Ainult kaks korda tuleb veel magama minna....

.... ja siis juba näengi ma oma kiisukest. Praegu on kõige pikem periood, mil me ei näe peale juulikuist heinategu ja see on ikka päris vastik. Ma ei oska ilma Temata mitte midagi teha. Ei taha magama minna, ei taha tõusta, ei taha süüa teha ega midagi (ainult telekat tahan vaadata ja seda meeldib mulle ka siis teha kui kiisuke on telefoni otsas.. ja siis me kommenteerime nähtut- Tema Tartus ja mina Tallinnas... aga vähemalt vaatame koos telekat)

Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.

Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?



Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.

Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D

nii ta on

Talismani/kaelakee kadumine
kassast 500 krooni kadumine
kiisu
Draamateatri "Julia"
töö, töö, töö
KOOL


kõigest sellest millalgi... millalgi siis kui on aega...

ilusat und

Inimesed on nii ilusad ja head...

Üleeile öösel, peale Etul külaskäiku kukkus mu käekott maha, oli pime ja Tartusse, Kastani tänavale jäi minust maha mu rahakott koos kõikide eluksvajalike dokustaatidega, 75ml Hugo Bossi lõhn (millest oli kasutatud pealt ca 1 cm) ja rohkem ma ei suutnud meenutada, mis mul kotist puudu oli.

Eile päeval leidsin orkutist kirja, et minu rahakott koos dokumentidega ootab mind Park Hotellis. Läksin sinna ja sain tagasi lõhnaõli, veidi ujuda saanud rahakoti, tulemasina ja pärlpuudri. Tuli välja, et üks toateenija oli need leidnud hommikul tööle tulles… ja et nad olid terve töökollektiiviga moodustanud detektiivigrupi, et mind üles leida. Tel nrid ei ole mul avalikud ja siis lõpuks leitigi mind Orkutist üles.

Sellised asjad teevad ikka väga rõõmu. Rahakott on kingitud, Itaalia käsitöö ja ma olin juba mõttes oma asjadest loobunud. Ema veel lohutas mind, et kõik mis on materjaalne ja silmaga nähtav- on kaduv ja kõik mis on silmale nähtamatu- on jääv…

Nüüd käisin seal ära, leidja oli naisterahvas nimega Leili Varep- väga südamlik ja sümpaatne naine. Raha mul eriti ei olnud, aga viisin sinna Maiuspala kommikarbi ja neli Kalevi shokolaadi. Et detektiivigrupp saaks suu magusaks teha. Ise mõtlesin küll, et kas ma hindangi siis nii vähe oma asju, aga rohkem midagi viia mul ei olnud lihtsalt võimalik.. igatahes olen ma väga õnnelik, et nii läks.

Ema jõudis mulle ka veel öelda seda, et ilmselt on see mingi saatusevärk- et kuna ma ise ei ole mingi pätiplika ja üritan olla aus- siis ilmselt juhtus just seetõttu nii hästi.

Olgugi, et ma ei jõudnud täna kooli selle tõttu- on see üks päev puudumist väike hind...

Uskuge inimeste headusesse!

laupäev kiisu eksidega, Pätu, Etu ja Mariaga:)

Käisime peipsi ääres, viisime ta EX-GIRLFRIENDI, poldki nii hull, kutsuti meid isegi pulma. Pätu ei ole purjus, ja kõik muud on toredad ja ma armastan oma kiisut ülekõige. Vaatan Teda......... okei, tal on Hugo Bossi püksid, okei, Ta on nagu mingi peikari ässss.... TA ON IKKAGI MAAILMA PARIM........... ja Pätu ja Etu ja Maria ja Andres ja mina ja MINU KIISU



PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)

"The book of love is long and boring. No one can lift the damn thing-it's full of charts and facts and figures and instructions for dancing, but I love it when you read to me and you- You can read me anything.

The book of love has music in it. In fact that's where music comes from. Some of it is just transcendental, some of it is just really dumb, but I love it when you sing to me. And you-You can sing me anything.

The book of love is long and boring and written very long ago. It's full of flowers and heart-shaped boxes and things we're all too young to know, but I love it when you give me things and you-You ought to give me wedding rings. "

Üleeile öösel hakkas mind kummitama mingist loost 2 sekundit.. mingit üminat. Panin silmad kinni ja silme ette tuli R.Gere (mu lemmikmees muideks peale kiisut).. ja siis ma hakkasin seda lugu otsima. Ainsaks seoseks R.Gere ja 2 sekundiline ümin (milles ma isegi polnud kindel et äkki ma ise seda välja ei mõelnud)

Ja nüüd on siin selle loo sõnad.

*Peter Gabriel - Book of Love

____________________
Jõudsin veidi aega tagasi töölt koju ja homme jälle. Kes teab, ehk sõidan homme õhtul kella 23.00-se bussiga Tartu. Igatsus ei ole lihtsalt enam normaalne. Ei jõua ära oodata, mil saame olla niipalju koos, kui vaid tahame.

Iga kord nii harjumatu.

"Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on hea tuju, siis teeb ta : kurr, kurr, kurr kurr, kurr, kurr, kurr kurr.
Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on halb tuju, siis teeb ta: turts, turts, turts turts, turts, turts, turts turts"

Tegelikult ma peaksin olema juba harjunud sellega, et on perioode, mil ma Teda ei näe. Muidugi kestavad need 2-5 päeva, mitte rohkem, aga ikkagi on nii vastik, kui Ta ära läheb. Nüüd olime koos üle poole kuu.. peaaegu kogu aeg koos.. ja täna öösel magasin üle pika aja üksi. Peitsin Ta padja ära, et mulle ei tuleks meelde, et tegelikult peaksin Meie suvevoodis magama koos Temaga...

