Eile peale tööd läksin Krissu sünnipäevale. Kui ma sinna jõudsin, olid mõned juba purjus ja mõned rohkem purjus ja mõned väga purjus. Britu ootas mind, et saaks nalja. Ja nalja saigi, nii hea oli teda üle aasta aja jälle näha. Siis mingi aeg läksime linna, Old Pub'i ja Nimegasse. Jõime paar koksi, tantsisime- lõbus oli. Enne kui ma arugi sain, oli kell 6 ja mul tekkis tahtmine koju minna (mingi tüüp üritas mind sebida, rääkis igasuguseid ulmejutte, et umbes pole olemas maailmas riiki, kus ta käinud poleks jms. Tema katse peale mind suudelda sain päris vihaseks ja ütlesin, et ma pole huvitatud... ja teate, mida tema siis ütles? tsiteerin "Ma pole näinud naist, kes ei tahaks minuga suudelda või k**pida" Tegelikult jäi mul selle peale karp üsna lahti, (milline enesehinnang, ego vms?) aga mitte väga ja kauaks ka mitte. Vastasin talle "Noh, siis on ju tore, et sa oma elu jooksul näed sellise naise ka ära, kes ei taha sinuga suudelda ega ke**ida." Ja siis ta tegi midagi mökmök sarnast ja ma kõndisin minema. Ja siis ma tahtsingi juba väga koju tulla. Puhkama. Vaadates jällegikord purjus mehi- oli mul nii hea meel, et mul just minu Kiisu on. Ei käitu ta nõmedalt ega joo ennast pildituks... Saatsin Talle sõnumi... ja tulime taksoga linnast ära...
Täna hommikul käis siin Tiina, tegime küünehooldust, rääkisime juttu. Natuke on mul pohmell ja natuke on kuidagi imelik olla. Nagu puuduks mõtlemisvõime või midagi seesugust. Tiinale rääkisin ka mitu korda kõiki asju uuesti läbi, sest ma lihtsalt unustasin, et ma olin juba korra või paar samal teemal juba sõna võtnud. Hommikul panin unesokki, rääkisin midagi taksorestoranidest. Imelik on olla.
M. ja E. olid lahku läinud. Ja T. ja K. vist ka (ei taha panna pikki nimesid, ilmselt see ei ole ilus teiste lugulauludest siin kriisata) Vaadates M.i tuli mul natuke kurbus peale. Ta on muidu alati nii elurõõmus ja särav, täna oli ta nagu inimvare. Deprekalik. Meisendav, ma ütlen. Ja siis ma üritasin aru saada, et miks ma täna ei suuda end tema olukorda panna... ja sain aru, et ma ei ole vist oma eluga olnud kunagi nii rahul kui umbes viimane aasta. Muidugi on mul kurbusenoote toreduse vahele kaduma läinud.. ja on ka turtsutuju sisse tulnud.. aga tegelikult olen ma rahul. Rahul sellega, et mul on hoolitsev ja armastav Kiisu, kes hoiab mind nagu kullatükki ja kellele ma tahangi olla maailma parim naine, et tal oleks põhjust minu eest hoolitseda. Rahul sellega, et mul on maailma parimad sõbrad, kes teavad, milline ma olen, lepivad sellega ja suudavad mind armastada nagu mina neid.. Koolis läheb mul superhästi, tööl samuti normaalselt. Kodus on viimasel ajal kõik hästi olnud...
Nii ma mõtlesin, kui ma M.i vaatasin... ma ei öelnud eriti midagi, niisama tühja-tähja rääkisin küll, üritasin nalja teha. Tulutult muidugi.... ja kuidagi mõjus M. mulle ikka niimoodi, et mul tuli natuke kurbus sisse... kahju kui sõbrannadel ei lähe hästi... kahju et keegi peab nii kurb olema, kui mina olen nii õnnelik... Tahaks anda M.le oma rõõmust natukene (mitte muidugi palju, sest ma olen ju "väike pankurike" ja "väike juudike" nagu Kiisul on kombeks öelda)...või natukene rohkem, et tema oleks ka rõõmus ja särav nagu vanasti. Ta on ju ikkagi minu kameeleonike...
____________________
Ainult neli korda tuleb veel magama minna, siis ma juba näengi Kiisut ja siis me juba lähemegi paadiga reisule. Saab ka ükskord neid rootslasi näha:D
2.-4. märts sõidan Leetu. Olles kolmandat päeva ametiühingus, õnnestus mul neile kuidagi nii silma jääda, et olen üks kahest, kes lähevad Eestist sinna... lennukipiletid, majutus, toitlustus- kõik maksab ametiühing kinni. Normaalne.
