Siis kui ma muinasjutust välja astusin...

A neverending dream, a dream of you. I believe I received a sign of you, tonight I want to hide my feelings too- as you do and I want to be with you.

Et nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, peaksin alustama algusest. Aga lugu on selline, et ma ei teagi päris täpselt, kus või millal midagi algas...
Igaljuhul, elas kord Pille, kel oli internetipeika Heiki. Nad olid suhelnud juba mõni aeg, kui Pille tahtis Heikit näha. Et vahemaa nende vahel oli päris pikk, siis ei olnud seda eriti kerge korraldada, aga ka mitte eriti keeruline, sest Pille on teadupoolest selline keskmisest pisut hakkajam tütarlaps. Juhtus aga nii, et neiu sattus Heiki kodulinna pisut valel ajal ning saatuse ja ka võib-olla mõnel muul tahtel ei õnnestunud neil kohtuda. Mõni päev hiljem teatas Heiki, et ta on teel Pille kodulinna. Et tütarlaps oli pealinna neiu, siis otsustasid nad kohtuda revolutsioonilise Pronkssõduri juures, et aga seal oli hästi palju politseiohvitsere teda vaatamas, ei saanud nad sinna minna. Kuna revolutsiooni-ind oli suur, läksid nad Hirveparki. Teadupoolest on Pille Ameerika Ühendriikidest pärit snaiper ning pargivaht Seltsimees Tsäbavõitra (ma ei ole kindel, kas kirjutasin nime õigesti) hoidis neil silma peal. Olgugi, et Pille läks Heikilt saama informatsiooni Põhja-Korea saatkonna ehitamise kohta Eestis- süvenes neil isiklik huvi vestluskaaslase kohta. Nad istusid, päike loojus, nägid kuidas Pika Hermani otsas langetati sini-must-valge lipp, istusid, rääkisid, kuni päike jälle tõusis ning trollid tegid juba igapäevaseid ringe Tallinna peal. Nad olid saatnud mööda revolutsioonilise öö Hirvepargis...


Peale seda ööd mõtlesin päris tihti, et mis see oli, mis hoidis mind seal pargipingil kinni, olgugi, et ma tahtsin juba mingi kell 11 õhtul minema minna, aga miski sundis mind jääma.. see ei olnud mingi kohting, ega ka mingi armunute miilustamine. Ma lihtsalt tahtsin jääda. Tema juurde. Peale seda läksin maale ja üritasin sellest vähem mõtleda, aga saatsime ikkagi sõnumeid ja rääkisime telefonis. Kõik tundus olevat täitsa normaalne.. kuni ühel päeval ma lihtsalt teadsin, et ma pean minema Tema juurde. Lihtsalt pidin. Sõitsin Tartusse ja Ta tuli mulle bussijaama vastu. Minu ühtekas:) Läksime Tema juurde ja tegime väiksed ginid, täpsemalt 5:D Lesisime lihtsalt, suudlesime, kallistasime, lihtsalt olime.. ja väga hea oli olla:) Sain isegi ta emmega hästi läbi ja kõik oli enam-vähem paralanksis- välja arvatud see, et ma tundsin ise, et ma olin väga purjust täis. Siis läksime tuttu ja ma sain olla Tema kaisu sees. Olgugi, et see oli teine öö, mille me koos veetsime (Sisuliselt peaaegu kolmas, sest Räpinas olin ma ka poolenisti temaga koos:D), aga see oli esimene, mil ma sain olla Tema kaisu sees. Hommikul tegi Ta mulle läbiune-salamusisid ja pai. Ta paitab mind üldse just nii nagu üks poiss ühte tüdrukut paitama peaks. Jas siis lesisime pikali päris kaua ja rääkisime kuidas meil on kunagi lehmad ja eeslid ja lapselapsed. EI ärge saage valesti aru, me ei ole peikad, me oleme ühtekad ja saame lihtsalt hästi läbi. Ma plaanisin tulla päeval koju.. või noh, ma olin plaaninud juba päev enne seda tulla koju:D Aga siis ta emme küsis, et kas ma tahaksin äkki minna koos nendega ta vanaema juurde, Paunkülla.. vaatasin korra Talle otsa ja kui olin saanud pilgu, mis tundus mulle julgustavana, siis ütlesin ta emmele, et mul ei oleks selle vastu mitte midagi, ainult, et ma peaksin helistama oma emmele ja ütlema, et mind ei ole veel täna oodata:D Siis käisime koos jalutamas, tõime ülikoolist ta lepingu ja siis istusime kuskil pargis kiikuvate pinkide peal ja tegime märgasid musisid ja rääkisime Meie jutte. Need on natuke revolutsioonilised, pisut utoopilised, aga täiesti teostatavad kui natuke tahtmist on..või pisut rohkem:D Kui midagi väga tahta, siis on parem kui sa seda saad:D Mul oli natuke pohmeluspoissi ka peal, aga Ta hoolitses minu eest täitsa hästi. Siis läksime Tema juurde ja hakkasime Paunküla poole sõitma. Sõites sinna oli selline tunne nagu ma oleksin iga jumala päev Tema ja ta emmega sõitnud ringi. Mul oli ikka tõsiselt hea meel, et mind seal nii koduselt vastu võeti:) mõnus kohe.

