Homme on minek

Ma pole n2dal aega kirjutanud, sest vahepeal voitlesin hambavaluga. Ja taaskord on juhtunud minuga selline lugu, nagu selgus t2na hambaarstil, et mul on KAHES hambas juurekanali poletik ja igemepoletik ja siis on mul veel raskendavaks asjaoluks see, et kasvavad ylemised tarkusehambad, mis teevadki selle asja v2ga valusaks.. ja arst ei saanud t2na midagi teha (kyll aga kulus mul selle mitte millegi peale 90 euri).. sain antibiotsid ja LOODAME, et nyyd hammas 3 n2dalat ei valuta... kui tagasi tulen, siis pean hakkama neid ruttu ravima.. ma veel motlen, kuidas... aga mul soovitati minna kohta, kus ravitakse kodutute hambaid.. ma ei tea. ma motlen veel.

aa, vahepeal k2isime veel yhes 8kofarmis ka.. see oli selline, hipi-kommuun-farm, kus lisaks 8kov2rgile toimub ilmselt ka palju muud ja huvitavat.. aga oleksime sattunud nagu kuskile 70ndatesse voi seda ajastut kujutavasse filmi.. karavanid ja sydamete ja lilledega maalitud majakesed hoovis.. igal pool igasugused armastust ja rahu kujutavad symbolid.. ja ploomi- ja pirnipuude vahel kanepit suitsetavad poolpaljad habemikud... noh. ma ytlen, elu on siin maailmas ikka yks imelik ja imeline. See koht oli Utrechti l2hedal.. h22letasime sinna.. ja meil l2ks nii h2sti, et meid viidi lausa farmiv2ravasse (mis asus kuskil keset p2rapeed... aga autojuht oli lihtsalt nii tore ja pakkus ise v2lja, et viib meid kohale, kuigi ega me ise ka ei teadnud, kuhu me minema pidime.. sest pidime sinna minema koos Bartiga, sest need olid tema tuttavad seal farmis.. aga kuna Bart pidi meile tulema rongiga j2rele ja p2rast ei viitisnud, siis sattusimegi kuskile ma-ei-tea-kuhu.) aga hirmus tore oli!

SOFI-nr on mul k2es, seega Hollandisse tagasitulles ei peaks t88tamisega olema probleeme ja siinne ravikindlustus katab 75% hambaravikuludest... et noh.. see on ikkagi odavam kui Eestis.

Ja homme, homme hakkame minema Portugali. Otsustasime ikkagi minna h22lega.. 2rge ainult mu vanaemale seda 8elde. Koik l2heb h2sti. Leppisime kokku, et usaldame oma intuitsiooni.. ja et isegi kui meid mitu tundi pole peale voetud ja isu edasi minna on v2ga suur, siis ei l2he auto peale, mis tundub kahtlane. (Praeguste kogemustega oleme ei 8elnud siis kui autos on rohkem kui 2 meest.. ja lihtsalt h22letanud edasi)

Meil on aega, et jouda Hollandist Portugali t2pselt n2dal.. meil on telk ja magamiskotid ja palju tahtmist et minna. Loodetavasti mu hambad annavad mulle ka asu ja saan seal ilusasti 2ra k2ia ja tulla tagasi neid ravima. (kui keegi suudaks kokku arvutada, millise raha ma hambaarsti alla olen pannud... asi juba kisub mitmekymne tuhande juurde... ja motle, olen oma hambaravi eest pidanud maksma alles kolm aastat. ebanormaalne!)

Netti ma ilmselt enne septembrit ei satu.. ja ma ei tea, kuidas telefonigagi on.. eks n2is.. homsest panen oma eesti numbri j2lle sisse tagasi.

Varsti n2eme!

ja 2rge muretsege. Koik l2heb h2sti!

maailm on toimumist t2is esmasp2ev

Eile oli yks v2ga imelik p2ev. Imelikuks hakkasid asjad siis kiskuma kui olime otsustanud leivasuppi teha (Leivasupi mote tuli siis, kui n2gime Tatjana juures mingeid ei-tea-vanu leivan2ssakaid.. no nii vist ei ole leiva kohta ilus 8elda, aga nad olid toesti nagu katki rebitud voi midagi... ja Tiina otsustas, et tuleks teha saiavormi, sest siinsed leivad on valgemapoolsed, umbes nagu meie sepikud.. aga mina ajasin saiavormi leivasupiga sassi ja nii see juhtuski). No ja siis hakkasimegi leivasuppi keetma. Rosinate ja ountega ja isegi rabarberitega. Leiva sees olid juba niikuinii p2hklid ka, sest see oli isekypsetatud leib. Vahepeal k2isid poisid k88gis vaatamas, et mis imeasja me keedame, sest me tegime seda ikka kahest p2tsist leivast.. Ma arvan, et see pott oli vist viieliitrini ja 22reni meie m8ginat t2is. Umbusaldava pilguga voeti meie serveeritud leivasupp (kookosekohupiimakreemi ja maitsestamata vahukoorega) vastu... ning koigile maitses v2ga. Ohtuks oli koik viis liitrit otsas!

No ja siis arutasime Tiinaga, et yksp2ev tegime hernesuppi ja eile tegime leivasuppi.. et kumbki meist pole leivasuppi varem teinud ja ei m2leta, et seda koduski oleks viimase kymne aasta jooksul s88nud, aga kohe on vaja tulla Hollandisse kohalikust saiast leivasuppi keetma. natuke oli puudu rukkijahu maitsest, aga et see leib oli tumedam, siis oli siiski p2ris h22ks (palju parem n2iteks kui  meie t2nane rabarberikook, mis minu ja Barti meelest oli feil kuubis, aga mis Tiinale ja Marvinile maitses. Vota siis n2pust, eksole.). Hernesupiga oli ka selline lugu, et keetsime seda siin terve p2eva, samamoodi oli vist teistel tunne, et mida me solgutame ja vaaritame ja keedame.. aga hiljem ytles Bart, et see on parim hernesupp, mida ta aastate jooksul saanud on. Hernesuppi muidugi olen ma varem teinud, nii et see ei olnud mingi eriline yllatus (kuigi hernesupi keetmised ei ole mul tavaliselt eriti h2sti l2inud, nt olen ma selle pohja t2iega keetnud ja endal porgandit riivides p8idlanuki 2ra riivinud...), aga ikkagi, teha keset palavat hollandi suve hernesuppi - peab tegema noh!

Ja siis saabus k2tte ohtu.. mul olid ikka silmad punased ja paistes, aga otsustasime, et peaks minema yhele v2iksele jalgrattasoidule, et teha ohtust trenni ja hingata v2rsket ohku p2rast mitmek2igulist ohtus88ki, mis poisid meile valmistanud olid. Motlesin, et kuna ma kauaks niikuinii ei l2he, siis l2hen paljajalu. Monus on vahepeal k2ia paljajalu ja jalgrattaga mulle meeldib ka soita kui ei ole jalatseid jalas. Tiinal olid jalas tema koige lemmikumad tennised. Hakkasime siis soitma ja m2rkamatult olime joudnud keskusesse. Kuna meil oli natuke raha kaasas, siis motlesime, et voiks minna Lost in Amsterdami (yks v2ga monus baar/kohvik... kus saab istuda patjadel ja meie lemmikkoht on lahtisel vaateaknal patjadel istuda ja m88duvaid inimesi vaadata) ja teha seal yhed joogid ja siis koju tagasi soita. Seal kohtusime taaskord mitmete huvitavate inimestega, leidsin vist endale isegi yhe saksa peiksi.. kes arvas, et mul on silmad nii kissis, sest olen liiga palju kanepit suitsetanud (ei tea mitu korda ma olen seda viimaste p2evade jooksul pidanud kuulma?).. seletasin siis talle, et mul on silmapoletik, aga ta arvas, et mul on ikkagi v2ga ilusad silmad. T2nks m22n!

Aga mitte sellest ei tathnud ma t2na r22kida. Hakkasime ennast kodu poole s2ttima, mina paljajalu ning Tiina hakkas oma tenniseid jalga panema (sest seal patjadel tuleb istuda paljajalu) ja mida ei olnud, oli yks tennis! Tiina hakkas neid taga otsima ja mina motlesin, et l2hen vaatan v2lja, et 2kki on keegi lolli nalja teinud ja tennise nt prygikasti peale pannud. L2ksin oue, paljajalu ja siis hyppas korvalrestoranist v2lja yks vanem mees (tundus, et see oli selle restorani omanik) ja hyyab "Hey girl, you are barefoot! It is dangerous! Come inside, I want to show you something!" Olin kindel, et ilmselt on tal Tiina tennis ja , et ta n2gi, et ma olen paljajalu, siis ta arvas, et ilmselt olen ma kaotanud oma jalatsid 2ra. L2ksin siis ta restorani sisse, ta l2ks baarileti taha ja vottis leti alt v2lja kilekoti.. krabinal tegi koti lahti ja mida ma n2en! Koti seest tulevad v2lja uued pl2tud. H2rra aitas jalatsid jalga ja selgus, et need pl2tud olid mulle justkui jalga valatud, t2pselt parajad! Kysisin, et kas ma saan oigesti aru, et ta tahab mulle anda pl2tud, sest ma olen paljajalu ja et see on tema meelest ohtlik, k2ia paljajalu keset Amsterdami kesklinna. Ta noogutas suure hooga, endal silmad s2rasid peas. No, mis mul siis muud yle j2i. Hakkasin suure h22lega naerma, kallistasime ja 2 minutit p2rast ta restorani sisse astumist v2ljusin sealt uute jalatsitega. L2ksin tagasi Tiina juurde, kes endiselt otsis oma yhte tennist ja ytlesin, et ma ei leidnud ta tennist, aga sain endale uued jalatsid. Otsisime veel ta tenniseid ja leidsin endale ka p2ikseprillid (imelik oli see, et eile p2eval r22kisin Tiinale, et me peame tegema v2ljamineku, sest mul on vahja p2ikseprille oma haigete silmade jaoks osta.. ja voila! leidsin endale 400UV-kaitsega p2ikseprillid.), aga Tiina tennist ei leidnud. Nii siis oligi, et kodust l2ksime nii v2lja, et mina olin paljajalu ja Tiinal olid papud jalas ja tagasi l2ksime vastupidi. 

