Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.
Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.
Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.
Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.
Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.
Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.
Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D
Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D
Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D
Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.
kolmapäev, oktoober 31, 2007
teisipäev, oktoober 23, 2007
Jälle kuu läinud nagu naksti..
Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
laupäev, september 22, 2007
pühapäev, juuli 08, 2007
Jälle midagi.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
teisipäev, juuni 05, 2007
...
... ja see ei olnud demagoogia ega midagi muud kah. Mu eesti keele õpetaja ilmselt kukuks pikali selle eelmise lause eest... aga tõesti:
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
Need ajad...
...ei tule enam kunagi tagasi
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
neljapäev, mai 31, 2007
Palju õnne mulle ja minu blogile:)
...Egonaine, nagu ma olen:D
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
teisipäev, mai 29, 2007
Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.
Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
teisipäev, mai 01, 2007
Uskumatu?!
Lihtsalt uskumatu, aga ma tõepoolest saan täna oma kodus midagi siia kirjutada?!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
karm elu purjus
Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
pühapäev, aprill 22, 2007
Haalu haalu
Ei ole ma kuskile kaduma läinud. Ainult et mu uus arvuti ei võta bloggerilaineid üles, miskipärast ei saa sisse logida.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
laupäev, märts 24, 2007
Supermõnus laupäev:)
Täna on nii mõnus päev. Sain käia õues täitsa lühikeste varrukatega pluusiga, sest siin Tartus, on niiiii soe.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
reede, märts 16, 2007
Siilike teeb pot-pot-pot-pot.
Niih. pole kaua kirjutanud. Aega lihtsalt ei ole. Lõputöö on vaja ära kirjutada, homme on mul katsed, mida ma kardan ja terve see märtsikuu on selline kiire.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
esmaspäev, märts 05, 2007
Eestlaste seiklused Leedumaal:D
Niih- kõigepealt peaksin alustama kõige algusest. Huvitavamad kohad teen igaks juhuks paksus trükis:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
laupäev, märts 03, 2007
Varsti....
Homme, juba homme tulen ma koju:)
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
kolmapäev, veebruar 28, 2007
| My Purity Report - Compared to Others | ||||
| Category |
| |||
| Sexual: |
| |||
| Homosexual: |
| |||
| Nerdiness: |
| |||
| Healthiness: |
| |||
| Financial: |
| |||
| Criminal: |
| |||
| Drug Use: |
| |||
| Grossness: |
| |||
| Report By NerdTests.com. Click Here to get your purity scores! | ||||
Niipalju siis igasugustest testidest. Leidsin Marta blogist. Vahva küll:D Seksuaalsus puudulik ja homoseksuaalsus veel puudulikum. Ikka õudne on see elu.
Tegelikult on lugu nii, et täna, peale Kiisu blogi lugemist sattusin jälle jumala mõttesse ära. Ma olen viimasel ajal Tema peale nii ülekohtuselt turtsuv olnud. Ma saan aru, et reisil ma olin haige ja viimasel ajal olen üldse olnud tõbine ja seetõttu turtsu... aga ikkagi. Ma ei tahaks ju tegelikult kogu aeg vinguda kui põhjust ei ole ja näägutada ja nuriseda. Ja ma tean, et ma teen valesti.. ja ikka leian ma ennast lihtsalt norimas. Ei taha, ei taha, ei taha! Ilmselt teen seda seetõttu, et meil on kõik kogu aeg hästi ja oleks vaja probleeme, et asi oleks põnev... aga TEGELIKULT olen ma just veel eriti õnnelik seetõttu et meil tavaliselt on kõik hästi. Ei saa ma aru endast, ei saa ma aru teistest.
Ja kas mul hakkab reisupalavik jälle peale tulema? Loodame, et ta seekord Reginaga väga mestis pole... sest eelmine kord tegid Regina ja ta peika Rögnar endale minu hingetorus koha, kus on hea amüsantselt aega veeta. Ja teglikult oli see päris rõve. Siiamaani natuke rögistan, aga enesetunne on juba palju parem.
Homme pean lennujaamas olema 13.30 Varsti lähen koju (ma olen Küllikese juures, sest mul on nett maas kodus) ja hakkan asju pakkima.
