Märts läinud, mustad mehed:D

Märtsikuuga on mul sellised huvitavad lood, et täna on selle kuu viimane päev, homme on meil Mupsuga jälle tähtpäev ja viimased kolm päeva olen vahelduva eduga olnud tigedusehunnik:D

Kui eelmisel aastal käisime Mupsuga 24. märtsil lühikeste varrukatega pargis jalutamas ja oravaid vaatamas ja mulle ehteid ja talle lõhna ostmas, siis see aasta olin ma traumapunktis, kuna kukkusin lumes:D

Õigupoolest kukkusin ma lausa kaks korda. Teisipäeval, kukkusin oma hüppeliigese siniseks ja paiste, aga lonkasin kooli. Kolmapäeva hommikul kukkusin uuesti, tehes haiget samale kohale ja siis juba ei jõudnudki kooli. Kairi organiseeris mulle kohe Siiri autoga järele ja kaks meest viisid mind kahevahel Tartu kohtumajja. Päris piinilik oli, hüppasin ühel jalal ja kaks meest lohistasid mind kohtumajja:D Siis tuli Siiri järgi ja sõitsime traumapunkti. Seal nägime ikka igasuguste traumadega inimesi. Kahel naisel olid sinikad näos, ühe kohta kuulsin, et mees oli teda kodus peksnud ja tal oli koljus tugevad põrutused. Õudne! Siis nägin veel ühte meest, kes oli vang, oli kohe valvuritega ja ma olin temaga samal ajal sidumistoas. Mõtle, milline põnevus. Mina, kaks arsti ja õde, kaks vangivalvurit püstolitega ja vang, kel ei olnud parasjagu käed raudus. Vahepeal tegi kiirabiarst ukse lahti, et tuua tuppa uus patsient, siis mul tuli küll hirm peale, et võib veel põnevust tekkida, aga ei tekkinud. Jalas oli mul põrutus ja see seoti kinni, öeldi et kui valu üle ei lähe, siis pean tagasi minema. Maksin järjekordselt visiiditasu, mis võib mul varsti saada igakuiseks väljaminekuks kui jätkan samamoodi:D Loodan, et aprillikuus ei kuku trepist alla ega koperda kuskil teepeal, sest teate, vaestel tudengitel pole niipalju raha, et iga kuu maksta oma viimaseid kroone traumapunkti!

Jalaga on nüüd lugu niimoodi, et kõnnin parem jalg sissepoole, sest väga ebamugav ja valus on kõndida normaalselt. Loodan, et minu kole kõnnak on ajutine nähtus ja et varsti olen tagasi maailmalavasid vallutamas:D

Nädalavahetusel olin Tallinnas. Ütleme nii, et lootused olid kõrged. Mõtlesin, et kõigil on hirmus hea meel mind kohata armsas pealinnas, aga ma eksisin. Neljapäeva õhtul käisime Kaisaga väljas korra, jälle toimus põnevus:D Bambas oli kaklus (seekord küll mitte meie pärast nagu paar nädalat enne seda) ja meie olime teisel korrusel ja vaade oli väga hea.
Kui tulin Tallinnasse, siis oli mul plaan olla P-Gängiga koos reedel ja Katsi ja Kaisaga laupäeval, aga toimusid plaanimuutused, pidime olema hoopiski reedel Katsi ja Kaisaga ja laupäeval P-Gängiga ja lõppkokkuvõttes istusin mõlemad õhtud kodus, üksinda ja lugesin raamatuid! Ütleme siis nii, et ma olin üsna pettunud. Milleks sõita Tallinnasse, kulutada selleks pea 6h oma aega erinevate bussidega sõites ja 212 krooni selleks, et lugeda raamatuid, mis võtsin niikuinii Tartust kaasa? Ei olnud just eriti mõttekas käik? Tegelikult käisin laupäeval Allu juures filmi ka vaatamas. Film ei olnud just kõige lemmikum, aga täitsa vaadatav. Nime kahjuks ei mäleta:(

