Öelge mulle üks ilus tütarlapse nimi....

Juhtus minuga selline lugu, et sain täna endale pišikese pišikese kutsu. Ma tahaks teda hakata Kiiiiiisuks kutsuma, aga ei tea, kas see on kõige sobilikum. Ehk siis praegused nimevariandid on Kiisu, Moppie, Pipo ja of course - Naxzi. Luban lahkesti selles osas sõna võtta :)

Ps. Ma loodan, et mu issi kurjaks ei saa....

Long time....

Ma ei ole ammu kirjutanud ning jälle ei tea, kust alustama peaks. Viimasel ajal on olnud väga kiire ning postkastides on mul ma ei tea mitmeid kirju, mis ootavad vastamist juba kuid. Vahepeal ei olnud mul üldse tuju suhelda ning hiljem polnud mul enam aega, et rahulikult maha istuda ja vastata küsimustele stiilis "kuidas sul läheb".

Kuidas mul siis läheb? Vahepeal õnnestus mul leida 3-toaline aiaga korter, mis asub pargist ja kanalist vaid paarisaja meetri kaugusel. Käisin ka oma hollandi keele riigieksamit tegemas ning sain 3 osa 4-st läbi. Ehk siis lugemises, rääkimises ja kuulamises on mul hollandi keeles B2 tase ning kirjutamises sain läbisaamiseks vajalikust 500-st punktist 489. See tähendab seda, et 31.mail lähen kirjutamist uuesti tegema ning lõpetan selle nalja ära ja saan hollandi keele pealikuks.

Keelest rääkides - sain vahepeal ka ametikõrgendust - olen nüüd meie firmas eesti keele spetsialist, milline peen! Kes oleks võinud arvata, et saan kunagi Hollandis oma eesti keele õpetajaharidusega midagi peale hakata. Ameti järgi olen suur spetsialist küll, aga vahepeal on hirm, et äkki hakkan ma keelt valesti kasutama. Reeglid ju muutuvad kogu aeg ja juba praegu on mul süntaksiga veidi probleeme. Süntaksiprobleemid on mul inglise keeles ka, ilmselt hollandi keele õppimisest - mis aga ei tähenda, et mul hollandi keele lausetega kõik korras oleks, kaugel sellest! Sõnade järjekord lauses saigi mul eksamil saatuslikuks, nüüd tegelen sellega, et pea- ja kõrvallausetes tegusõnad õige koha peal hakkaksid olema.

Aga ega mu elu siin uhkel väljamaal nii lilleline ka ei ole. Praegu olen olukorras, kus pean võitlust jälle oma kaaluga. Siin oldud ajaga võtsin maha 27kg ning mahavõetud kilodest on 15 jälle mu vöökohal, pepul ja käsivartel. Põhjusteks pean seda, et vahepeal ei sõitnud ma rattaga (ca 3 kuud) ning pingelisi aegu töö- ja eraelus. Suveks saledaks vist sel aastal ei õnnestu saada, vast talveks, aga viimane aeg end käsile võtta hakkas pihta üleeile. Eks need ole need heaoluühiskonna probleemid ning see kaaluvärk jääb vist alatiseks minu võitluseks. Loodan, et ma end jälle tuksi ei keera ning suurde ja sügavasse enesehaletsuslõksu ei satuks. Tegutseda tuleb!

Millegi muu põnevaga ma vahepeal hakkama ei olegi saanud, sest eks need kontoriinimesed olegi natukene sellised hallid hiirekesed, kes nurgas omaette nohisevad.

Musid, kallid, õhupallid, alati teie Hollandi hiireke Sälli Slim

Päeva tarkusetera

A dirty mind is a joy forever.

Tegelikult tahtsin öelda, et minuga on kõik hästi, käisin vahepeal Eestis ning praegu üritan uuesti argipäevarütmiga harjuda. Aega ainult kipub oluliselt vähem olema kui kunagi varem. See-eest ei ole puudust saanud tunda dirty mind'ist.

preili Hurmur võtab taaskord sõna

Jälle on kuu aega mööda lennanud nii, et ma pole ise sellest aru saanudki - hambaarsti juures olen selle-eest küll käia saanud nii et vähe pole. Kui viimane kord oli mu eeldatav hambaravi umbes 3000 euri, siis sellele lisandus pärast mõne röntgenipildi tegemist veel lõbus peaaegu 1000 eurone summa. Nimelt oli kahes hambas vaja teha juurekanaliravi.. Nii alustasimegi sellest ning kõigepealt arvas arst, et mu kahe hamba arve on 832 eurot, olenevalt sellest, kui mitu kanalit mõlemas hambas on. Juba esimese hambaga ilmnes üks üllatuskanal, mida ükski arst varem märganud ei olnud ning see oli veel elus - oi rõõmu, kui mu hambaarst oma instrumentidega sinna sisse sattus! Kui olime teinud esimesele hambale juureravi ning ajutise täidisega rõõmsalt tööle läksin, ei osanud ma arvatagi, et sellega mu tore hambaelu veel ei lõppe. Nagu mul nendel hammastel ikka kombeks on ("targem annab järele" stiil), juhtus minuga selline lugu, et oma hammas murdus ajutise täidise ümbert. Kobistasin jälle hambaarsti juurde, kes õnneks ütles, et: "Pole hullu, selle saame korda!". Mina muidugi olin valmis jälle suuremaks nuturalliks, et jään ilma ka järgmisest hambast.

Nüüd ongi plaan selline, et teen need kaks juurekanali hammast nüüd, kaks krooni 6 kuu pärast ning silla paneme 6 kuud pärast kroonide panemist. Ehk siis tuleb hakata vaid leivakoorukesi sööma järgnevad 12 kuud - ah jaa, õigus, ma ei saa neid süüa ju, sest mu hambad ilmselt annaksid siis kõik otsad. Pealegi - vesi on isegi veel odavam ning nii saan ehk suveks saledakski!

Vahepeal olin ka natuke haige ning põiepõletikki ei jätnud mind külastamata. Praeguseks olen jälle tipp-topp traksis ning valmis kõikideks huvipärasusteks, mis minu eluteele sattuda võiks.