Kuigi p2rast, kojuminnes oli kadusid veel. Kaotasin 2ra oma yhe korvaklapi otsa (voi noh, see kummist julla korvaklappide otsas, et pehme oleks ja kurdiks ei j22ks vist).. ja kui ma seda otsisin, siis kaotasin 2ra ka Tiina.. nimelt ta hakkas soitma enne mind, kuulas pleireist muusikat ja mina hakkasin otsima oma korvaklapi osa.. ja siis kui ta m2rkas, et mind ei ole ta selja taga, arvas ta, et 2kki l2ksin teist teed pidi. Kui me lopuks ikkaig kohtusime meie k88gis, siis arutasime, et ikka yks v2ga imelik ohtu oli olnud. Oletame, et selles oli syydi leivasupp.

T2na aga sai Tiina endale SOFI-numbri k2tte, mina saan homme! Jehhuu! Homsest alates oleme ametlikud AmsterDaamid! Ja mu silmad on t2na juba palju paremad, ainult korra olen pidanud kuulma, et kas olen pilves. Voi noh, k2isime t2na Amnonil turul kylas.. ja p2rast meiega kallistamist vottis ta mul posest kinni ja n2pistas seda, nagu ta ikka teeb ja ytles :"aiaiai, keegi on vist eile v2ga palju suitsetanud!", hakkasime Tiinaga naerma ja selgitasime, et see on koigest silmapoletik. Aga noh, siin on koik vist selliste n2ost pilvikutega harjunud, et vahet ei ole, mida voi kas yldse ma midagi ytlen.

Oeh. V2ss on peal. Heidan pikali ja teen omale silmakompressi.

Ainult yks kord tuleb veel magama minna ja siis juba ongi mul koik paberid korras!

Ilu nouab ohvreid ehk s2ran nii, et silmist pime!

Ma ei m2leta, et kas ma kirjutasin siin voi mitte, et mul oli silmapoletik kui tulin Eestist 2ra. Seostasin seda sellega, et ei tulnud kodust 2ra just koige meeldivamate emotsioonidega ja arvasin, et silmad kui n2gemiselundid on kindlasti seotud sellega, et ma "ei taha" midagi endale teadvustada voi midagi n2ha. Kindlasti oli ka sellel oma roll, kuid ma ei osanud seostadagi oma silmapoletikku sellega, et p2ev enne reisile tulekut v2rvisime keemiliselt mu ripsmeid. Noh, ma ei ole eriline meigiinimene ja motlesin et oleks ju p2ris hea, kui ripsmed ja kulmud oleksid tumedad. (kulmud on mul keemiliselt v2rvitud olnud kogu aeg.. juba aastaid.. ma ei teagi.. ikka v2ga v2ga v2ga mitmeid aastaid, aga ripsmeid olen varem v2rvinud keemiliselt ainult paar korda ja seda salongis, kui olen juuksuris k2inud.)

No ja siis oligi nii, et kolmandaks reisip2evaks olid mul silmad kinni ja kummelikompress ei paistnud ka aitavat.. l2ksime siis Belgias apteeki ja ostsime mulle kalli raha eest silmapuhastusvahendi ja geeli. Sain silmapoletikust jagu ja tuju oli hirmus hea.

Yleeile, umbes kuu aega p2rast eelmist ripsmetev2rvimist otsustasime Tiinaga teha yhe ilup2eva.. kuna mul kulmud olid juba v2rvitud, siis motlesime, et v2rviks seekord vaid ripsmeid. V2rvimine k2is nii nagu ikka ja mul oli meel hea, et kyll alles mina saan nyyd ilus v2lja n2ha. P2rast v2rvimist k2isin muudkui peegli ees ja roomustasin, et kui pikad ikka mu oma ripsmed on ja ikka nii hea, et neid saab nii v2rvida ja ei pea muretsema meikimise p2rast ja n2en kogu aeg nii ilus, nii ilus v2lja. 

Saabus k2tte siis 88 ja mina yritasin magama j22da, aga silmad sygelesid hirmsasti.

Hommikuks oli sygelus nii hull, et moistsin, et mul on J2LLE silmapoletik! Kuna ma olen nii hirmus tark, siis oskasin lihtsa tehte, 1+1=2, seostada ripsmetev2rvimise ja silmapoletikkudega. Hakkasin siis ennast uuesti ravima, aga ilmselt tegin vea selles, et k2isime eile j2lle Tatianal abiks ja ma lakkisin ta riiuleid (no ikka mitu tundi lakkisin, kova t88mees, nagu ma olen!). Ja noh, ilmselt ei olnud lakk voi lakiaurud head mu silmadele, sest kui tagasi joudsime, siis oli juba p2ris hull. Ma ei olnud rohtu saanud ka mitu tundi panna silma, nii et 2rritus oli ikka v2ga suur. Silmavalged olid punased ja silmalaud olid ka punased. M22risin endale kodus rohtu silma ja laugudele m22risin vaseliini.. sest silmalaud nii kuivasid ja valutasid.

T2na hommikul tegin silmad lahti, aga samah2sti oleksin voinud nad ka kinni j2tta, sest koik oli kinni paistetanud.. ja punaste paistes silmalaugude vahelt paistsid punased silmavalged... voi oleks oigem 8elda silmapunased? Paar millimeetrit avatud silmade vahelt tilkusid v2lja pisarad.. ja n2gin v2lja ikka p2ris jube. Huvitavaks tegi ka asjaolu see, et n2gemisulatus oli mul j22nud 22rmiselt v2ikseks... 

Homme tuleb mul minna migratsioonibyroosse.. ma ei tea, kui ma n2en samasugune v2lja nagu praegu, siis ma ei tea, mis mul neil seal r22kida tuleb. sest ma isegi ise ei usu endale peeglist otsa vaadates seda, et ma ei ole nt 4 kuud j2rjest umbjoobes olnud :D

haha, mulle tuli meelde ka eilne nali, kui Joakim tuli koju ja n2gi mind.. meil toimus selline vestlus, mida voiks tolkida umbes nii:

Joakim: S2lliiii!!! Sa ju ei pidanud kanepit suitsetama!

S2lli: Ma ei suitsetagi.

Joakim: aga miks sa siis pilves oled, silmad t2itsa kinni ja tagurpidi?

S2lli: Mul on silmapoletik, sellep2rast.

Joakim: Uuh, hea seegi.

Ja arvata voib, et kogu meie maja naeris seda veel tykk aega.

Koike paremat teile!

S2lli Silm ja silmapoletik.

vihmane laup2ev

Mul vist tegelikult ei olegi mitte midagi kirjutada, aga kuna meil on t2na selline, natuke igav, siis motlesin, et ma annan endast (meist) mingisugustki elum2rki. 

P2rast vehklemistrenni valutasid mul lihased 2 p2eva.. see oli ikka v2ga hea trenn. Ma loodan, et saame sinna tagasi minna, aga kuna Noam l2heb ylehomme kaheks n2dalaks Indiasse, siis me vist praegu ei satu enam sinna trenni... koos on ikka parem minna. See-eest on meil aga teisip2eval plaanis minna kung-fu trenni.. ja yhtlasi peaks olema teisip2eval see onnis p2ev kui v2hemalt Tiina peaks saama endale sofinumbri. Minu aeg on kolmap2eval, aga loodame, et 2kki saame mulle ka teha selle numbri Tiina appointmentil.

Mida veel? Eile k2isime Joakimi tydruku juures peol. Oli selline grill ja tsill, kohtusime paljude huvitvate inimestega ning t2na ohtul l2heme sinna tagasi, sest Tiina peab minema reikit tegema yhele vene naisele ja mina vist saan yhe ungari tydruku k2est hollandi keele tunde votta. V2ga huvitav igatahes! Mul on hollandi keeles juba koik numbrid selged ja oskan ennast tutvustada ja t2nada ja viisakusvome tean ka. Monda tegusona tean ka, aga lauseid ei oska veel eriti moodustada, sest mu sonavara on 22rmiselt v2ike..aga kyll seegi varsti muutub!

Msa tahaks veel kirjutada, aga nyyd hakkas vist huvitav, sest Tiina 2rkas yles ja noh. Ma nyyd lopetan:)

superhypermegalahe!

Jummel, me k2isime just oma elu esimeses vehklemistrennis ja see oli nii lahe, et hirmus kohe. Minust saab vehkleja, ausalt! Sinna l2ksime metrooga, sest vihma sadas, aga tagasi tulime ratastega.. see vottis aega nii 30-40 minutit, niiet super trenn. Ja vehklemistrenn ise kestab 3.5 tundi! Super super super. 

 

Aga nyyd ma l2hen magama.. lihtsalt pidin oma emotsioone jagama :D

:)

Oleme olnud reisil juba natuke yle kolme n2dala.. aeg lendab ikka v2ga hullult.. motlesin et kirjutan seekord rohkem sellest, et mida me siin tundnud oleme, kuivord sellest ,et mida me teinud oleme.. aga noh, eks n2is, mis ma kokku kirjutan ja sellest v2lja tuleb.

 

Imelik asi, mida t2heldanud olen,  on see, et meil on Tiinaga iga p2ev t2iesti erinev tunne.. yhel p2eval tundub, et saame koigega hakkama ja j2rgmisel p2eval on t2iesti vastupidi.. koik tundub nii raske ja selline tunne on, et kuidagi ei hakkagi yldse minema... ja tavliselt on veel onneks nii, et meil on Tiinaga hea tuju molemal korraga, aga kui yhel meist on madalseis, siis teisel on hea tuju.. et me aitame yksteist ikka masendusest v2lja (voi noh, tegelt seda ei saa masenduseks nimetada, sest see on mingi selline.. pooletunnine tunne, et koik on pees).

 

H2sti tore on see, et oleme kohtunud nii paljude toredate inimestega.. ja saame koigiga h2sti l2bi. Inimesed on meid v2ga palju aidanud. N2iteks eile saime endale lopuks oma rattad! Minul on selline, salatiroheline ratas, millele saab ette panna korvi ja taga on pakikas.. Tiinal on selline natuke moodsam ratas, k2ikudega ja puha, aga me oleme molemad v2ga onnelikud. Sest transport on siin v2ga kallis ja meil on ilmselt kulunud yle 50 euri lihtsalt sellele, et laadida raha oma kbussipiletile. Ait2h Fredile, et ta meile rattad andis! Ja Mark andis meile eile telefoni.. see pole kyll nii moodne ja meil pole veel telefoni jaoks laadijat, aga meil on lopuks ometi telefon, mis t88tab! Ilmselt mingi aeg peame ka teise telefoni muretsema, sest kaua me ikka yhe telefoniga oleme.. aga ikkagi, nyyd saame v2hemalt r22kida. Ait2h Mark!

 

T2na kysisid meie kaks majanaabrit (Noam ja Assaf, nad on meie maja noorpaar, Israelist) et kas me ei tahakski siia elama j22da, et see on nii hea kui me oleme majas, et meil on hea energia ja et maja on ka palju puhtam p2rast seda kui me sisse kolisime. T2na n2iteks koristasime j2lle k88ki. Meil on h2sti suur k88k.. umbes nagu 4 tavalist mustam2e k88ki voi midagi sellist.. mina pesin 2ra aknad ja Tiina pesi 2ra koik laed ja seinad (tegelt natuke seinu tegime yksp2ev varem ka juba).. majanaabrid on meiega rahul.. t2na tegi Joachim (meie yks majanaaber, kes on Norrast, aga tegelikult on israellane) meile voileibu ja yldse... meid voetaks siin nii h2sti vastu... ja inimesed on niiii armsad!

 

Ja Bart, meie neljas majanaaber, see, kelle juurde me tegelikult elama tulime, hollandlane.. temaga me laulame iga p2ev ja improviseerime klaveril... ja tal on nii monus energia et ma tunnen ennast tema juures v2ga h2sti ja turvaliselt.. N2iteks kui ta konnib mu selja tagant m88da, siis ma isegi ei tunne teda.. voi noh.. me nt voime istuda diivanil yksteise korval.. ja kui ma panen silmad kinni, siis ma ei tunne, et keegi segaks mu isiklikku ruumi. Aga ta mediteerib h2sti palju, niiet ilmselt see hea energia tuleb sellest.

 

R22kides veel erinevatest inimestest, ei saa ma j2tta r22kimata turumehest Amnonist. Ta on israellane (yldse, oleme siin vist koige rohkem kohtunud israellastega voi v2hemalt on selline tunne vahepeal) ja 47-aastane. Tal on kaks last, yks on 11-aastane ja teine on 20-aastane, aga ta ei ela oma naise ja lastega koos, aga naine ja lapsed k2ivad tal tihti kylas ja ta saab v2ga h2sti l2bi nendega. Voi noh, yldse, ta saab koigiga h2sti l2bi, sest ta on lihtsalt nii armastust t2is! Ta myyb oma turuplatsil igasuguseid palvehelmeid ja nipsasjakesi, ehteid ja unen2opyydjaid, viirukeid ja psyhhedeelseid asju. Ja ta kodu! See on nii monusat energiat t2is! Igal pool on pisikesed kujukesed – haldjad, kaitsvad silmad, buddha kujukesed... see on nagu erinevate heade uskumuste ja soovide symbioos, voi ma ei teagi, kuidas seda nimetada... inglid, pildid ilusatest asjadest.. ma ei tea.. ja veel on ta seintel h2sti palju fotosid.. seda on niivord n2ha, kuidas ta on oma elus olnud ymbritsetud suure armastusega ja kuidas ta on rahul sellega, mida ta teeb. Ja peeglid! Ta korteris on vist mingi 30 peeglit v2hemalt.. ykskoik kus sa parasjagu ei oleks ta korteris (kas k88gis, vetsus, vannitoas voi yhes ta kolmest toast – igal pool on sul voimalus end n2ha). Ta on ka natuke kummaline, nt ostab ta koju h2sti palju toitu alati... alati v2hemalt 5 saia korraga.,. siis s88b natuke igast saiast ja siis l2heb oma maja ette kanali 22rda ja s88dab need viis saia lindudele! Istusin eile ta aknal (ta kodu on kesklinnas, kohe kanali 22res), vaatasin kuidas ta loopis lindudele syya, tema h2sti h2sti pikad krussis lokid lehvisid tuules ja kuidas koik majanaabrid ja teised inimesed soitsid tast ratastega m88da, koik lehvitasid talle ja ta naeratas igale yhele ja tervitas neid vastu... veel kuulsin yhelt ta sobralt, et kunagi oli Amnoni juurde turul tulnud yks mees ja r22kinud, et tal pole kuskil elada. Amnon vottis ta enda juurde elama.. ja see mees elas seal korteris kuus aastat! Mul on selline tunne et Amnon on sattunud mulle teele ette, et mind opetada. Tal on v2ga selge visioon inimese moistusest ja kehast.. ja nende koostoimimisest. Ta oli kunagi aeroobikatreener.. ja hoolimata sellest, et ta suitsetab v2ga palju ja k2ib p2ris palju pidudel, n2ev ta v2lja umbes 30-aastane... ja eile, eile kui olime Tiinaga tal kylas, siis ta l2ks poodi, et teha meile yks korralik lounas88k, siis toi ta meile ka printsessi-jogurteid.. aga kahjuks me ei joudnud neid syya, sest koht oli lopuks nii t2is. Mingi p2ev l2heme talle turule kylla, tal pidid meie jaoks mingid korvarongad olema (sest Tiina korvas olev rongas pidi olema mingi hiina jama, tal on palju parem:D)

 

Amnoni sobrad on ka toredad.. n2iteks yks sober, kes elab Amsterdamist natuke v2ljas (voi noh, mis natuke, 100km), ta lubas meile isegi t88d leida.. vist saan natuke isegi mustalt t88tada, pean mingeid arvutiasju aitama tal tegema.. ja p2rast saame k2ia temaga laatadel kaupa myymas, aga siis juba ametlikult..ta on selliste nipsasjakeste maaletooja ja hulgilao omanik.. ta on v2ga sympaatne.. kui me r22kisime, siis oli selline tunne nagu ta oleks mulle sattunud siia teele ette isaks. Ta on v2ga hea kuulaja.. ja r22gib oma naisest ja lastest sellise armastusega... nad on v2ga toredad inimesed! Ja mis veel eriti hea, ta ytles, et kui me kuidagi Portugali ei saa, et siis ta voib viia meid Prantsusmaale, sest tal on vaja millalgi minna ja siis ta lihtsalt ootab senikaua, kuni meil on vaja minna ja viib meid poolele teele. Super ju!

 

Inimesi, kellega oleme kohtunud, neid on veel v2ga v2ga palju, aga praegu ei ole mul sellist tunnet, et tahaks monest neist pikemalt kirjutada... aga yks on kindel, inimesed on ikka v2ga ilusad ja head!

 

T2na l2heme vist Tiinaga trenni, Noam kutsus meid vehlkemistrenni, eks n2is, kuidas meile see meeldib. Eile n2iteks m2ngisime oues jalgpalli.. olime kuuekesi, seega, meil oli kaks voistkonda. Mina, Bart ja Mark yhes voistkonnas ja Tiina, Joachim ja Joahcimile kylla tulnud vend Daniel teises voistkonnas.. reeglid olid sellised, et reegleid ei olnud.. voi noh, sellist asja nagu nurgal88k voi out ei eksisteerinud.. ja Tiina m2ngis vahepeal lausa k2tega... igatahes.. v2ga v2ga v2ga lobus oli.. mul on nyydh2sti palju sinikaid sellest m2ngust, aga see oli supervahva! Ja noh muidugi, minu voistkond voitis (kuigi tegelikult sai Tiina voistkond rohkem v2ravaid, aga yks meie m2ngu reeglitest oli selline, et viimane v2rav loeb.. voi noh, see reegel tuli enne seda viimast v2ravat:D) P2rast iustusime jalgpalliplatsile maha, olime ringis ja „medteerisime“ r2tsepaistes Barti juhendamisel... voi noh, lihtsalt momisesime.. inimesed, kes m88da kondisid, motlesid kindlasti, et kes need napakad istuvad keset aiaga eraldatud korv/jalgpalliplatsi, mis on kohe majade vahel, 88sel kell 1 ja ymisevad ja momisevad... aga meil oli ylemoistuse tore!

 

Ja nyyd ma l2hen k88ki. Tahtsin Tiinale appi minna, et syya teha, aga see hull askeldis on juba koigega valmis saanud. Niiet ma siis l2hen s88ma:D

 

Musid teile koigile!!!!

nii see reisielu k2ib...