Unes nägin, et Meid pandi popipanemise eest vangi ja et mu isa tahtis ennast rahustitega tappa.. Enne vangi viimist korraldati meile "Viimse vaba päeva paraad", kus me olime aheldatud, triibuliste särkidega, kõndisime läbi inimhordidest ja ma sosistasin Sulle kõrva, et hüppame rekka alla... Minu särgi selja peal oli nr 6, Sinu omal 9....

Oh seda imet!

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt- teadmisega, et ma ei ole minutitki maganud:D Sest täna öösel "kirjutasin" ma raamatut ja filosofeerisin elu üle...

Ja siis ma märkasin, et loominguline tegevus uneajal on ainult kasulik, sest ennäe imet, ma ei olnudki hommikul turtsu.

Kuigi äratuskell helises kel 7.01, tegin mina silmad lahti juba 6.56 ja laulsin kiisule A.Vainola laulu "Allverelaev"'. Kiisu vaatas ja ootas ja imestas, et kuhu jääb siis turts?

Turtsud jäid sinna kus on turtsu koht,
pole meile vaja seda kurjaturtsu torri.
Täna on Sällil hea tuju ja sile kõht,
ning katsuge vaid seda ajada lörri:D


Vot nii.
Ma armastan hommikuid, ka koledaid:D

Nii hea, nii hea on pühapäev...

Tulime eile ikka koos Tallinnasse, kiisu printer ei toimi ja me mõtlesime, et prindime asjad ikka Tallinnas välja. Järgmine eksam on tal kolmapäeval ja nii saame teisipäevani veel koos olla...

Täna oleme niisama voodis vedelenud ja lugenud raamatuid, varsti läheme Kaurile külla ja küünehooldusesse peaks ka minema...

Mõned kooliasjad on veel vaja teha ja kõik on endiselt hea:)

Nostalgia

Eile käisime Pätul külas. Pätu värvis mu juuksed ära ja siis vaatasime vanu pilte. Vaatasime neid ja mõtlesime, et kus on ikka nalja saanud. Meie kaheksaliikmelisest tüdrukutegängist, kes kunagi käisid üheksakordse maja all salaja siidrit joomas ja veebruarikuus päevitamas- on saanud kaheksaliikmeline naistegäng kahe lapse ja ühe kõhubeebiga. Sel aastal hakkavad suurem osa kolmekümnendate poole astuma, mõni jõudis seda juba eelmine aasta teha. Ainult Potsu jääb meil veel nooreks. Kunagi tundus, et Potsu ei saa kunagi vanemaks kui 14, praegu on tal juba poole aastane pisipoeg ja sellest sinise peaga uljaspeast ei ole just sama pilt säilinud.

Katu oli varem meie pisike blondiin, kellega ja kelle kulul sai alati palju nalja, praegu on ta abielunaine ja veebruaris saab tütre. Kummaline mõelda ja ette kujutada, kuidas ta kunagi aastavahetusel Kixa rõdul kukkus kummuli, nõudis Batmani plaastrit ja huilgas nagu Tarzan....

Pilte oli palju: meie igaastased Vergis ja Murastes käigud, meie suursugused matkareisid, snnipäevad, maskiballeraadid, koosviibimised, Lounge's käik jpm...

.. ja siis äkki- tekkis tunne, et me ei saagi enam kunagi samamoodi nalja. Pea ei kannata enam alkoholi, järgmisel päeval on kõva pohmell ja kuidas me saaksimegi täiskasvanud naisterahvastena teha selliseid lolluseid nagu vanasti. Enam ei pea politsei eest ära jooksma, keegi meist ei ürita plastmassist võinoaga enesetappu teha või puu otsast alla kukkuda, Kixa ei korja enam maasolevaid süstlaid. Ei usu ka, et keegi meist tuleks nii geniaalse idee peale, et teeks kardina taga suitsu, et suitsuhais vanemate toani ei jõuaks... Striptiisivõistlused, tõsieluseriaalid, koos Nicklebacki saatel nutta ja ulguda paralleelklassi poisi pärast, luuletusi a'la stiilis: "Miks ma sind ei saa, sa oled teise oma, üksi peangi jääma maaa...."- me enam ka ei kirjuta:D - need jäävad ka ilmselt edaspidi olemata.

Jõudsime Pätuga järeldusele, et olgugi, me olime kaheksa kõige ehtpubekalikku pubekat- oli meil alati lõbus. Missest, et meie teod/mõtted, mis tundusid tol ajal nii targad ja suured ja tõsised- teevad praegu sellist nalja, et neist ei julge kirjutadagi.

Ja olgugi, et enam ei saa sellist nalja- oleme jäänud kõik kokku. Juba kuus aastat on mul lisaks muudele väga kallitele sõpradele minu P-Gäng: Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka.. ja lisaks veel kõhubeebi ja Kristofer ja Kristofer-Mirko... Osa neist on mul juba üle kümne aasta olnud alati kõrval. Igasugust jampsi on juhtunud, aga nemad on alati mu kõrval olnud.. ja see on tore:)

Ja uusi nalju saab alati teha. Natuke küll täiskasvanulikumaid nalju, aga siiski tobedusi suudab meie kamp küll välja genereerida.

"Poisid, pumba peab tööle saama, muidu tuleb kops!"

