Mulle on tihti öeldud, et ma viin teiste kurva tuju ära. Et ma olen kuidagi selline, kelle juures ei saa mossitada ja kui seda üritada, siis ma keeran asja kuidagi nii naljaks, et inimestel läheb kurb tuju ära.
Praegu mõtlen selle peale, et ilmselt samamoodi, kuidas ma teistelt paha tuju ära võtan, toodan, jagan ja müün ma seda. Vähemalt praegu on küll selline tunne. Rääkisin kiisuga telefonis.. ja siis natuke aega hiljem lugesin ta blogi ja nüüd on telefon tal väljas. Ma tean, et ta ei ole kuri minu peale, ma tean, et ta tahab lihtsalt üksi olla. Üksi olla, nagu minagi olen viimastel päevadel tahtnud olla.
See ei ole mul muidugi eriti hästi välja tulnud, sest tegelikult olen ma selline karja-inimene ja mul on vaja seltskonda. Mul on vaja tähelepanu ja mul on vaja kedagi, kes mind kuulaks. Seda ilmselt 24/7, sest ma räägin ikka väga palju. Ja nii ongi olnud nii, et ma olen olnud kodus üksinda- siis on keegi mind välja kutsunud (jah, vähemalt on mul veel mõned sõbrad jäänud Tallinnasse, kes minust vahel puudust tunnevad)- ma olen läinud ja seltskonnas vait olnud. Võib-olla mõne sõna lausunud, aga ma tunnen, et ma ei tunne seda sama vana elevust rääkides, ma tunnen, et mu jutud on end ammendanud, ma tunnen, et ma olen igav. Eile õhtul oli natuke teistmoodi, Kaisaga olime lihtsalt kahekesi, siis jookseb jutt kuidagi paremini ja ma isegi ei mõelnud kordagi selle peale, et võiks juba ruttu ära minna, samas kaks tundi varem mõtlesin, kuidas ma pizzast minema saan, sest inimesi oli lihtsalt liiga palju.
Ja siin ma nüüd olengi, virisen, et miks ma pean olema üksi, samas kui mu ümber on nii palju uskumatult fantastilisi inimesi. Ja kui mu kallid sõbrad mulle helistavad, siis mõtlen välja mingeid vabandusi ja nendega kokkusaamise ajal mõtlen sellest, kuidas ma uuesti jälle saaksin koju tulla.
Teate, see asi ei ole tegelikult enam naljakas. Ja ma isegi ei oska seda rahulolematuse tunnet sõnadesse panna. Kolm päeva olen üritanud seda teha, aga tulutult.
Varsti saan ma kokku Kixaga, äkki läheb õnneks.
PS. Praegu tuleb arvutist mu lempar-lonkav- The Corrsi lugu ja ma isegi ei liiguta ennast muusika rütmis.
1 kommentaar:
Teadsa, kuidas ma preagu tahaks olla Tallinnas ja saada teiega kokku ja olla. Ma olen nii väsinud ja võõras linnas ja ma ei tea.. just preagu tuli koduigatsus..ma olen siin olnud 2 ja pool päeva:)
Postita kommentaar