Ahjaa, ja reedel oli meil Pätuga fotosessioon:D Salongiks siis vana hea Vilde tee Rumpsi & Praimsi fotosalong ja pärast klõpsisime ka paar(sada) pilti ka meie Sõpruse puiestee filiaalis. Mõned pildid äkki:D

Kõigepealt väike meik:

et meil kummalgi Pätuga peitepulka ei olnud Tallinnas, siis piskvinnid jäid seekord peitmata:D

Siis tuli maniküür, riided ja rekvisiidid:

Siis rokkisime täiega, abiks mu väikse venna kitarr ja kardinad:

Vahepeal pidime tegema ka paar sõbrapilti:

Vahepeal oli väike filiaalivahetus, uus meik, uued riided:

ja siis tuli heita korra kõhuli ja teha nunnusid pilte:

Pühapäeva õhtul käisime Tiinaga Kaja pargis ja pärast Pepsis. Seal istusime ja rääkisime juttu ja pärast saime tuttavaks veel mõne inimesega. Tore oli!

Täna varahommikul seadsin oma sammud jälle bussijaama poole, et sõita Tartu. Bussis mõtlesin igasuguste asjade peale. Haigete laste ja rumalate inimeste peale. Elule väljaspool Maad, saladustele, milledesse mind pühendatud on ja sellele kuidas vahepeal veab nii hirmsasti, aga need pisikesed vedamised ei tule üldse meelde. Kuidas pärast mõnda ebaõnnestumist tundub, nagu alati oleks elus ainult ebaõnnestumised... ja seesama mõte, kuidas nädal tagasi endamisi vaikselt mõtlesid, et kas tõesti on võimalik nii palju ühel inimesel vedada, on täiesti ununenud. Jah. Inimene kipub unustama neid häid asju, mis on juhtunud, kuigi vanarahvatarkuski ütleb, et halb unustatakse kiiremini ja mälu selekteerib ka negatiivsed sündmused välja. Ei teagi, mis siis tegelikult õige on.

Mõnikord ei julge kõva häälega välja öelda mõnda "oma elu pisikest õnnestumist", kartes, et õnn võib pöörduda. Umbes, et teen midagi valesti, aga välja kukub kõik hästi, ja ma ei jäägi süüdi. Võib-olla on endal hinges süümepiinad, mis on tegelikult juba päris arvestatav karistus. Seda muidugi olenevalt sellest, milline inimene oled. Selles suhtes võin öelda, et olen teleoloogilise eetika pooldaja, eetiline egoist, vahel ka utilitarist (siis kui maailmaparandamise tunne on peal). Kuigi tegelikult on päris nõme bläkkida teiste elusid, sest niimoodi toimunud "oma elu pisikesed õnnestumised" võivad olla "kellegi teise suured ebaõnnestumised" Noh nagu ühe mehe halb on teise hea, ühe mehe vana on teise uus jne jne.

Ma ei pea ennast halvaks inimeseks, aga tunnen, et olen topeltmoraalimees. Teiste möödalaskmisi olen küll kõva piff kommenteerima, aga endal ei näe süüd. Või noh, näen, aga see leiab alati õigustuse. Võtame näiteks praeguse suure staari Valentina Hasan'i, oma uue lauluga "Ken lee- dulibudibu douchoo". Mul hirmus hea nali, naeran viis päeva kodus omaette, teen isegi Orkutisse klubi, sest see on nii hea nali. Neljapäeval proovisin Kaisale laulda Tannenbaumi (arvestades sellega, et ma ei oska absoluutselt saksa keelt), arvata võib et ainuke õige sõna oli selles laulus mul tannenbaum. Kaisal oli huumorit kui palju, mul ka... ja siis sain aru, et ma olen ju ise täpselt samasugune. Okei, see ei olnud võib-olla päris hea näide. Ütleme nii, et kui mulle ei meeldi kui keegi valetab või klatšib, pean seda nõmedaks ja siis klatšin ise samamoodi. Ja valetan. Inetu ju. Jällegi vanarahvatarkust Teise silmas pindu näed, oma silmas palki mitte Pean endaga natuke tööd tegema.

