Ega mul midagi eriti praegu kirjutda ei olegi, aga tavaliselt on nii, et kui ma plaanin mingist teemast kirjutada, siis lõpeb see sellega, et ei lõppe kohe üldse nii nagu mina oleksin tahtnud, jutt kohe kisub kuskile.. ma ei tea, mingi muu koha poole. Mitte nagu vasakule- pisut võib-olla isegi paremale.
Tegelikult mul on selline tunne, et ma tahaksin kirjutada sellest, mida ma tunnen. Ilmselt siinsed lugejad teavad, et mul on nüüd ühtekas ja kõik on täitsa hea. Mul on praegu täpselt selline tunne, et alati kui mul on keegi selline..selline uus sõber, kellega ma teen natuke musi ja kelle vastu on mu tunded pigem sellised.. olemas.. ja ma räägin nendest oma sõbrannadele. Alati on selline tunne, et varem ei ole nagu nii olnud või midagi sellist. Ja siis ma leian juba end vabandamas, et jajaa.. vahet ei ole, et ta on joodik, ta on tegelikult jumala armas.. või, et ta on mingi igivana aga näeb välja nagu 20.. või et "ah see, et ma nägin teda eile linnas mingi teise tibiga, see ei tähenda midagi".. ja siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma seekord ennast vabandama peaksin, sest mul on ju tõesti selline tunne, et seda ei ole ma kohe mitte-mitte-kunagi tundnud. Ma ei tunne ennast armukesena, ega ka Tema tüdrukuna, ma tunnen lihtsalt, et Temaga koos on mul hea. Ta hindab ja austab mind nii nagu ma väärt olen ja vahest ehk isegi rohkem. Ma tean, et ma ei peaks armukadetsema mingisuguste teiste neiude pärast, sest me isegi ei ole peikad.. me oleme ühtekad. Mõlemad vasakukäelised, emotsionaalsed, pärit paljulapselisest perest ja armastavast kodust..need on pigem nagu välised tegurid, aga ma tunnen, et ma saan Temalt just sellist positiivset laengut, nagu mul ongi vaja. Ükspäev ma üritasin seda juba defineerida kõrgemaks vaimseks tasandiks, aga mu emme arvas, et see on hingesugulus.. me ise oleme ka seda nii nimetanud, aga.. see on kuidagi selline.. sõnulseletamatu heaolutunne.
Ja siis.. veel Mina. Üldiselt peetakse mind armsaks ja heaks ja tubliks tüdrukuks. Lähedasemad inimesed teavad, et mul on nii mõnigi luukere kapis ja tavaliselt mu "need inimesed, kes on nagu peikad või nimetagem neid ükskõikmismoodi" ei saagi teada seda, kuidas ma varem olen käitunud. Selles mõttes, et ma võin välja paista nagu avatud raamat, aga ma päris selline ka ei ole. Ning nüüd jõuame Temani. Talle saan ma rääkida nendest asjadest ning mis kõige üllatavam, Ta ei mõista mind ühe või teise asja puhul hukka, Ta saab aru:)
Ja kui Ta ei pane mind naeratama, siis paneb Ta mind naerma:)
Mulle tuli meelde üks lugu, mida ma lugesin kuskilt raamatust Ma päris täpselt ei mäleta ka, aga ma kuidagi umbes üritan seda ümber kirjutada. Elas kord Lind. Ta oli väga, väga, väga ilus. Helesiniste tiibadega, kuldse nokaga, tiivad olid uhked. Kord lendas ta ühe maja aknale. Ta armus Inimesesse, kes elas selle akna taga. Ta istus akna taga päevad ja ööd ja Inimene armus lindu ka. Nad vestlesid omavahel päeval ning öösel magas lind aknalaual. Nad olid koos, aga vabad. Ühel päeval hakkas Inimene kartma, et lind võib tema juurest minema lennata. Ta tellis Linnule kuldpuuri, mis oli kaunistatud kalliskividega, just nii uhke nagu Lind väärt oli. Ta pani Linnu puuri. Alguses käis ta Lindu kogu aeg vaatamas, hiljem unustas ta Linnu ning võttis teda nii igapäevase nähtusena. Linnu tiivad tuhmusid, ta ei söönud enam eriti, ta ei olnud enam ilus. Ühel päeval sai Lind otsa, ta suri kurbusesse. Selle peale nägi inimene, mida ta teinud oli. Ta oligi armastanud ju Linnus ülekõige Linnu vabadust, ja ta ju tegelikult teadis, et just nii oligi õige.
Sama tunne on ka minul. Ma tunnen, et keegi ei hoia mind ohjes. Ma olen vaba. Koos Temaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar