Eile õhtul algas siis revolutsiooniline öö. Kes seda oleks võinud arvata, onja:D Või noh, tegelikult mina oleksin. Eile oli minu ühteka sünnipäev. Ühtekas sai 20- ta on nüüd mees. Kohe sööb mehemoodi ja teeb igasuguseid muid asju ka veel rohkem mehemoodi. Mitte et ta enne ei oleks olnud/söönud/teinud, aga uhke on ju mõelda, et nii on. Saime kokku revolutsioonilises Koidu peatuses. Seal tegime kõigepealt pika kalli. Nii hea oli teda jälle näha. Ja siis tegime natukene märgasid musisid. ja siis jõime natuke gini ja jalutasime Harju mäe poole. Naljakas küll, aga temaga koos olles aeg tõesti lendab. Käisime igal pool ringi ka, aga lõpuks leidsime Harju mäel ühe hea pingi, kust oli vaade Kaarli kirikule ja hommikupoole hakkas selline hommikupäike ka tulema. Põhimõtteliselt, ma ei tahaks nii mõelda, aga ma olen kaelani sees. Õnnetunde sees. Ja ma ei jõua jälle ära rääkida neid väikeseid hetki, mis tegelikult tähendasid/tähendavad minu jaoks nii palju. See on sõnulseletamatu tunne. Ainuüksi see, kuidas me üksteisele otsa vaatame, võtab mul kohati jalad alt.. ja selle juures on kõige parem see, et ma võin valetamata öelda, et ma olen vaba, aga mul on minu ühtekas. vahel ei olegi sõnu vaja, onju.
hommikul kõndisime mustamäe poole, peale kella neljast piknikku Harju mäel ja jõime Värska vett ja saime esimest korda sõita koos trolliga. Esmaspäevase hommiku esimese trolliga.
Ja nüüd õhtul ta tuli mind veel korra vaatama, jalutasime kooli juures ja niisama minu maja ümbruses...ja läks koju tagasi. Mul on kurb meel, et ta läks, aga ma olen veel õnnelikum, et ta üldse tuli.Ja ma olen just nii õnnelik kui seal üleval pildil. Ja ma tean, et ma näen teda jälle. varsti. Ja ma tean seda selle pärast, et ma lihtsalt tean.
Minust hoolitakse.
1 kommentaar:
I really enjoyed looking at your site, I found it very helpful indeed, keep up the good work.
»
Postita kommentaar