Õnneks on mu tuba nii ilus, et mu korterinaaber, kel on minu toast 2x suurem tuba, ütles, et tal tuleb minu tuba nähes kadedus peale, et nii ilus on! Ja nii ongi, mul on paar toataime, ilusad küünlaalused ning udupeen valge seinale kinnitatud televiisor. Kurta küll mitte millegi üle ei saa.

Ja tegelikult on mul kardin ka seal akna taga, aga see ei paista välja - ausalt on. Musta värvi ruloo, mis lisab mu üldiselt heledale toale (lisaks minu tumedale diivanvoodile) sellist üllatusaktsenti.

Ja ise olen ikka lõbus ja naeran ja panen pea püsti edasi!

Preili Hurmur

Juhtus siis täna minuga selline lugu, et võtsin jalad selga ja läksin hambaarstile, endal hirm kurgus, et ongi juurekanalipõletik ning et ravi läheb vähemalt 400 euri maksma. Oh oleks mul vaid olnud õigus!

Hambaarsti juures selgus, et see kivi, mis mu leivas oli, oli mu hamba teinud katki (põhjuseks oli see, et seda hammast oli varem ravitud - aitäh, Eesti arstid - ning et täidis oli selle hamba jaoks liiga suur), sest noh, targem annab järele!

Arst ütles, et ta proovib murdunud osa lahti saada, aga ta ei ole kindel, kas mul veab ja saab seda hammast uuesti üles ehitada. Kaks minutit ja tuhat verepritset ta maskil hiljem, võttis ta maski näost ja ütles, et siin ei ole mitte midagi teha, hammas oli murdunud juurekohast ning tuleb välja tõmmata...

Mina, emotsionaalne inimene, nagu ma olen, hakkasin nutma ja naerma ühekorraga. Arutasime mu edasist suutulevikku ning raskel südamel tegin oma suu lahti ja lasin hamba välja tõmmata. Lisaks sellele sillale on mul veel kahe hambaga sama probleem ning et seda ennetada, tuleb panna 2 uut krooni. Eeldatav hambaravi seega on 2900-3500 euri. Palju õnne, preili Silm!

Hambaarst ise oli aga väga tore Saksa noormees, kes mu järgmisele kohtumiskaardile oli joonistanud naerunäo.. et juhuks, kui mul tekib tunne, et ma enam kunagi ei saa naeratada (mida ma talle ütlesin enne, kui ta mu hammast välja tõmbama hakkas), siis vaataksin seda naerunägu. Naersin oma hambutut naeru, puhastasime mu näo verest ning uksel tegin veel nalja, et olukord võiks ikka palju hullem olla, näiteks võiksin ma olla kodutu ja ilma esihambata!

Järgmiste seiklusteni!

Preili nostalgia

Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.

Oeh, lapsepõlv.

Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.

Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema.

Oh seda peoelu!

See nädal on üks suur pidustuste nädal olnud. Kolmapäeval oli minu kalli teispoole sünnipäev, mida tähistasime kahekesi kodus, õhtusöögi ja kahe kokteiliga. Kinkisin talle sünnipäevaks pildi endast (sellesama, mis selle blogi päises on) ja et ma selline nartsissist olen, nagu ma olen, siis pilt oli ikka suur, 60x40 cm ja trükitud kangale, et ikka uhkem oleks! Kui ma seda pilti alguses nägin, ehmatasin natuke ära, sest see tundus liiga suur. Aga härra peika arvas, et see on väga ilus pilt ja valis seinal kohagi, kus see pilt edaspidi asetsema hakkaks.

Eile, reedel, oli meil töötajate suvepidu. Kahtlesin alguses, kas peaksin sinna minema, aga pärast läbirääkimisi härraga otsustasin, et peaksin ikka minema. Ja milline suurepärane mõte see oli!

Meie kariibiteemaline pidu oli Amsterdami põhjaosas, kuhu tuleb tavaliselt minna praamiga. Meie firma töötajate jaoks oli tellitud palmidega kaunistatud praam. Peokohas anti kõigile prillid, mille klaase kujutasid kokteiliklaasid - oi, kuidas mulle need prillid meeldisid! Ja kaela saime lilled, et ikka peoline meeleolu oleks. Programm oli väga hea - tantsijad, trummarid, tuleshow, väga äge dj ja vahepeal mängis saksofonimängija lugudele kaasa ja oli nii hea! Ning siis oli veel teine saal, kus oli silent disco, ehk siis kõik said endale suured kõrvaklapid ja said tantsida... ja isegi "tätoveerijad" olid, mina lasin oma parema käe siserandmele ingli ja vasaku käe siserandmele Pipi Piksuka joonistada. Ja fotograafid olid ka, mis tähendab et kolmapäevaks peaks mul ka mõned pildid olemas olema. Kokteile ja erinevaid jooke voolas ojadena - mojitod, daiquirid, sex on the beach - you name it. Suupisteid oli ka igasuguseid, alustades kanatiibadest ja lõpetades sushiga. Ja ma pean ütlema, et mul on nii hea meel, et otsustasin sinna peole minna - sain tuttavaks paljude uute kolleegidega ning tantsida ka nii et kohe sai.

Ja hoolimata eilsest küllaltki mitmest mojitost, pole täna mul peojärgseid nähtusid ollagi (peale jalal olevate suurte villide ning Pipi Pikksuka parema jala kinga ninaots mu vasakul käel). Jei!

minu "huvitavast" muusikamaitsest ja raskest tööelust.