Tuleb jälle üks nädalavahetus Temata.
pühapäev, veebruar 25, 2007
Reisupoisid:D
Oleme tagasi. Hirmsasti sai nalja ja tasaarveldusi:D
Neljapäeval läksime einestama Kaisaga KuKu klubisse jasiis läksime suure ringiga sadama poole. Seal oli SadamaRket või midagi sellist.. juba sadamas oli meil hea tuju. Jõime kakaod ja ootasime oma poisse.. Poisid tulid, ära külmunud, aga siiski heatujulised. Käisime check in-ist läbi, lunastasime oma piletid ja läksime läbi tollist. Mul oli hirmsasti mure, et kas kokaiini peab ka ära deklareerima:D aga ma seda väga kõvasti ei julgenud öelda ka:D
Laevas läksime oma kajutitesse, sättisime natuke ja siis läksime pubisse istuma ja mõnusalt ära olema... varsti tuli juba oodatud söögiaeg. Adi ja tema lihapallid:D Igatahes sõime ennast suhteliselt lapikuteks... peale söömist tulime meie kabinetti, jõime seal vahvaid kokteile ja nalja sai:D Kui kell oli juba palju, siis läksid meie reisikompanjonid oma kabinetti ja meie sättisime ennast magama. Käisime dushi all ja kreemitasime ja.. nagu ikka.
Hommikul ärkasime meie Kiisuga natuke varem kui meie kompanjonid. Sättisime ennast korda ja käisime tekil merd vaatamas. Kompanjonid ärkasid üles ja läksime hommikust sööma. Istusime akna ääres ja vaatasime maju väikestel saartel. Sõime salaamit ja juustu ja arutasime maailmaasju.
Tollist läbi käidud, läksime linna peale, sõitsime kohaliku linnaliinibussiga (mille piletid on meie mõistes ikka väga kallid 40 seki täiskasvanutele ja 20 seki õpilastele) linna ja shoppama:D Otsustasime, et ostame poistele ühesugused asjad ja tüdrukutele ka. Et võiks toimida Sõnajalgade clänn. Ja nüüd võingi uhkusega teatada, et mul on nüüd kaksikõde! Jah, tore, tänan:) Nalja sai seal linna peal palju. Igasugused tsiktõmmide moodi vennad tegid seal mingit protesti või meeleavaldust. Ja siis nad kolistasid pottide ja pannidega ja meie arvasime, et Veerpalu jõuab kohe finishisse:D
Ahjaaa... ikka õudne on see, kui sa ei saa sõnagi sellest rootsi keelest aru;D meie uued sõnad : stanner, röker, öl ja ohlens (need muidugi selle rootsi a-ga, millel on väike o peal:D)... no ja kuna me eriti palju rohkem sõnu ei tea (hihihiii), siis ostsime piima asemel keefiri või petti või ma ei tea, mis tükkidega jampsi:D igatahes Dooley's-iga segades see maitses nagu karamellijogurt (olgugi, et ma maitset eriti ei tundnud, sest Regina võttis mu maitse- ja lõhnameele selle reisi jaoks täitsa ära)..
Laevas käisime ringi nagu Abba või Sõnajalad. Inimesed vaatasid meid imelikult aga meil oli naljakas. Õhtul istusime veel meie kabinetis, tegime natuke lonksu ja kõikusime hoolega.
Tore oli. Aitäh Kaisa ja Adi, et tegite meie reisi mõnusaks. Olete parimad kompanjonid:)
Meie seiklustest kirjutavad veel Kaisa ja Kiisu.
Mõnus oli:)
Neljapäeval läksime einestama Kaisaga KuKu klubisse jasiis läksime suure ringiga sadama poole. Seal oli SadamaRket või midagi sellist.. juba sadamas oli meil hea tuju. Jõime kakaod ja ootasime oma poisse.. Poisid tulid, ära külmunud, aga siiski heatujulised. Käisime check in-ist läbi, lunastasime oma piletid ja läksime läbi tollist. Mul oli hirmsasti mure, et kas kokaiini peab ka ära deklareerima:D aga ma seda väga kõvasti ei julgenud öelda ka:D
Laevas läksime oma kajutitesse, sättisime natuke ja siis läksime pubisse istuma ja mõnusalt ära olema... varsti tuli juba oodatud söögiaeg. Adi ja tema lihapallid:D Igatahes sõime ennast suhteliselt lapikuteks... peale söömist tulime meie kabinetti, jõime seal vahvaid kokteile ja nalja sai:D Kui kell oli juba palju, siis läksid meie reisikompanjonid oma kabinetti ja meie sättisime ennast magama. Käisime dushi all ja kreemitasime ja.. nagu ikka.