Punase tulega üle tee ei lähe, vales kohas mõnikord ületan teed küll, see on paha. Ei suitseta, aga mõnikord teen vesipiipu. Narkootikume ei tarbi, aga mõnikord joon. Ma ei tahagi olla mingisugune pühak või maailma kõige vooruslikum inimene, aga lihtsalt tahan, et oskaksin vahet teha õigel ja valel. Nagu AA motogi: Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, söakust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust, et nendes asjades alati vahet eha. Tahan olla ühel päeval selline õpetaja, kes õpetab mitte ainult oma sõnadega, vaid ka tegudega. Tahan, et minu elu oleks hästi, ausalt ja õigesti elatud. Tahan, et ise oleksin õnnelik ja teised ka...

Naiivitari pihtimused:)

See on vist ju tegelikult hea, et ma olen avastanud end sellistele asjadele mõtlemast? Ma ei ole ju mingi deep tšikk... ja loodan, et suudan endaga toime tulla kõikide nende mõtetega:) Ja et päike paistaks ja paitaks põski:) Ilusat kevadet!

Segased mõtted

Mõnikord ma tunnen, et ma pole ta jaoks piisavalt hea. Et ma ei ole teda ära teeninud. Tegelikult on see imelik, sest inimest ei saagi "ära teenida". Ta ei ole mingi trofee ega midagi, mida saaks "millegi eest". Armastus on ikka ilus asi, aga mõnikord on hirm, et äkki see kaob. Või tegelikult, hirmu valmistab see, et ma avastan viimasel ajal nii harva end selle peale mõtlemast, et ma olen endiselt õnnelik- ma olen nii ära harjunud sellega. Mitte kunagi ei tohi ära unustada, mis meil on head. Mitte kunagi!

Ma armastan Teda. Mõnikord vaatan talle otsa ja näen kogu maailma sealt. Teinekord tundub ta mulle jällegi nii kaugel. Me ei tülitse väga tihti, või tegelikult, meie tülid ei ole sellised, et peaksin mõtlema nii- nüüd on lõpp, aga ikkagi, mõnikord ei mõista ma teda üldse. Oleme koos olnud pea kaks aastat, aga mõnikord tundub nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta oskab alati üllatada ja samas on ta alati nii etteaimatav. Naljakas, ma tunnen end nagu pubekas, kes ei oska sõnu ritta seada ja tahaks kohe luuletada stiilis "armastus on nii ilus, samas nii valus...."

Ta oskab mind teha nii õnnelikuks nagu ei keegi muu ja samas suudab ta mind vist kõige paremini endast välja ajada (mitte et ta seda eriti tihti teeks, lihtsalt tean, et ta on selleks võimeline). Tahaks, et mina oleks talle ka seesama, kes teeb ta kõige õnnelikumaks ja ma tahakski jääda selleks. Vähemalt praegu tunnen küll nii, mõnikord leian end mõtlemast, et kool võiks juba läbi olla, võiksin erialast tööd teha, meil võiks olla OMA kodu, ehk isegi laps.. Vaadates kõrvalt oma sõbrannasid, kes on juba saanud lapse või rasedad, siis mõtlen, et meil võiks ka kunagi olla. Mitte veel, aga varsti. Mitte varsti, aga mõne aja pärast. Siis kui kool läbi on, siis hakkan suureks- ilmselt jäängi nii mõtlema, sest tegelikult vanuse järgi peaksin ma olema juba "suur", poole aasta pärast olen ka seaduse silmis nii vana, et käia kasiinos ja siis oleksingi täitsa täisealine.