Oleme ennast h2sti sisse seadnud oma uues kodus, Amsterdamis.. Meie maja on selline, et  alumisel korrusel on suur elutuba, kus majutame tavaliselt kylalisi ja kus on klaver, mida olen iga p2ev m2nginud.. meil tuleb improviseerimine juba p2ris h2sti v2lja.. yldse see maja on loominguliseks tegevuseks v2ga hea! (aga noh, mida veel tahta, kui elad koos muusikute ja fotograafide ja disainerite ja heliloojatega?) Ylemisel korrusel on 4 tuba, kus on ka meie tuba, mis on kyll h2sti h2sti pisike, aga see-eest h2sti h2sti armas meile. Seinad on helesinised ja meil on laes yks h2sti vahva kollane paberist lamp.. ja veel on meil toas peegel ja unen2opyydja, mille sain oma lemmik-turumehelt, Amnonilt kingituseks.. ja kardinateks on h2sti ilusasti paigutatud valge s22sevork, mis tekitab sellise tunde, et seal toas elavad printsessid.. ja viirukilohn ja peegli kyles rippuvad v2rvilised korvarongad teevad selle toa veelgi nauditavamaks. Mulle igatahes meeldib:)

Kui meil parasjagu kylalisi pole (neid on pea alati, koik tahavad ju 88bimispaika Amsterdamis), siis oleme siin majas kuuekesi, kolm poissi ja kolm tydrukut. Veel on meil yks must kass, kes on t2itsa hull.. ta on ettearvamatu ja n2eb suht r2bal v2lja, aga on ikkagi meie kass. Ja siis on meil veel kolme jalaga naabrikass, kes n2eb v2lja v2ga meie kassi moodi, aga ta paistab palju puhtam v2lja ja noh.. yks jalg on tal ka v2hem kui meie omal... ja siis on meil siin veel kylalised.. ja tihtipeale voib leida meie maja alumiselt korruselt l2bi jooksmas naabrite koeri. Kuna meil on majauks alati p2rani lahti, siis tunnevad inimesed ja loomad ilmselt end kutsutud olevat. Ohtuti istume oma aias (voi noh, maja tagahoovis) ja oleskleme.. tavaliselt m2ngib keegi kitarri.. ja siis nii me lihtsalt olemegi. Elu on monus ja selline vabadus mulle meeldib...

Oleme olnud siin paiksed juba 12 p2eva ja v2ga monus on olnud olla... kui yhel p2eval sai meil monulemisest korini, siis l2ksime linna peale t88d otsima.. siis aga selgus, et meid voetaks t88le v2ga hea meelega, lausa otsekohe, kui meil ainult oleks kohalik isikukood ja maksuametile vajaminev number... selle vajalikkusest polnud meil muidugi enne mingisugust aimugi.. ja nyyd ongi asi nii, et vajalikud paberid saame korda alles 4.augustil, mis t2hendab seda, et seaduslikult t88d saada enne seda kuup2eva pole meil voimalik. Aga kuna me oleme sellised vahvad vandersellid, kes on endas ikkagi v2ga kindlad, siis me arvame, et see meid ei heiduta. Peame lihtsalt olema v2ga kokkuhoidlikud ja olema avatud koikidele voimalustele.

Tutvunud oleme v2ga paljude erinevate inimestega ja see on h2sti tore... oleme ikka hirmus pruunid ja hirmus ilusad ka (seda kuuleme iga p2ev mitu-mitu-mitukymmend korda:D)

Koduigatsus on ka natuke.. voi noh... ma ikka motlen teie peale.. aga siis ma j2lle motlen, et millal siis veel kui mitte praegu teha seda, mida me parasjagu teeme. 

Soojad kallistused teile koigile:)

Esimene n2dal

Motlesin, et kirjutan ka vahepeal, et anda teada, kuidas meiega need asjad on.

Reis on siiamaani olnud v2ga tore, kuigi meil on ka palju ponevust juhtunud, n2iteks h22letasime Riias narkodiileri auto peale.. siis Charleroi lennujaamast tahtsime h22letada Anwerpenisse ja selgus, et sealt ei saa v2lja kondida, et minna tuleb vaid transpordivahendiga, mist6ttu tuli meil hakata lennujaama parklas koputama inimeste autodele, et palun, viige meid v2lja siit lennujaamast. saime Liege'i, mis on kyll natuke kaugemal Antwerpenist, aga kust saime ilusasti rongi peale. Rongi peal aga varastati Tiina telefon 2ra ning moned p2evad hiljem selgus, et ka minu telefoni vist ei j2tku enam kauaks. Telefon kiilub kinni koguaeg ja pilt on ees must, nii et voib-olla meil ei olegi telefoni yldse vaja. Vahepeal olin ka silmapoletiku ohver. Silmad sygelesid ja kipitasid, aga rohtudega saime sellest poletikust voitu ja ma n2en j2lle!

Aga muidu oleme ilusasti puhanud.. p2ikest n2inud hirmus palju (oleme t2itsa pruunid), jahutanud end j2rvevees ja ryybanud m6ned head belgia ja hollandi 6lled.

Jalgpallifinaali vaatasime ka.. see oli p2ris kurb. Te ei kujuta ette, mis n2gudega hollandi inimesed p2rast m2ngu t2navatel kondisid. Milline pettumus, kurbus ja viha!

Homsest ilmselt hakkame t88d otsima, aitab niisama vedelemisest, kuigi, mis seal salata, elu on meil ikka v2ga hea!

Viimast päeva Eestis

Homme ongi siis minek. Kõigepealt hääletame Riiga, seal veedame ühe öö ja teisipäeva hommikul väljub meie lennuk, et jõuda Brüsselisse, Charleroi lennujaama, mis on päris palju keskusest eemal. Nii et tõenäoliselt ootab meid ees üks paras seiklus, et jõuda Antwerpenisse, aga ma usun, et kõik läheb hästi. Alati läheb!

Viimased nädalad on olnud väga väga keerulised. Tööd on olnud hästi palju ja ka eraeluski on olnud märksa paremaid aegu. Kuigi selle üle, et ülikooli ilusasti lõpetasin, on mul väga hea meel ja olen üsna kindel, et minu õppimistee ei jää pooleli, lihtsalt tuleb praegu teha üks väike paus, seni kuni veel saab.

Üleeile oli meie lahkumispidu, see oli superarmas! Kohal oli ikka päris palju inimesi, kuskil 30 ringis.. vaatasin oma sõpradele otsa ja tundsin natuke kurbust, et ära läheme, samas
ma tean, et näen neid peagi ja et mul on lihtsalt vaja ära minna. Ma pean minema! Väga armas oli ka see, et mu sõbrad enamasti mõistsid seda, et mul on vaja ära minna ja et pidu ei olnud selline kurvakas, keegi ei nutnud ega midagi.

Nüüd on mul ainult üks mure.

Ma ei oska oma asju pakkida!

Varsti on minek!

Ostsime eile lennukipiletid ära. Teisipäeval, 6. juulil, läheb meie lennuk Riiast Brüsselisse. Plaane minna on igale poole, aga me ei luba midagi, lihtsalt käime ja vaatame maailma ning vahepeal katsume mõnes kohas rohkem paigal olla ja töötada.

Esialgsete plaanide kohaselt peaksime tagasi olema järgmiseks suveks, aga ma ei luba mitte midagi, kui saab isu 2 kuu pärast otsa, siis tulen juba augustis tagasi.. võib-olla ei saa isu ka järgmiseks suveks otsa, siis olen kauem ära. Elame, näeme!

kuhu edasi?

Esitasin täna oma bakatöö ära.. ja 10 päeva pärast peaks siis kaitsmine olema.
Imelik on kohe olla, kui midagi teha pole vaja.

Köögi koristasin ära ja niisama olen siin ka sorteerinud asju.

Ja homme ei peagi ärkama kell 8.20, et minna raamatukokku. Imelik.

Umbes kuu aja pärast peaksin Eestist ära minema. Selleks ajaks on mul vaja kokku saada vähemalt 10 000 krooni stardiraha. On kellegil ideid, kustkohast ja kuidas seda raha saada? Käisin Talukõrtsis ka rääkimas, äkki saan tööd. Enne äraminekut on vaja väga palju asju teha, sh osta omale varustus ja aja erinevad paberid korda (nt kutsetunnistus tuleb lasta inglise keelde tõlkida).

Ei tea, kas ma nüüd hakkangi suureks saama?

olen väga loominguline inimene. oma unenägudes.

Ilmselt kõik mu lähedasemad tuttavad teavad, et ma olen väga unenäo-persoon. Tavaliselt ei möödu ühtegi ööd, kus ma und ei näeks ning mu unenäod on sellised, et ma väga tihti arvan, et need on päriselt. Või noh, nad mõjutavad mind terve päeva ja mõnikord ei tee ma vahet, mis on olnud unes ja mis on olnud päriselt. Kuigi mu unenäod on väga sürrid, on nad nii reaalsed (no ma tean, väga vastuoluline lause, aga ma ei oska seda teistmoodi seletada). Näiteks, mõnikord ma lendan unes ja kuigi ma tean, et niisama ei ole võimalik ise lennata, tundub see unenäos nii reaalne, et mul on hommikul ja tihti ka hiljemgi tunne, et ma tõepoolest lendasin.

Minu viimase aja uned on aga sellised, et näen kogu aeg, et kirjutan luuletusi või romaane. Täna öösel näiteks nägin unes, et rääkisin Kivisildnikuga sellest, et ma peaks nüüd oma romaani välja andma. Jõudsime selgusele, et see peaks olema trolliromaan.
Et seda oleks lugejal mõnus trollis lugeda, näiteks kesklinnast mustamäele töölt koju sõites või nii. Ja hakkasingi siis kirjutama. Nägin, et tegin suure plaani, võttes aluseks oma seiklusi sellest ajast, kui olin 14. Tegin mingi teisendsüsteemi, kus kõik nimed muutusid sellisteks, et neid ei võiks seostada nende isikutega, kes päriselt mu seiklustest osa võtsid, ühtlasi oli ka endal mul pseudonüüm. Sälli Silmast sai Kelli Kõrv. Ja jõudsin valmis kirjutada kolm lehekülge.. ja läksin siis proovima, et kas senimaani on hästi kirjutatud. Pidin sõitma oma õe juurde, kes elab minust ühe peatuse kaugusel, aga ilmselt oli mu romaan alustatud piisavalt hästi, et ta suutis mu tähelepanu köita niivõrd, et sõitsin õigest peatusest mööda. Eks ikka kõige parem on olla iseenda suurim fänn.

