Vaatasin siin üle pika aja sitemeter'it ja mida ma nägin:D viimase ööpäeva jooksul on minu blogini jõutud selliste huvitavate google'i otsingutega
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..
Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.
Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.
Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?
Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?
Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."
Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.
Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.
Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.
Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.
_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.
neljapäev, november 15, 2007
teisipäev, november 13, 2007
Tsirkust ja leiba vol 2.
Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.
Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"
Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.
Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.
Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)
Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.
Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".
Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.
Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.
Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.
Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)
Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"
jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.
Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.
Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.
Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.
Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.
Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D
Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.
Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.
Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)
Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.
Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"
Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.
Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.
Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)
Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.
Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".
Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.
Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.
Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.
Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)
Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"
jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.
Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.
Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.
Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.
Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.
Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D
Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.
Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.
Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)
Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.
neljapäev, november 08, 2007
Tsirkust ja leiba
Seda te ju teate, et nalja saab minuga ikka. Nii ka täna. Ja eile ka:) Minu kõige lähedasemad peaksid teadma, et eriti saab minuga nalja hommikuti, kui ma ei jaga veel maad ega ilma.
Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D
Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.
Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.
Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.
Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.
Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.
Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.
Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.
Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)
Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D
Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.
Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.
Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.
Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.
Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.
Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.
Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.
Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)
teisipäev, november 06, 2007
Paanikahood
Pätu kirjutas oma viimases sissekandes paanikahäiretest ja -hoogudest. Minul on oma elus olnud siiani kolm paanikahoogi. Esimene neist oli mingi poolteist aastat tagasi, kus süda kloppis nii kiiresti, et arvasin, et ta kohe seiskub. Üritasin jalgadega sahmerdada, et ei paneks seda tähele ja rahustasin ennast maha ja lootsin, et ei sure.
Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.
Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.
Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.
Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.
Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.
Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.
Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.
Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.
Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.
Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.
esmaspäev, november 05, 2007
oh kooliaeg
alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.
Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.
Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D
kolmapäev, oktoober 31, 2007
Mulle meeldib mu töö
Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.
Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.
Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.
Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.
Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.
Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.
Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D
Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D
Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D
Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.
Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.
Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.
Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.
Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.
Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.
Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D
Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D
Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D
Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.
teisipäev, oktoober 23, 2007
Jälle kuu läinud nagu naksti..
Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
laupäev, september 22, 2007
pühapäev, juuli 08, 2007
Jälle midagi.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
teisipäev, juuni 05, 2007
...
... ja see ei olnud demagoogia ega midagi muud kah. Mu eesti keele õpetaja ilmselt kukuks pikali selle eelmise lause eest... aga tõesti:
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
Need ajad...
...ei tule enam kunagi tagasi
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
neljapäev, mai 31, 2007
Palju õnne mulle ja minu blogile:)
...Egonaine, nagu ma olen:D
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
teisipäev, mai 29, 2007
Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.
Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
teisipäev, mai 01, 2007
Uskumatu?!
Lihtsalt uskumatu, aga ma tõepoolest saan täna oma kodus midagi siia kirjutada?!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
karm elu purjus
Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
pühapäev, aprill 22, 2007
Haalu haalu
Ei ole ma kuskile kaduma läinud. Ainult et mu uus arvuti ei võta bloggerilaineid üles, miskipärast ei saa sisse logida.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
laupäev, märts 24, 2007
Supermõnus laupäev:)
Täna on nii mõnus päev. Sain käia õues täitsa lühikeste varrukatega pluusiga, sest siin Tartus, on niiiii soe.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
reede, märts 16, 2007
Siilike teeb pot-pot-pot-pot.
Niih. pole kaua kirjutanud. Aega lihtsalt ei ole. Lõputöö on vaja ära kirjutada, homme on mul katsed, mida ma kardan ja terve see märtsikuu on selline kiire.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
esmaspäev, märts 05, 2007
Eestlaste seiklused Leedumaal:D
Niih- kõigepealt peaksin alustama kõige algusest. Huvitavamad kohad teen igaks juhuks paksus trükis:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
laupäev, märts 03, 2007
Varsti....
Homme, juba homme tulen ma koju:)
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
Tellimine:
Postitused (Atom)