___________________________

Ja natuke on kurb ka... kahe tunni pärast ootab mind Tallinna rong.. ja kiisu jääb Tartusse, sest ikkagi on eksamiperiood...

oeh.

Uus aasta, uus hoog.

Nagu ikka mul kombeks on, on mul alati kuskile kiire, teha on nii palju ja tegelikkuses ei teegi ma midagi. See on paha- laiskuseuss tuleb välja süüa. Seega- minu esimene uusaasta lubadus on, et ma vähemalt püüan olla tegusam.

Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.

Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.

Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.

Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".

Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.

Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.



Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.

Uus aasta, uus segadus.

Jõulud.ja.kõik.muu

Niii.. ma arvan, et kirjutan iga päeva kohta natuke eraldi ja siis kõikide päevade peale kokku ka.

22.detsember olin tööl (mis sellest ikka rääkida, kandsin suppi ette, lugesin raha kokku jne:D)

23.detsember- käisime kogu perega (no peaaegu- tegelikult ema ja isaga ja mul oli võimalus olla siis see väike laps-kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati koos nendega kuskil käisin) jõulushopingul. Kingitused, pakkepaberid, maiustused jne jne:DJõudsime koju, pakkisime asjad (emme aitas mind, sest mina suutsin pakkeppalead keerata kolm korda ümber enda ja pakkidele ei jõudnudki midagi:D) ja sõit Tartu poole võis alata. Kiisukas tuli mulle bussijaama vastu ja kõmpisime kodu poole. Neil oli juba jõulupuu toas ja kiisu ema tegi piparkooke (täitsa ise, võist ja fariinisuhkrust ja asjadest)... toas oli juba täitsa jõulune:)

24.detsember- kauaoodatud jõululaupäev:) kella kolme paiku hakkasime liikuma Võtikvere poole. Kõigepealt käisime kiisu vanaema ja vanaisa haual küünlaid panemas. (Kiisu emme, kiisu, kiisu venna, kiisu õde, kiisu issi, kiisu issi uus naine, kiisu onu, kiisu onunaine, kiisu onutütar, kiisu onupoeg ja mina:D) Peale surnuaeda läksime juba soojaks köetud vanasse metskonnamajja.. meie kiisuga saime omale maja teises pooles teisel korrusel toa. Toeas oli kaks reformvoodit, võtsime sealt madratsid ja panime ahju äärde. Siis süütas kiisu isa õues küünlad (kahju et lund ei olnud:()

Siis me käisime kiisuga jõulusaunas. Küürisime ja paitasime üksteist, istusime saunalaval ja jõime õltsi nagu vanad mehed:D Pestud ja pissitud- läksime meie rikkalikku söögilauda:

Peale söömist oli aeg võtta vastu jõulukingid:) Ma ei tea, ma ei lootnud mingeid kingitusi, sest mul oli juba piisavalt uhke tunne, et ma sain oma kiisu perega veeta jõule ja puha. Aga kuuse all oli ka mulle päris mitu pakikest- ma sain igasuguseid asju. Peamiselt muidugi raha (sest nad ju ei tunne mind, et teada, mida mulle kinkida- kuigi ma oleksin rõõmus olnud nii või naa), komme, the body shopi seebid ja pesukäsna ja juuksemaski ja Vainola plaadi ja viirukialused ja viirukid ka ja lotopileti ka:) Ja ma sain panna kuusele oma ehte ja soovida ka! Ja meil oli niiiii tore.. õhtul tegime jõulubändi, milles osalesid:

Kiisu emme (harf, vokaal), kiisu issi (kitarr, fanfaar- või oli see hoopis tromboon:D, tramburai -teate küll see... tamburiin noh:D, vokaal) kiisu onu (kitarr, akordion, vokaal) kiisu onunaine (tants, vokaal) kiisu onutütar (iiri vile, torupill, parmupill, flööt, vokaal), onupoeg (vokaal, filmija), kiisu venna (kitarr), kiisu õde (tamburiin), mina (vokaal, lehmakell, filmisin), kiisu isa naine (filmis, tantsis, vokaal) No te ei kujuta ausõna ette, KUI kihvt seal oli:) Ausõna! Kõigepealt laulsime ja mängisime hüperboloidi, sellest kujunes välja "Jaaniöö" jah, ma tean et imelik on laulda jõululaupäeval jaanipäeva laulu, aga niii lahe oli- sellest omakorda kujunes välja "Aisakellad" ja nii me seal mängisime. Kiisu sai oma kingid kõik kätte laulmata, tantsimata- SEST nagu ta isa ütles "Poiss, sinul on see aasta mureta, tõid naise majja, kes veel tahab kinke laulmata saada- toogu ka peigmees või pruut majja"

Ja minu sõrmus:) Miskipärast ei lase ta mul seda praegu enam üles laadida, igatahes- ta on hõbedast- nagu ikka minu sõrmused, sest kulla vastu on mul allergia ja tal on peal 25 pisikest õrn-helelillat kivikest- selline bling-bling, aga väga väga väga ilus... kivikesed moodustavad täidetud rombi ja mida keskmisem kivi, seda kõrgemal ta on... seda on juba ammu teada, et me kiisuga plaanime abielluda ja ma ei võtnud seda kui kihlasõrmust, aga ütleme, et see on selline nii-ja-naa. Minu sõrmus:)

25. detsember- sõitsime Tartusse tagasi, puhkasime.