Hommikul ärkasime meie Kiisuga natuke varem kui meie kompanjonid. Sättisime ennast korda ja käisime tekil merd vaatamas. Kompanjonid ärkasid üles ja läksime hommikust sööma. Istusime akna ääres ja vaatasime maju väikestel saartel. Sõime salaamit ja juustu ja arutasime maailmaasju.
Tollist läbi käidud, läksime linna peale, sõitsime kohaliku linnaliinibussiga (mille piletid on meie mõistes ikka väga kallid 40 seki täiskasvanutele ja 20 seki õpilastele) linna ja shoppama:D Otsustasime, et ostame poistele ühesugused asjad ja tüdrukutele ka. Et võiks toimida Sõnajalgade clänn. Ja nüüd võingi uhkusega teatada, et mul on nüüd kaksikõde! Jah, tore, tänan:) Nalja sai seal linna peal palju. Igasugused tsiktõmmide moodi vennad tegid seal mingit protesti või meeleavaldust. Ja siis nad kolistasid pottide ja pannidega ja meie arvasime, et Veerpalu jõuab kohe finishisse:D
Ahjaaa... ikka õudne on see, kui sa ei saa sõnagi sellest rootsi keelest aru;D meie uued sõnad : stanner, röker, öl ja ohlens (need muidugi selle rootsi a-ga, millel on väike o peal:D)... no ja kuna me eriti palju rohkem sõnu ei tea (hihihiii), siis ostsime piima asemel keefiri või petti või ma ei tea, mis tükkidega jampsi:D igatahes Dooley's-iga segades see maitses nagu karamellijogurt (olgugi, et ma maitset eriti ei tundnud, sest Regina võttis mu maitse- ja lõhnameele selle reisi jaoks täitsa ära)..
Laevas käisime ringi nagu Abba või Sõnajalad. Inimesed vaatasid meid imelikult aga meil oli naljakas. Õhtul istusime veel meie kabinetis, tegime natuke lonksu ja kõikusime hoolega.
Tore oli. Aitäh Kaisa ja Adi, et tegite meie reisi mõnusaks. Olete parimad kompanjonid:)
Meie seiklustest kirjutavad veel Kaisa ja Kiisu.
Mõnus oli:)
neljapäev, veebruar 22, 2007
Kuidas Reisupalavikust Regina sai...
Täna öösel juhtus nii, et panin oma hingetorule nimeks Regina. Ta on umbes 14 aastane, näeb välja nagu Tokio Hoteli laulja ja tal on väga raskekujuline puberteet ja ta on kuri. Ja kuna ta on nii tige, siis iga kord kui õhk temast läbi käib, on ta veel kurjem. Ja juuksed lähevad veel rohkem turri. Ja nägu läheb karmimaks. Ma arvan, et talle ei meeldi kui ma hingan. Ja siis kui ma õrnemini hingan, siis tulevad tal puhitsused ja gaasid. Niiet lisaks sellele, et ta mul kuri on, on tal ka seedimisega asjad pisut nihusti.
Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.
Ma olen see talv juba sajandat korda haige.
Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.
Ma olen see talv juba sajandat korda haige.
kolmapäev, veebruar 21, 2007
Reisupalavik, reisupalavik. 46'C:D
Tegelikult on asjalood nii, et päris nii hull see asi pole. Raha me täna vahetama ei jõudnud, küll aga käisime lasnamäe vanaemale süüa viimas ja minu töö juurest käisime ka läbi, et võtta sealt riided. Homme on ju koolis catering ja seetõttu pean olema ponks poiss. Koolist sadamasse lähen ilmselt taxiga, sest ma olen miljonär-poiss. Vanaema viskas mulle kaks (KAKS!) sotti- lenda või Kuule.
Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D
Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.
Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D
Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)
Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D
Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.
Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D
Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)
pühapäev, veebruar 18, 2007
Minu targad sõbrad:D
"no ma veel päris kindel ei ole, aga teoreetiliselt võibolla tulen see neljapäev kindlasti, aga võibolla järgmine ka"
jaa, sa oled mul tubli. Tark oled ja natuke otu oled vahel ka. Ja sellepärast ma Sind, Pätu armastangi.
jaa, sa oled mul tubli. Tark oled ja natuke otu oled vahel ka. Ja sellepärast ma Sind, Pätu armastangi.
Tellimine:
Postitused (Atom)