the world is your kiluvõileib

Gustave Caillebotte "Still Life with Oysters"

No, ega ei ole midagi teha, rumalust ei sünni patta panna ega vaid enda teada hoida, seega jagan vahvaid avastusi ka teistega. Käisime täna Van Goghi muuseumis... ja ühtäkki näeme Maikega üht pilti, mispeale kostub peaaegu kooris: "Ooo, kiluvõileivad! Ja viin!" Pärast olukorraga tutvumist saime naerda head kõhutäied, mida kolme sõnaga kokkuvõtvalt võiks nimetada: Matsid käisid muuseumis.

Et siin mõistusega viimasel ajal just väga hiilata ei ole, siis saime üleeile maha peetud ka ühe huvitavamat sorti jaanipäeva, millel minul elus on au olnud osaleda. Jaanipäeva tähistamist alustasime (Maike, Tanel, Raido, üks saladuskatte alla jääda sooviv persoon, minu peiks ja mina) pitsi Viru Valgega ning seejärel liikusime kõik kuuekesi kanali äärde, et seal siis meeldivalt jaaniõhtu mööda saata. Tutvustasime minu härrale eesti rahvalaule ja -tantse ning kohalikku jaanikultuuri (ehk siis seda, et põhiliselt surevad jaanilaupäeva paiku inimesed kas uppumissurma, kukuvad lõkkesse või lähevad autodega hulljulgelt seiklema) ning hüppasime kõik agaralt paadisillal üle küünla.

Minu sõber vaatas seda kõike pealt ning vangutas pead, aga ega talgi ei jäänud muud üle, kui üle küünla hüpata ning loota, et vette või tulle ei kuku. Autoga me sõitma igaks juhuks ei läinud, aga ratastega küll. Tegelikult sai meil seal täiega nalja ja mul oli nii hea meel, et me just niimoodi selle õhtu veetsime. Nägime tee peal ka soomlasi, kes küsisid, et kas me oleme eestlased ning soovisid meile häid pühi. Milline rõõm! Tagasi kodus olime juba enne südaööd ja rõõm mahapeetud peost suur.

Eile käisime jällegi härraga puu- ja juurviljajahil ning pärast otsustasime, et peaks vahelduse mõttes ühe kohtingu maha pidama. Mõtlesime pikalt, et kas minna kinno või kohvikusse või restorani või hoopis mõnda neljandasse kohta, kuid välja mõelda ei suutnud. Otsustasime, et lähme linna ja siis otsustame. Kõigepealt käisime ühes kohvikus, kus jõime mangomahla... seejärel läksime ühte türgi restorani, kus tema sõi shoarmat ja mina falafele...siis läksime ühe kohviku väliterrassile, kus jõime konjakit ning siis saime Maikega kokku.

Viisime Maike ühte baari, kus mängitakse põhiliselt rock-muusikalt, aga kus muusika ei ole liiga kõva ega rahvast liialt palju. Oma interjöörilt meenutab see baar veidi Krooksu. Selles baaris on täiega naljakad baarmänid. Kaks kutti, kes on sellised, pikkade juustega rokipoisid.. aga natukene nohiklikud ja kõnnivad sellisel hüpleval sammul. Üks neist oli natuke purjus ka ja tegi seal meile nalja ja tõi lauale EuroShopperi krõbuskeid ja soolapulke. No ja me ikka naersime seal kolmekesi neid baarmäne ja nende nalju. Mingi hetk oli see üks baarmän minu juures ja järsku tõstis nimetissõrme üles, justkui oleks talle just selsamal hetkel midagi väga olulist meenunud. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi minu juures tikutopsisuuruse nahktagiga ja ütles kuulsad sõnad: "Ma arvan, et see on sinu suurus". Vaatasin seda jakki ja siis talle otsa ning siis jälle seda jakki. Ei pidanud just väga keenius geeniast olema, et taibata, et seda jakki võin endale heal juhul varba otsa proovida sikutada. Baarmän seletas, et see jakk on seal juba kaks kuud seisnud ja et tema arvas, et mulle võiks see äkki sobida. Pakkusin välja, et ehk võiks ta seda jakki Maikele pakkuda, sest tema on just täpselt nii suur, et tikutopsisuurusesse jakki mahtuda. Ja nii läkski! Jakk oli täpselt Maike suurus ning sobis talle hästi. Kõigil hea meel.

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

tuviteadlased Amsterdamist

Viimastel päevadel oleme olnud hõivatud linnuvaatlustega meie tagaaias. Nimelt, meie turteltuvidest on näha olnud korraga ainult üht tuvi. Alguses arvasime, et äkki on nad lahku läinud või on üks neist surnud või äkki jättis emane lind isase maha, sest too tundub kiilanevat (see viimane oli minu sõbra arvamus.. aga tegelikult on sel ühel linnul - arvame, et isasel - pealaelt natuke sulgi puudu ning põhjuseks võib olla see, et meil käib aias üks suurem tuvi nende toitu söömas ja siis see kiilaneva peaga tuvi võitleb alati oma territooriumi eest ja on nii mõnest sulest ilma jäänud).

Igatahes, täna kui jälle istusime aias ning vaatasime, kuidas kutsumata külaline (see suur tuvi) ja üks meie turteltuvidest kaklevad, jõudsime selgusele, et hakkame ilmselt saama varsti tuvibeebisid. Uurisime järgi, et tuvid hauduvad oma mune 14-17 päeva ning seda kordamööda.. see selgitab ka seda, miks oleme viimastel päevadel vaid üht neist korraga näinud. Mõtle kui põnev - me saame beebid!

