Kui igale mõõnale järgneb tõus, siis kas igale tõusule järgneb ka mõõn?

Üleeile ma sain suureks. Ma olen nüüd 19.

Pühapäeval käisime Paunkülas kartuleid võtmas. Ja ojas sulistamas ka. Väga lõbus oli. Tundsin, et juba kolmandat päeva järjest läheb kuidagi liiga hästi. Päike paistis ja meie keksisime kiisuga mööda põldu ringi. Mart mängis, et ta on brigadir ja kasutas oma teadmisi, et meile nalja teha. Kõik tegid rõõmsalt tööt ja mingi 2-3 tunniga oli põld kartulitest puhas ja kartuleid oli nii palju, et salve ei mahtunud kõik äragi:) Kiisu vanaema pani mulle koogiõunu ka kaasa, et ma saaksin sünnipäevaks kooki küpsetada. Ja kuna ma köhisin, siis pani mulle paar küüslauku ka kaasa.

SÕitsime Tallinnasse ja kodus ootas meid ees VÄGA nõme situatsioon. Nimelt mu isa oli suurest Ilvese võidust endiselt piduhoos ja läbi omadega nagu kapusta. Ilmselgelt tahtsin ta pea pooleks lüüa, aga peale seda, kui ma olin talle juba kallale läinud ja ta palus, et ma ta elama jätaksin, siis ma lihtsalt sõimasin teda natuke ja jooksin välja. Ma hakkasin nutma. Tore kingitus isa poolt mulle sünnipäevaks. (Kuigi mu sünnipäev polnud veel kätte jõudnud). Õues ma värisesin nagu haavaleht, nutsin ja igasugune hea tuju oli kadunud. Kiisu võttis mind kalli sisse ja tegi mu pisarais põskedele pai. Läksime poodi ja ostsime natuke brändit ja kokat. Tegime kokstaili ja läksime Männi parki istuma. Rääkisime elust ja olust ja asjadest.

Kui kell sai 12 ja peale tuli minu sünnipäeva päev, siis kinkis kiisu mulle suure lillade kividega sõrmuse ja vene keele S tähe kujulise ripatsi (C) mis sümboliseerib vabadust (svoboda) ja muidugi nime Sälli. Ja viirukid kinkis ka, et me saaksime romantikat teha. Ta on mul nii armas. Mitte selle pärast, et ta mulle midagi kinkis, vaid selle pärast, et ta ongi alati minu jaoks olemas.

Sünnipäeva hommikul ärkasin selle peale, et minu endiselt maani täis isa (ilmselt oli ta vahepeal kuskil juurde võtnud) laulis mulle joriseva häälega "Ta elagu'd". Me muidugi ehmatasime ennast ülesse, et kes see meie suvevoodi kohal kisa teeb.. ja avanes selline vaatepilt, et minu isa seisis voodi jalutsis, käes kimp turritavaid lilli ja suure hooga laulab. Ilmselgelt sain ta peale vihaseks ja ütlesin talle, et ma ei soovi võtta mingilt tolparilt õnnitlusi vastu ja siis sai ta vihaseks ja ütles, et ma võiksin vähemalt vaadata missuguseid lilli ta mulle tõi. Meil pole kodus raha, et süüagi, ja tema joob. Üüri pole ta maksnud ja siis ta teatas mulle, et tema ei kavatsegi see aasta enam kaineks saada, et nüüd joob ta ennast surnuks. Tore on?! Ilus sünnipäeva äratus.

Tuju pidu teha oli nullilähedane. Selles suhtes, et mul oli 280 krooni ja see ka kõik. 30 inimest oli kutsutud mu sünnipäeva-piknikule. Õnneks muretses ema kuskilt raha ja kuna meil kodus oli õunu ka ja värke, siis tegi ta mulle suure õunakoogi ja suure pizza. Ja tõi mahla ja viinamarju ka. Meie kiisuga käisime poes ja ostsime Peetri pizzast 3 suurt pizzat ja siis plastiktopse ka. Käisime veel kiisu tädi juures ja tõime söögiõunu ka. Olin närvis, aga kõik lahenes kuidagi iseenesest. Need kes tahtsid, et neil lõbus oleks, neil oligi.

Nüüd kinkidest:D
Sain sünnipäevaks kanamütsi, neoonroosa käekoti, punase ämbri printsessi kommidega, Penis ringsid, Laura Biagotti-Laura lõhnaõli, imeilusa rahakoti, porgandi-merevaigu tordi, sünnipäeva-õunakoogi küünaldega, pudeli vahuveini, pudeli lasteshampust, käerauad, Ideaalkosmeertika kinkekaardi, ajakirja "Just!" , kinkeraamatu "Sõber", kuivatatud ploome ja pähkleid ning igasugust muud külakosti (õunad, viinamarjad, virsikud, singirullid, arbuus). Ja täitsa tore oli. Selles suhtes, et kütsin ringi oma Penis ringsidega, ja kanamüts oli mul kogu peo aja peas. Kui hakkas pimedamaks minema, siis korjasime oma tekid, ja prahi kokku ja liikusie kodu poole.

Nii tore oli, et minu sünnipäevale ei tuldud läbutsema vaid just sünnipäevale peo pärast. 30 inimest said ideaalselt hakkama pudeli lasteshampusega ja pudeli vahuveiniga. Niiet ilmselt igaüks sai tilgakese.

Õhtul tulime kiisuga koju ja käisime minu empsule kaarti vaatamas, sest tal oli ju 26. septembril sünnipäev. Kui kell sai 12 läbi, siis andsime kaardi ja kingi üle, sest empsu pidi hommikul varem minema tööle.

Hommikul ärkasime üles, äratuskella lükkasime edasi kella poole seitsmest kella poole üheksani ja siis hakkasime sättima. Läksime võtsime Pätu peale, et nad saaksid koos Tartusse sõita ja mind viidi hambaarsti jurude. Ma oleksin tahtnud minna koos nendega.

Ma ei oska sõnadesse panna seda, kui raske mul tegelikult on ning ma ei taha, absoluutselt ei taha vinguda. Aga paljusid asju ma ei saa siia kirja panna, sest on asju, millest lihtsalt ei räägita.

Vähemalt on mul uus maniküür, mis sobib minu uue sõrmusega. Ja juba õige varsti on kõik jälle hea, sest igale mõõnale pidi ju järgnema tõus.