Et viimasel ajal olen olnud kodu- ja tööinimene, on mul olnud aega tutvuda lähemalt ka kohalike telekas näidatavate huvipärasustega. Vastupidiselt minu kallile peikale, meeldivad mulle siinsed reklaamid väga. Kui tema tahaks iga reklaami algades puldiga seda minema klõpsutada, tahaks mina neid ikka ja uuesti vaadata. Üheks selliseks reklaamiks on Albert Heijn'i - Zomerhits'i reklaam (Albert Heijn on siinne supermarket ja nagu juba eeldadagi võib, tähendab zomerhits suvehitte). Igal nädalal on telekas uus reklaam, kus mõne tuntud loo viisil laulab laulja midagi sellist nagu: "La la pasta" (La la bamba lugu) või näiteks "Tweede komme-komme-kommer gratis" (teine kur-kur-kurk tasutaaa) jne. Eelmisel nädalal oli suvehiti-reklaamis selline lugu:

Mulle hakkas see kohe nii hirmsasti meeldima, et küsisin oma peiksilt, et mis lugu see selline on. Sain teada, et originaal-lugu on Damaru - "Tuintje in mijn hart", mis tähendab "Aiake minu südames". Ja lugu on selline, et Damaru laulab hollandi keeles midagi sellist: "Mu südames on aiake, aga ainult sinu jaoks" ja siis suriname keeles: "mu roos, mu must roos". Albert Heijn'i reklaamis aga laulab see mees kõigepealt hollandi keeles midagi sellist: "Pakike kivideta viinamarju, teine tasuta, ainult sinule" ja siis suriname keeles "valged viinamarjad". Ja teate, minu meelest on need reklaamid nii geniaalsed, et ootan põnevusega iga uue nädala suvehitti. Tänu sellele reklaamile olen nüüd terve nädala terroriseerinud oma armsat sõpra selle looga:

Aga, et lisaks telekaelule on mul ka tööelu, siis tahaksin ka sellest veidi kirjutada.

Täna oli mu tööpäev raske, selgus, et mingid punktid, mis arvasin, et saan reedeks, läksid tänasesse päeva kirja ning seetõttu oli mu reedene produktiivsus sama madal kui esimese nädala kolmandal päeval. Tundsin, et see on ebaõiglane, sest töötasin reedel nagu hull professor, juuksed püsti peas, põsed punased ning klaviatuur tossamas. Aga no, kui vaadata asja positiivsest küljest, sain tänasesse päeva lisapunktid ning ei pidanud juuksed püsti peas hulluma. Sain hoopis rahulikult oma töö tehtud (kuigi mitte just maailma kõige parema tujuga) ning koduski olin juba pool tundi varem kui tavaliselt. Paha tuju läks kohe üle, kui olin kodus, sest kuidas sa ikka pahane saad olla, kui koju jõudes saad panna koduriided selga ning telekast reklaame vaatama hakata. Tavaliselt on mu sõber sel ajal kodus, kui ma jõuan, aga täna teda polnud. Mõtlesin, et ei hakka teda telefoniga pommitama, et küll ta varsti kodus on. Tunni aja pärast jõudis ka tema koju ja ütles et tal oli nii nõme päev olnud, et ei jõua ära kirudagi. Ta olevat hommikul oma telefoni koju unustanud ja siis oli tahtnud tulla minuga sama rongi peale, aga oli sellest maha jäänud ja siis oli otsustanud, et läheb võtab ühest restoranist meile koju toidu kaasa ja siis oli seal nii pikk järjekord olnud, et oli ka järgmisest rongist maha jäänud. Küll aga nõustus ta minuga, et kui juba kodus oled, siis ei tundu need väikesed ebaõnnestumised üldse enam häirivad.

Oma tööga seonduvast tahaks kirjutada veel sellest, et lisaks hommikustele varajastele ärkamistele (7.11) on minu puhul häirivaks asjaoluks veel see, et kui ma Amsterdamis rongijaamast tööle rattaga sõidan, on tänavakoristus just kõige suuremas hoos. Tänavakoristuse kui sellise vastu ei ole mul mitte midagi, aga nad kasutavad siin selliseid survepesureid või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse ning pea iga päev pean mõnest sellest pritsivast joast mööda sõitma. Sellel veejoal on iseloomulik prügi hais ning mul on alati selline tunne, et äkki need väiksed udupritsmed lendavad mu näkku ja suhu ja siis ongi selline olukord, et viimase osa tööle sõidan oksemaik kurgus ja üritan mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga" (mis on mu ropsivastane mantra), sest mõte sellest, et see vesi nii must on, ei suudagi minus mitte mingit muud reaktsiooni kui okserefleks, tekitada. Aga ma töötan selle kallal ja üritan neid veejugasid, prügihaisu ja ootamatut oksendamist vältida ning samal ajal ikka vaadata, et ma veejoa alt/vahelt/kõrvalt mõne auto või ratta alla/vahele/kõrvale ei satuks.

Head taasiseseisvuspäeva!

Venna soov on seaduseks - ehk siis kirjutan midagi oma mõtetest taasiseseisvuspäeva kohta.

Kui Eesti taasiseseisvus, olin ma nii väike alles, et mul ei ole sellega seoses mingeid isiklikke mälestusi. Mäletan vaid seda, et kui Eesti kroon juba kehtis, tegi mu vanem vend minu kulul nalja ja saatis mind rublade eest kaljaputkast kalja ostma. Kaljast jäin tookord ilma, aga et mul turu peal oli sõbranje jäätisetädi näol, sain tasuta jäätist.

Rääkides veel sellest, kuidas minu kulul nalja tehtud on, ei saa mainimata jätta ka seda, et tänu mu õe kunagisele peikale oli minu iidoliks Lenin. Ma ei teadnudki vist Leninist muud midagi peale selle, et ta üks tore onu on ja et teda peab hirmsasti austama (nii mulle õe peiks rääkis). Käisin siis tema pilti kogu aeg ENEKE-sest vaatamas ja näitasin ribadeks kulunud lehekülge meie kõikidele külalistele : "Vaata, onu Leini!"

Aga lisaks kolme aasta tagusele öölaulupeole on mul üks taasiseseisvumispäev eriti helgelt meeles.. ja sellest tahakski kirjutada. Olin 15-aastane, aasta oli 2003. Mul olid mõned vanemad sõbrad parasjagu kaitseteenistuses ja et tänasel päeval oli riigipüha, sai neid ka külastada. Käisime sõbrannaga neil külas ning ühtäkki tekkis meil geniaalne plaan, et äkki saame öösel sõjaväeterritooriumile minna. Meil ei olnudki mingit muud plaani peale selle, et natuke nalja teha - mõtlemata sellele, et selline asi on tegelikult vägagi lubamatu. Kuidagi õnnestus meil öösel hiilida sinna väravatesse, sees olnud sõbrad viskasid meile oma taktika-riided ning põõsas panime endale laigulised kostüümid selga. Väravavalvur magas ning hiilisime temast mööda, endal kaitseväeriided seljas ning rinnal nimi, mis kohe kindlasti polnud meie oma.