Jutt jookseb laiali ära, ei teagi, tahtsin midagi kirjutada, et meelde jääks, et tegelikult olen ma õnnelik. Kui ma mõnikord arvan, et ei ole, siis tahaks et mulle tuleks meelde see, kuidas ma praegu istun diivanil ja kirjutan. Mõtlen oma Mupsust ja olen õnnelik, samas hinges on pisike okas.

Mõnikord ma tunnen, et pole ta jaoks piisavalt hea. Tahaks olla.

Oma isa ja ema laps

MyHeritage: Look-alike Meter - Roots - Family images

Märts käes jälle nigu nalja

Aeg lendab nii mis hirmus, kuigi vahepeal tundub, et ei lenda ka. Võta siis kinni, kas lendab või mitte:D

Mõtlesin juba päeval midagistki kirjutada, aga ei saanud õiget soont sisse. Väsinud olin ja tegelikult olen praegugi. Ootan et Mupsu tuleks mulle külla, sest minu "kurjad nabrinnad" on välislähetuses Serbias ja mul on täitsa vaba pleiss:D

Mis siis vahepeal juhtunud on?
Ahjaaa, minu arvutinali:D Tuli välja, et ma olin vabariigi aastapäeva puhul suurest üksindusest ja vihast muutnud aastaarvu ära, minu rüperaalil käis siis parasjagu aasta 2009. Security center läks seepeale hulluks, sest minu viirusetõrje kehtib vaid septembrini, 2008. Seega ta siin tegigi minuga igasugust nalja, ma olin vahepeal juba nii vihane, et tahtsin kõik asjad aknast alla visata- õnneks olen ma hirmus tasakaalukas ja ei teinud seda, lihtsalt hüsteeritsesin ja kolistasin asjadega.

Suitsetanud pole juba 31(!) päeva ja läheb päris ladusasti, kohati isegi ajab südame pahaks kui keegi kuskil suitsetab.

Istun siin arvuti taga ja vahepeal teen internetis teste ning luuran ringi ja uni on silmas, aga Mupsut pole veel kuskil.

Nädalavahetusel sain olla koos Kaisaga ja P-gängiga. Korra nägin Mannut ja Erkot ja Tiinat ka, niiet läks enam-vähem asja ette. P-Gängiga oli meil super-hüper-megatore, nalja sai nabani ja kõikide muude aukudeni ka. Täitsa hull ikka, mida need naised/me suudame ära teha, täiesti segased ja sellega rahul.

Eile tulin tagasi Tartusse, tegime põdralihakastet, vesipiipu ja muud head paremat. Enne seda suutis minust möödasõitev Pattaya-auto mind täiesti täis pritsida soppa. Arvestades seda, et mu jope (mis on umbes 75% ulatuses valget värvi, 20% ulatuses helesinine ja 5% must), mis oli JUST pesust tulnud ja ma JUST olin jõudnud valju häälega öelda ja õnnelik olla, et mu jope on puhas- võite oletada kui vihaseks ma sain. Muidugi hakkasin naerma ka, aga pisarad olid ka silmas, sest mul ei ole Tartus pesumasinat, see on mu ainuke jope, mis praegu siin on ja mul oli plaanis olla pea kuu praegu järjest Tartus. Fun eksole.

Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu lähebki liiga pikaks.

Mu rüperaal on alustanud võitlust mu vastu.

Tehnika ei pidavat lolle sallima, järelikult võin teha siin omad järeldused.
Kogu nali hakkas sellest pihta, et minu arvuti teatas mulle et ta võib olla ohus, sest mu viirusekaitse on otsa lõppenud. Viirusekaitsega viiruseid skännides teatab ta mulle ka alguses, et "Nod 32 is out of date" aga ikkagi skännib mul selle ära. Väga huvitav lugu, aga viirusekaitse kehtib mul veel 7 kuud... Nüüd ei lase mu arvuti mind enam MSN-i, ohtlikeks saitideks peab Orkutit ja ka Bloggerit... Kui lähen e-Buddysse, siis kiilub ta mõne minuti jooksul kinni (e-Buddy siis, mitte arvuti ja soovitab mul internet exploreri kinni panna.....)

Teate, ma lähen hulluks.

Savi on tegelikult sellest internetist või arvutist, aga meele teeb mustaks see, et ma olen terve see nädalavahetus pidanud olema Tartu kodus üksi (õnneks on minu Mupsu mind säästnud täitsa üksi olemisest, aga tal on mingi miljon korda päevas vaja ära käia), puudust tunnen rahast (jaa, minu kasutuses on viimased pool nädalat olnud NULL krooni, sest mu pangakaart jäi kunagi automaati ja nüüd teisipäeval saan selle kätte ja vahepeal olen saanud hakkama nii, et olen kellelegi teinud ülekande ja siis saanud sularaha, aga kuna ma olen pool nädalat üksi olnud, siis võib oletada et poole nädala jooksul ei ole ma saanud kellelegi raha üle kanda ja see ajab ka vihale)

Ma oleksin pidanud ikka minema Tallinnasse.

Ja siin ma nüüd olen, vabariigi aastapäeval üksi. Koos makaronide ja Kairi käest saadud kartulite ja kraaniveega. Mu arvuti võitleb minu vastu ja kui ma sureksin, siis keegi ei saakski seda teada, sest ma olen üksinda. Kui murraksin jalaluu, siis ei saaks ka keegi sellest teada enne teisipäeva, sest MSN mul ei tööta, telefonil krediiti ei ole ja ma elan viiendal korrusel.

Üks väike faktiline vahepala. Täna üheksa aastat tagasi sai minust neiu... ja suurest ehmatusest viskasin oma aluspüksid minema.

Teile kõigile palju õnne meie väärika riigi sünnipäeva puhul, mina senikaua aga vihkan oma elu edasi.

Tigedusehunnikud Säili ja Silmik

Viimasel ajal pole minu tagasihoidlikus elus midagi väga šokeerivat juhtunud. Jätkaks sealt kus eelmine kord pooleli jäi.... olin teel Tallinna ja ootasin, et Kaisa mulle vastu tuleks, ta tuligi! Tordi ja õhupalliga. Ega ma talle vastutulekut võlgu ei jäänud, kui ta emaga Tenerifelt tuli, siis läksin lennujaama suure sildiga, kus oli kirjas Kaisa ja Malle:)

Siis oli meie Rootsi reis (või Rodsi või Roodsi nagu me täna eesti keele tunnis pidasime vajalikuks kirjutada), mis oli ka väga tore ja lõbus, ainult et neljane kajut on neljale nii iseteadlikule tüdrukule (nagu meie näiteks) ikka väga väike:D Muidu oli meil väga väga lõbus, jõime rummi, et oleks paadis ikka hoirassaa ja pumpsvalleraa. Siis kohtasin oma elu armastust (mitte Koitu muidugi:D). Noh, tegelikult ta ei olnud mu elu armastus, aga väga tore inimene oli. Uskumatu, et keegi naerab kõigi mu naljade üle, isegi nende, mis on tema pihta suunatud, sellised sällilikud, võiks öelda isegi et veits solvavad naljad. Aga ta sai aru! Ja tegi nalja vastu ka veel. Igatahes mul oli hea meel, et keegi pööras mulle tähelepanu, rõvedalt kiimlemata vaid viisakalt ja lõbusalt.

Rootsis oli meil kõige vajalikum leida üles Burger King, millest unistasime Kaisaga juba ammu ammu. Võiks isegi öelda, et see on mu viimane junkfoodi kogemus, sest kolmandast veebruarist pidin alustama uut elu. Saiata ja värgita, aga juhtus hoopis nii, et jätsin suitsetamise maha, aga see selleks. Kui natuke veel rääkida, siis praegu on kuueteistkümnes päev, olen vahepeal ka väljas käinud, aga suitsu pole kordagi teinud. Isegi kolm tööpäeva pidasin oma "armsas" hotellis vapralt vastu, suitsuta, esmakordselt! Uhke olen enda üle. Tagasi rootslaste juurde... Burger Kingis pettusin veits... või noh, ma ei tea, mul ei olnud väga hea enesetunne ja siis ma ei suutnud midagi valida ja siis ma valisin midagi täiesti tavalist ja siis selgus, et see oli liiga tavaline.. pihv oli natuke kõrbend ja burks oli kuiv, aga friikad olid head ja teenindus!!! Teenindus oli viimase peal, parim lihtsalt. Eestis ei kujuta küll ette et kuskil McDonaldsis või Hesburgeris viskaks teenindaja sinuga nalja ja oleks selline sõbralik ja mõnus ja mitte ainult seetõttu et välismaalane oled, see teenindaja oligi megamõnus.

Natuke shoppasime ja siis läksime tagasi paati, et teha paar tantsu ja mõned kokteilid. Pärast õhtust pidu ootas meid Tallinna sadama D-terminal ja oligi väga hästi:D

Selsamal päeval, veebruari esimesel siis, oli ka minu maailma toredaimate sõbranjede 104. sünnipäev (Katu, Päpu, Potsu, Sirka, Pätu) tunnisaunas Bamba. Selles suhtes, et võrreldes eelmise aasta tunnisauna Marina'ga oli näha tugevat arengut:D Mehed jäid meil kodudesse ja olime ainult suuremate ja väikesmate tüdrukute ja pisikeste poistega. Pärast nelja tundi kvaliteetaega Bamba saunas tuli osadel vesipiibu kihk peale ja läksime Potsu venna juurde vesikat tegema. Flirtisin seal noorte poistega (1o.klass), kellele võiksin olla ema eest:D ja pärast hiljem käisin Miku ja Alluga juttu rääkimas.

Olemegi jõudnud teise veebruari õhtusse, mil oli koolis vilistlaste õhtu ja minu viimane suitsetamise päev. Koolis ei olnud väga põnev, aga lootsin, et veel jõuab minna. Seetõttu ei jõudnudki Kristjani juurde Eurovisiooni vaatama, aga las ta olla siis, järgmine aasta ehk:)

Veel oli vahepeal semestri alguspidu Kairi juures, mis oli kõike muud kui kui see, mis on tulevastele õpetajatele kohane. Sellel pikemalt ei tahaks peatuda, aga ütleme nii, et peaaegu kõik kes olid vajalikud, olid kohal. Üks kursavend pidas muidugi paljuks Kairi juurde ilmumist ja ütleme nii, et ma olen natukene solvunud. Mulle ei meeldi kui inimesed ei täida oma lubadusi. Või noh. Tühjade, katteta lubaduste andmine on kole. Ja valetamine ka.

Ja muidu on käsil minu teine semester siin Tartumaal. Väsimus on peal ja loengutest ei saa veel sotti. Kogu aeg on selline ebamäärane olla ja tegelikult sellest ma üldse tahtsingi alustada oma tänast sissekannet ja peamiselt sellest juttu teha, et mul on kogu aeg halb tuju (juba mingi neljapäevast saati) väikeste vahepeausidega. Sõbrapäev oli täielik jura- Mupsu küll proovis mu tuju parandada ja üritas olla nii tore ja lõbus kui võimalik kui ta mind bussile saatis, aga ikkagi, nõme päev oli (ainult õhtu mitte, siis nägin oma Küllit ja Mannut ja Tiinat ja Kaisat).

Reedel tööl- arvasin et olen hirmus õnnelik kui saan jälle tööle minna. Mingid nõmedad tšekid olid, millega ma ei osanud midagi peale hakata, kliendid olid halvas tujus, samamoodi ka laupäeval ja pühapäeval- ma ei imesta üldse kui mõne kaebuse saan. Mul jalad valutasid, tuju oli halb ja tundsin, et ei tunne sellest tööst mitte mingisugust rõõmu. Tavaliselt juhtub nii ikka kui oled väga palju järjest tööl olnud, aga seekord hakkas kohe reede hommikust see vastikus pihta. Muudkui korista neid molle inimestelt eest, vabanda ette ja taha ja siis lonka oma väsinute jalgadega. Käed ja õlad ja selg, kõik on valusad, siis naerata ennast hulluks ja jutusta maailma kõige ilusamaid jutte maailma kõige igavama toidu kohta.

Täna hommikul tulin Tartusse. Juba hommikul olin tige, karjusin ema peale mõttetute asjade pärast, ei suutnud oma kotti pakkida ja olin lihtsalt kuri mesimumm. Koolis ei suutnud keskenduda ja esimeses kahes loengus olin nagu hüperaktiivne mürsik, kolmandas loengus pidin lihtsalt magama jääma, sest väsisin ära.

Üritasin täna korduvalt meenutada, kuidas A.Valton on öelnud midagi väikeste nagu väiklaste inimeste kohta.. ja ei tule meelde, et kuidas see oli. Lihtsalt mõtlesin, et kas ma mitte ei peaks tegema midagi, et muutuda paremaks inimeseks?

Võib-olla tunnengi seetõttu viha ja kadedust ja masendust, et ma ei suuda elada ise oma elu õigesti nagu tahaksin. Vanasti ikka tahtsin liikuda oma unistuste poole, praegu olen jäänud jälle kuskile toppama. Ma tean, et ma tegelikult liigun edasi ja seda on silmaga näha, aga sisemine areng on hakanud käima hoopis teistmoodi. Tagurpidi...Tõesti, tunnen end nagu puberteediealine. Vihastan ja solvun kergesti, käitun nõmedalt nagu väiklane ja vastik inimene, hoolimata sellest, et ma tegelikult ei taha nõme olla, aga ikkagi miskipärast olen...


Kui tuju kunagi paremaks läheb ja päevad mu kõhus otsa saavad, siis kirjutan rohkem ilusatest asjadest, sest tegelikult on neid maailmas veel alles....

Niisama, sessielu sel semestril

Olengi oma juttudega jõudnud umbes sinnapaika, kuhu tahtsin jõuda. Sõidan praegu Tartust Tallinnasse ja viimased kaks tundi olen kirjutanud blogi, et teil oleks ikka midagi lugeda. Allpool on siis postitused minu SPA-s käigust, jõuludest ja aastavahetusest. Sess on minu jaoks läbi, kui ma kuskilt läbi ei kukkunud. Täna hommikul pool seitse lõpetasin oma kultuurilugude koduse eksami, mis oli minu jaoks ikka paras pähkel.

Sess on mõjunud mulle nii, et arvan, et kui kooli õpetama jõuan, siis pole mul alles mitte ühtegi närvirakku. Nii palju on olnud närveerimist ja muid jamasid, olgugi, et hinded on olnud seni positiivsed ja minu jaoks üsna arvestatavalt head tulemused (A; A; B, B; C, C, C, D) See D on keeleteaduste aluses. Oleks võinud paremini minna, aga olen üsna rahul, sest see oli tegelikult päris raske eksam. Või noh.. mitte väga raske, aga siiamaani kõige raskem. Tean, et oleksin suutnud teha selle paremini ja seetõttu see natuke torgib, aga samas on ju D rahuldav ja oleks võinud palju hullemini minna.

Eesmärgiks oli mul alguses saada tasuta kohale (kui ma astusin ülikooli, siis jäi mul tasuta koha lävendist 0.5p puudu), aga nüüd lugesin, et lihtsalt heade hinnetega ei saa tasuta kohale, kuna meid on nii palju ja riiklik koolitustellimus on palju väiksem kui meil on tasuta kohti, seega, võib juhtuda, et jäängi tasulisele kohale. Olgugi, et ma teen see aasta jälle kirjandi ja ühiskonnaeksami uuesti, tõsteti lävendit kaheksa punkti võrra ja ma peaksin saama kirjandi eest 95p, et kandideerida uuesti tasuta kohale. Seetõttu võtsin ka ühiskonna eksami, et äkki üle 82 nad mõlemad saada ja siis tasuta kohale tulla.