Ahjaa. Eile oli mul mõtte materjaliseerumine. Kui mul sai raha otsa, siis hakkasin mõtlema, et ma võiks raha leida. Et sellistes baarides kaotavad kindlasti inimesed taskutest raha ja hommikuti võivad koristajad päris huvitavaid asju leida... ja... vaatasin oma nina ette maha.. ja seal oli sada krooni!:D
Loodan, et see polnud kellegi viimane raha.. Aga kellelegi ma seda pakkuma ei hakanud ka, sest inimesi oli seal mingi miljon... ja siis tegime veel ühed kokteilid ja hea oli.
pühapäev, veebruar 18, 2007
kolmapäev, veebruar 14, 2007
Koperdaja Park Avenue moodi.
Või tegelikult peaks see olema koperdaja Park Lounge (sest ma käisin käntsa all lounge's, mitte üleval restoranis) moodi. Sest. Sest ma kukkusin täna kolme (või õigemini kahe, sest ühe jõudsin ära serveerida) kausiga brokoli-püreesupiga kõhuli. Kõht oli sousti täis ja taldrik lendas üle pea nii, et selg nägi välja nagu oleks keegi sinna oksendanud. Taldrik katki, suppi põrand täis. Juuksed olid suppi täis, nägu, riided, sukapüksid läksid katki, põlved siniseks ja liigesed valutavad ka.
Oeh.
Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.
Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...
aga kestis ta endiselt edasi:D
Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.
Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.
Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D
Oeh.
Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.
Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...
aga kestis ta endiselt edasi:D
Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.
Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.
Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D
Ilusat sõbrapäeva:)
Tehke täna oma sõpradele head meelt. Ja mitte ainult täna, sest sõbrad on need, kes jäävad....
teisipäev, veebruar 13, 2007
Mõtlesin ümber. Kaks korda
Ja eelmises postis ei olnud sõnagi kiisust. Üldiselt see oli meelega, aga siis mõtlesin ma ümber. Kaks korda.
Saiasöömine on patt
Tegime täna koolis igasuguseid asju :Jugoslaavia lõhepada, õunakooki, seenepirukaid, lõhe juustukastmes, lõhe-shampinjonivardaid, kringlit ja porgandikaraskit.
Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.
Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.
(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)
Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.
Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.
Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.
Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D
Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"
ALATI SAAB.
Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.
Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.
(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)
Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.
Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.
Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.
Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D
Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"
ALATI SAAB.
pühapäev, veebruar 11, 2007
Blogger beta
Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
kolmapäev, veebruar 07, 2007
Siis kui kätte jõudis jaanipäev
Pole ammu kirjutanud, kuigi tegelikult aega oleks ju olnud. Eelmine teisipäev jäin haigeks. Lootsin see nädal juba kooli minna, aga esmaspäeval arsti juures selgus, et tegelikult olen ikka haige ja et mul on madal kolesterool ja veresuhkur. Ja nüüd lähen märtsikuus endokrinoloogi juurde, sest mu kaalukõver on liiga kõver. Jah, mingil eluperioodil olin 113cm pikk ja kaalusin 68kg. Kaks aastat hiljem olin 55cm pikem ja 20 kg kergem. Ehk siis 168cm pikk ja 48kg. Sellest kaks aastat hiljem olin endiselt sama pikk, aga kaalusin 86kg.
Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.
Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.
Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...
Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.
PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.
Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.
Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D
Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.
Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.
Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.
Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.
Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...
Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.
PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.
Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.
Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D
Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.
Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.
neljapäev, veebruar 01, 2007
Vanaemad aferistideks:D
Ei, mu lasnamäe vanaema mõistab vahel nalja ka:D
Jutt käis sellest, et kas vene õigeusust saab välja astuda.
"Ma olen täiskasvanud inimene, võin usku vahetada kui tahan. Mina olen luterist, tahan- liitun mormoonidega, või hakkan hoopis baptistiks, budistiks, ateistiks või aferistiks. Igale poole võin minna, kuhu aga tahan. Meil siin Eestis on usuvabadus:D"
Täna neid nalju siin meie peres saab:)
Jutt käis sellest, et kas vene õigeusust saab välja astuda.