Kui olime juba väravatest sees, ütles mu parasjagu aega teenimas sõber: "Vasak!" ja hakkas kõndima. Mina, vana kaitseliitlase tütar, teadsin kohe, et see tähendab, et hakkame vasaku jalaga pihta. Läksime siis üle selle platsi, kus nad hommikuti kogunevad - sõber ees, mina teisena ning sõbranna kolmandana. Kui jõudsime kasarmuni, ütles seal olev noor valvur, et ta oli oma silmi kolm korda hõõrunud, kui oli meid üle väljaku näinud tulemas. Ta ütles: "Vaatan mina, tuleb rms X, tema järel mingi suurte rinnalihastega jupats ning kolmas - see ei ole kohe kindlasti mees!". Ja nii oligi olnud, et mu sõbranna polnud aru saanud, mis see vasak tähendab ning oli oma tavalise sammuga meie järgi kõndinud. Et mu sõbranna tegeles tol ajal ka modellindusega, võin oletada et ta kõnnak oli üsna naiselik ning et tal olid juuksed peaaegu puusadeni, siis nägi see krunn ta mütsis ka väga naljakas välja.

Igatahes tahtsid kõik need sõdurpoisid, kes ärkvel olid, meiega pilti teha ja need sõdurpoisid, kes magasid, polnud järgmisel päeval oma kõrvu uskunud, et öösel selline juhtumine nende endi kasarmus oli olnud.

Istusime ühes kabinetis, relvaruumi kõrval, sõime šokolaadi ja jõime teed ning mõne tunni pärast, hommikuvalguse saabudes, hiilisime sealt minema. Kui olime sõjaväe väravatest välja saanud, hingasime kergendatult, et viuh, saime välja... kuid kui nägime politseiautot aeglaselt mööda sõitmas, vajusid me südamed nendesse suurtesse sõjaväesaabaste säärtesse, sest alles siis hakkasime mõtlema, et kui need politseinikud meid kinni peaksid ja hakkaksid midagi küsima, siis oleme suures jamas! Sest me ei olnud ju veel 16-aastasedki ning nii noored ei tohtinud ju öösiti väljas olla. Lisaks sellele olid meil seljas kindla kaitseväe embleemidega riided, mille kandmine ei ole ka lubatud.. ja no, meie sõbrad oleksid päris suurde jamasse sattunud. Õnneks ei jäänud see politseiauto seisma ning kui auto nägevusulatusest kadunud oli, jooksime sõbrannaga jälle põõsasse riideid vahetama. Laigulised riided puntras kaenla all ning kolm numbrit suuremad saapad jalas, kõmpisime kodu poole.

Praegu kui meenutan seda, mõtlen, et mis meil ometi arus oli - see oleks võinud väga halvasti lõppeda.. aga et kõik läks hästi, on sellest saanud lihtsalt üks selline lugu, mida kunagi vanaemana lastelastele rääkida, et kui mina veel noor olin....

Ja et mu vend palus ka ühte patriootlikku lugu, siis siit see tuleb - Eesti kaitseväe orkestri esituses..

Head taasiseseisvuspäeva kõigile!

Olen tubli perenaine, rõõmuks oma mehele. Lõigun nii, et näppe lendab, küürin küüned verele.

Eile oli see imeline päev, mil tegin iseseisvalt õhtusöögi meie perele. Võiks tunduda, et mis selles nii imelist siis on, aga et kuna ma olen sellise peika pruudiks saanud, siis ei pea ma tavaliselt üldse süüa tegema. Nii oligi eile umbes kolmas kord selle aasta jooksul, mil ma üksinda meile mõlemale süüa tegin. Ja mis isegi veel olulisem, tegin esimest korda süüa lihaga! Ma kartsin, et kanafilee lõikumine võib väga ebameeldiv olla, aga ei olnudki... lihtsalt ei tohi mõelda, et mida sa teed.

Kui nüüd võiks jääda mulje, et ma olen ärahellitatud pirtspekk, siis tegelikult nii ikka ei ole. Sest süüa olen ma tegelikult selle aasta jooksul teinud küll, aga tavaliselt meie eelmistele majanaabritele, sest minu spetsialiteediks on erinevad supid (ka hernesupp, mis on minu peika meelest üks maailma õudsemaid asju). Ja et ma ise olin taimetoitlane, siis ma ei oleks selle peale tulnudki, et võiksin kunagi oma elus mingit sööki teha lihaga. Ja no... koos, kahekesi, oleme ikka väga palju süüa teinud. Ning mu sõbrad teavad, et süüa mulle tegelikult meeldib teha ja see tuleb päris hästi välja ka...

Kui mu peika õhtul koju tuli, ei suutnud ta ära imestada, et kas tõesti olen ma süüa teinud. Täitsa üksi. Ja lihaga! Ma tegin talle nalja, et ta ei pea igavesti seda Al Bundy elu elama, et ma olen kodus, kõlgutan jalgu diivanil ja et tema võib sellest ainult unistada, et ma midagi talle süüa pakuksin. Igatahes minu kana-vormiroog-üllitis maitses talle väga.

Homme hakkab pihta jälle uus töönädal ja nii olemegi siin mõnusalt kodus laiselnud (eile tegelikult oli koristuspäev ja nädala toiduvarude muretsemise päev), pikka hommikusööki pidanud ja tundub, et täna käib siin üks lõpmatu kohvijoomine ja diivanil lösutamine. No, vahepeal oleme ikka asjalikud ka olnud.. see tähendab, et peamiselt tema. Et meil ei ole uues kodus veel pesumasinat, pesi ta meie riided puhtaks ja mina käisin juures vahepeal tarka nägu tegemas ja et ta ei tunneks, et ta on ainus inimene siin majas, kes midagi teeb, siis otsustasin, et pesen meie prügikasti puhtaks. See ei olnudki must, aga no - midagi pidin ju tegema, et ikka hea perenaine olla!

