millistele või? Ükskõik millistele!
Ja kuidas on nii, et ma olen praegu peaaegu sama närvis kui siis kui oli eelmine sess, olgugi, et praegu ei ole mingit sessi?
Ja miks mul on selline tunne, et see praegune sissekanne mõjub sellisena, et minust võiks jääda mulje nagu ma oleks üks nendest nohikutest, kes ajavad mind muigama?
Nüüd hakkan ma töövihiku ülesandeid tegema. Nädalavahetuseks jään Tartusse, sest keegi peab hakkama nüüd väga hoolsasti õppima. Kena õhtu jätku!
esmaspäev, märts 31, 2008
Märts läinud, mustad mehed:D
Märtsikuuga on mul sellised huvitavad lood, et täna on selle kuu viimane päev, homme on meil Mupsuga jälle tähtpäev ja viimased kolm päeva olen vahelduva eduga olnud tigedusehunnik:D
Kui eelmisel aastal käisime Mupsuga 24. märtsil lühikeste varrukatega pargis jalutamas ja oravaid vaatamas ja mulle ehteid ja talle lõhna ostmas, siis see aasta olin ma traumapunktis, kuna kukkusin lumes:D
Õigupoolest kukkusin ma lausa kaks korda. Teisipäeval, kukkusin oma hüppeliigese siniseks ja paiste, aga lonkasin kooli. Kolmapäeva hommikul kukkusin uuesti, tehes haiget samale kohale ja siis juba ei jõudnudki kooli. Kairi organiseeris mulle kohe Siiri autoga järele ja kaks meest viisid mind kahevahel Tartu kohtumajja. Päris piinilik oli, hüppasin ühel jalal ja kaks meest lohistasid mind kohtumajja:D Siis tuli Siiri järgi ja sõitsime traumapunkti. Seal nägime ikka igasuguste traumadega inimesi. Kahel naisel olid sinikad näos, ühe kohta kuulsin, et mees oli teda kodus peksnud ja tal oli koljus tugevad põrutused. Õudne! Siis nägin veel ühte meest, kes oli vang, oli kohe valvuritega ja ma olin temaga samal ajal sidumistoas. Mõtle, milline põnevus. Mina, kaks arsti ja õde, kaks vangivalvurit püstolitega ja vang, kel ei olnud parasjagu käed raudus. Vahepeal tegi kiirabiarst ukse lahti, et tuua tuppa uus patsient, siis mul tuli küll hirm peale, et võib veel põnevust tekkida, aga ei tekkinud. Jalas oli mul põrutus ja see seoti kinni, öeldi et kui valu üle ei lähe, siis pean tagasi minema. Maksin järjekordselt visiiditasu, mis võib mul varsti saada igakuiseks väljaminekuks kui jätkan samamoodi:D Loodan, et aprillikuus ei kuku trepist alla ega koperda kuskil teepeal, sest teate, vaestel tudengitel pole niipalju raha, et iga kuu maksta oma viimaseid kroone traumapunkti!
Jalaga on nüüd lugu niimoodi, et kõnnin parem jalg sissepoole, sest väga ebamugav ja valus on kõndida normaalselt. Loodan, et minu kole kõnnak on ajutine nähtus ja et varsti olen tagasi maailmalavasid vallutamas:D
Nädalavahetusel olin Tallinnas. Ütleme nii, et lootused olid kõrged. Mõtlesin, et kõigil on hirmus hea meel mind kohata armsas pealinnas, aga ma eksisin. Neljapäeva õhtul käisime Kaisaga väljas korra, jälle toimus põnevus:D Bambas oli kaklus (seekord küll mitte meie pärast nagu paar nädalat enne seda) ja meie olime teisel korrusel ja vaade oli väga hea.