Ma tegelt tahaks kirjutada küll, aga ma ei oska. Sellepärast on hea, et vähemalt unenägudes ma oskan.

Samamoodi on joonistamisega. Oma peas olen ma maailma kõige parem kunstnik. Värvid segunevad ja silme ees on kõige ilusamad pildid. Kui aga võtan kätte pliiatsi või värvid, siis käsi ei oska joonistada seda, mis peas on nii ilus olnud. Ma tahaksin osata joonistada nii nagu Mario duguay. Need on täpselt sellised pildid nagu on minu kujutlustes...


Rääkides joonistamisest ja luuletamisest, nägin üks öö unes, et tegin ühe kaardi piltluuletusega. See nägi välja selline, et oli tavaline kahepoolne kaart (pooleks volditud A4), väljast oli kaart üleni valge ja kui selle lahti tegin, siis sinna sisse oli kleebitud ruuduline laudlinariie, kuhu peale olin kleepinud ümmargused paberitükid ja see pidi sümboliseerima laulupidu. Et need paberist ringid olid nagu inimeste pead ja vahepeale oli mõni üksik sõna pastakaga kirjutatud. Ja siis pidin ma seda luuletust deklameerima... päris huvitav kogemus oli.. deklameerida pilti.... ja siis ma deklameerisingi... viimane rida oli "Ja Kairi Terav mõtles oma sündimata pojale, Jenny Woo'le". See oli umbes midagi sellist, et kõik teised mõtlesid isamaale ja ühtsusele ja laulupeole... ma ei tea, väga imelik.Pilt on Mario duguay joonistatud, keda peetakse ka valguse sõnumitoojaks. See pilt ei ole mul just kõige lemmikum (selles mõttes, et ma pean paljusid tema teisi töid nn "ilusamaks", sest need on värvilisemad), aga annab edasi minu praegust meeleolu. Natuke nukker, natuke hall. Aga miski mu sees ütleb, et veel tuleb värviliste liblikate aegu...

mitu tähemärki ei millestki

Mulle väga meeldis, et minu alati kallis Sai Ka mainis mu eelmise postituse kommentaarides ära ühe mu lemmik-tarkusetera. "Those who can - do, those who can't - teach." Õppides õpetajaks ning koolitajaks, on seda ikka alati hea lugeda. Üldiselt usun, et kõik said ikka aru, et Kuidas ära tunda See Õige, ei olnud väga tõsine sissekanne.... sest sellist juhendit ei saagi ju olemas olla!

Märkasin, et pole ammu kirjutanud midagi siia. Niisama olen kirjutanud küll, isegi pastakaga. Ja nii palju lausa, et nüüd on mu vasaku nimetissõrme otsas vill. Noh ja kui ma olin selle ära märganud, siis tekkis mul selline tunne, et peaks midagi siia kirjutama. Noh, et need inimesed, kes siia ikka aeg-ajalt satuvad, ei arvaks, et ma täitsa ära kadunud olen. Kuigi selline tunne on küll kogu aeg (et ma kadunud olen).

Mul on viimasel ajal keskendumishäired.. või õigemini, satun ma oma mulli ja ma ei teagi kus ma olen. Rääkimata sellest, et füüsiliselt tunnen, et mul ei ole justkui oma kohta. Või.. et ma ei ole kuskil nagu kodus. Ilmselt see tuleb sellest, et ma ei ole kuskil kaua järjest olnud ning märtsikuus ööbisin oma Tartu kodus ainult ühel või kahel ööl.. Tallinna kodul polnud sedagi au. Käisin Tallinnas küll nädalavahetusel, aga taaskord oli muid tegemisi nii palju, et issi-emmega ei saanud eriti üldse koos olla.

See-eest kultuuriprogramm on mul väga tihe olnud. Sellest ajast peale, kui olen tagasi Belgiast, olen vist iga päev käinud teatris, muuseumis, kontserdil või mõnel muul kultuuriüritusel, mõni päev isegi mitmel. Ja see mis ma tegin Belgias, selle kohta pole mul endiselt sõnu. See oli lihtsalt super astmes triljon!!!

Mul on selline tunne nagu oleksin seal avastanud jälle lapse endas! Ma sain joonistada ja laulda ja tantsida ja näidelda ja... kõike sain teha! Ma tunnen, et sain sealt nii palju! Ja veel sain ma hulga uusi tuttavaid (kes teab, võib-olla kunagi võin mõnda neist ka sõbraks pidada), ja kõik nad on väga andekad ja toredad inimesed!

Aga nüüd te juba olete näinud, et ma ei ole täitsa ära kadunud ja siinkohal pean vajalikuks natukene magama ära kaduda. Olen täna jälle palju askeldanud, kukelaulu saatel raamatukogu avamist oodanud, EKS 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul käinud, läbi on loetud nii Ruitlase "Mees", kui ka Merca "Naine" ja nüüd on mul vaja selle kõige info seedimiseks ühte unenäorikast ööd. Head ööd.

kuidas ära tunda See Õige

Suhtespetsialist võtab jälle sõna. Eelmises postituses rääkisin, et elus peab olema vähemalt 30 võimalust leida endale See Õige. Selle peale tahtsid Karine ja Sirgi teada, et kuidas ikkagi ära tunda See Õige. Ma ütlen kohe ära, et see on väga lihtne ülesanne!

Minu jaoks on kõige tähtsam lõhn. Kui juba alguses on inimese lõhn vastumeelne, siis lihtsalt ei saa sellest mitte midagi välja tulla. Olukorda võib päästa see, kui asi on näiteks parfüümis või pesuvahendite lõhnas, aga märksa keerulisem on kui selle INIMESE lõhn vastukarva on. Noh, mõnel kohe on selline lõhn, mida ei või üldse kannatada. Kui selline probleem ilmneb, siis võin kohe ära öelda, et tegemist ei ole Selle Õigega.

Teine asi, mis on väga oluline, on see, et see inimene peab oskama sind naerma ajada. Ilmselt see ei vaja põhjendust, sest olgem ausad, naer on tervisele hea ning ma ei tea küll kedagi, kellele naerda ei meeldiks...

Nendele tähtsatele omadustele järgnevad erinevad omadused. Turvatunne, seksuaalne külgetõmme, erinevad iseloomuomadused, välimus jne jne jne.

Veel olen jõudnud järeldusele, et erinevatel eluetappidel on olulisemad erinevad omadused Selle Õige otsingutel. Noh, nt, kui su eelmine suhe on metsa läinud peamiselt selle tõttu, et su partner/kaaslane vms on sind petnud, siis järgmise Selle Õige otsingul on sinu jaoks kõige olulisem, et kaaslane oleks lojaalne. Kui su eelmine kaaslane on olnud "möku", siis järgmine peab kindlasti olema "tegija". Kui aga suhe on olnud ilus ja hea ja tore ja midagi läheb kuskil valesti, siis alateadlikult otsid sa selle eelmise inimesega sarnast inimest. Vähemalt ma olen enda puhul sellist asja täheldanud.

Tegelikult aga ei tasu minu juttu üldse võtta puhta kullana, sest igaüks saab ikka ise aru, millal see inimene on tema jaoks See Õige. Ning kui tuleb välja, et see õige, ei ole ikkagi See Õige, siis tuleb järgmine ja natukene õigem. Mina praegu ei otsi kedagi, tuleb see mis tuleb ja niikuinii juhtub parim kõikidest võimalikest variantidest ja elu on lill.

Varsti on väljas soe ja mina soovitan kõikidel ära armuda ja lasta endasse inimestel armuda. Mul on küll täiega kevad peas ja südames, armun iga päev millessegi/kellessegi ja ei jõua oma rõõmu igalt poolt kokku korjata. Kõik on nii naljakas ja tore, et isegi kuri sarvedega bakatöö ei suuda mind praegu endast välja viia. Haha, kolme nädala pärast, kui olen tagasi Belgiast, siis räägime uuesti sellel teemal.

viis võimalust

Nagu ikka meil Riiamäel kombeks on, on ka tänane õhtu möödunud peamiselt arutades inimsuhete teemadel. Üsna ühene järeldus oli meil, et paaris olevad inimesed peavad olema enam-vähem samal tasemel kas teadmiste suhtes või välimuselt. (ma tean, see lause kõlab nii imelikult, aga ma üritan seda natukene lahti seletada) Noh, et kui sa ei ole just maailma kõige ilusam inimene, siis ilmselt on ka su kaaslane keskpärane (ja kui tavaliselt nii ei ole, siis kindlasti võib kuulda kommentaare stiilis "miks selline inimene, SELLISEGA ringi käib" vms) või kui oled omandanud doktorikraadi, siis tõenäoliselt ei ole su kaaslane kahe muusikakoolilise algharidusega....

Veel jõudsime järeldusele, et see ei saa olla nii, et maailmas on ainult üks ja õige... neid peab ikka rohkem olema.. mina arvasin alguses et kolmkümmend, aga siis minu kallid riigiteadlastest elukaaslased hakkasid huvi tundma, et kustkohast selline arv... jõudsime siis järeldusele, et võib-olla on maailmas rohkem võimalusi, aga Eestis peaks neid olema umbes seitse.

Siis aga tekkis mul küsimus, et kui ma olen kolmel korral oma elus vähemalt aasta aega uskunud, et see inimene on minu jaoks õige, kas ma siis olen kasutanud oma seitsmest võimalusest ära kolm? Sest näiteks nendest kolmest inimesest kahega ei oleks mul praegu vist mitte midagi teha, sest ma tunnen, et ma olen ise nii palju muutunud, et mul võib-olla poleks isegi millestki rääkidagi nende inimestega enam.. noh ja siis jõudsime kompromissile, et olen kasutanud ära oma Eesti võimalustest kaks. Nüüd võib natukene tunduda, et me poolitasime siin härrasid, aga tegelikult me siiski seda ei teinud, arvasime et oleks lihtsalt aus nii mõelda. Et siis viis võimalust on veel alles. Muidugi, kui ma suureks maailmaränduriks saan, siis võivad mu võimalused veel paremaks minna, sest mina arvan ikkagi et maailmas peaks olema umbes kolmkümmend inimest, kes vastavad kriteeriumile See Õige. Siis aga mõtlesime, et tegelikult on väga raske olla suhtes inimesega, kes tuleb väga teistsugusest kultuurist. Või noh, see on võimalik, aga siis peab üks suhtes olevatest pooltest kogu aeg alistuma ning see ei tundu meile just kõige parem, sest leidsime, et paarissuhtus on võrdsus või mingisugunegi "sarnastel alustel" suhtumine oluline. Et siis äkki ikkagi on oma riigis vaja leida omale kaaslane kolmekümne hulgast?

Veel otsustasime, et kui ma näiteks peaksin mingil põhjusel oma kätest ilma jääma, siis oleksin päris edukas vasakujalgne kunstnik... ning kindaid saaksin ikka kanda, sest varbad ei ole mul just maailma kõige lühikesemad.... Harjutasin ka natuke joonistamist ja arvan, et olen jalaga joonistamises andekam kui käega....

Ja täna juhtus minuga selline lugu, et kohtasin oma vana klassiõde, kellega suurest rõõmust kallistasime sellise hooga, et ta prillisang läks pooleks. Ja siis ma kuulsin: "Sälliiii!! sa lõhkusid jälle mu prillid ära!" ja mul oli, et mida.... ja siis kuulsin et ka kümnendas klassis olin ta prillidelt saanud lahti ühest klaasist... noh... te ju teate, et kui midagi on võimalik lõhkuda, siis ma sellega ka hakkama saan


____________

Ja meie populaarteaduslikku arutelu suhete teemal ei tasuks päris puhta tõena võtta. Jätkan nüüd oma litereerimist ning lasen oma kallitel elukaaslastel edasi hulle professoreid mängida, kes peavad päevas umbes 1000lk lugema Väga Tähtsat Poliitikajuttu.


Õppimine on lollidele!


___________

ps. ma nägin täna unes suurt veeuputust, mis oli tingitud lume sulamisest.. siis keetsin veel gaasipliidiga vett nii, et leegid tõusid igalt poolt... ja ärkasin hommikul sada korda üles, sest nägin kogu aeg unes, et kell on juba 12.16, aga ma pidin juba kella kümneks koolis olema...

ebanormaalne!

Oeh, siin maailmas on ikka nalja saanud...

eelmine nädal käis mul külas Jo.. olime koos Tartus ja käisime Tallinnas ka... noh, juhtus igasuguseid huvitavaid asju, nt oleksin peaaegu peksa saanud Tallinnas ja Tartus sain istuda raekojaplatsil asuvas lumelinnas Jo, Kairi ja siis ühe austraallase ja tüübiga Walesist. Kell oli vist mingi kuus hommikul ning öölokaal half past five oli juba suletud:P

ja nüüd pean toibuma sellest, et preilid Tallinnast käisid mul külas... no, olgem ausad, see oli ikka väga hull! Ma ei suuda meenutada, millal viimati ma nii palju naersin... ma ei saa ennast isegi normaalselt liigutada, sest selline tunne on nagu oleksin peksa saanud + käinud mingis eriti retsis kõhulihastele mõeldud trennis... no päriselt... mul oli laupäeva õhtul väga tõsine hirm, et lihtsalt suren naeru kätte....

Aga õnneks on nüüd nali läbi.. ja tuleb hakata koolitööga suurema hoolega tegelema, sest neljapäeval sõidan Soome kolmeks päevaks.. ja 9.-25.03 võib mind kohata Belgias.. ja tõenäoliselt vahepeal natuke Hollandis ka.

tsutsufrei!

kell on 3.33 ja ma lähen magama, et olla koolis kell 8 ja kohtuda oma juhendajaga...

ilmselgelt olen ma graafikust maas....


ma lähen HULLUKS!!!

homme on parem, ausalt!

Sõbrapäev...

Kallid sõbrad.. head sõbrapäeva! (see hakkab küll lõppema ja ma pole nii mõnelegi jõudnud soovida head sõbrapäeva, aga see ei tähenda, et ma seda tegelikult teile ei sooviks. Teate ju küll mind!)

Minu tänane hommik algas üsnagi mitte sõbrapäevaselt. Kallis sõbranna helistas mulle, arvasin, et selleks, et soovida head sõbrapäeva, aga ta helistas hoopis selleks, et rääkida mulle, kuidas ta oli eile näinud ühe mu teise hea sõbranna noormeest (ja poole aastase lapse isa!) amelemas ööklubis mingi teise tüdrukuga. Miskipärast ei ole sellised uudised viimasel ajal eriti uudised. Või noh, sellised jutud ei jõua minuni just liiga harva. Seejärel arutasin oma kalli toanaabriga umbes kaks tundi teemal: miks inimesed (enamasti mehed) on suhtes sead... ning taustaks mängis Eda-Ines Etti - Sitapeade laul.

Arutasime ka seda et ilmselt varsti võite leida raamaturiiulitelt suhteeksperdi Phd Sälli Silm raamatuid teemadel "Kuidas aru saada, et su mees sind petab", "Kümme asja, mida pead oma mehest teadma", "Mehed - kütid, naised - pereemad. Kas see ikka on nii?"

Mitte, et ma eriliselt tark (veel) nendel teemadel oleksin, aga üsna tihti saan ikka oma tuttavatele nõu anda ja analüüsida erinevate inimeste käitumismusterid püsisuhetes.

Ja et ma siis ise oleksin hullult õnnelikus suhtes, eksole. Muidugi mitte!

Mu toanaabrile kuulub huvitav mõte sellest, et miks meestel on naisi kergem petta. See pidi olema nagu pidudega. Et kui sul on kodus pidu, siis pabistad hullult, kui keegi midagi su valgele vaibale ajab või kukub su kodus laamendama. Samas, kui ise lähed peole ja ajad oma veinipokaali valgele vaibale, siis on küll natuke hirm, aga samas üsna rahulik olla, sest sina niikuinii ei pea seda vaipa puhastama või selle eest vastutama. St et alati on kergem olla see, kes läheb külla. Inimsuhetes võib siis meest pidada külla minejaks ja naist külaliste vastuvõtjaks. Naisele jääb enamasti vastutus hilisemate tagajärgede üle.

Mu tutvusringkonnas on palju paare ja praegu tean vaid mõnda üksikut paari, kellel ei ole truudusega probleeme. Oleme arutanud seda sõbrannadega, et ilmselt on see seetõttu, et inimesed tõepoolest ei ole loodud olema monogaamsed, aga et ühiskond ja sotsiaalne surve on see, mis teeb meid monogaamseks, aga et kuna see on peale surutud, siis inimesed otsivad vabadust või "paremat" või vaheldust... Kui inimene oleks loodud monogaamseks, siis ma arvan, et pärast oma partneri leidmist ei tohiks teised inimesed enam üldse huvi tekitada... Samas, ei ole ma selles täiesti 100% veel kindel, sest kahjuks või õnneks tean ma ka inimesi, kes on suutnud truud olla oma partneritele, seega võib olla asi lihtsalt nii, et minu tutvusringkond koosneb truudusetutest inimestest (tahtsin alguses kirjutada jobudest, aga see ei ole nii, olen lihtsalt ülierutunud sellest teemast ja võib-olla mitte eriti objektiivne).

Rohkem ma suhete teemal praegu sõna ei võta, räägin natuke ka sellest, mis minuga toimub. (Sest minuni on jõudnud mõni nurisemine, et miks ma üldse ei blogi enam). Igatahes, kirjutan siin oma lõputööd. Või noh, ma peaks seda kirjutama. TEGELIKULT uimerdan ma rohkem niisama ja halan oma "raskest elust", mis tegelikult vist ei olegi nii kerge. Mul on lõputöö jaoks tehtud intervjuud, mis kestavad üle kuue tunni. Väike arvutus minu seniste litereeringute põhjal... ja arvan, et litereerin kokku neid intervjuusid mingi 300 tundi. Noh, tegelt see vist ikka nii hull ei ole, aga see tundub ikka mega töö. Praeguseks olen ära litereerinud veerand ühest intervjuust ning ülehomme saan kokku oma juhendajaga, kel meie bakatöö projekti põhjal on alust arvata, et mul on praeguseks intervjuud ka juba ära kategoriseeritud ja analüüsitud.

Lisaks on mul siin paar sellist ainet, kus puudumine ei tule kõne allagi ning ees on mind ootamas ka seminaritöö. Samuti saan osa võtta kevadel ESTL "Seksuaalkasvatuse alused" baaskoolitusest ja kandideerisin ühte märtsikuus Belgias toimuvasse projekti ning osutusin valituks... praegu on mu mure selles, et kuna see reis kestab 15 päeva, siis see eeldab et puudun ühest ainest kolm korda, aga lubatud on puududa vaid kaks korda. Loodan, et õppejõud tuleb mulle vastu. Niisiis, seda, et kas ma lähen sinna või mitte, saan ma ilmselt teada järgmisel nädalal. Kui ma lähen sinna, siis 9.-24. märts võib mind kohata Belgias Antwerpenis. Rääkisin ka oma tuttavatega Hollandist, kes ütlesid, et Atwerpen on mingi tunni aja kaugusel Amsterdamist ning et nemad juba ei jäta kasutamata võimalust mind näha ning et tulevad mulle külla. Pidin jälle end ogaraks rõõmustama.

Praegu otsin ka pingsalt tööd, niiet kui keegi teab mulle midagi pakkuda, siis andku sellest mulle teada.. nimelt, olen akadeemilisel puhkusel ning mul puudub tervisekindlustus. Arvestades seda, millised üllatuspärased seiklused minuga ikka aeg-ajalt juhtuvad, on tervisekindlustus ikka väga oluline! Niiet, pean end töötuna arvele võtma ja lootma, et leian endale kooli kõrvalt töö...

Mis ma veel head (või halba, aga teadupoolest halbu asju minuga ju ei juhtu) rääkida võiksin? Abiellunud ma veel ei ole, kihlunud ka mitte, aga tunne on küll selline, et üks härra täitsa meeldib mulle siin maailmas. Muidugi siinkohal soovitaks teistele, et kui teil tekib tunne, et tahaks armuda, siis eriti ei soovita armuda inimesse, kes elab teises riigis ja/või umbes 300km kaugusel ühe mere ja ühe maa taga.

Aga noh, nagu me ka teame, käivad mul need "kerged" armumised üsna kergelt, niiet ma ei imesta, kui mõne aja pärast on mul see kõik unustatud..

Ja "raskelt" armuda ma praegu ei soovi ega taha, sest, ma tahan olla vaba! Tahan elada!! Pean leidma ju üles enda, et mul sees ei keeks ega podiseks. Poole aasta pärast olen vaba! Ülikool on lõpetatud ja maailm minu isikliku peopesa sees!

Nii me selle Sälliga siin elame ja mõtlemegi.

Ja viimasel ajal oleme kogu aeg ikka sõbrad ka, mõnikord ainult natukene kurvad, aga muidu on elu lill (kui sees on promill - mida minuga muidugi kunagi ei juhtu, sest vanusega on kadunud mul igasugune isu tarbida alkoholi ning pärast kahe siidri manustamist on järgmisel päeval poole päevane pohmelus koos tapva peavaluga garanteeritud).

millise hooga sel aastal?

Uut aastat on olnud nädalajagu. Selle nädala sees olen jõudnud taaskord toimetada. Olen saanud käia eksamil, väljas, õppida hommikul poole kuueni, natuke nutta, kordades rohkem rõõmustada, mütata põlvini lumes, seigelda öises Tartu linnas, keeta endale suppi ning olla tulemusega ülirahul ning keeta endale veelkord suppi ning olen pidanud selle vetsupotist alla valama ning enne seda pidin ka võitlema leekidega, sest juhtus nii, et kohmitsesin seal gaasipliidi kohal ja läksin põlema. Õnneks pärast mõningat võitlust leegid andsid alla ja pääsesin ise ilma vigastusteta....

Aastavahetus oli mul huvitav. Kõigepealt olime Potsuga Kadi juures, jõime šampanjat ja sõime maasikaid vahukoorega. Veel võis seal süüa kalamarja ja tiigerkrevette, aga kuna ma olen taimetoitlane siis piirdusin esimese kahega. Tegime ka hotshotte ja üleüldse, oli selline, vaikne mõnus äraolemine. Siis sõitsime Sandra juurde, kes on Kixa peika õe sõbranna. Seal tegin teistelegi mõned hotshotid ning sõime lillkapsast ja porgandit dipikastmega (seal oli ka igasuguseid muid valikuid, aga taas pidin tegema oma valiku). Südaöö paiku hakkasime Vabaduse väljaku poole jalutama, kui kell sai 12, siis olime Hirvepargi juures ja saime näha uhket ilutulestikku. Potsu, kes oli vahepeal läinud oma lapsi magama panema, pidi uut aastat vastu võtma üksinda. Mingi hetk otsustasin, et tahan väga minna Angelisse ning kui sa midagi ikka väga tahad siis kohe tuleb minna. Jätsin teised sinna Hirvepargi juurde ja läksin ise tagasi vanalinna poole ja tunnen et tegin õigesti, sest no ausalt, ma ei mäleta siin maailmas, millal ma viimati niiiii palju tantsisin! Supersupersuper!!

Kui hakkasin Angelist kodu poole minema, kohtasin juhuslikult Vabaduse väljakul taaskord oma kalleid sõbranjesid ja härra Kaidot. Siis me seal ootasime trolli ja naersime ja külmetasime ja ma leidsin endale isegi sõbra, kes saatis mind kogu trollisõidu aja, tuli minuga samas peatuses maha ja saatis mu koju ja vestles minuga veel mõningat aega. Vägagi huvitav.

Siis olin veel natuke Tallinnas ja 2. jaanuaril tulin Tartusse, kus otseloomulikult hakkas suurem askeldamine pihta, nagu mul ikka kombeks on.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.

Tahtsin hoopis öelda, et uus aasta on jälle uute alguste aeg. Ma ei teagi, mida ma sellelt aastalt ootan. Tahan veel rohkem endani jõuda ning aru saada sellest, mis toimub mu sees, et seejärel oskaksin paremini aru saada sellest, mis toimub mu ümber.
Praegu on kuidagi väga selline aeg, kus puudub motivatsioon koolitöö jaoks ja lihtsalt on soov, et see asi lõppeks ruttu ära, et saaks olla vaba. Mu hing nii ihkab sellist aega, et ei oleks tähtaegu või muud sellist. Et saaks lihtsalt olla ja mõtelda. Näha ja avastada.

Samas tahaks ka et aeg jääks korraks seisma, et ma saaksin ümber vaadata ning näha asju olevikus. Sest praegu olen ma oma mõtetes järgmises suves ja kogu aeg tulevikus, et ma ei saa tegelikult sellest üldse aru, mis toimub nüüd ja praegu minu kõrval. Ma ei saa öelda, et mul oleks hullult kiire, aga ma kuidagi ei suuda oma aega planeerida või leida nende jaoks, kes on mulle olulised. Ma olen olnud sellises situatsioonis varemgi ja ma ei tea, kuidas minuga see ikka ja jälle juhtub. Kuigi seekord on see veidi teistmoodi, sest üleüldises plaanis olen ma eluga rahul, lihtsalt tahaks, et mul oleks aega teiste jaoks ka. (Vastuoluline eks? Tahan iseend rohkem avastada, mis eeldab seda, et tegelikult peaksin ma teistest veidi eralduma, sealsamas on olemas kuskil vana preili Silm, kes tahab jõuda igale poole ja teha kõike ja ei oska õigel ajal stop nuppu vajutada...)

Muutumine on üks pikk protsess ja ma tunnen et 2009 oli alles selle algus... 2010 see jätkub ja see, kuhu ma omadega välja jõuan, huvitab mind väga, sest tunne selle suhtes on mul hea!

2009

2009 aasta on olnud üks mu elu õnnelikemaid. Ma tunnen, et olen väga palju arenenud ja saanud elada iseendale. Olen saanud ise otsustada, mida teha tahan ning käituda oma südame- ja kõhutunde järgi. Ma proovin natuke oma aastat kokku võtta.

jaanuar:
aastavahetus oli vägagi huvitav, mis pani mind mõtlema edasiste käikude peale. Olin aastavahetusel väga õnnelik ning kõik mis juhtus sellel õhtul oli väga üllatuslik ning salapärane ning selline... magusvalus. Koiduga oli meil ka tähtpäev, kuid tundus, et see asi ei taha meil enam nii hästi minna ja siis mõtlesime et tuleks selle asjaga aeg maha võtta ja natuke ise olla, et me saaks areneda ning kui kunagi on vaja, siis ka uuesti kokku tagasi minna. Hakkasin käima vabastavas hingamises (kahjuks jõudsin sinna mitmetel erinevatel põhjustel vaid kolm korda) ning avastasin, et tegelikult on elu ikka väga ilus. Sain ülikoolis oma elu esimese F (mis kusjuures oli avatud materjalidega eksam ning pärast, järeleksamit samade materjalidega tehes sain C). Käisin jaanuaris ka oma endiste töökaaslastega Rootsis, kus sai väga väga palju nalja ning natuke sain ka südant pahatseda, sest see loksumine ei ole ikka kõikidele mõeldud:D

veebruar:
Kohe esimesel veebruaril sõitsime Kairiga Egiptusesse. Oi, see oli alles ilus! Ausalt, siiamaani, kui mul mõnikord kipub paha tuju peale tulema, siis mõtlen selle peale, kui palju nalja sai seal Egiptimaal. Päike paistis, merevesi oli soe ja helesinine ning härrad rõõmustasid meid sellise huumoriga, mida Euroopas juba naljalt ei kohta. Kairo muidugi oli natuke õudne, nii et daamidel olid lausa pisarad (mis tavaliselt olid rõõmupisarad, aga seal sai kohe suurest kurbusest ja pahameelest nutta) silmas. Saime käia Parasailingul ja ATV safaril ja snorgeldada ja päevitada ja vesipiipu tõmmata ja lasta päikesel meie põski paitada ja koos kaamliga rannas ringi jalutada. Pärast tagasitulekut hakkasin väga ühiskondlikult aktiivseks inimeseks. Liitusin Lastefondiga ja hakkasin vabatahtlikuks ning läksin ka Eesti Seksuaalterviseliidu projekti Light and Love, millega saime käia koolides/vaba aja keskustes noortele rääkimas turvalisest seksuaalkäitumisest. Samuti hakkasin veebruaris trennis käima nii mis hirmus, pilateses, joogas, igasugustes aeroobsetes trennides (ka strippaeroobika, mis tegi mind veel hotimaks:D)

märts:
otsustasin, et pean minema Soome vahetusüliõpilaseks. Käisin tegemas keeletesti ja ajasin oma pabereid, kuigi üldiselt varjasin seda oma vanemate ja sõprade eest, ei tahtnud, et keegi teaks enne kui asi kindel veel polnud. Naistepäeval juhtus minu elus üks pöördepunkte, millest ma siinkohal rohkem rääkida ei tahaks, aga ütleme nii, et juhtus minuga midagi sellist, mida varem ei olnud juhtunud ning mis muutis nii mõndagi minu elus. Käisin ikka rõõmselt trennis ja koolis oli tööd nii palju, et minesta või ära, aga üldiselt sain kõikide asjadega hakkama nii nagu vaja oli.