Ja nüüd olen üksi kodus, sest mu peiks arvas, et ma olen nii hea tüdruk olnud, et olen ära teeninud ühe koogi ja ta läkski siinset kondiitriäri otsima (või midagi, mis tänasel pühapäevasel päeval avatud oleks).... ja mina ei kurda. Panen edaspidiseks kõrva taha, et tuleks tihemini härrat õhtusöögiga üllatada.

:)

Nüüdseks oleme uues kodus elanud kaks nädalat. Sama kaua olen ka tööl käinud. Veidi on veel harjumatu see tööinimese elu, sest ma ei ole kunagi varem niimoodi töötanud. Töötanud olen küll varem, aga siis on graafik olnud teistsugune - nüüd olen kontoriinimene ja töötan üheksast viieni.. aga küll ma sellega ära harjun.

Töö on mõnus, alguses olin küll veidi aeglane, aga tänaseks on mu tempo juba päris normaalne... kuigi natuke võiks ikka veel kiirem olla. Kolleegid on mõnusad ja sõbralikud ning tööle lähen hommikuti hea meelega. Kuigi mõnel päeval on natuke raske nii vara üles ärgata ja mõnel õhtul olen nii väsinud, et ei jõua jutustadagi, olen asjadega praegu rahul.

Kodus on ka asjad paigas, mõne asja peab veel ostma.. aga nüüd tuleb natuke raha koguda ja siis juba saabki.

Ja unenäopüüdja on saanud omale kõige õigema koha.

kiire update

Kuna mul uues kodus veel internetti ei ole ning t88 juures on interneti kasutamine oma eral6buks mitte eriti soositud, siis ma ei olegi saanud mitte midagi kirjutada.

See n2dal on l2inud nii kiiresti! Esmasp2eval oli esimene p2ev uues t88kohas. Inimesed on kontoris toredad ning sealne 6hkkond on m6nus. T88lt l2ksin koju esimest korda meie uude kodusse. S6ber oli juba asjadega nii kaugel, et peaaegu k6ik oli valmis. Ta on mul ikka tubli!

Et meie uus kodu on selline.. kuidas ma ytlen, nagu katusekorter.. v6i noh, magamistuba on nagu teisel korrusel.. v6i 6igem oleks seda nimetada magamislavatsiks. Ma ei oska seletada, ilmselt panen kunagi millalgi siia m6ne pildi, siis saate aimu. Igatahes, kui hakkasin 6htul magama j22ma, siis oli selline tunne, nagu ma oleksin kuskil matkamas. Ja kui 2rkasin yles 5.15, sest kylm oli, syvenes mu tunne, et olen matkal, veelgi. Mitte et seal korteris kylm oleks - vastupidi.. aga mul lihtsalt ei olnud yldse tekki peal.

Teisip2eval oli raske p2ev. T88 (6igemini minu t66kiirus) venis nagu tatt. Tundus, et selleks, et teha yhe p2eva normi, l2heb mul aega v2hemalt neli p2eva. 6htul, kui koju hakkasin rattaga s6itma, siis s6itis mulle tagant yks auto oma kyljepeegliga sisse. Kuulsin mingit kolksu, aga et mul kuskilt ei valutanud, sest auto s6itis sisse mu mantlih6lma (jakk oli eest lahti), siis ei p88ranud sellele erilist t2helepanu. Kui olin juba rongis, hakkasin oma telefoni otsima, aga seda polnud mitte kuskil. Olin pahane, tundus et rong s6idab terve igaviku ning et inimesed ei ole kunagi r6vedamalt higi j2rgi haisenud kui siis. L2ksin koju ja olin torr-torr ja v2ss, aga 6nneks ootas mind seal yks s6brake, kes oli nii r66mus, et ta oli meie vannitoa valgusti 2ra parandanud ning veel sada asja teinud.. ja ma ei saanudki enam v2ga torr olla. Peale selle oli ta veel teinud mulle syya ja oli yldse igatepidi armas.

Kolmap2eva hommikul leidsin telefoni oma t88laualt, arvutiklaviatuuri k6rvalt. R66m missugune! Ja t88gi hakkas paremini minema, l6petasin l6puks esmasp2eval alustatud projekti. (kuigi tegelikult oleks ma selle 2.5 p2eva jooksul pidanud tegema v2hemalt 5 sellise mahuga ylesannet).

Ja no, t2na l2ks t2itsa normaalselt, tempo oli juba selline, et voin endaga enam-v2hem rahul olla. Loodame, et t88 kvaliteet oli ka normaalne. V6i noh, mitte normaalne, vaid et oleks superhea!

Ja nyyd on n2dalavahetus, varsti saan oma koju, kus on nii m6nus ja nii hea.

Meie kodu n2eb natuke v2lja nagu m6ni galerii, ma ei teagi miks.. aga seal on hea. Ilus, puhas, hele ja p2iksepaisteline. 6htud oleme veetnud diivanil ning arutanud, et mida seal veel annaks teha/muuta jne.

Hea on!!!!

võtmed käes!

Saime täna oma uue kodu võtmed kätte ning kolisime ka osa asju sinna juba ära. Päris kolimisauto tuleb esmaspäeval, aga siis olen mina tööl ning härra peab üksinda hakkama saama. Loodan, et kui ma töölt koju jõuan, on kõik asjad lahti pakitud, paika sätitud ning õhtusöök valmis. Nali. Tegelikult tunnen ma end ikka veel natuke süüdi, et asjad kõik tema kaela on jäetud, aga see töö, mille endale sain - sellest paremat poleks mul vist võimalik siin Hollandis saada.

Täna jõudsime natukene koristada ka. Mina pesin puhtaks kööginurga (kõik plaadid ning tööpinnad), kapid, pliidi ja külmkapi ning härra tegeles wc ja vannitoaga. Kõigepealt pesime pinnad puhtaks klooriga ning pärast eukalüptilõhnalise puhastusvahendiga. Hiljem arutasime, et ilmselt on meil maailma kõige puhtam wc ja köök. Sest tõesti, pärast seda kui mõlemad olime ametis olnud 3,5 tundi, läikis kõik puhtusest ning maja lõhnas värskelt eukalüpti järgi.