"Ma olen täiskasvanud inimene, võin usku vahetada kui tahan. Mina olen luterist, tahan- liitun mormoonidega, või hakkan hoopis baptistiks, budistiks, ateistiks või aferistiks. Igale poole võin minna, kuhu aga tahan. Meil siin Eestis on usuvabadus:D"
Täna neid nalju siin meie peres saab:)
Hommikunaljad
Kiisu mõni hetk tagasi, hommikukohvi-söögilauas:"Tead, ma mõtlesin, et peaks ise sinna Riigikokku kandideerima. Ma ei suuda enam välja kannatada, mis siin riigis toimub"
Ja rohkem ei öelnud ta midagi, selline naljapoiss ta mul ongi:D
Muidu on meil hästi. Täna on meil tähtpäev:)
Ja mina olen haiguslehel, teisipäeval arsti juurde.
Tõbistaja-kiisu olen.
Ja rohkem ei öelnud ta midagi, selline naljapoiss ta mul ongi:D
Muidu on meil hästi. Täna on meil tähtpäev:)
Ja mina olen haiguslehel, teisipäeval arsti juurde.
Tõbistaja-kiisu olen.
teisipäev, jaanuar 30, 2007
Ilus kleit Dakile:)!
Lihtsalt super idee! Marta on selle idee autor ja ma arvan, et kõik kes Daki tegemistele kaasa elavad, peaksid sellele kaasa aitama. Kasvõi natukene, juba see toob Dakile tema unistuste kleidi lähemale.
"kas sa Dakit tead?… mina tean ka…
ma vist julgen isegi öelda, et tunnen, olgugi, et päriselus ei ole ma teda kordagi näinud… ma loen teda hommikukohvi kõrvale juba ma-ei-tea-mis ajast… loen seepärast, et usun… minu meelest on ta üks siiramaid ja vahetumaid blogijaid, keda mina tean… ma elan talle kaasa… tunnen kaasa ja rõõmustan koos temaga - vastavalt olukorrale… kas sina ka?… just, seda ma arvasingi…
Daki kihlus … Dakil tulevad maikuus pulmad… pulmad - saad sa aru… DAKIL TULEVAD PULMAD!… Dakil tuleb maikuus päev, mis on üks erilisemaid päevi elus… üks ilusamaid ja meeldejäävamaid… kahjuks ka majanduslikult kulukamaid…
Daki on tubli - teeb ettevalmistusi - organiseerib, lepib kokku, arvutab, ootab, unistab ja loomulikult - pabistab ka natuke… hiljuti kirjutas Daki, kuidas ta on unistanud ainult tema jaoks tehtud pulmakleidist… päris tema jaoks ja tema järgi õmmeldust… majanduslikel kaalutlustel tuleb tal aga sellest võib-olla loobuda…
kurb, eks ole… muidugi pole kleit peamine ega mahu isegi vist kümne olulisema pulma atribuudi hulka, kuid sellegi poolest – kes meist ei tahaks, et sel päeval oleks kõik kõige kõige kõige… täpselt nii kõigem, kui unistusteski…
siit siis:Kallis rahvas!
TEEME DAKILE PULMAKINGI TEMA LUGEJATE POOLT… kingime Dakile pulmakleidi raha…
KÕIK BLOGIJAD, DAKI SÕBRAD JA FÄNNID ON PALUTUD ANDMISRÕÕMUST OSA SAAMA…
andmisrõõmust osa saamise juhend:
1. ava oma internetipanga aken või mine lähimasse panka
2. saada oma soovi ja võimaluste kohane kingituse osamakse Eva-Liisa Orula nimele Ühispangas asuvale arvele nr. 10010600658010, soovi korral koos märkuste lahtrisse kirjutatud õnnesooviga…
3. tunne head meelt, et said teha midagi ilusat ühe toreda inimese tarvis…
raamatupidaja kohused võttis enda kanda Eva-Liisa… ta avas enda nimele lisakonto nimega “Teeme Dakile Pulmakingi”… kingituse osamakseid saab sinna kanda kuni 14.02.2007… Sõbrapäeval annab Eva-Liisa kingituse koos nimekirja ja õnnesoovidega Dakile üle – siis jääb Dakil piisavalt aega õmbleja, kanga ja tegumoe valikuks…
ideed toetavad: Eva-Liisa, Pirtsu, Bobik, Birxu, Punane-Hanrahan ja Liis
***
et kõik üritusest osa võtta soovijad saaksid võimaluse kaasa lüüa, palume blogijatel seda posti levitada…"
"kas sa Dakit tead?… mina tean ka…
ma vist julgen isegi öelda, et tunnen, olgugi, et päriselus ei ole ma teda kordagi näinud… ma loen teda hommikukohvi kõrvale juba ma-ei-tea-mis ajast… loen seepärast, et usun… minu meelest on ta üks siiramaid ja vahetumaid blogijaid, keda mina tean… ma elan talle kaasa… tunnen kaasa ja rõõmustan koos temaga - vastavalt olukorrale… kas sina ka?… just, seda ma arvasingi…
Daki kihlus … Dakil tulevad maikuus pulmad… pulmad - saad sa aru… DAKIL TULEVAD PULMAD!… Dakil tuleb maikuus päev, mis on üks erilisemaid päevi elus… üks ilusamaid ja meeldejäävamaid… kahjuks ka majanduslikult kulukamaid…
Daki on tubli - teeb ettevalmistusi - organiseerib, lepib kokku, arvutab, ootab, unistab ja loomulikult - pabistab ka natuke… hiljuti kirjutas Daki, kuidas ta on unistanud ainult tema jaoks tehtud pulmakleidist… päris tema jaoks ja tema järgi õmmeldust… majanduslikel kaalutlustel tuleb tal aga sellest võib-olla loobuda…
kurb, eks ole… muidugi pole kleit peamine ega mahu isegi vist kümne olulisema pulma atribuudi hulka, kuid sellegi poolest – kes meist ei tahaks, et sel päeval oleks kõik kõige kõige kõige… täpselt nii kõigem, kui unistusteski…
siit siis:Kallis rahvas!