26.detsember- käisime vanaema Lainel külas, sõime kana "Burgundia moodi" (täidetud shampinjonide, sinihallitusjuustu ja brokoliga- nämmnämm) ja rohelist lehtsalatit. Ise võtsime kaasa kiisu emmega tehtud puuviljasalati ja koorelikööri. Jõime kohvi ja likööri, maiustasime. PÄrast tegime kiisu juures väikese istumise, jõime vanakest tallinnast ja tundsime ennast hästi:)

27. detsember- vedelesime suurema osa ajast voodis, sest mul oli pohmell. Sain teada, et mu isa hakkas jälle jooma.

28.detsember- tulime Tallinna, vedelesime siin voodis:D

29.detsember-Päeval vedelesime jällegi voodis, õhtul läksin tööle ööseks, kiisu käis seal lattet joomas ja hommikul kella viie paiku tuli mulle järgi.

Eile toimus sama päevakava nagu üleeilegi:D Ainult selle vahega, et mul oli kassast poole öö ajal puudu umbes 200 krooni (seda koos muinu enda rahaga), aga hommikul sain jootrahadega selle tasa teha.. niiet midagi hullu ei olnud.

Täna hommikul tuli kiisu mulle tööle järgi, magasime kolm tundi.. või noh kallistasime ja silitasime üksteist ja siis ta paitas mu väsinud jalgu ja siis jäime magama:) ja siis ta sõitis Paunkülla, viis sinna oma sõbra, seatl edasi Tartusse, et peale võtta oma ema, isa ja tädipoeg, nemad viib ta Paunkülla ja öösel kella kahe paiku tuleb mulle tööle järgi, et viia mind ka Paunkülla:) Et täna tal on selline 500 km ring:) Arvan, et ta on väga väsinud, sest eile kui ma tööl olin, valvas ta, et mu isa ei pääseks välja jooma. Emmega kahekesi olid nad seal mu isa tagasi hoidnud. Täna sai isa juba kaineks.. käis korra tööl ja jälle oli purjus. Me läksime emaga talle kallale ja siis ta võttis jope seljast ära ja tahtis meile kallale tulla, ta karjus et ema on libu ja üritas teda lüüa. Selleks ajaks olin mina juba nii närvi aetud, et helistasin politseisse. Ütlesin et mu isa peksab mu ema ja et nad tuleksid ruttu. Selle peale ehmatas isa ära, istus diivanile ja mingi aeg hiljem läks magama. Helistasin uuesti ja tühistasin "tellimuse" ,soovisin neile head vana aasta lõppu ja tänasin neid mõistmise eest, dispetser tänas mind ka ja mul jäi seekord Eesti Politseist väga hea mulje.

Nüüd kohevarsti saan oma jope kätte, hakkan sättima ja lähen tööle

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust kõigile. Ka neile, kes miskil põhjustel ei saa koos olla oma armsate inimestega ja/või peavad olema tööl. Ja Eesti Politseile ka, nad on tegelikult päris toredad:)

Tuletage mulle meelde..

Tahan kindlasti selle aasta sees tõmmata vanad otsad kokku ja kirjutada olnud lood.
Jõulud, (sh SÕRMUS:D), töö, mu v**upeast isa(pahandage või mitte, aga siinjuures on mul viimasel ajal tõesti põhjust öelda ta kohta nii, ilmselt kui ta järgmine aasta kaineks saab-kui saab, siis võin ta kohta öelda lihtsalt issi), kiisu, töö jne.


Aga praegu olen liialt väsinud. Tulin just töölt ja kassast jäi ka raha puudu ja üldse- vässvässväss.
Hommikul kui ärkan, siis räägin kõik ausalt ära.

Minu kiisu:)

Magama minna ei saa, sest meie suvevoodi on liiga tühi. Olgugi, et seal valitseb tavapärane segadus (madratsi kõrval on hunnik minu ja ka mõned kiisu riided, käerauad, pudel vett, kaks akulaadijat, shokolaadipabereid, mida me oleme kiisuga tühjendanud, süntesaatrori adapter, pool minu käekotisisust, 3 üksikut sokki jne jne), on ta tühi seetõttu, et ma tean, et maailma armsaim poiss ei oota mind seal.

Eile öösel olin üleval kella kolmeni. Aitasin Küllikesel teha kirjandit ja samal ajal vaatasin Meie pilte. Pilte, kus oleme koos, on mu arvutis kuskil 1000 ringis või natuke rohkem. Tallinnas (mustamäel, lasnamäel, linnas jne jne), Tartus, Võtikveres, Paunkülas, Peetris, Kesk-Eestis jne. Vaatasin... ja ühel hetkel märkasin, et ma ei pööra piltidel endale üldse tähelepanu- ainult kiisu jäi mu silma. Kuidas ta naerab, on tõsine, poseerib, kuidas ta silmad on vahepeal natuke kinni, kuidas ta pilk on suvalistel peopiltidel minu küljes, kuidas ta käed on kogu aeg kas mu õlal, pihal või kintsul. Mõtlesin... ja tegelikult välja ei mõelnudki. Kuidas on võimalik, et mul on siiamaani kõhus liblukad, kuidas siiamaani on tema musi see, mis on maailma kõige pehmem ja kuidas ma ei mäletagi enam, kuidas on teiste poiste musid maitsenud varem....

Kuulan The Corrsi- see on ka Meie muusika.. siis kui me vedelvorstime voodis (mida me muideks, oskame kõige paremini teha:D) või siis kui me vedelvorstime diivanil- igatahes siis kuulame ka seda....

Alles eile oli ta siin... ja ma ei näe teda enne ülehomset ja siis saame olla koos nädala... aga ikkagi, seda on liiga vähe.