Homme läheme põrandaid ja aknaid pesema ning siis juba ongi kõik enam-vähem korras. Plaanime millalgi tulevikus ka seinad ja lae üle värvida, aga et praegu on meile kõik korraga kaela sadanud, siis ootame veidi, mil ajad rahulikumaks lähevad.

ja nüüd loendame kõik koos....

Paar hetke meie viimaste päevade askeldustest.

Eile võttis mu sõber mu märkmiku kätte, et lugeda, mitme päeva pärast võtmed saame. Osutas sõrmega päevadele ning tema suust võis kuulda järgmisi sõnu: "Üks, kaks, koks, neli!". Arvata võib, et naersin nii, et silmad märjad.

Üleeile käisime mulle käekotti otsimas (eile leidsimegi, lausa kaks) ning siis jäime üht käekotti vaatama. Ütlesin talle, et no, muidu on normaalne käekott, aga et see on sellisest materjalist, et läheb kiiresti koledaks. Selle peale vastati mulle, et tema meelest pole siin enam midagi koledaks minna, et see juba on kole.

Muidu oleme ikka askeldanud ning mõnikord tundub, et tegutsemismotoks on see, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga see on vist normaalne, et enne kolimist ostetakse palju uusi asju. Eks?

miks on maailmas nii palju kurjust ja õelust?

Mul ei ole sõnu kogu selle õuduse kohta, mis maailmas aset leiab.

Mind on tihti imelikult vaadatud ning selle kohta ka kritiseeriv arvamus öeldud, kui olen väljendanud oma usku heasse maailmasse. Noh, et olen natuke napakas või nii, et üritan igast asjast midagi head välja lugeda. Vaadatakse imelikult, kui räägin, et inglid aitavad ja kui võtan sõna mõtte jõu teemadel. Aga ma olen alati tahtnud elada sellises värvilises maailmas, kus inimesed minu poolest kas või vikerkaari välja puuksutavad. No, et olla oleks hea ja kerge ja iga sõna, mis suust välja tuleb, muutub seebimulliks ning hõljub õrnalt helesinises taevas. Ja kui päike veel nendele seebimullidele peale paistaks, siis helgiksid nad nii ilusalt ja värviliselt.

Alati kui pean kuskilt õhtul üksi koju tulema, on mu sõber mures. Ma olen üritanud talle seletada, et kes see ikka mulle halba tahab! Et minu reaalsustaju suuremaks muuta, näidatakse mulle igal nädalal kohalikku krimisaadet, kust võib näha erinevaid õudseid asju, mis Hollandis viimaste nädalate jooksul juhtunud on. Pea iga nädal on saates selline lõik, kus kellelegi on koju sisse murtud.. või õigemini, tavaline stsenaarium on selline: kellelegi koputatakse uksele või lastakse kella. Inimene läheb ust avama, ukse taga postimees või mõni muu tööriietes inimene, kes ütleb, et tal on pakk või et ta on tulnud juhtmeid vms kontrollima. Kui majaomanik, tavaliselt naine, on ukse avanud, lüüakse talle mingi kõva esemega pähe ning samal ajal kui naine verest peaaegu tühjaks voolab, tehakse maja väärtuslikemaist asjadest tühjaks. Ma olen alati neid saateid vaadates üritanud seletada, et no, kui sa usud, et sul hästi läheb, siis ei juhtu selliseid asju! Kes see ikka minu majja tuleks sisse murdma, mul ei ole kodus raha ega uhkeid ja kalleid asju. Praegusel hetkel on küll selline tunne, et ega keegi ei peagi tahtma mulle halba, ma võin lihtsalt sattuda valel ajal valesse kohta.

Ja kui ma mõtlen sündmustele, mis eile Norras aset leidsid... Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on näha pealt, kuidas su sõbrad maha lastakse. Kuidas keset ilusat päeva, kus võib-olla veel pool tundi tagasi mängiti võrkpalli, leiab aset selline veresaun. Mis tunne on kabuhirmus istuda WC-s veel mõne inimesega ning saata oma vanematele sõnum: "Täna on see päev, mil ma ilmselt suren. Armastan teid!". Istuda ning lugeda sekundeid ja hinge kinni hoida ja loota, et äkki ta ei leia meid... Ning kui lõpuks ta on meie peidiku leidnud ning läbi ukse lendavad sisse mitmed mitmed kuulid ning inimesed sinu kõrval, selles samas peidikus, surevad. Ma olen täna terve päeva selle peale mõelnud ja üritanud end sellesse olukorda panna. Ma ei tea, ma usun, et kui ma oleks seal olnud ning ellu jäänud, oleks ilmselt tänaseks päevaks mu viimnegi selge mõistus kaduma läinud.

Ma tahan elada turvalises maailmas, kus ei juhtu selliseid asju!

Ma ei saa soovida sellist maailma, kus poleks näljahädasid või maavärinaid või suuri loodusõnnetusi - see pole kahjuks lihtsalt võimalik.

Küll aga saan ma soovida maailma, kus inimesed on õnnelikud ja head ja keegi teisele halba ei soovi. Kus elatakse üksmeeles ning arvestatakse oma liigikaaslaste soovide ja uskumustega. Ja kui veel natukene paistaks päikest nendele seebimullidele, milleks meie jutt on muutunud....

---

Täna leiti oma Londoni korterist surnuna 27-aastane laulja Amy Winehouse. Ka minu vend leiti täna, kaks aastat tagasi oma korterist surnuna. Ta oli sel hetkel küll kuus aastat vanem kui Amy... Ja kui ma loen neid kommentaare, mida inimesed on erinevates online-väljaannetes kirjutanud, läheb mul süda lihtsalt pahaks. Samamoodi nagu siis, kui minu vend suri. Keegi on surnud ning inimesed on ikka nii õelad. Millal, ma küsin, millal saadakse aru, et selline käitumine ei ole normaalne? Kuhu on kadunud mõistlikkus? Amy oli kellegi tütar, kellegi sõber ning väga paljud inimesed pidasid tema muusikast lugu. Ning praegusel hetkel ei ole õige aeg visata kommentaare stiilis, et looogish, et see juhtus, paras talle.