TEEME DAKILE PULMAKINGI TEMA LUGEJATE POOLT… kingime Dakile pulmakleidi raha…
KÕIK BLOGIJAD, DAKI SÕBRAD JA FÄNNID ON PALUTUD ANDMISRÕÕMUST OSA SAAMA…
andmisrõõmust osa saamise juhend:
1. ava oma internetipanga aken või mine lähimasse panka
2. saada oma soovi ja võimaluste kohane kingituse osamakse Eva-Liisa Orula nimele Ühispangas asuvale arvele nr. 10010600658010, soovi korral koos märkuste lahtrisse kirjutatud õnnesooviga…
3. tunne head meelt, et said teha midagi ilusat ühe toreda inimese tarvis…
raamatupidaja kohused võttis enda kanda Eva-Liisa… ta avas enda nimele lisakonto nimega “Teeme Dakile Pulmakingi”… kingituse osamakseid saab sinna kanda kuni 14.02.2007… Sõbrapäeval annab Eva-Liisa kingituse koos nimekirja ja õnnesoovidega Dakile üle – siis jääb Dakil piisavalt aega õmbleja, kanga ja tegumoe valikuks…
ideed toetavad: Eva-Liisa, Pirtsu, Bobik, Birxu, Punane-Hanrahan ja Liis
***
et kõik üritusest osa võtta soovijad saaksid võimaluse kaasa lüüa, palume blogijatel seda posti levitada…"
teisipäev, jaanuar 23, 2007
Ainult kaks korda tuleb veel magama minna....
.... ja siis juba näengi ma oma kiisukest. Praegu on kõige pikem periood, mil me ei näe peale juulikuist heinategu ja see on ikka päris vastik. Ma ei oska ilma Temata mitte midagi teha. Ei taha magama minna, ei taha tõusta, ei taha süüa teha ega midagi (ainult telekat tahan vaadata ja seda meeldib mulle ka siis teha kui kiisuke on telefoni otsas.. ja siis me kommenteerime nähtut- Tema Tartus ja mina Tallinnas... aga vähemalt vaatame koos telekat)
Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.
Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?
Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.
Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D
Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.
Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?
Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.
Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D
pühapäev, jaanuar 21, 2007
nii ta on
Talismani/kaelakee kadumine
kassast 500 krooni kadumine
kiisu
Draamateatri "Julia"
töö, töö, töö
KOOL
kõigest sellest millalgi... millalgi siis kui on aega...
ilusat und
kassast 500 krooni kadumine
kiisu
Draamateatri "Julia"
töö, töö, töö
KOOL
kõigest sellest millalgi... millalgi siis kui on aega...
ilusat und
esmaspäev, jaanuar 15, 2007
Inimesed on nii ilusad ja head...
Üleeile öösel, peale Etul külaskäiku kukkus mu käekott maha, oli pime ja Tartusse, Kastani tänavale jäi minust maha mu rahakott koos kõikide eluksvajalike dokustaatidega, 75ml Hugo Bossi lõhn (millest oli kasutatud pealt ca 1 cm) ja rohkem ma ei suutnud meenutada, mis mul kotist puudu oli.
Eile päeval leidsin orkutist kirja, et minu rahakott koos dokumentidega ootab mind Park Hotellis. Läksin sinna ja sain tagasi lõhnaõli, veidi ujuda saanud rahakoti, tulemasina ja pärlpuudri. Tuli välja, et üks toateenija oli need leidnud hommikul tööle tulles… ja et nad olid terve töökollektiiviga moodustanud detektiivigrupi, et mind üles leida. Tel nrid ei ole mul avalikud ja siis lõpuks leitigi mind Orkutist üles.