Tahaks, et ta oleks praegu siin ja ütlekks:"Kiisu, mis sa sahmerdad seal, tule ruttu teki sisse minu juurde.." ja siis ma midagi naeraks ja kekutades hüppaks tema kõrvale...

Eile kui ma lõpuks hakkasin magama jääma, siis märkasin, et mul on tõesti kalduvus või komme tekiga sahmerdada. Aga mulle ei meeldi ju kortsus tekk.. ja mulle ei meeldi kui teki jalgade osa on üleval.. ja siis tuleb ta korda sättida.. ja siis tuleb tekk tõsta käte ja jalgadega õhku ja seda keerata... ja siis kui ma seal pusisin selle tekiga.. siis järsku märkasin, et midagi on puudu. Puudu on see, kuidas selle aja peale oleks kiisu juba mind vaadanud oma "selle" pilguga...


Tahan juba ruttu, ruttu, ruttu kiisu juurde.


Pilt on tehtud Kixa ja Poku 40 juublil, keset tõsieluseriaali "Lounge". Kiisul on parasjagu käes mikrofon, ta naudib oma 15 minutit kuulsust, teemaks on parasjagu "minu viimane seksikogemus":D

Alaväärsuskompleksidest ja armastusest. Ausalt.

Selle blogi kirjutamist olen lükanud edasi umbes täpselt 4 päeva. Ma tegelikult ei oska enda kaitseks mitte midagi öelda ja tegelikult ma ilmselt ei peagi seda tegema, sest oma kiisu käest olen ma andeks palunud ja tema minu käest ja loodan, et ta suudab selle õhtu ruttu unustada. Või ehk olekski kõige parem, kui me ei unustaks seda mitte kunagi ära, et me enam nii ei teeks.

Olime kutsutud Kristjani sünnipäevale. Pidu toimus Grand Hotel Tallinnas ning Sirka palus, et me paneksime selga viisakad/pidulikud riided. (mitte otseselt meie kiisuga, aga kõik külalised:D) Juba enne sünnipäeva olin ma närvis. Mõtlesin panna oma korseti, mida olen kandnud ainult korra, lõpetamisel ja musta tavalise seeliku. Kuna ma teadsin, et Sirkal on "väike must kleit", siis eeldasin, et see peaks minema nagu hästi teemasse. Juhtus aga see, et ma olen endalegi märkamatult läinud veel paksemaks, kui ma suvel olin, mil ma lõpetasin kooli ja ma nägin selles korsetis välja nagu sardelli ootav uruhiir, kes on tõmmatud kilerõngasse või siis kondoomi. Mu sõbrad teavad, et ma olen alati olnud suur kostüümidraamataja. Nii ka seekord. Ma läksin närvi, kell oli juba palju ja mul polnud midagi selga panna ja kiisu oli ka alles poolel teel Tartust Tallinna ja kõik kuidagi venis. Läksin Kristeli juurde, et endale midagi selga leida. Juhuse tahtel leidsime mulle ühe paljastava dekolteega pluusi ning ka püksid ning ma nägin välja täitsa okei aga ikkagi oli sees selline "ma olen maailma kõige koledam" tunne. Kiisu tuli mulle sinna järgi ja tõime auto meie koju ja läksime trolli peale. Olime juba niikuinii jäänud veits hiljaks ja ma turtsusin ja torisesin stiilis a'la" ei no muidugi, sünnipäevale peab ju selleks minema kell üheksa, et kutsutud on kella kaheksaks" wõi "ei no muidugi, hilineme, hilineme, sest sünnipäeva alguse kellaaeg on niiisama naljategemiseks" Kiisu oli rahulik, ta ju sai aru, et mul on lihtsalt tavapärane turts peal. Sünnipäevale jõudsime tegelikult 20.15, mis ei ole tegelikult üldse hull.. lihtsalt mul oli vaja ju vinguda, turtsuda ja kiunuda, nagu mul on alati olnud paha tujuga kombeks.

Pidu hakkas kuidagi veerema, mingil hetkel olin ma ilmselgelt ülejoonud olekus mullivannis, kiisu oli ka ja siis läks ta suitsetama. Mina jäin mullivanni ja mingi hetk tekkisid sinna kaks noormeest. Kiisule ei meeldinud, et ma olin paljaste meestega mullivannis (kellele oleksi meeldinud oma kaaslast näha kellegi teisega?) ja tuli nendele tüüpidele ütlema, et nad midagi endast mõtlema ei hakkaks, et ma olen tema tüdruk. Ilmselt alkoholisisalduse tõttu mu veres ja võib-olla ka päevaste sündmuste tõttu läksin endast täiesti välja. Kallasin kiisule õlut pähe, hüppasin mullivannist välja ja kukkusin karjuma ja lõugama nagu poolearuline. et tal peaks häbi olema, et nii kole tüdruk tema tüdruk on, et peale tema ei tahakski mitte kunagi keegi mind ja et kuidas ta üldse võib mõelda, et mingid tüübid kuskil mingis vannis tahavad minusugust elevanti sebima hakata. Neid rumalusi, mis mu suust välja tulid- neid oli liiga palju rohkem, et öelda liiga palju. Meid taltsutati sünnipäevalt minema, iga natukese aja pärast hüppasime üksteisele kraesse (põhiliselt siiski mina). Teepeal karjusin talle kõike mis sülg suhu tõi, lubasin kutsuda talle politsei, kiirabi ja vaimuhaigla bussi. Ma lõin teda, mitu korda. Ma ei ole kunagi meestele kõrvakiile jaganud... aga ma lubasin Talle otsa peale teha... Ta sai sõimata nii selle eest, et ta hoolitseb minu eest, kui selle eest ,et ta minust üldse ei hooli. Ilmselt kui mul oleks pähe tulnud, siis oleks ta saanud ka riielda selle eest, et jaapanlased on pilusilmad. Kogu minu selle päeva kurjuse sai Tema enda peale.