Ning venna, kui Sa seda postitust teiste inglite juurest lugema juhtud, siis tea, et oled minu südames alati ning ma igatsen Sind! Vähemalt paistab pilvede kohal alati päike, seega on Sul seal palju soojem ja mõnusam kui meil siin (Hollandis täna 14 kraadi sooja ning vihmasadu ja hallid pilved.. aga no, seda peaksid Sa sealt ülevalt isegi nägema).

koll-koll-kolimine

Minu lähedased inimesed teavad, et minu puhul ei ole tegemist just inimesega, kellele ülemäära meeldiks oma (või miks mitte ka teiste) asju pakkida. Olen selles suhtes ikka täielik võhik. Varasematel aegadel oli alati nii, et kui oli vaja kuskile reisile minna, siis aitasid (loe: pakkisid minu eest) sõbrad. Tavaliselt reisile minnes on koti kokkusättimine mu jaoks nii frustreeriv, sest ma ei oska arvestada, kui palju asju mul vaja võiks minna ning veel raskem on valikute tegemine. Noh, et kas võtta kaasa punane või must maika ning kui ma otsustamisega hakkama ei saa, siis võib juhtuda, et ei võta kaasa mitte kumbagi või hoopis mõlemad leiavad oma tee kotti.

Suurt kolimiskogemust, kui sellist mul ei ole olnud. Kuigi elasin Tartus ja Soomes, olid need vahemaad vanematekoduga piisavalt väikesed, et vajaduse korral midagi juurde muretseda või tagasi viia. Nüüd aga on mul käsil selline kolimine, kus pean selle toa/maja oma asjadest tühjaks tegema ning valima, mida uude kohta kaasa võtta. Esmapilgul ei tundugi see ülesanne nii raske olevat, sest olen siin elanud ju vaid aasta ning vanematekodust läksin "suurele reisile" matkakotiga, kaasas magamiskott ja telk, jalas varbavaheplätud. Nii võtsingi end täna kokku, et hakkan suure hooga asju pakkima. Käisime veel ehitustarvete poes kolimiskaste ostmas (ning kümnendat korda seina- ja muude värvide toone oma mõtteis muutmas) ja koju jõudes olin suurt entusiasmi täis.

Kaks tundi pärast pakkimise alustamist istusin oma toa põrandal poolemeetrise paberihunniku otsas ning kasti polnud veel midagi saanud. Et Hollandis aetakse enamasti asju nii, et koju saadetakse kiri ning tavaliselt tuleb need kirjad alles hoida, siis oligi tekkinud selline olukord, kus mul oli neid kirju kogunenud ikka mitmekümneid. Pangast, migratsioonibüroost, linnavalitsusest, koolist, tervisekindlustustega tegelevast ametist jne jne. Lisaks nendele kirjadele olen palju saanud ka sõpradelt kaarte ja pilte, mida suure nostalgiaga täna vaatasin... ja kooli paberid. Nendega on täitsa hullusti! Olen saanud selle aja jooksul, mil siin hollandi keelt olen õppinud, kolm raamatut. Iga raamatuga on kaasas suur mapp ning hunnik pabereid. Lisaks sellele saame igas tunnis vähemalt 5-10 paberilehte, mõnikord ka rohkem (tunde on nädalas 3) ning selle aasta jooksul olen täis kirjutanud ka kolme kaustikujagu lehti. Kooli pabereid olen üritanud korras hoida ning mul on suur süsteem siin oma kaustamajandusega, aga nüüd läks mu süsteem natuke nihu, sest mu suur mapp sai täis ja enam ma ei tea, kas peaksin eraldama seal olevad asjad (no, et sinna kausta jääks nt ainult grammatika ja kuulamisülesanded või sõnad või lugemistekstid) või peaksin alustama uue kaustaga ning tegema sinna sisse samasuguse süsteemi, et kaustad oleksid vaadeldavad kui I ja II osa. Võtsin pabereid sealt mapist välja ja panin tagasi. Nii ma seal paberite otsas istusin. Otsustada ei suutnud kohe üldse. Sorteerisin, viskasin minema, võtsin prügikastist mõned paberid välja, pärast natukest mõtlemist viskasin jälle minema. Tegin ühe mapi lahti ja siis teise mapi lahti, vahepeal vaatasin natuke grammatikareegleid ning siis jäin jälle mõnda sõbra pilti musitama. Siis jälle jäin mõnda kirja lugema ning moodustasin umbes viiekümnenda hunniku, kuni ma ei saanud enam ise ka aru, mis hunnik oli väga tähtis, mis vähem tähtis ja milline minema viskamiseks. Lõpuks oli mul nendest paberitest juba nii kõrini, et panin lahtised paberid üldse suvaliselt kolmanda mapi vahele ning otsustasin, et kui mul uues kodus on lõpuks normaalne laud, mille taga seda kõike teha, siis saab ka sobiv süsteem välja mõeldud ning kasutusele võetud.

Siis kui paberid olid enam-vähem korras, sain kokku pakkida esimese kasti, kuhu sisse läks siis minu tagasihoidlik paberimajandus, minu veelgi tagasihoidlikum raamatukogu, natuke pisikesi jupstükke, juukselõikusmasin, arvutikõlarid, kaal ning pakk kama. Oi, ma olin enda üle uhke. Missest, et mööda oli läinud vist 4 tundi. Aga pakitud sain!

Teine kast läks juba palju lihtsamalt - sinna läksid jalanõud, küünlajalad, küünlad, harvemini kasutatavad iluasjad, ehted, mutrivõtmete komplekt, ketiõli ja pudel Vana Tallinnat.

Ühte nendest kastidest on mul plaanis veel panna pikendusjuhe ja unenäopüüdja, aga seda teen pühapäeval, mis saab tõenäoliselt ka see päev olema, mil siit ära kolime. Kõigepealt oleme nädal aega minu kalli sõbra vanematekodus ning alates augustist oma uues kodus.