aprill:
aprilli esimeses pooles oli hirmus palju koolitööd, aga aprill lõppes tudengite kevadpäevadega, mis oli Tartus olles aasta tippsündmus, nagu ikka. Saime ikka väga palju hullu panna ning juhtus väga väga palju erinevaid asju, mis jällegi aitasid mul siin elus asjadest aru saada natuke teise nurga alt.

mai:
Mai algus oli samuti veel tudengipäevade ajal. Kohe kõige esimestel päevadel sain paraja jamaga hakkama. Tundsin end halvasti, sest tegin midagi, mille üle ma uhke ei ole. Tiina aga ütles mulle, et ei tasu põdeda nende asjade pärast, mida me enam niikuinii muuta ei saa. Noh, kahetseda muidugi võib, aga et istuda kodus ja nutta ning põdeda - seda ei ole vaja. Niisiis otsustasingi, et see käkk, millega hakkama sain, et ma ei süüdista end sellepärast ning võtan asja vabalt. Samuti juhtus mai alguses minuga selline lugu, et leidsin kellegi, kellega hakkasin veetma üsna suurt osa oma ajast koos. Me saime hästi läbi ja ta oli tore ning nägus noormees, kellega koos oli mul väga tore olla. 17. mail korraldasime AIDSi ohvrite päeva rongkäiku Tartus. Rahvast muidugi väga palju ei tulnud, aga siiski parasjagu, et mitte häbisse jääda.

juuni:
Juuni algas sellega, et käisime Kristjaniga Pärnus. Niinii külm oli, aga palju rohkem oli tore ja naljakas! Käisime Uku baaris ning lõpuks pidi meile Anzelika järele tulema. Samuti käisin juunis Laulasmaal ja Murastes ning Nõos. Leppisin ära Kaisaga!!!! Selle üle on mul väga väga väga hea meel, sest mäletan, et eelmise aasta üks suurimatest muredest oli mul see, et olin Kaisaga riius. Osalesime Lastefondiga laulupeol. Olime Kairiga väga korraldajad ja noh, olgem ausad, nalja sai jälle taaskord. Siinsestest käikudest võiks järeldada, et küll mul oli alles vaba aega laialt käes, aga ei, tegelikul olin täiskohaga tööl Talukõrtsis ning iga oma vaba hetke sisustasin sellega, et sõita kuskile, teha või näha midagi. Pätu ja Ingel lõpetasid ülikooli, tahtsin neid nii väga õnnitleda, et läksin sinna öösel kell 4 hääletades (parasjagu oli enne just Kristjani sünnipäevapidu) ja kuna ma ei julgenud nende iluund segada enne kui kell on 9, siis istusin hommikul kella poole seitsmest Tartus Olympic Casinos ja jõin kakaod. Tegelikult oli taaskord väga lustakas. Jaanipäeva veetsime Kixa, Päpu, Kaido ja Kristjaniga Viljandis ja see oli mu elu kõige lahedam ja toredam jaanipäev ÜLDSE. No ausalt, nalja, naeru, tantsu ja tralli sai rohkem kui saja miljoni eest!

juuli:
juuli alguses töötasin Õllesummeril, lisaks käisin tööl Talukõrtsis ning ka AMPS3 cateringiga tennisevõistlustel. Töötasin nii palju, et hirmus, puhata ei saanud peaaegu üldse. Otsustasin, et puhkan Viljandi folgi ajal, kuid täpselt siis, kui Folk algas, tabas meie peret väga suur õnnetus ning valus kaotus. Tuli hakata matuseid korraldama ning muid asjaajamisi teha ning ausalt öeldes ei olegi mul väga meeles kõik need asjaajamised, sest see nädal, mis oli siis, on mul väga häguselt meeles. Pärast matuseid otsustasin, et lähen ikkagi Folgile, aga ausalt öeldes ei olnud mul eriti tuju. Kristjan tuli mulle õhtul Viljandisse järele ja läksime tema Tartu koju. Nutsin tema diivanil ning üritasin end lõbustada vilepilliga, mille endale folgilt 10 krooni eest ostnud olin.

august:
August algas sellega, et sõitsin Ungarisse, Light and Love inimestega Balatoni äärde, "seksilaagrisse". Nädal aega huvitavaid loenguid ja töötubasid ning samuti palju päevitamist, ujumist, nalja ja sportlikke tegevusi - see oli mõnus! Õhtuti käisime diskotamas ning rahvusõhtutel ja oli väga tore! Pärast Ungarist tagasi tulekut juhtus jällegi üks selle aasta pöördepunktidest ning lõppes ära see meeldiv "suhe" härraga, kellega olime maikuust senimaani lähemalt suhelnud. Kurvastada ma ei jõudnudki, sest oli vaja minna kohe Hollandisse. Olime 2 nädalat Amsterdamis Tiina ja Kairiga ja noh, see oli jälle üks nendest asjadest siin elus, mis aitasid mul kinnistada mõtteid, mis olin omaks võtnud juba aasta alguses. Vabadus! Nägime Tiinaga ühte meest, kes pidi olema kindlasti haldjas... ja üldse, juhtus palju sellist, mida ilmselt ei unusta kunagi. Õnneks lähen 2010 suvel tagasi sinna. Loobusin lõplikult lihasöömisest.

september:
Kui olin Amsterdamist tagasi jõudnud, ei saanud korralikult kotte ümbergi pakkida, sest pidin juba minema Helsingisse, ülikooli. Läksime koos Kristjaniga mu uut kodu vaatama. Kodu oli nii heas kohas, kohe Pasila rongipeatuses, et me ei jõudnud seda otsimagi hakata kui juba olime kohal. Lõhkusin kohe esimesel nädalal ära oma telefoni, nii jäin ilma kõikidest numbritest ja kuna ma kasutasin siis juba soome numbrit, tegi see oluliselt raskemaks inimestel minuga suhtlemise telefoni teel. Sain endale väga palju rahvusvahelisi tuttavaid, võtsin vastu peened külalised Eestist ning pidasin oma 22. jubileed. Armusin (millest sain hiljem õnneks üle) ning rõõmustasin oma uute tuttavate üle. Käisin ka Eestis, sest sain kingiks piletid siia.

oktoober:
Tutvused süvenesid ning trall ja pillerkaar Soomes jätkus. Samuti sain koolitarkust oma pähe ning selleks ajaks oli välja selgunud juba mõningad härrasmehed, kes proovisid mu tähelepanu võita. Kuid neil ei õnnestunud see:D Või noh, tähelepanu õnnestus mõnel ikka võita, aga südant ei saanud keegi, sest endiselt olin enda meelest armunud kellessegi, kellele ma seda öelda ei söandanud ning tegelikult ma ootasin ja lootsin et see läheks üle ka, sest tahtsin selle inimesega olla sõber. Oktoobri lõpus käisin Tartus, viisin ära oma lõputöö kavandi ning käisin Zavoodis seiklemas. Sain tõendust, et mehed on ikka tõepoolest suurema osa ajast väga vastutustundetud ning loodan, et minu peetud loengud kunagi kellelegi ka pea sisse jõuavad.

november:
Novembri alguses pidin Soome tagasi minema, olin haige ning selgus, et mul oli palavikku 40 kraadi. Pidin kindlasti Soome minema ja nii ma laevas loksusin ja värisesin, ise köhides välja oma viimaseidki kopse ning nina oli ka nii lustakalt tatine, et pea valutas nagu ma ei tea mis asi. Siis tulid mulle külla Sirka, Päpu, Kixa ja Katu, käisime IKEAS ja linna peal jalutamas ja ka minu juures oli korraldatud selleks puhuks pidu. Olin ilusalongis juuksemodelliks ning hakkasin seejärel brünetiks. Tundsin, et kaotasin blondide juustega ka osa iseendast ning hakkasin unistama sellest, et saaksin olla kiilakas. Tegin kooliasju ja käisime palju ringi nii Helsingis kui ka väljaspool linnapiire.

detsember:
Kuu algas hullu eksami- ja esseeperioodiga, asju oli nii palju teha et hirmus. Samuti lubasin ära tüki oma südamest ühele inimesele, kes juba oktoobri algusest peale selle nimel võitles. Süüdistan end tänini selles, et miks ma ometi varem teda kuulda ei võtnud, et sain temaga koos olla ainult nädalajagu. Aga see nädal oli üks ilusamaid! Ja taaskord juhtus minu elus üks sellistest pöödrepunktidest, mida ma kõvasti öelda ei tahaks, aga mis muutis nii mõndagi. Tulin Eestisse 9. detsembril. Markus ja Ilke saatsid mind sadamasse, võitlesime kõik kolm pisaratega. Käisin Tartus eksameid tegemas, mille tagajärjel on mul keskmine hinne sel semestril ei rohkem ega vähem kui 1:D aga noh, arvestades sellega, et ma loengutes ei käinud, ja mõned ikka läbi kukkusid, läks mul vist päris hästi. Käisin Kairiga Tõrvas ning pärast seda olen saanud pidada erinevaid jõulupidusi erinevate seltskondadega ning taaskord veendunud selles, et mul on siin maailmas ikka kõige paremad sõbrad!

Ma olen ümbritsetud olnud kogu see aasta suure armastusega, kuigi olen nimetanud end kogu aeg vallaliseks ja see armastus ei ole tulnud suhetest vastassugupoolega. Ma olen leidnud selle armastuse enda seest ja oma sõpradest. Mind on ümbritsenud ka koledamatel päevadel suur hunnik päikest, mis on minu ja teiste südametes ning ma olen väga õnnelik! Ma tean, et jõuan oma elus veel kaugele ning see aasta on olnud selline, mis on aidanud mul sellele järeldusele jõuda.


Ma olen õnnelik!