Pätu kirjutas ka sama ürituse kohta sissekande, tsiteerin:" Inimesed, kes üksteist armastavad lähevad lihtsalt lolliks ära ja tegelikult mitte millegi pärast. Armukadedus, kompleksid ja mis kõik muu tulevad joogise peaga ikka nii välja. Jube:S"

Armukadedus kuulus tol päeval kiisule, kompleksid minule.Mul on alati olnud, vahelduva eduga, enda välimusega probleeme. Arvasin, et minu enesehaletsusperiood lõppes eelmise aasta augustikuus, mil leppisin sellega, et ma olen normaalseks peetavatest tüdrukutest umbes kaks korda suurem. Ma olin tõesti endaga rahul ning ma ei tea, kas see et pidin olema mullivannis ilusate tüdrukutega, või mis oli see, et mu katus lõplikult minema sõitis. Võib-olla oli see kaua vaka all hoitud emotsioonid, ma tõesti ei oska ennast nii hästi analüüsida. Igatahes- periood, kus olin endaga sõber- lõppes vist ametlikult ära.

Laupäeval oli vist minu senise elu kõige häbisem päev. Ma ei tea, mida oleksin teinud, et süümepiinadest vabaneda. Vabandasin ja vabandasin ja vabandasin (mis ei ole üldse mitte minu moodi, sest ma olen ju vana ülbus ise) ja selle peale vabandas kiisu ainult vastu. Kohati tegi see mu olemise veel raskemaks... tundsin, et olin ka teda pannud enda tegusid kahetsema, mis tegelikult olid tingitud ainult minu kaladest. Olime kaisus, hoidsime üksteist ja olla oli nii raske. Ma ei oska sõnadesse panna, kui kallis ta mulle tegelikult on. Ning ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik see, et ma ikka ei õpi. Kuidas ma võin olla selline egoist? Alati teen oma sõnade ja pasooritamistega haiget inimestele, keda armastan. Alati saavad minu kõige kallimad näha just minu kõige halvemat poolt. Ja arvestades minu viimase aja käitumist, ei saa ma üldse aru, kuidas minu ümber on jäänud nii palju lihtsalt fantastilisi inimesi.

Ja peale kõike seda, mil olen olnud nagu põrsas-naine, suudab maailma kõige armsam poiss minust kirjutada nii:" Ta on kõige kõige kõige ilusam tüdruk maailmas. Ta on kõige kõige kõige armsam. Ta teeb maailma kõige paremaid pannkooke. Ta lõhnab maailma kõige paremini. Ta on kõige puhtam...lausa puhtuse etalon. Ta kannab kõige ilusamaid riideid, mida üks tüdruk ülse kanda võib. Kui Ta naerab, siis on Ta justkui päike, mis soojalt paitab. Kui Ta on lõbus, siis Ta särab eredamini, kui kümme päikest kokku. Tal on maailma kõige ilusamad silmad. Tema musid on kõige magusamad.Tal on kõige ilusam hääl üldse.Tema on ainus tüdruk, kes armastab mind just nii nagu mulle meeldib. Tema on minu jaoks see ainus ja õige.Ta on Sälli ja TA ON MAAILMA PARIM!ja ma ei vea teda alt! Mitte kunagi!"

Ja öelge et ma ei ole üks lucky-bastard.


____________________________________________

Pühapäeval tegime pannkooke, käisime "Toscat" vaatamas, eile käisime lumehelbeid lugemas ja neid keeleotstega püüdmas. Katsun end terveks tagasi saada.

Nagu öeldakse: "Suures kehas terve vaim".

Nii ta on..

This Is My Life, Rated
Life:	6.4
Mind:	6.7
Body:	5.5
Spirit:	5
Friends/Family:	6.2
Love:	8.5
Finance:	4.1
Take the Rate My Life Quiz

Praegu olen väss, aga võib juhtuda et homme räägin meie nädalavahetusest. Oleme tudised ja läheme kaisu sisse tagasi...

Etskae kaarti:D

Jõudsin just töölt koju, tuttu ja homme õhtul jälle. Jõulud on vaba, aastavahetusel olen tööl. Öösel
"LAIF IS SAKS"

You are The Empress
Beauty, happiness, pleasure, success, luxury, dissipation.

The Empress is associated with Venus, the feminine planet, so it represents, beauty, charm, pleasure, luxury, and delight. You may be good at home decorating, art or anything to do with making things beautiful.

The Empress is a creator, be it creation of life, of romance, of art or business. While the Magician is the primal spark, the idea made real, and the High Priestess is the one who gives the idea a form, the Empress is the womb where it gestates and grows till it is ready to be born. This is why her symbol is Venus, goddess of beautiful things as well as love. Even so, the Empress is more Demeter, goddess of abundance, then sensual Venus. She is the giver of Earthly gifts, yet at the same time, she can, in anger withhold, as Demeter did when her daughter, Persephone, was kidnapped. In fury and grief, she kept the Earth barren till her child was returned to her.


tore siis, et ma seda pildiga ei saanud kopida.. aga las ta olla siis:D

Mul on lihtsalt maailma armsaim Udupeeter:*

Lugesin täna meie vanu kirju.. ja hakkas silma üks augustikuine kiri:

"Kiisu, kui sa tahad, siis jonni! Kui sa tahad, siis arva pealegi, et kõigil on Sinu vastu salavanne! Kui sa tahad....siis tee mis tahad! Ja ma ei pane seda pahaks, sest see on inimlik ja sest Sa oled minu kiisu.
ja MA ARMASTAN SIND IKKAGI!!!"