aga kõige mõnusam on veel ees:)

Paunkülas oli selline mõnus maamaja, käisime jalutamas ja soojas järves ujumas. Õhtul tegime omale põrandale tudipesa ja siis Ta luges mulle revolutsioonilist muinasjuttu "Ma elan Moskvas" olin pikali, nii,et toetusin oma peaga Ta rinnale, Tema tegi mulle pai, samal ajal kui mulle rahuliku häälega raamatut ette luges. Selles mõttes, et te lihtsalt ei kujuta ette, mis tunne see oli. Me rääkisime ka, et Temaga koos saame me mõlemad lennata vabalt kui linnud, aga me oleme ühtekad, sest... me saame aru:) Ning Ta ütles, et ma olen täpselt selline nagu peab. Seda on nii hea kuulda, et ma ei pea teesklema kedagi teist, et Talle meelejärgi olla, et ma võin olla mina ja ma ei pea mingi kasvatama juukseid 5 sentimeetrit pikemaks, jalgu venitama ja kõhu pealt kaotama 400grammi sooja searasva. võimidaiganes. Ja siis olime üksteise kaisus ja rääkisime kõikidest maailma-asjadest. Varahommikul jäime magama (mingi 5-6 ajal) ja kell kaheksa ma ärkasin selle peale üles, et olin keeranud end teistpidi ja me ei olnudki enam kaisus... tegin Talle põsemusi ja ta ärkas üles...
Siis läksime välja hommikust sööma. Päike paistis.. kell oli mingi 9. Käisime kuskil mingis vallas, kus oli täpselt selline mingi tanktraktor-masin, millest me saaksime teha endale masina, millega minna meelt avaldama.. ja ilmselt oleks sellest masinast siis ka abi, kui me tahame Kuule minna. Aga mitte muidugi päris Kuule, me läheme nii kaugele et kaks pinti ja mõned verstad jäävad Kuust puudu (Meie jutud:)) Ja siis läksime järve äärde jalutama ja jälle rääkima ja kallistama ja natuke märgasid musisid tegema. Siis käisime naabritel abiks heina tegemas ning peale seda läksime kahekesi makaronisalatit tegema:) Selline tunne oli, nagu me olekski kogu aeg kõike koos teinud ja kui ma hakkasin kojumineku peale mõtlema, siis see tundus nii kohutavalt vastik.. ma mõtlesin, et ma ei taha üldse Tema juurest ära minna, tegelikult ei olnud vajadust ka, aga ma teadsin, et ma pean minema, et see ilus ei kaotaks oma võlu.... siis natuke aega olime mõlemad mossis.. ja läksime meie unepesasse üksteist lohutama.. rääkisime jälle Meie jutte, hoidsin pead jälle ta rinnal.. tegime üksteisele pai ja vahepeal natuke märgasid musisid.. ja tuju läks heaks ja äraminek tundus ainuõige lahendus. Panin oma asjad kokku ja hakkasime sõitma kosele, et minna marsa peale. Marsat ei tulnud.. või noh tuli, aga ma jäin kogu aeg sellest maha:D ja kõik bussid sõitsid Tallinnast veel kaugemale. Me teadsime mõlemad, et Ta ei saa mind autoga ära tuua, sest siis oleks see loll hüvastijätu pikendus ja see meile ei meeldiks. Aga siis tuli meile geniaalne idee, et kui ta peaks minema ise Tallinnasse, siis see ei oleks ju minu äraviimine ja siis ta helistas oma sõbrale, et ta käib sealt läbi. Naljakas on see, et ta sõber elab mu kõrvalmajas:) Me tulime Tallinnasse läbi Saue ja Mustamäele läbi kesklinna.. sest me tahtsime nii:D no .. ja nii oli hea ka:D


kõikidest pisidetailidest ma rääkida ei jõua ilmselt... aga.. ma olen õnnelik.
Free, free, free as a birds we're flying.....Ja seda tunnet mu kõhu seest ei saa mitte keegi ära võtta. Oleksin lisanud siia ühe pildi nädalavahetusest, aga blogspot jamab jälle...