Varsti hakkab meil tuvitoit otsa saama ja peame jälle minema loomatarvete poodi...

Rääkides veel lindudest, on näha aias selget hierarhiasüsteemi. Näiteks terror-harakas, kellele tavaliselt ikka meeldib meie elutoas ringi lennata, on katuseboss ja kui mõni meie tuvidest lendab katusele, siis on nad sealt varmad ruttu tagasi alla lendama, sest selle harakaga nalja ei ole. Maapinnal käib olelusvõitlus suure tuvi ja turteltuvide vahel ning Šmiegel Šmirnoff on seda vaadeldes alati enam kui hämmeldunud, sest siiski siiski on tema arvamist mööda tegemist ainuisikuliselt tema aiaga. No ja siis oleme veel meie, kes me toidame linde ja Šmiegel Šmirnoffi ka ja üritame seda loomaaeda kuidagi omavahel lepitada.

Aga et tuviteadlased ei jõua alati tööpostil olla, siis võtsime endile täna ühe vaba pärastlõuna ning mängisime õues lendava taldrikuga. Siis jõime keskpäevase võidumängu puhul (sest meie peres kaotajaid ei ole) mõlemad kaks hot shotti.. ja nüüd lähme linna peale, ostame sealt tänase pasta jaoks vajalikku kraami, väikse pudeli konjakit ning võime jälle ühe vaatlusuuringu päeva lõppenuks kuulutada.

Kiirus kuubis

Pilt ei ole postitusega kuidagi seotud, lihtsalt tahtsin teile oma ilusat valget ratast näidata.. täna kui käisime kanali ääres härraga piknikku pidamas, tahtis ta teada, et kas ma olen juba oma rattast pilti teinud ja oma vanematele näidanud. No ja nii tegingi pildi ja mõtlesin, et mis siin ikka kade olla ja jagan juba kõigiga.

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud. Mul oli nädal aega siin külas Jaanika, kellega sai ikka kõvasti nalja tehtud ja veelgi enam falafele ja friikartuleid söödud. Mis tuletab mulle meelde, et pidin juba ammu tegema postituse hollandi toidu(ja muude alade)kultuurist. Aga ausalt, mul pole viimastel aegadel olnud mahti üldse arvuti taga istuda.

Vahepeal juhtus mul selline põnev lugu, et Šmiegel Šmirnoff ründas mind.. või noh, õigemini ma paitasin ja väntsutasin teda.. ja siis ta vaatas korra kõrvale ja tegin veel Jaanikale nalja, et Šmiegel Šmirnofil on täpselt selline nägu peas, et: "Oh, give me a break!" ja kui jõudsin selle lause lõpetada, siis hüppas ŠŠ mulle hammastega kätte kinni.. ja küüntega ka. Nii juhtuski, et sain endale vasaku käe pöidla siseküljele 2cm pikkuse hirmsasti veritseva haava (Šmiegel Šmirnoff oli nii hea tabaja, et tabas nagu naksti pöidla veresoonde) ja veel kaks väikest küünekriimustust ka. Pärast tuli ta mu käest vabandust paluma.. ja kuigi ma tahtsin ta peale kuri olla, ei suutnud ma, sest no... ta on ju ikkagi minu armas kiiiiiisu! Minu härral sõbral tuli kassi peale vihane olemine paremini välja, siiamaani küsib ta iga kord kui nad kokku põrkavad Šmiegel Šmirnofilt: "mida sa tegid Sälli käega??!"

Jaanikal oli muidugi siin väga interessant olla ka.. näiteks ühel hommikul ärkas ta üles selle peale, et toas oli meetrisuurune harakas, kes oli elutuppa lennanud köögiukse kaudu (meil on aken Šmiegel Šmirnofi tualetiskäimise puhuks alati lahti), aga välja soovis ta minna elutoa aknast, mis paraku oli kinni. Nii oligi, et lind lendas hirmunult toas ringi, oli teinud veel väikse kakakese elutoa söögilauale ning Jaanika pidi selle olukorraga toime tulema. Ütlen ausalt, et mina oleks selles olukorras ilmselt hirmu kätte ära surnud. HARAKAS!!! Mul oli juba siis paanika kui ükskord oli elutoa topeltakende vahel väike leevike.. tahtsin teda päästa, aga minu hirm tiivuliste ees on suurem kui garaaž, mis mahutaks kümmet mind ja vähemalt kaht rekkaautot.

No ja siis ühel õhtul hakkas Jaanika imelikult sügelema ja me arvasime, et äkki on võimalik, et ta sai elutoa diivanilt kirbud. On see võimalik, et seal on kirbud ja mujal majas mitte? Lugesime netist, et kassikirbud inimestele ei tule.. ja meil kellegil ei ole olnud selliseid punne. Igatahes kolisime ta siis minu kolossaalsesse ruumi (sõltumatute mõõtmistulemuste järgi on selle toa ruumala 6 ruutmeetrit - mõõtsime Jaanika kehapikkusega, mis on 1.82cm). No.. ja siin me siis magasimegi, nagu telklaagris.

Kooliga on lood nii, et teen juba vaikselt eksamiharjutusi.. need harjutused ei olegi nii rasked, midagi saab koha peal välja mõelda. Kuigi minu suuline hollandi keel võiks ikka oluliselt parem olla, sest ikka päris palju on hetki, kus ma ei saa aru, millest jutt käib (näiteks kui uudiseid kuulan). Samas aga minu kallis peiks ütles mulle, et ta on üllatunud, et ma juba nii hästi räägin. Ja viimast kontrolltööd lugedes oli ta väga üllatunud, et kuidas mul peaaegu üldse vigu pole nii rasketes lausetes. Mul muidugi kõrvad liikusid suurest rõõmust ja uhkusest.

PS. Hakkasin siin täna (päev pärast postituse kirjutamist) üle lugema, et mida ma siis siia olen kirjutanud ja endalegi üllatuseks märkasin et olin kirjutanud et mu toa RUUMala on 6m2.. vanasti, kui koolis käisin, siis teadsin, et ruumala on mahuühik ja et toa puhul räägime ikkagi PINDalast.. aga noh, keskkooli lõpetamisest on juba 5 aastat mööda läinud... oeh. lammas.

saage tuttavaks

Alates tänasest kannab meie kiisu uut nime: Šmiegel Šmirnoff

klassikaline mees

Täna õhtul oli natuke külmem kui viimastel päevadel (rattaga sõites tundub veel eriti külm) ning minu sõber härra tahtis teada, et kus võiksid olla tema kindad. Mõtlesin natuke ja pakkusin välja kolm varianti, kus need olla võiks. Et kas need on meie kummuti alumises sahtlis või ma pakkisin need kohvrisse koos meie teiste talveriietega ja toimetasin selle kohvri pesukööki või on nad mu käekotis, mida kandsin talvel... Läksin esimesena kummuti juurde ja need olid täpselt seal, kus arvasin neid olevat.

Selle peale ütles minu kallis:"Vot sellepärast ma sind armastangi, et sa tead alati, kus mu asjad on."

Mille peale küsisin mina:"Kas sa ainult selle pärast armastadki mind või on mul veel mõni märkimist väärt omadus?"

Ning härra vastas:"Ja selle pärast armastan sind ka, et sa alati nii rumalaid küsimusi küsid. Totu."

ärahellitatud plika?

Eile unustasin rääkida sellest, et lisaks kõigele muule tekkis mul nendest puhastusvahenditest näole allergiline reaktsioon. Vasak põsk ja lõug oli punane ja täppe täis. See meenutas mulle end peegelpildist siis, kui läksin pärast postituse tegemist hambaid pesema.

Hommikul küsis mu kallis, et kas ma ikka tahan sinna tagasi minna.. et ma ei peaks seal töötama, kui see mulle sellist stressi ja füüsilist piina valmistab. Ütlesin, et ega ma mingi nõrguke pole ning väntasin tugevat vihmasadu trotsides oma hotelli poole.

Täna aga selgus, et seal hotellis on nii mõningaid asju, mille kohta tööagentuurist mulle midagi ei öeldud. Näiteks on toateenijal aega tubade koristamiseks ütleme et 13.30ni. Kui koristad kauem, siis on see su oma probleem - palka saad ikkagi ainult selle ajani, mis paberil kirjas on. (Eile töötasin kella viieni, aga makstud oleks kella poole kaheni).. ja siis täna selgus ka see, et tüdrukud ei võta tavaliselt oma pausi välja (kuigi pausi eest ei maksta), sest muidu ei jõua lihtsalt tööga valmis.. ning pooled tulevad tööle tund aega enne töö algust oma vabast ajast, sest muidu lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tubasid tehtud.

Suurem osa sealsetest töötajatest on Poolast või Aafrika riikidest, kes ei räägi head inglise või hollandi keelt ning kel ei ole muud võimalust, kui hambad ristis see töö ära kannatada (või siis tagasi koju minna, kus sama töö eest makstav palk on 3 korda väiksem) .. aga kõik vihkavad oma tööd ja rääkisid mulle, et kui neil ainult oleks võimalus midagi muud teha, siis nad teeksid seda heameelega.. ja ütlesid, et kui mul on võimalik sealt ära minna, siis andku ma minna. Näiteks oli seal üks tüdruk, kes sööb igapäevaselt morfiini, sest tal on sellised seljavalud sellest tööst, aga võimalust tööd lõpetada ei ole, sest peab üksi oma last kasvatama. Ja no need jutud, mida ma seal täna kuulsin - hirmus!

No ja siis sai mu tööpäev läbi ja ma läksin ja arutasin seda kõike selle bossiga seal.. kes ütles mulle, et kõige tähtsam on mu tervis.. ja et kui ma ei taha või ei saa seda tööd teha, siis nad saavad aru, aga neil on kahju, kui ma ära lähen, sest ma pidavat olema tore, töökas ja naljakas.

No ja nüüd ongi asjad sellised, et preili pirtspekk oli oma elu kõige lühemal tööpostil. KAKS päeva - minu uus rekord!

Jätkan tänasest tööotsinguid. Kohtumiseni.

Oh häda!

Täna oli minu esimene tööpäev uues kohas. Pidin kella üheksaks minema kohale. 5 minutit enne üheksat olin hotelli vastuvõtus, et hakata pihta toateenija kohustustega. Siis aga selgus, et kuna mul on esimene päev, siis oleksin pidanud kella 10.30 tulema. Seal tööagentuuris, mille kaudu ma sinna sain, sellest mulle midagi muidugi ei räägitud. Saatsin siis oma härrale sõnumi, et pangu kohv hakkama, sest ma väntan koju tagasi (ta pidi kell 10 välja minema). Tulin koju ja saime koos veel ühe tassitäie kohvi juua ning aias päikese käes jutustada. Kell 10 läksime kodust välja ning juba enne õiget aega olin kohal.

Mulle näidati ette, mida ma tegema pean.. ja ma pean nentima, et tänasest päevast peale imetlen inimesi, kes selle tööga hakkama saavad ning ühtlasi ei joo ma enam kunagi hotellitoas asuvast klaasist enne, kui olen selle üle loputanud.. sest olgem ausad, toateenijatel võib olla lappidest puudus ning on võimalik, et on juhtunud, et sama lapiga, millega enne puhastati wc-potikaant, antakse viimane poleerimislihv veinipokaalile (mina seda ausalt ei teinud.. aga kogemata nägin sellist asja täna pealt). Mingil hetkel kui vahetasin järjekordse toa voodipesu, tulid mul pisarad kurku... tekk oli raske ja tekikott nii ära triigitud (ja tärgeldatud?).. tundsin, et olen kobakäpp ja nii aeglane. Siis sain vihaseks enda peale ja hakkas tulema vaikne jonn.

Keskpäeval oli meil lõunapaus ja sõin võileibu (ja banaani), mis kallis mulle hommikul kaasa oli teinud ja pannud.. ja mõtlesin, et küll läheb paremaks.

Kuid, nagu arvata võib... läheb sellistel hetkedel ainult halvemaks. Kui mu tööpäev sai läbi, (kella 5 paiku, kuigi tavaliselt peaksime töötama umbes kolmeni ja ma salamisi lootsin, et jõuan veel kooligi minna) siis selgus, et ma ei saa tänase päeva eest palka, sest see oli treeningpäev.. ning ühtlasi oli kadunud kontorist see proua, kelle kätte ma hommikul oma ID-kaardi olin andnud. Keegi ei teadnud, kus on mu dokument.. ning mul hakkas vägisi uuesti nutt kurku tulema.. ma ei tahtnud teiste ees nutma hakata, aga ausalt, ma tundsin end nii halvasti ja selline tunne oli, et kogu maailm on minu vastu. Enne kui ära hakkasin minema, leidis üks mees mu ID-kaardi ning ma sain oma päevaga lõpetada.

Kui olin hotelli ees, siis alles hakkasin tõeliselt töinama. No, et kuidas ma selline kobakäpp ja saamatu olen ja, et miks ainult minuga sellised asjad juhtuvad jne jne. Pidin endale ostma ka uued kingad... nii oligi, et helistasin oma kallile, nutsin natuke telefonis ja leppisime kokku, et saame linnas kokku.

Lonkisin mööda tänavaid, mõtlesin, et olen üks saamatu luuser ja et kogu maailm on minu vastu. Seda ainult selle ajani, kuni nägin oma sõpra, kes kallistas mind ja ütles: oh sa mu vaene väike (oh my poor little baby).. ja et kui ma ei taha, siis ma ei pea sinna enam mitte kunagi minema ja et nii ei saa ju töötada, kui ma end seal nii halvasti tunnen. Ja siis mul juba läkski tuju paremaks (kuigi homme ma lähen jälle tagasi, sest ma ei usu, et see jääbki nii rõvedaks).. no ja siis kõndisimegi nii, et mina olin ta kaitsva käe all.. ja enam ei tundunudki kõik nii jube. Isegi jalad ja selg ei valutanud enam nii kõvasti.

Käisime ostmas igasugust toidukraami ja kui koju jõudsime, sain mina minna pesema ja tema hakkas süüa tegema.. ja pärast kosutavat dušši ja maitsvat õhtusööki tundsin end juba päris hästi.

Kui ma selle tööga hakkama saan, siis saan kõigega hakkama!

aa, ja ma tahtsin veel ju kirjutada sellest, kuidas kinos ja pärast väljas käisime, aga vist enam ei jõua, sest keegi peab hommikul 7.46 ärkama, et rikkus ka meie majja saabuks.

õhtune muusikaoovitus

Ma olen armunud! Sellesse loosse!

Esitajaks siis iisraeli-hollandi päritolu lauljaga Keren Ann, kel on nii ilus puhas hääl... ja no need sõnad! Juba loo nimi on väga intrigeeriv : My name is trouble

(ja võib-olla tõesti olin ainus inimene maamunal, kes selle looga enne väga kursis ei olnud.. aga nüüd õnneks olen!)

My name is trouble my first name’s a mess

No need to greet me I’m here to confess

But if you let me hold you I won’t hold my breath

And if you let me love you I will love to death

My chase is endless I tend to obsess

No game lives up to my need to possess

But if you let me hold you I won’t hold my breath

And if you let me love you I will love you to death

I'm petrified of emptiness another side of loneliness

Will always tend to break me in two

If you’re to come back to me, in pieces or a melody

There couldn’t be a better way through

My name is trouble my first name’s a mess

Born to deceive you brought up to redress

And if you let me hold you I won’t hold my breath

But if you make me need you I will need you less

I'm petrified of emptiness another side of loneliness

Find More lyrics at www.sweetslyrics.com

Will always tend to break me in two

If you’re to come back to me, in pieces or a melody

There couldn’t be a better way through

My name is Trouble my first name’s a mess

No need to greet me I’m here to confess

But if you let me hold you I won’t hold my breath

And if you let me love you I will love you to death

And if you let me hold you I won’t hold my breath

And if you let me love you I will love you to death.

Lihtsalt I-ME-LI-NE!

Aitäh Kairile, kelle kaudu see lugu minuni jõudis:)

Aga nüüd panen saapad jalga, sest meie läheme härraga kinno!

Tot ziens!

Tere hommikust!

Viimastel päevadel ei saanud ma sisse logida oma Bloggeri kontosse... midagi oli kuskil väga valesti, nii, et ma ei saanud lugedagi ühtegi Bloggeri kommentaari, rääkimata sellest, et ise mõnda postitust kommenteerida või uut sissekannet teha. Ja ma pean nentima, et siis, kui blogida ei saa, on isu seda teha ERITI suur. Kuigi ega mul polekski midagi erilist öelda olnud..

Peale selle, et mul on nüüd täiesti ametlik täiskohaga töö ühes hotellis. Alustan esmaspäeva hommikul ja loodan, et saan töötada ka nädalavahetustel, sest siis saan edasi koolis käia. Kui ma pean tööl olema ainult nädala sees, siis pean hakkama uuesti tööd otsima, sest kooli pooleli jätta ma ei kavatse.

Ja veel: meie aeda ühe puu otsa on kolinud kaks nii armsat turteltuvi, et te isegi ei usuks, et nad päris on, kui te neid näeksite. Nii ilusad, nagu kuskilt muinasjuturaamatust! Esimestel päevadel toitis mu sõber neid saiaga ning linnud olid väga arad.. nüüd ostsime neile päris tuvitoitu ja tuvid on ka meiega juba rohkem ära harjunud. Ning meie kass saab aru, et need turteltuvid me sõbrad on, nimelt ei ründa ta neid (kuigi kõik teised linnud - hoidke piip ja prillid!) ja nii me seal aias istume viiekesi. Kaks turtelinimest, kaks turteltuvi ja üks nunnu kiisu, kellel on vist ka peiks tekkinud, igatahes käib meie aias kass, kes on esimene kass, keda meie kiisu ei ründa. Ja tundub, et minu linnuhirm nende lindude puhul ei kehti.. sest nad on nii armsad ja ilusad ja ma tean, et nad ei teeks mulle midagi halba.

Kena laupäeva kõigile!

Nüüd ma tean..

... miks võileivad, mis mulle kooli kaasa tehakse, nii hästi maitsevad!

Sinna on pandud sisse üks salajane komponent - kõige magusam musi:)

Täna hommikul ise nägin, kuidas neid meisterdatakse - hoolikalt pannakse võileiva vahele erinevaid asju ning finishing touch on üks magus musi!

Kui kunagi Marta kirjutas, et Pots tema võileibadega nii teeb, siis mõtlesin, et oh kui armas.. aga tundus ebatõenäoline, et minu võileibadega kunagi nii võiks juhtuda. Aga näed... kõike võib ette tulla!

pühapäev

Foto autor: Larah E. Tompa

Pilt on tehtud meie festivalil.. ja pildi peal on muidugi meie kõige kallim ja armsam kiisu, kes valvab, et keegi üles magamistubadesse kondama ei läheks.

Täna on olnud selline mõnus ja vaikne pühapäev.. pikutasime siin ja tegime süüa ja ikka palju paisid meie armsale kiisukesele ka.

Eile oli hommikul suurpuhastuspäev ja pärast seda oli šokolaaditordipäev ja veel selline päev ka, kus käisime natuke ratastega linnas sõitmas. Kui jõudsime ühe sillani, kust alati lihtsalt mööda sõidame, aga mida tavaliselt ületa, siis küsis mu kallis mu käest, et kas ma tean, et see on Amsterdami kõige kuulsam sild. Sõitsime siis juba sillale ja ma tahtsin teada, et miks see sild siis nii kuulus on. Ja härra vastas: "Kas sa siis ei näe, kui õnnelikud on inimesed, kui nad kõnnivad üle selle silla?" Vaatasin ringi ja tõesti, inimesed - noored ja vanad, käisid paarides käsikäes ja kõigil olid naeratused suul. Taevas oli kuu ja tähed ja sillal põlesid tuled...

Ilus.

:)

Kui pärast pikka ja väsitavat päeva koolist ja töölt koju tulla ning ukse peal on sind ootamas üks rõõmus nurru lööv kiisuke ja heas tujus ning just õhtusöögiga valmis saanud sõbrake... ja pärast seda saab jalad seinale lüüa, natuke kaisutada - siis ei oskagi palju rohkemat tahta.

kelle jalas on teie peres püksid?

Pärast seda, kui olin endale saanud uued püksid, mida lubasin kanda ainult koos härraga koos olles, avastasin, et neile sobiksid hirmsasti üks valge vöö või püksirihm. Eile kui siin mõtisklesin püksirihmast, jäi mu pilk härra vöökohale ning tema imeilusale rihmale.. Ütlesin talle: "Kuule tead, mul oleks su püksirihma vaja..."

Seejärel vaadati mind korraks suurte silmadega... siis mõtiskles ta korra ning võttis pükstelt oma rihma, ulatas selle mulle ja ütles: "Nojah, püksid on meie peres niikuinii sinu jalas, võta siis juba rihm ka."

Õhtul käisime välikohvikus istumas ja vanalinnas söömas, täna aga käisime ja ostsime mulle valge püksirihma.

Ning mind paneb hämmastama, kui hästi ta suudab minust ja mu naljadest aru saada. Näiteks teeb ta väga selget vahet Imbi&Ärni ja Robi&Bobi laadsetel käitumisviisidel, kuigi ta ei ole lugenud Kivirähka ega näinud ühtegi episoodi "Robi ja Bobi" koostegemistest. Ja eestikeelseid vandesõnu kasutab ta väga loomulikult ning õiges kohas. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii see on.

kõik on uus maikuus

Viimastel päevadel on läinud mul siin nii, et on olnud au saada mitmete uute asjade omanikuks. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle see, et mul on nüüd täitsa täitsa oma jalgratas. Mu uus ratas on valge ja sõidab kiiresti nagu välk! Ostsime tegelikult kaks jalgratast, minu sõber sai musta jalgratta omanikuks. Nüüd sõidame kahekesi linnas ringi oma musta ja valge rattaga ja oleme nagu must ja valge koer. Muretsesime ratastele uued lukud ja esi- ja tagatuled ning tema rattale monteerisime külge veel ketikaitse (esimesel päeval määris ta oma püksid ketiga ära) ja kasti, kuhu võime sisse panna oma Imbi ja Ärni leide.

Eile tegime kohe proovisõidu, käisime poes ja ostsime hulganisti igasugust kraami. Proovisõit läks peaaegu edukalt, kuigi korra kaotasime oma paprikad ära (aga et ma sõitsin taga, siis sain need üles võtta) ja korra oleks mu sõber vist surma saanud. See oli nii jube! Seisime valgusfoori taga ja võisime minna otse ja paremale. Mina arvasin, et ta plaanib minna paremale ja meie valgusfoor läks põlema. Ütlesin talle, et ta võib minna. Ja ta hakkas sõitma, aga mitte paremale, vaid otse!! Mul jättis süda kaks lööki vahele, kui kõrvalt tuli üks auto ja peaaegu oleks olnud avarii. Pärast ta ütles mulle naljaga : "Näed, usaldasin sind pimesilmi ja kohe hoobilt oleks surma saand." Mina ehmatasin vist isegi rohkem ära kui tema, ta pärast naljatas selle üle, aga ega see tegelikult väga naljakas ei olnud.

Laupäeval oli meil siin naabruskonna festival - väga tore oli ja meil ning meie viiel naabermajal käis kokku umbes 600 külalist. Meie aedades ja elutubades mängis kokku üle 25 artisti. Enne festivali sättisin mina asju paika, kui saabus mu sõber, kes oli mulle üllatuse teinud. Ta tõi mulle Laura lõhna - selle sama, mille talvel pesumasinasse panin. Ta oli ka endale lõhna ostnud ja ütles, et talle meeldiks väga, kui ma seda pesumasinasse ei paneks, aga et kui ma väga tahan, siis võin seda teha.

Pühapäeval, emadepäeval, läksime linna peale, et leida ta emale kooki (alguses pidime ise tegema, otsisime isegi retseptid välja, aga kui me pärast festivali hakkasime magama minema, siis arutasime, et äkki on parem kui koogi ostaksime), aga enne käisime veel paarist poest läbi ja nii juhtuski, et saime mõlemad uute päikseprillide omanikeks ja mina sain endale veel riideid - teksaseeliku, topi ja Birkenstocki plätud. Ta rääkis juba ammu, et peame mulle need ostma, aga ma olin kogu aeg nende vastu, sest ma ei taha sel suvel varbavaheplätudega käia. Nüüd saime mulle mõistliku hinnaga klassikalise mudeli. Lõpuks läksime ka pagariärisse ja saime ta emale õunakoogi.

Eilset hommikut alustasime tordi, maasikate ja vahukoorega, sest nagu mu sõber ütleb, vahepeal tuleb end premeerida. Pärast seda sõitsime oma ratastega linna, et viia mu kell parandusse.. aga kahjuks ei saanud nad mu kella parandada. Maksime 6 euri patareide eest, sest nad arvasid, et asi on patareides, kuid selgus, et siiski mitte. Sain selle kella oma õelt 9. klassi lõpetamise puhul ja tegelikult on sellest aega omajagu möödas. Lubasin oma sõbrale, et ma nutma ei hakka ja et kui me kunagi peaksime leidma kella, mis mulle meeldib, siis olen nõus seda kandma. Et ma olin natuke kurvakas, siis arvas mu sõber, et peaksime mulle teksapüksid ostma. Ma ei olnud eriti tujus ja proovisin peaaegu vastumeelselt pükse, mis ta mulle riietuskabiini tõi. Lõpuks ostsime ühed teksad, mis ei olnud just minu "cup of tea", aga talle meeldisid need nii väga, et mõtlesin, et teen talle head meelt. Sest tegelikult tahtis tema ju minu tuju paremaks teha.. Hiljem, kui juba kodus olime, siis pidin nentima, et need teksad on tegelikult väga mugavad.. ja et küll ma nendega ära harjun. Härra sõber aga ütles selle peale, et ma näen nendes pükstes nii kuum välja, et ta arvab, et parem oleks, kui ma neid üksi väljas käies ei kannaks. Nii lubasingi talle, et kannan neid pükse vaid siis, kui koos kuskile läheme.

Ja eile õhtul, pärast oma peaaegu edukat ostlemistuuri, tegime õhtusöögiks lõhefileed koorekastme, jasmiiniriisi ja nende.. (mis need ongi) roheliste ubadega. Väga nämm oli. Nagu ikka, kui me millegiga kahekesi hakkama saame, teeme "viska viis!" moodi asja, aga käsi kokku ei löö ja siis kiidame teineteist ja oma koostööd taevani. Imbi ja Ärni, noh.

Koninginnedag ehk kuningannapäev

Samal ajal kui Eestis tähistavad inimesed 30. aprillil volbripäeva, tähistavad hollandlased kuningannapäeva. Selle päeva nimetus tuleb sellest, et eelmise kuninganna sünnipäev oli 30. aprillil. Praeguse kuninganna sünnipäev on tegelikult küll jaanuaris, aga et inimesed on selle peopäevaga harjunud, siis ei muudetud pidustuste päeva.

Kuningannapäev on selline päev, kus kõik riigiasutused on kinni ja linnas käib tõeline möll. Kuningannal endal küll vaba päeva ei ole, sest sel päeval käib ta kahes erinevas linnas inimesi tervitamas ja vaatamas nende ettevalmistatud kultuuriprogrammi.

Et see oli minu esimene kuningannapäev, siis mu sõber arvas, et peaksime kindlasti linna minema (kuigi talle endale see väga ei meeldi, sest inimesed on kõik purjus, urineerivad ja oksendavad tänavatel ja ega see just väga meeldiv pilt ei ole). No ja nii me läksimegi linna.

Tänavatel müüsid inimesed asju, mida neil endil enam vaja ei ole: riideid, raamatuid, mänguasju ja muid erinevaid jupstükke. Mõni pood oli ka tänavale oma letid püsti pannud

(kuningannapäeval ei pea müügi pealt makse maksma) ja nii sain endale pikendusjuhtme, kuhu võin lausa kuus pistikut sisse panna - ja see maksis vaid 3.50.

Igal pool olid DJ-d ja tantsivad inimesed.. samuti sai süüa-juua osta pea iga paari meetri tagant. Me käisime selle päeva jooksul kolm korda söömas. Ja jõime ikka ka. Tavaliselt, kui joome härraga midagi alkohoolset, siis on selleks konjak. Otsustasime, et ostame endale pudeli, aga alkoholipoed olid kinni, seega pidime minema ööpoodi, kus saime oma pudeli eest maksta kümme euri enam kui tavaliselt (tavaliselt on me pudel Remy't 29.90, seekord saime maksta 39.90 - limpsisime oma konjakit, endal euromüntide maitse suus).. aga noh, sellest pudelist jätkub veel üheks ürituseks ja klaasi hind on ikkagi odavam kui osta kuskilt

baarist või klubist (mida tavaliselt oleme teinud, kui väljas oleme käind).

Kanalitel käis ka kõva möll, inimesed sõitsid paatidega ringi ja igast paadist kostis muusika. Tänavad olid kaunistatud oranžide kaunistustega ja ka inimesed kandsid oranže riideid. Meiegi ostsime omale peoprillid, et tunda end ikka tõeliste kuningannapäevalistena. Tantsisime nagu hullud ja käisime linna peal ringi... naeratused kõrvuni.

Õhtul tulime koju, enne ostsime endale ühest restoranist veel takeaway kaasa ja kuulasime muusikat ja tantsisime oma toas. Oeh. Temaga koos on nii hea!

time flies..

Jälle on nädal või isegi rohkem mööda läind sellest, mil viimati siia midagi kirjutasin. Aeg lendab nii mis hirmus. Kuigi ega meil siin midagi hirmsat ei ole, viimased nädal aega on iga päev olnud 24-27 soojakraadi ja et siin tähistatakse munadepühi rohkem kui Eestis, siis on meil olnud vabad päevad ning aega lustimiseks, grillimiseks ja nillimiseks laialt käes. See tähendab ka seda, et olen saanud endale täitsa arvestatava päevituse ning olen mõnusalt pruun. Muidugi mitte nii pruun, kui minu armas sõber, sest olgem ausad, tema Lõuna-Ameerika taust mängib siin oma rolli. Minu päevituse kahjuks muidugi.

Eelmisel kolmapäeval käisime kursakaaslaste Julia ja Deyaniga piknikul (hiljem liitus meiega ka minu härra) ja nii mõnus oli. Jutustasime ja saatsime oma õpetajale piltsõnumi meie piknikust ja andsime talle teada, et igatseme teda. Nimelt läks ta nädalaks Türki ja meie saime ka vaba nädala. Naersime, et Holland on ikka üks sotsiaal-riik, sest kolmapäevasel päeval oli terve Vondelpark rahvast täis. Järelikult ei ole me ainsad töötud loodrid siin riigis.

Kuigi tööd hakkab mul nüüd vist natuke rohkem olema, sest sain just Annabelle isalt sõnumi, et Annabelle ema on haiglas, ilmselt neerukividega. Loodan, et ei ole midagi tõsist ning et ta saab ruttu haiglast koju. Annabelle isal oli ka just mõni aeg tagasi tarkushammaste operatsioon, mis läks natuke luhta ja ta oli nädal aega haiglas ja pärast seda neli nädalat kodus. Vaene Annabelle.

Eelmisel neljapäeval käisime minu sõbra ja ta isaga grillimas. Ma ei olegi siin kirjutanud, et olen nüüd kana ja kala söönud viimastel nädalatel. Alguses oli lihasöömise mõte mulle vastuvõetamatu ja nii vastik, aga nüüdseks olen juba sellega harjunud. Ja pean ka seda ütlema, et mu tervis on palju parem. Suunurgad on täielikult ära paranenud ja jõud hakkab ka tagasi tulema, enam ei ole ma nii väsinud ja suudan iseseisvalt limonaadipudeleid avada ja piima- ning mahlapakkidelt korke maha kerida.