Ta on mul ikka kõige armsam.
Reedel saame jälle pidu:)

Reedel, olin terve päeva tööl (11.00-23.00). Õhtul tuli kiisu mulle tööle järgi. Ta tõi mulle Geisha shokolaadi ka. Nii hea meel oli teda näha. Ta oli ostnud omale uued teksad ja pusa ja nägi välja sama armas kui alati, vahest isegi armsam:D Tulime koos koju, tudi sisse. Tema kaisu sees on on ikka kõige parem.

Laupäeva hommikul pidin jälle minema tööle, kiisu viis mind ära. Tööpäev oli lühike, sest
a)ma olin ainult pool päeva,
b)ma ootasin väga väga väga Kixa ja Poku sünnipäeva.

Kella 17.00 paiku tuli Pätu peika Alex mulle järgi ja siis sõitsime Pätu juurde, võtsime tema peale ja siis võtsime meie juurest kiisu peale. Sõitsime Ülemiste keskusesse kaardi- ja lillejahile. Lisaks eelmainitule ostsime ka kokstailipoolist ning retk kauaoodatud syntymäpäivällä võis alata. Sõitsime Rae valda, Peetri külla ja edasised juhendid andis meile Hensu. Läksime majja, kõik polnud veel kohale jõudnud ja seega veel süüa ei saanud:D Mul oli kõht tegelikult väga tühi:D SIrka ja Krissu pidid niikuinii hiljem tulema, niiet kui kõik peale nende olid kohal, sai juba süüa. Niii hea meel oli kogu P-gängi näha, pisikesed:Kristofer ja Kristofer-Mirko olid juba niii suureks kasvanud, samamoodi oli seda teinud ka Katu kõht. Rase, mis rase:D

Õige pea oli kõht kõigil nii täis, et püksinööbid hakkasid avanema, Kixa ja Poku sünnipäevashotid tegid ka tuju aina lõbusamaks (2cl Vana Tallinnat, 2cl greenapple Viru Valget, 1 kuubik jääd)... Varsti hakkas pihta tõsieluseriaal "Lounge", kus kaameraks oli vesipiip ja mikrofoniks ginipudel ja kõik said nautida oma 15 minutit kuulsust. Siis tekkis juba tavaline vaidlemine mehed vs naised, õnneks riidu keegi ei läinud. Viktoriini sai ka, meie kiisuga võitsime. jeee:D Üldse, sünnipäev tasus ootamist ära. Sai oma kallikestega koos olla, kõht täis, pea purju ja üldse-- TORE OLI-nagu ikka;)
Kella nelja paiku hommikul tuli Alex meile jälle järgi, enne seda oli saanud sigarit tõmmata, ahjaa, meil on Krissuga veel 01.02 üks sigariteemaline kohtumine. Kixaga olid meil rollimängud. Kaks ühe eest-üks kahe eest D'Artagnan ja Hitler (jesh, meil olid vuntsid) ja üldse: mõnnamõnnamõnnamõnna.

Pühapäeval vedelesime voodis, õhtul käisime küünehoolduses.

Esmaspäeva hommikul tuli kiisu emme meile ja käis lasteaias harfi mängimas. Tegin endal pool päeva vabaks ja väga ilus ja armas kontsert oli. Koolis läks normaalselt, meil oli kohvikoolitus ja selgus, et ma oskan teha head piimavahtu latte jaoks. Õhtu möödus nagu ikka: meeleheitel koduperenaiste ja filmiga... ning voodis pikad jutud sellest, kuidas nüüd peab paar päeva jälle olema ilma teineteiseta. Tuli jälle selline meeleheite tunne.. ja ma ei tea.. mu kiisu on ikka maailma parim. Terve öö olime suured sõbrad ja kaisu sees.

Vihatud teisipäevahommiku saabudes olime kiisuga mõlemad turtsud. Vastik ilm, vastik varahommik, vastik et ta ära peab minema, vastik, vastik, vastik. Peaaegu terve tee autos me ei rääkinud midagi, sest tuju oli halb.. kui me koolini jõudsime, siis lihtsalt kallistasime ja tegime musi ja leppisime kokku, et peale kooli näeme (tegelikult teadsime ju mõlemad, et me enne reedet ei näe).. ja ma läksin autost välja, hüüdsin tsau ja lehvitasin...

Koolis panin viitele, nagu ikka ja normaalne oli. Peale kooli sain kokku Potsuga, ajasime naisteklatshi ja siis läksime Lisellele lasteaeda järgi ja kaasasime endaga ka Kaisa. Rääkisime Eesti Politseist ja klatshisime. Naised ikkagi:D

Õhtul läksin magama juba seitsme ajal.... ja ärkasin täna hommikul selle peale, et meeldetuletus piiksus, et mul on arstiaeg. Pessu, arstile, koju, blogima.

Ja nüüd olen ikka veel vässu. Arvan, et lähen veel magama, sest juba 10h pärast pean olema tööl.

Tänan tähelepanu eest.

Kuidas Borat mu pulmaisa oli.