Kui tulin Tallinnasse, siis oli mul plaan olla P-Gängiga koos reedel ja Katsi ja Kaisaga laupäeval, aga toimusid plaanimuutused, pidime olema hoopiski reedel Katsi ja Kaisaga ja laupäeval P-Gängiga ja lõppkokkuvõttes istusin mõlemad õhtud kodus, üksinda ja lugesin raamatuid! Ütleme siis nii, et ma olin üsna pettunud. Milleks sõita Tallinnasse, kulutada selleks pea 6h oma aega erinevate bussidega sõites ja 212 krooni selleks, et lugeda raamatuid, mis võtsin niikuinii Tartust kaasa? Ei olnud just eriti mõttekas käik? Tegelikult käisin laupäeval Allu juures filmi ka vaatamas. Film ei olnud just kõige lemmikum, aga täitsa vaadatav. Nime kahjuks ei mäleta:(
Kui eelmisel aastal käisime Mupsuga 24. märtsil lühikeste varrukatega pargis jalutamas ja oravaid vaatamas ja mulle ehteid ja talle lõhna ostmas, siis see aasta olin ma traumapunktis, kuna kukkusin lumes:D
Õigupoolest kukkusin ma lausa kaks korda. Teisipäeval, kukkusin oma hüppeliigese siniseks ja paiste, aga lonkasin kooli. Kolmapäeva hommikul kukkusin uuesti, tehes haiget samale kohale ja siis juba ei jõudnudki kooli. Kairi organiseeris mulle kohe Siiri autoga järele ja kaks meest viisid mind kahevahel Tartu kohtumajja. Päris piinilik oli, hüppasin ühel jalal ja kaks meest lohistasid mind kohtumajja:D Siis tuli Siiri järgi ja sõitsime traumapunkti. Seal nägime ikka igasuguste traumadega inimesi. Kahel naisel olid sinikad näos, ühe kohta kuulsin, et mees oli teda kodus peksnud ja tal oli koljus tugevad põrutused. Õudne! Siis nägin veel ühte meest, kes oli vang, oli kohe valvuritega ja ma olin temaga samal ajal sidumistoas. Mõtle, milline põnevus. Mina, kaks arsti ja õde, kaks vangivalvurit püstolitega ja vang, kel ei olnud parasjagu käed raudus. Vahepeal tegi kiirabiarst ukse lahti, et tuua tuppa uus patsient, siis mul tuli küll hirm peale, et võib veel põnevust tekkida, aga ei tekkinud. Jalas oli mul põrutus ja see seoti kinni, öeldi et kui valu üle ei lähe, siis pean tagasi minema. Maksin järjekordselt visiiditasu, mis võib mul varsti saada igakuiseks väljaminekuks kui jätkan samamoodi:D Loodan, et aprillikuus ei kuku trepist alla ega koperda kuskil teepeal, sest teate, vaestel tudengitel pole niipalju raha, et iga kuu maksta oma viimaseid kroone traumapunkti!
Jalaga on nüüd lugu niimoodi, et kõnnin parem jalg sissepoole, sest väga ebamugav ja valus on kõndida normaalselt. Loodan, et minu kole kõnnak on ajutine nähtus ja et varsti olen tagasi maailmalavasid vallutamas:D
Nädalavahetusel olin Tallinnas. Ütleme nii, et lootused olid kõrged. Mõtlesin, et kõigil on hirmus hea meel mind kohata armsas pealinnas, aga ma eksisin. Neljapäeva õhtul käisime Kaisaga väljas korra, jälle toimus põnevus:D Bambas oli kaklus (seekord küll mitte meie pärast nagu paar nädalat enne seda) ja meie olime teisel korrusel ja vaade oli väga hea.
Kui tulin Tallinnasse, siis oli mul plaan olla P-Gängiga koos reedel ja Katsi ja Kaisaga laupäeval, aga toimusid plaanimuutused, pidime olema hoopiski reedel Katsi ja Kaisaga ja laupäeval P-Gängiga ja lõppkokkuvõttes istusin mõlemad õhtud kodus, üksinda ja lugesin raamatuid! Ütleme siis nii, et ma olin üsna pettunud. Milleks sõita Tallinnasse, kulutada selleks pea 6h oma aega erinevate bussidega sõites ja 212 krooni selleks, et lugeda raamatuid, mis võtsin niikuinii Tartust kaasa? Ei olnud just eriti mõttekas käik? Tegelikult käisin laupäeval Allu juures filmi ka vaatamas. Film ei olnud just kõige lemmikum, aga täitsa vaadatav. Nime kahjuks ei mäleta:(
Ahjaa, ja reedel oli meil Pätuga fotosessioon:D Salongiks siis vana hea Vilde tee Rumpsi & Praimsi fotosalong ja pärast klõpsisime ka paar(sada) pilti ka meie Sõpruse puiestee filiaalis. Mõned pildid äkki:D
Kõigepealt väike meik:
et meil kummalgi Pätuga peitepulka ei olnud Tallinnas, siis piskvinnid jäid seekord peitmata:D
Siis tuli maniküür, riided ja rekvisiidid:
Siis rokkisime täiega, abiks mu väikse venna kitarr ja kardinad:
Vahepeal pidime tegema ka paar sõbrapilti:
Vahepeal oli väike filiaalivahetus, uus meik, uued riided:
ja siis tuli heita korra kõhuli ja teha nunnusid pilte:
Pühapäeva õhtul käisime Tiinaga Kaja pargis ja pärast Pepsis. Seal istusime ja rääkisime juttu ja pärast saime tuttavaks veel mõne inimesega. Tore oli!