Sellised asjad teevad ikka väga rõõmu. Rahakott on kingitud, Itaalia käsitöö ja ma olin juba mõttes oma asjadest loobunud. Ema veel lohutas mind, et kõik mis on materjaalne ja silmaga nähtav- on kaduv ja kõik mis on silmale nähtamatu- on jääv…
Nüüd käisin seal ära, leidja oli naisterahvas nimega Leili Varep- väga südamlik ja sümpaatne naine. Raha mul eriti ei olnud, aga viisin sinna Maiuspala kommikarbi ja neli Kalevi shokolaadi. Et detektiivigrupp saaks suu magusaks teha. Ise mõtlesin küll, et kas ma hindangi siis nii vähe oma asju, aga rohkem midagi viia mul ei olnud lihtsalt võimalik.. igatahes olen ma väga õnnelik, et nii läks.
Ema jõudis mulle ka veel öelda seda, et ilmselt on see mingi saatusevärk- et kuna ma ise ei ole mingi pätiplika ja üritan olla aus- siis ilmselt juhtus just seetõttu nii hästi.
Olgugi, et ma ei jõudnud täna kooli selle tõttu- on see üks päev puudumist väike hind...
Uskuge inimeste headusesse!
Eile päeval leidsin orkutist kirja, et minu rahakott koos dokumentidega ootab mind Park Hotellis. Läksin sinna ja sain tagasi lõhnaõli, veidi ujuda saanud rahakoti, tulemasina ja pärlpuudri. Tuli välja, et üks toateenija oli need leidnud hommikul tööle tulles… ja et nad olid terve töökollektiiviga moodustanud detektiivigrupi, et mind üles leida. Tel nrid ei ole mul avalikud ja siis lõpuks leitigi mind Orkutist üles.
Sellised asjad teevad ikka väga rõõmu. Rahakott on kingitud, Itaalia käsitöö ja ma olin juba mõttes oma asjadest loobunud. Ema veel lohutas mind, et kõik mis on materjaalne ja silmaga nähtav- on kaduv ja kõik mis on silmale nähtamatu- on jääv…
Nüüd käisin seal ära, leidja oli naisterahvas nimega Leili Varep- väga südamlik ja sümpaatne naine. Raha mul eriti ei olnud, aga viisin sinna Maiuspala kommikarbi ja neli Kalevi shokolaadi. Et detektiivigrupp saaks suu magusaks teha. Ise mõtlesin küll, et kas ma hindangi siis nii vähe oma asju, aga rohkem midagi viia mul ei olnud lihtsalt võimalik.. igatahes olen ma väga õnnelik, et nii läks.
Ema jõudis mulle ka veel öelda seda, et ilmselt on see mingi saatusevärk- et kuna ma ise ei ole mingi pätiplika ja üritan olla aus- siis ilmselt juhtus just seetõttu nii hästi.
Olgugi, et ma ei jõudnud täna kooli selle tõttu- on see üks päev puudumist väike hind...
Uskuge inimeste headusesse!
pühapäev, jaanuar 14, 2007
laupäev kiisu eksidega, Pätu, Etu ja Mariaga:)
Käisime peipsi ääres, viisime ta EX-GIRLFRIENDI, poldki nii hull, kutsuti meid isegi pulma. Pätu ei ole purjus, ja kõik muud on toredad ja ma armastan oma kiisut ülekõige. Vaatan Teda......... okei, tal on Hugo Bossi püksid, okei, Ta on nagu mingi peikari ässss.... TA ON IKKAGI MAAILMA PARIM........... ja Pätu ja Etu ja Maria ja Andres ja mina ja MINU KIISU
PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)
PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)
neljapäev, jaanuar 11, 2007
"The book of love is long and boring. No one can lift the damn thing-it's full of charts and facts and figures and instructions for dancing, but I love it when you read to me and you- You can read me anything.
The book of love has music in it. In fact that's where music comes from. Some of it is just transcendental, some of it is just really dumb, but I love it when you sing to me. And you-You can sing me anything.
The book of love is long and boring and written very long ago. It's full of flowers and heart-shaped boxes and things we're all too young to know, but I love it when you give me things and you-You ought to give me wedding rings. "
Üleeile öösel hakkas mind kummitama mingist loost 2 sekundit.. mingit üminat. Panin silmad kinni ja silme ette tuli R.Gere (mu lemmikmees muideks peale kiisut).. ja siis ma hakkasin seda lugu otsima. Ainsaks seoseks R.Gere ja 2 sekundiline ümin (milles ma isegi polnud kindel et äkki ma ise seda välja ei mõelnud)
Ja nüüd on siin selle loo sõnad.