Täna öösel nägin unes, et mul oli rääkiv kass, ma abiellusin kaks korda (esimene kord olin üleni punases kleidis ja teine kord punases kampsunis ja beezhides pükstes, esimene registreerimine ebaõnnestus, sest ma ei armastanud oma abikaasat, teisel registreerimisel olin nõus, sest ma arvasin, et ma saan abielluda oma kiisuga, tegelikkuses ma ei tea, kellega mind paari pandi), Tanel Padar kinkis mulle teisel registreerimisel, mis asus Ranchos, oma viimase plaadi. Minu vanaema korraldas pulmaliste majutust.. ja... minu pulmaisa ei olnud keegi muu kui Borat.

Uni oli nii põnev, et ma ei saanud hommikul peaaegu üleski, mitte et see tavaliselt kergem oleks:D


Aga natuke reaalsust ka.

Täna, aasta aega tagasi oli minu elus üks väga kurb sündmus. Tagantjärgi see võib-olla ei tundugi nii kurb, aga minu edaspidist elu on see mõjutanud vägagi suurel määral. Mäletan, kuidas ma 05.12.05 olin omadega nii ummikus ja õnnetu ning kuidas mu lähedasemad sõbrad olid mulle väga suureks toeks. See aasta aega on tegelikult möödunud väga kiiresti ning endalegi mõistmatult olen tegelikult sellest väga hästi toibunud. Ning mis kõige armsam- need samad inimesed, kes olid tol korral minu kõrval, on siiani minu kõrval.

Ning selle üle on mul äraütlemata hea meel.
Aitäh teile:)

Meie esimene konflikt.

Oleme kiisuga olnud koos vähemalt viiel päeval nädalast juba üle viie kuu. Senimaani pole meil olnud ühtegi riidu, vaidlust (no vaielnud oleme tegelikult küll, aga mingi poliitika ja homode ja autode üle. nt: Fiat Punto vs Van jne:D)

Eile siis käisime Adi sünnipäeval. Või noh.. sünnipäeva-eelsel vaiksel rancho õhtul. Väga,väga, väga lõbus oli ning võin liialdamata öelda, et jõime ennast pehmelt öeldes natukene üle:D Mingi hetk nägin ma baarileti ääres Sulli ning läksin nende lauda. Seal olid Kalmu, Tomat ja veel mulle mingid tundmatud näod. Üks tüdruk oli päris kole ja üritas minuga ülbitseda, aga kuna ma olin nii lõbusas tujus, siis oli mul ükskõik. Unustasin täitsa ära, et ma olen hoopis teise seltskonnaga seal ja siis mingi aja pärast tuli kiisu ja kutsus mind sealt lauast ära, mina tõusin püsti ja tahtsin skandaalitsema hakata ja hakkasingi. Et mina ei või enam oma sõpradega olla ja tema siis selle peale, et ta tahtis juba ammu koju tulla, aga et mina olin palunud tal sinna jääda ja nüüd käitun niimoodi. Natukene aega paukusime seal, siis otsustasime, et oleks aeg hakata koju tulema. Läksime välja ja minu käekott oli tema käes... mina hakkasin seal õues karjuma ja siis ta sai mu peale vihaseks ja viskas mu käekoti maha. See ajas mul harja veel punasemaks ja ma võtsin maast oma käekoti, hakkasin nutma ja kiskusin peast ta mütsi ja viskasin selle poriloiku. Kuna ma olin ilmselgelt liiga purjus, siis see lendas poriloigust mööda.. mille peale ma ärritusin veelgi ja võtsin mütsi kätte ja üritasin teda visata õhku, niiet ta kukuks maha ja määrduks põhjalikult. Kiisu müts oli valge. Varem. Müts aga lendas tuulesuuna ja minu halva sihtimise tõttu puu otsa:D Siis me vahepeal kallistasime ja nutsime ja ei riielnud. Me saime aru, kui totaka asja peale me vaidlema olime läinud. Kainena poleks seda mitte kunagi juhtunud. Me nutsime ja nuuskasime nina kahekroonistesse, sest pabertaskurätikuid meil ei olnud... kiisu ütles, et ta ei taha minuga mitte kunagi tülitseda, sest ma olen kõige ilusam asi tema elus. Et mina olengi tema elu. Selle peale tuli minul veel suurem nutt kurku.. ning mul oli kahju, et ma käitusin nii totakalt. Tema rääkis kogu aeg, et ta ju tahab mind teha alati õnnelikuks ja et kui tal see ei õnnestu, et ma siis andestaksin talle, sest ma olen ju talle kõige tähtsam. Ta oli nii armas.

Terve tänase päeva vedelesime voodis ja olime kaisu sees. Meil oli pohmell. Ja meie õnn. Tegelikult oli see vist hea, et eile nii juhtus, sest vaikselt hakkaski argipäev omadega liiga peale tulema ning me oleme juba nii harjunud sellega, et me oleme üksteisel olemas. Ma olin täna tõesti jälle õnnelik, liblukad olid kõhus.. ja kui ma vaatasin oma maaailma kõige armsamat kiisut, siis ma veendusin jälle selles, Tema on minu jaoks maailma parim.

Ps. Õhtul juhtus veel igasuguseid erinevaid situatsioone, mis aga ei ole minu asi rääkida, sest see puudutab teisi inimesi. Muidu oli pidu väga, väga lahe:D Lausa Raja Teeleline:D

Ps2: Kas Tõnismäe tänava nimi on pandud Tõnis Mäe järgi?