Täna varahommikul seadsin oma sammud jälle bussijaama poole, et sõita Tartu. Bussis mõtlesin igasuguste asjade peale. Haigete laste ja rumalate inimeste peale. Elule väljaspool Maad, saladustele, milledesse mind pühendatud on ja sellele kuidas vahepeal veab nii hirmsasti, aga need pisikesed vedamised ei tule üldse meelde. Kuidas pärast mõnda ebaõnnestumist tundub, nagu alati oleks elus ainult ebaõnnestumised... ja seesama mõte, kuidas nädal tagasi endamisi vaikselt mõtlesid, et kas tõesti on võimalik nii palju ühel inimesel vedada, on täiesti ununenud. Jah. Inimene kipub unustama neid häid asju, mis on juhtunud, kuigi vanarahvatarkuski ütleb, et halb unustatakse kiiremini ja mälu selekteerib ka negatiivsed sündmused välja. Ei teagi, mis siis tegelikult õige on.
Mõnikord ei julge kõva häälega välja öelda mõnda "oma elu pisikest õnnestumist", kartes, et õnn võib pöörduda. Umbes, et teen midagi valesti, aga välja kukub kõik hästi, ja ma ei jäägi süüdi. Võib-olla on endal hinges süümepiinad, mis on tegelikult juba päris arvestatav karistus. Seda muidugi olenevalt sellest, milline inimene oled. Selles suhtes võin öelda, et olen teleoloogilise eetika pooldaja, eetiline egoist, vahel ka utilitarist (siis kui maailmaparandamise tunne on peal). Kuigi tegelikult on päris nõme bläkkida teiste elusid, sest niimoodi toimunud "oma elu pisikesed õnnestumised" võivad olla "kellegi teise suured ebaõnnestumised" Noh nagu ühe mehe halb on teise hea, ühe mehe vana on teise uus jne jne.
Ma ei pea ennast halvaks inimeseks, aga tunnen, et olen topeltmoraalimees. Teiste möödalaskmisi olen küll kõva piff kommenteerima, aga endal ei näe süüd. Või noh, näen, aga see leiab alati õigustuse. Võtame näiteks praeguse suure staari Valentina Hasan'i, oma uue lauluga "Ken lee- dulibudibu douchoo". Mul hirmus hea nali, naeran viis päeva kodus omaette, teen isegi Orkutisse klubi, sest see on nii hea nali. Neljapäeval proovisin Kaisale laulda Tannenbaumi (arvestades sellega, et ma ei oska absoluutselt saksa keelt), arvata võib et ainuke õige sõna oli selles laulus mul tannenbaum. Kaisal oli huumorit kui palju, mul ka... ja siis sain aru, et ma olen ju ise täpselt samasugune. Okei, see ei olnud võib-olla päris hea näide. Ütleme nii, et kui mulle ei meeldi kui keegi valetab või klatšib, pean seda nõmedaks ja siis klatšin ise samamoodi. Ja valetan. Inetu ju. Jällegi vanarahvatarkust Teise silmas pindu näed, oma silmas palki mitte Pean endaga natuke tööd tegema.
Punase tulega üle tee ei lähe, vales kohas mõnikord ületan teed küll, see on paha. Ei suitseta, aga mõnikord teen vesipiipu. Narkootikume ei tarbi, aga mõnikord joon. Ma ei tahagi olla mingisugune pühak või maailma kõige vooruslikum inimene, aga lihtsalt tahan, et oskaksin vahet teha õigel ja valel. Nagu AA motogi: Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, söakust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust, et nendes asjades alati vahet eha. Tahan olla ühel päeval selline õpetaja, kes õpetab mitte ainult oma sõnadega, vaid ka tegudega. Tahan, et minu elu oleks hästi, ausalt ja õigesti elatud. Tahan, et ise oleksin õnnelik ja teised ka...
Naiivitari pihtimused:)
See on vist ju tegelikult hea, et ma olen avastanud end sellistele asjadele mõtlemast? Ma ei ole ju mingi deep tšikk... ja loodan, et suudan endaga toime tulla kõikide nende mõtetega:) Ja et päike paistaks ja paitaks põski:) Ilusat kevadet!