*Peter Gabriel - Book of Love
____________________
Jõudsin veidi aega tagasi töölt koju ja homme jälle. Kes teab, ehk sõidan homme õhtul kella 23.00-se bussiga Tartu. Igatsus ei ole lihtsalt enam normaalne. Ei jõua ära oodata, mil saame olla niipalju koos, kui vaid tahame.
The book of love has music in it. In fact that's where music comes from. Some of it is just transcendental, some of it is just really dumb, but I love it when you sing to me. And you-You can sing me anything.
The book of love is long and boring and written very long ago. It's full of flowers and heart-shaped boxes and things we're all too young to know, but I love it when you give me things and you-You ought to give me wedding rings. "
Üleeile öösel hakkas mind kummitama mingist loost 2 sekundit.. mingit üminat. Panin silmad kinni ja silme ette tuli R.Gere (mu lemmikmees muideks peale kiisut).. ja siis ma hakkasin seda lugu otsima. Ainsaks seoseks R.Gere ja 2 sekundiline ümin (milles ma isegi polnud kindel et äkki ma ise seda välja ei mõelnud)
Ja nüüd on siin selle loo sõnad.
*Peter Gabriel - Book of Love
____________________
Jõudsin veidi aega tagasi töölt koju ja homme jälle. Kes teab, ehk sõidan homme õhtul kella 23.00-se bussiga Tartu. Igatsus ei ole lihtsalt enam normaalne. Ei jõua ära oodata, mil saame olla niipalju koos, kui vaid tahame.
kolmapäev, jaanuar 10, 2007
Iga kord nii harjumatu.
"Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on hea tuju, siis teeb ta : kurr, kurr, kurr kurr, kurr, kurr, kurr kurr.
Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on halb tuju, siis teeb ta: turts, turts, turts turts, turts, turts, turts turts"
Tegelikult ma peaksin olema juba harjunud sellega, et on perioode, mil ma Teda ei näe. Muidugi kestavad need 2-5 päeva, mitte rohkem, aga ikkagi on nii vastik, kui Ta ära läheb. Nüüd olime koos üle poole kuu.. peaaegu kogu aeg koos.. ja täna öösel magasin üle pika aja üksi. Peitsin Ta padja ära, et mulle ei tuleks meelde, et tegelikult peaksin Meie suvevoodis magama koos Temaga...
Unes nägin, et Meid pandi popipanemise eest vangi ja et mu isa tahtis ennast rahustitega tappa.. Enne vangi viimist korraldati meile "Viimse vaba päeva paraad", kus me olime aheldatud, triibuliste särkidega, kõndisime läbi inimhordidest ja ma sosistasin Sulle kõrva, et hüppame rekka alla... Minu särgi selja peal oli nr 6, Sinu omal 9....
kui kiisul on hea tuju, siis teeb ta : kurr, kurr, kurr kurr, kurr, kurr, kurr kurr.
Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on halb tuju, siis teeb ta: turts, turts, turts turts, turts, turts, turts turts"
Tegelikult ma peaksin olema juba harjunud sellega, et on perioode, mil ma Teda ei näe. Muidugi kestavad need 2-5 päeva, mitte rohkem, aga ikkagi on nii vastik, kui Ta ära läheb. Nüüd olime koos üle poole kuu.. peaaegu kogu aeg koos.. ja täna öösel magasin üle pika aja üksi. Peitsin Ta padja ära, et mulle ei tuleks meelde, et tegelikult peaksin Meie suvevoodis magama koos Temaga...
Unes nägin, et Meid pandi popipanemise eest vangi ja et mu isa tahtis ennast rahustitega tappa.. Enne vangi viimist korraldati meile "Viimse vaba päeva paraad", kus me olime aheldatud, triibuliste särkidega, kõndisime läbi inimhordidest ja ma sosistasin Sulle kõrva, et hüppame rekka alla... Minu särgi selja peal oli nr 6, Sinu omal 9....
esmaspäev, jaanuar 08, 2007
Oh seda imet!
Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt- teadmisega, et ma ei ole minutitki maganud:D Sest täna öösel "kirjutasin" ma raamatut ja filosofeerisin elu üle...
Ja siis ma märkasin, et loominguline tegevus uneajal on ainult kasulik, sest ennäe imet, ma ei olnudki hommikul turtsu.