Eile hommikul istusime aias ja võtsime päikest ning siis tuli mul seninägematu geniaalne idee, et hakkaks õige aeda koristama. Neli tundi ja 12 prügikotti hiljem otsustasin, et järgmine kord, kui mul selline mõte peaks tekkima, siis mõtlen kaks korda, enne kui tegutsema hakkan. Ma olin nii väsinud ja mul olid kurk, kõrvad ja ninaaugud tolmu täis. Alguses oli Bart ka meiega mestis, aga ta väsis vist mingi tunni aja pärast ära ja nii me kahekesi mu sõbraga müttasimegi meie aias, mida ei ole vist mitte keegi mitte kunagi koristanud ega kust ei ole vist mitte kunagi mitte ühtegi lehte riisutud. Leidsime ka umbes sada tuhat suitsukoni, sest siin käib väga palju külalisi ja tuhatoosist pole vist keegi midagi kuulnud. Igatahes nüüd on aias mitu tuhatoosi. Täna kui tulime uuesti koju, leidsime koni maast... mul oli, et las ta olla, aga mu sõber ütles et selliseid asju ei saa nii jätta, et me koristame sada tundi, kopsud tolmu täis ja siis keegi ei viitsi end isegi nii palju liigutada, et koni enda tee tuhatoosi leiaks. Tal kulus küllaltki vähe aega süüdlase leidmiseks, temaga vestlemiseks ning mõne aja pärast oli see koni ka maast kadunud.

Täna käisime linna peal ning ostsime mulle ühe pluusi.. ta arvas, et mulle oleks vaja ka teksaseelikut, aga me ei leidnud sobivat. Pimkies oli üks, mis oli enam-vähem, aga minu suurust ei olnud seal. Küll aga olid seal kõik teised suurused. Millalgi varsti võtame jälle poeretke ette, sest mul on vaja ka uusi suvekingi ja veel nipet-näpet. Täna oli nii palav, et me lihtsalt ei jõudnud rohkem poode kammida.. ja tegelikult olid täna ka väiksemad poed kinni, sest meil on ikkagi pühad ju.

Täna lõpetasime ka oma Maiuspala karbi söömisega. Just, maiuspala! Minu emme saatis meile postiga ühe karbi - nii hea oli! Täna kui olime karbile otsa peale teinud, siis märkasin, et härra askeldab midagi kääridega. Vaatasin teda vaikselt ja ei öelnud midagi. Siis tuli ta minu juurde väljalõigatud kiisudega ning pani selle pildi me aknalauale. Et mulle pidavat ju sellised asjad meeldima ja et kiisud hoiavad mu tuju alati hea. Ma ei osanudki midagi muud selle peale teha, kui hüpata talle sülle ja vähe jäi puudu, et ma oleks ta pooleks kallistanud ja musitanud.

Ja noh. Nii me siin elamegi. Musitame, kallistame ja maiustame.

pakiraamil istumisest ja õunakoogist

Jälle on kätte jõudnud reede. Minu jaoks tähendab see seda, et koolinädal on läbi ning saab asuda nautima nädalavahetust kallima seltsis. Viimasel ajal oleme jaganud oma olemisi ja aega kahe kodu vahel, mis omakorda tähendab seda, et elamine on kogu aeg kotis kaasas ning jalgratta pedaalid on kõvasti koormust saanud. Minu kodust tema koduni on umbes 10km ja mõnikord saan seda vahemaad vändata mitu korda päevas - see on hea trenn ja mõnus koormus, aga pean ütlema, et ega ise väntamisest pole vähem koormavav seda vahemaad läbida pakiraamil istudes. Kuigi pakiraamil istumise juures on paar head külge, näiteks et saab paremini jälgida teisi inimesi ja saab hoida ühelt nummarilt ümbert kinni ja tunda tema kõige mõnusamat lõhna. Ja veel meeldib mulle pakiraamil istudes kõvasti naerda, sest asjad tunduvad siis nii naljakad. Ja kui mu numpar küsib, et mille üle ma naeran, siis pean end tavaliselt tükk aega kokku võtma, enne kui saan talle nalja edasi rääkida. Igatahes, minu algne hirm pakiraamil olla, on täiesti kadunud.

Ma pean rääkima ka sellest, et olen viimase nädala jooksul vist teinud umbes 5 õunakooki. Härra ja ta perekond on mu koogist nii vaimustuses, et mul isegi paluti seda oma "äiapapa" 70. juubeliks teha. Kogu suguselts oli koos ja ma olin nii hirmul, et äkki ei tule kook välja ja äkki ei oska ma piisavalt hollandi keelt ja jätan endast rumala mulje. Õnneks läks kõik väga hästi - kook maitses kõigile; keelega sain ka hakkama - lausa nii hästi, et kõik arvasid, et olen siin kaua elanud (üks naine ütles, et ma vist ei ole Hollandist pärit, et mul on aktsent juures).. aga noh, ma räägin lihtlausetes ja kasutan neid sõnu, mida tean. Igatahes ütles mulle mu härra täditütar: "Tere tulemast meie perekonda!!".

Ja endiselt otsime oma korterit, niiet kui keegi teab Amsterdamis kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks korterit umbes 800euri eest kuus (suht ebatõenäoline, aga see oleks meile ideaalne), siis andke endast märku. Sest ausalt, ma olen juba natuke väsinud sellest kahe kodu vahel pendeldamisest. Aga noh, me ei anna alla ja küll me endale varsti oma kodu ka saame. Ja kui me juba kodu saame, siis on mulle lubatud ka isiklik muffinivorm ja mikser. Ja oi, kus ma siis alles küpsetan. Kuigi samas ma ei tea, kas see on hea mõte, sest kui me siin nii palju maiustame, siis varsti ei peagi koogitaldrikut käes hoidma, vaid võib ilusasti kõhule selle toetuma panna. Aga praegu on veel olukord kontrolli all (kuigi ma olen tänase seisuga 1.4kg ülekaalus), vähemalt nii kaua, kuni saan oma igapäevast rattasõitu nautida (sest siiski siiski, mõnikord reisin ka sadulal olles).