Riietega ma ei tea, mis saab, sest nende hulka tahaks ma heameelega vähendada, aga ma ju ei oska otsustada, mida jätta ning mida ära anda/visata. Sest uues kodus on meil esialgu ainult üks kapp, nii, et ma ei tea üldse, kuhu me need asjad kõik ära paneme.

Üritasime täna enda uude koju internetti ka sisse panna, aga nad ütlesid, et see võtab aega umbes neli nädalat. Nad pidid meile tagasi helistama, et kas saab äkki rutemini, aga nagu arvata võiski, pole keegi meiega ühendust võtnud. Aga aega õnneks ju on!

cosmic love

Täna on päike väljas ja mul on tuju hea! Energiat on rohkem kui 100euro eest ning seda lugu kuulates tekib selline, eriti võimas tunne! Jõime just hommikukohvi ning meenutasime meie esimest kohtumist. Sest just täna, aasta aega tagasi oli selline päev, kus saatuse tahtel jäime Tiinaga just selle pingi ees, kus tema istus, oma linnakaarti vaatama ja vaidlema, et kuhu me siis nüüd minema peaksime. Abivalmis sõber mõtles, et kes need tüdrukud sellised on ja kui naljakalt nad vaidlevad, nii imelikus keeles - äkki saan ma neid aidata. Tema küsimuse peale, et kas ta võib meid aidata, vaatasime Tiinaga mõlemad talle otsa klassikalises stiilis, et: "Mida sa tahad?!", sest noh, vaidlus oli hoos ning mõtlesime, et jälle mingisugune tüüp tahab meiega lihtsalt rääkima hakata. Aga kui olime talle natuke otsa vaadanud ning head juhised saanud, mõtlesin ma, et jummel, nii armas noormees. Kohtumine oli põgus ning jätkasime Tiinaga oma seiklusi siin Amsterdami linnas.

Ülejärgmisel päeval aga kohtusime juhuslikult selle noormehega uuesti ning seekord rääkisime juba pikemalt juttu ning vahetasime numbridki.... ja no, siis läks veel natuke üle kuu aja aega, mil toimus meie esimene kohting. Ja sellest ajast peale pole mitte miski enam endine.

Cosmic love!!!

:)

Uus nädal, uus hoog! Ainult natukene veel ja saame kolida täitsa oma pesasse. Helistasime täna maaklerile, et kas äkki saaksime sisse natuke varem kolida, sest juhtumisi on mul uue töö esimene päev samal päeval, mil pidime kolima. Maakler aga ütles, et ta üüris viimaseks kaheks nädalaks selle toa kellelegi, kes oli hädas, välja. Ma olin hommikul seda uudist kuuldes nii pettunud, et isegi hakkasin natukene nutma. Minu sõber oli üllatunud, et kuskohast need pisarad küll tulevad, et ma peaksin ju rõõmus olema, et lõpuks ometi saame oma kodu. Aga mulle tundus sel hetkel nii ülekohtune, et tema peab üksi kolima ja mina olen siis tööl ja meil olid suured plaanid, et enne kui sisse kolime, läheme sinna päev varem koristama - kõik seinad laed ja põrandad tuleb ju enne hoolikalt puhtaks pesta. Ta lohutas mind, et küll me oma elus veel koristada jõuame ja et ta saab üksi hakkama ja ongi toredam, kui mina saan töölt tulla ning kohe nö sisse elama asuda.

Praeguseks on kurbus üle läinud ja naudime vaba esmaspäevaõhtut. Homme pole meil ühtegi kohustust, seega saame täna kaua üleval olla ning niisama nunnud olla. Sõime just väga maitsvat pastat ning nüüd joome mõned kokteilid. Küünlad põlevad ning olla on hea ja rahulik.

lülita sisse vinguviiul ja kohe hakkab paremini minema!

Paistab, et mõnikord vingumine ja virisemine siiski aitavad, sest täna näiteks paistis päike terve päeva! Ei ühtegi vihmapiiska - milline rõõm! Juba hommikul, enne kui kooli läksin, sain hommikukohvi aias nautida ja päike paitas põski ja nii hea oli olla.

Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.

Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.

Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada.

Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.

Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud.

Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna.

Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud.

Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.

Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...

Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!

Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain.

Aitäh!

november rain

Tunne on selline, et eile, kolmapäeval, oleks mul võinud ka oluliselt paremini minna.. aga no, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Seda, kuidas mul tegelikult läks, saan teada alles järgmise nädala lõpuks, nii, et kes tahab, võib pöidlaid ikka hoida - äkki aitab.

Lisaks sooviksin veidi sõna võtta ilma-teemal.

Igatahes, mul on niiiiii kõrini sellest igikestvast vihmasajust! See ei ole normaalne, ööd ja päevad läbi ainult sajab ja sajab. Vahepeal kõvemini, siis jälle vaiksemini, aga täiesti vihmavabalt pole ükski pooltund siin viimasel ajal möödunud. Ja mul on sellest kõrini! Siinne vihm ei ole normaalne, seda mitte ei saja alla nagu traditsiooniliselt minu silmad on harjunud nägema, vaid vihma pritsib. Igalt poolt! Vasakult, paremalt, alt ja ülevalt ja mul on niiiiiiiiiiii kõrini sellest. Olukord meenutab natuke novembrikuist Eestit, kus pidevalt on hall ning päikese väljatulekut võib rahus päevi oodata.... Koolis tegi täna Deyan ka nalja. Ütles, et näed, eile oli 13 kraadi sooja, täna on juba 14. juuli, äkki täna tuleb 14 kraadi ära. Kas ma juba ütlesin, et mul on sellest vihmast kõ-ri-nii?

Et mitte jätta muljet, et olen ära kaotanud igasuguse positiivse suhtumise, siis pean ütlema, et lõpuks ometi on meie palvetele vastatud ja meil on kodu! Esimene sissemakse on juba ära ka tehtud ja katsugu keegi meilt meie uut kodu ära võtta. Plaanid on suured ning ootusärevuses Imbi ja Ärni ei jõua ära oodatagi, millal saame võtmed kätte ning saame hakata seinu värvima ning mööbeldama. Natukene peab veel ootama ning siis juba varsti saabki!

pilt on pärit siit