Kuigi äratuskell helises kel 7.01, tegin mina silmad lahti juba 6.56 ja laulsin kiisule A.Vainola laulu "Allverelaev"'. Kiisu vaatas ja ootas ja imestas, et kuhu jääb siis turts?
Turtsud jäid sinna kus on turtsu koht,
pole meile vaja seda kurjaturtsu torri.
Täna on Sällil hea tuju ja sile kõht,
ning katsuge vaid seda ajada lörri:D
Vot nii.
Ma armastan hommikuid, ka koledaid:D
Ja siis ma märkasin, et loominguline tegevus uneajal on ainult kasulik, sest ennäe imet, ma ei olnudki hommikul turtsu.
Kuigi äratuskell helises kel 7.01, tegin mina silmad lahti juba 6.56 ja laulsin kiisule A.Vainola laulu "Allverelaev"'. Kiisu vaatas ja ootas ja imestas, et kuhu jääb siis turts?
Turtsud jäid sinna kus on turtsu koht,
pole meile vaja seda kurjaturtsu torri.
Täna on Sällil hea tuju ja sile kõht,
ning katsuge vaid seda ajada lörri:D
Vot nii.
Ma armastan hommikuid, ka koledaid:D
pühapäev, jaanuar 07, 2007
Nii hea, nii hea on pühapäev...
Tulime eile ikka koos Tallinnasse, kiisu printer ei toimi ja me mõtlesime, et prindime asjad ikka Tallinnas välja. Järgmine eksam on tal kolmapäeval ja nii saame teisipäevani veel koos olla...
Täna oleme niisama voodis vedelenud ja lugenud raamatuid, varsti läheme Kaurile külla ja küünehooldusesse peaks ka minema...
Mõned kooliasjad on veel vaja teha ja kõik on endiselt hea:)
Täna oleme niisama voodis vedelenud ja lugenud raamatuid, varsti läheme Kaurile külla ja küünehooldusesse peaks ka minema...
Mõned kooliasjad on veel vaja teha ja kõik on endiselt hea:)
laupäev, jaanuar 06, 2007
Nostalgia
Eile käisime Pätul külas. Pätu värvis mu juuksed ära ja siis vaatasime vanu pilte. Vaatasime neid ja mõtlesime, et kus on ikka nalja saanud. Meie kaheksaliikmelisest tüdrukutegängist, kes kunagi käisid üheksakordse maja all salaja siidrit joomas ja veebruarikuus päevitamas- on saanud kaheksaliikmeline naistegäng kahe lapse ja ühe kõhubeebiga. Sel aastal hakkavad suurem osa kolmekümnendate poole astuma, mõni jõudis seda juba eelmine aasta teha. Ainult Potsu jääb meil veel nooreks. Kunagi tundus, et Potsu ei saa kunagi vanemaks kui 14, praegu on tal juba poole aastane pisipoeg ja sellest sinise peaga uljaspeast ei ole just sama pilt säilinud.
Katu oli varem meie pisike blondiin, kellega ja kelle kulul sai alati palju nalja, praegu on ta abielunaine ja veebruaris saab tütre. Kummaline mõelda ja ette kujutada, kuidas ta kunagi aastavahetusel Kixa rõdul kukkus kummuli, nõudis Batmani plaastrit ja huilgas nagu Tarzan....
Pilte oli palju: meie igaastased Vergis ja Murastes käigud, meie suursugused matkareisid, snnipäevad, maskiballeraadid, koosviibimised, Lounge's käik jpm...
.. ja siis äkki- tekkis tunne, et me ei saagi enam kunagi samamoodi nalja. Pea ei kannata enam alkoholi, järgmisel päeval on kõva pohmell ja kuidas me saaksimegi täiskasvanud naisterahvastena teha selliseid lolluseid nagu vanasti. Enam ei pea politsei eest ära jooksma, keegi meist ei ürita plastmassist võinoaga enesetappu teha või puu otsast alla kukkuda, Kixa ei korja enam maasolevaid süstlaid. Ei usu ka, et keegi meist tuleks nii geniaalse idee peale, et teeks kardina taga suitsu, et suitsuhais vanemate toani ei jõuaks... Striptiisivõistlused, tõsieluseriaalid, koos Nicklebacki saatel nutta ja ulguda paralleelklassi poisi pärast, luuletusi a'la stiilis: "Miks ma sind ei saa, sa oled teise oma, üksi peangi jääma maaa...."- me enam ka ei kirjuta:D - need jäävad ka ilmselt edaspidi olemata.