Pühapäeva õhtul käisime Tiinaga Kaja pargis ja pärast Pepsis. Seal istusime ja rääkisime juttu ja pärast saime tuttavaks veel mõne inimesega. Tore oli!
Täna varahommikul seadsin oma sammud jälle bussijaama poole, et sõita Tartu. Bussis mõtlesin igasuguste asjade peale. Haigete laste ja rumalate inimeste peale. Elule väljaspool Maad, saladustele, milledesse mind pühendatud on ja sellele kuidas vahepeal veab nii hirmsasti, aga need pisikesed vedamised ei tule üldse meelde. Kuidas pärast mõnda ebaõnnestumist tundub, nagu alati oleks elus ainult ebaõnnestumised... ja seesama mõte, kuidas nädal tagasi endamisi vaikselt mõtlesid, et kas tõesti on võimalik nii palju ühel inimesel vedada, on täiesti ununenud. Jah. Inimene kipub unustama neid häid asju, mis on juhtunud, kuigi vanarahvatarkuski ütleb, et halb unustatakse kiiremini ja mälu selekteerib ka negatiivsed sündmused välja. Ei teagi, mis siis tegelikult õige on.
Mõnikord ei julge kõva häälega välja öelda mõnda "oma elu pisikest õnnestumist", kartes, et õnn võib pöörduda. Umbes, et teen midagi valesti, aga välja kukub kõik hästi, ja ma ei jäägi süüdi. Võib-olla on endal hinges süümepiinad, mis on tegelikult juba päris arvestatav karistus. Seda muidugi olenevalt sellest, milline inimene oled. Selles suhtes võin öelda, et olen teleoloogilise eetika pooldaja, eetiline egoist, vahel ka utilitarist (siis kui maailmaparandamise tunne on peal). Kuigi tegelikult on päris nõme bläkkida teiste elusid, sest niimoodi toimunud "oma elu pisikesed õnnestumised" võivad olla "kellegi teise suured ebaõnnestumised" Noh nagu ühe mehe halb on teise hea, ühe mehe vana on teise uus jne jne.
Ma ei pea ennast halvaks inimeseks, aga tunnen, et olen topeltmoraalimees. Teiste möödalaskmisi olen küll kõva piff kommenteerima, aga endal ei näe süüd. Või noh, näen, aga see leiab alati õigustuse. Võtame näiteks praeguse suure staari Valentina Hasan'i, oma uue lauluga "Ken lee- dulibudibu douchoo". Mul hirmus hea nali, naeran viis päeva kodus omaette, teen isegi Orkutisse klubi, sest see on nii hea nali. Neljapäeval proovisin Kaisale laulda Tannenbaumi (arvestades sellega, et ma ei oska absoluutselt saksa keelt), arvata võib et ainuke õige sõna oli selles laulus mul tannenbaum. Kaisal oli huumorit kui palju, mul ka... ja siis sain aru, et ma olen ju ise täpselt samasugune. Okei, see ei olnud võib-olla päris hea näide. Ütleme nii, et kui mulle ei meeldi kui keegi valetab või klatšib, pean seda nõmedaks ja siis klatšin ise samamoodi. Ja valetan. Inetu ju. Jällegi vanarahvatarkust Teise silmas pindu näed, oma silmas palki mitte Pean endaga natuke tööd tegema.
Punase tulega üle tee ei lähe, vales kohas mõnikord ületan teed küll, see on paha. Ei suitseta, aga mõnikord teen vesipiipu. Narkootikume ei tarbi, aga mõnikord joon. Ma ei tahagi olla mingisugune pühak või maailma kõige vooruslikum inimene, aga lihtsalt tahan, et oskaksin vahet teha õigel ja valel. Nagu AA motogi: Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, söakust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust, et nendes asjades alati vahet eha. Tahan olla ühel päeval selline õpetaja, kes õpetab mitte ainult oma sõnadega, vaid ka tegudega. Tahan, et minu elu oleks hästi, ausalt ja õigesti elatud. Tahan, et ise oleksin õnnelik ja teised ka...
Naiivitari pihtimused:)
See on vist ju tegelikult hea, et ma olen avastanud end sellistele asjadele mõtlemast? Ma ei ole ju mingi deep tšikk... ja loodan, et suudan endaga toime tulla kõikide nende mõtetega:) Ja et päike paistaks ja paitaks põski:) Ilusat kevadet!
Tellimine:
Postitused (Atom)