Jõudsime Pätuga järeldusele, et olgugi, me olime kaheksa kõige ehtpubekalikku pubekat- oli meil alati lõbus. Missest, et meie teod/mõtted, mis tundusid tol ajal nii targad ja suured ja tõsised- teevad praegu sellist nalja, et neist ei julge kirjutadagi.
Ja olgugi, et enam ei saa sellist nalja- oleme jäänud kõik kokku. Juba kuus aastat on mul lisaks muudele väga kallitele sõpradele minu P-Gäng: Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka.. ja lisaks veel kõhubeebi ja Kristofer ja Kristofer-Mirko... Osa neist on mul juba üle kümne aasta olnud alati kõrval. Igasugust jampsi on juhtunud, aga nemad on alati mu kõrval olnud.. ja see on tore:)
Ja uusi nalju saab alati teha. Natuke küll täiskasvanulikumaid nalju, aga siiski tobedusi suudab meie kamp küll välja genereerida.
"Poisid, pumba peab tööle saama, muidu tuleb kops!"
___________________________
Ja natuke on kurb ka... kahe tunni pärast ootab mind Tallinna rong.. ja kiisu jääb Tartusse, sest ikkagi on eksamiperiood...
oeh.
Katu oli varem meie pisike blondiin, kellega ja kelle kulul sai alati palju nalja, praegu on ta abielunaine ja veebruaris saab tütre. Kummaline mõelda ja ette kujutada, kuidas ta kunagi aastavahetusel Kixa rõdul kukkus kummuli, nõudis Batmani plaastrit ja huilgas nagu Tarzan....
Pilte oli palju: meie igaastased Vergis ja Murastes käigud, meie suursugused matkareisid, snnipäevad, maskiballeraadid, koosviibimised, Lounge's käik jpm...
.. ja siis äkki- tekkis tunne, et me ei saagi enam kunagi samamoodi nalja. Pea ei kannata enam alkoholi, järgmisel päeval on kõva pohmell ja kuidas me saaksimegi täiskasvanud naisterahvastena teha selliseid lolluseid nagu vanasti. Enam ei pea politsei eest ära jooksma, keegi meist ei ürita plastmassist võinoaga enesetappu teha või puu otsast alla kukkuda, Kixa ei korja enam maasolevaid süstlaid. Ei usu ka, et keegi meist tuleks nii geniaalse idee peale, et teeks kardina taga suitsu, et suitsuhais vanemate toani ei jõuaks... Striptiisivõistlused, tõsieluseriaalid, koos Nicklebacki saatel nutta ja ulguda paralleelklassi poisi pärast, luuletusi a'la stiilis: "Miks ma sind ei saa, sa oled teise oma, üksi peangi jääma maaa...."- me enam ka ei kirjuta:D - need jäävad ka ilmselt edaspidi olemata.
Jõudsime Pätuga järeldusele, et olgugi, me olime kaheksa kõige ehtpubekalikku pubekat- oli meil alati lõbus. Missest, et meie teod/mõtted, mis tundusid tol ajal nii targad ja suured ja tõsised- teevad praegu sellist nalja, et neist ei julge kirjutadagi.
Ja olgugi, et enam ei saa sellist nalja- oleme jäänud kõik kokku. Juba kuus aastat on mul lisaks muudele väga kallitele sõpradele minu P-Gäng: Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka.. ja lisaks veel kõhubeebi ja Kristofer ja Kristofer-Mirko... Osa neist on mul juba üle kümne aasta olnud alati kõrval. Igasugust jampsi on juhtunud, aga nemad on alati mu kõrval olnud.. ja see on tore:)
Ja uusi nalju saab alati teha. Natuke küll täiskasvanulikumaid nalju, aga siiski tobedusi suudab meie kamp küll välja genereerida.
"Poisid, pumba peab tööle saama, muidu tuleb kops!"
___________________________
Ja natuke on kurb ka... kahe tunni pärast ootab mind Tallinna rong.. ja kiisu jääb Tartusse, sest ikkagi on eksamiperiood...
oeh.
reede, jaanuar 05, 2007
Uus aasta, uus hoog.
Nagu ikka mul kombeks on, on mul alati kuskile kiire, teha on nii palju ja tegelikkuses ei teegi ma midagi. See on paha- laiskuseuss tuleb välja süüa. Seega- minu esimene uusaasta lubadus on, et ma vähemalt püüan olla tegusam.
Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.
Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.
Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.
Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".
Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.
Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.
Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.
Uus aasta, uus segadus.
Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.
Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.
Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.
Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".
Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.
Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.
Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.
Uus aasta, uus segadus.
Tellimine:
Postitused (Atom)