Mulle meeldib praegu see, mida ma õpin ja tunnen et tahangi seda teha. Mäletan, kuidas eelmine aasta kutsekas käies tundsin puudust „päris õppimisest“, sest mulle tundus, et seal oli nii lihtne. Oligi lihtne, aga oli huvitav ka ja ma õppisin palju eluks vajalikku. Koolis olen viimasel ajal pannud tähele suhtumist, et „aa, niikuinii saad jälle mingi A või B“- samamoodi nagu eelmine aasta oli Teeninduskoolis. Ma ei leia, et ma õpiksin eriti palju ja samas ma ei näe ka, et ma oleksin eriliselt tark või et mul lihtsalt veaks eksamiteemadega. Kuidagi on nii läinud, et mul on eksamid läinud normaalselt.

Enne iga eksamit pabistan nagu hull, pärast eksamit nutan nagu hull, sest selline tunne on, et ma olen nii rumal ja kukun läbi. Närvid on lihtsalt nii pingul... sest tahan saada häid tulemusi, et kuidagi leevendada oma „tasulise koha staatust“.

Kaalutud keskmine hinne on mul üsna normaalne, Ingel ja Pätu arvavad, et võiksin saada isegi õppetoetust, aga ma kahtlen selles, sest sain aru, et selleks, et saada stippi, peab olema 20AP-d koos. Mul ongi, peaks tulema 23AP-d semestri lõpuks, aga nendest on 4AP mittediferentseeritud väärtusega (arvestatud), mis tähendab seda, et kaalutud keskmises arvestatakse mul ainult 19AP. Mingis mõttes tundub see imelik, et jääksin kohe kandidatuurist välja, aga samas võiks mul olla ka nii, et mul on ainult üks aine hindeline, mis on A ja 18AP eest mittediferentseeritud hindega punkte- siis oleks mu keskmine hinne 5.0, oleksin kohe ees, aga see oleks ebaõiglane ju nende suhtes, kel on kõrge hinne tekkinud erinevate eksamite põhjal.

Mingis mõttes ma ikka loodan, et saan kandideerida õppetoetusele, vähemalt lisatoetust tahaks saada, sest päris raske on materiaalses mõttes. Kirjutasin õppekorralduse spetsialistile ka vastavasisulise küsimuse, aga ma ei ole vastust saanud. Noh, ei ole mingisugune hull häda pole rahadega, aga ikka meeldiks kui oleks natuke parem seis. Tööl käin väga harva, mõnel nädalavahetusel ainult ja sealt eriti palka ei saa, vanemad niigi maksavad õppemaksu ja õppelaenu ma võtta ei tahtnud. Elu võõras linnas, bussisõit koju on vähemalt 100 krooni.. mõnikord läheb transpordi peale juba 1000 krooni kuus, rääkimata üür (mis on tänu Pätule muidugi oluliselt väiksem kui see olla võiks) ja söök ja vahepeal tahaks endale midagi ilusat ja head ka lubada.

Nüüd sõidan Tallinnasse, bussijaama tuleb mulle Kaisa vastu (kes teab ehk isegi õhupallidega, nagu ma sisimas loodan:D) ja läheme Kompressorisse pannkooke sööma:). Nädalavahetusel (homme, ülehomme ja pühapäeval) olen tööl ja siis naudin oma vaba aega. 30. jaanuar sõidame Katsi, Anna ja Kaisaga Rootsi, saab kordki päris rootlasi näha:D Polegi juba pea aasta käinud seal Stockholmi manu. Seekord siis selline tüdrukute reis, loodan et meil on hullult lõbus ja et juttu ja naeru jätkub kauemaks ja veel kauemaks..

1.01 peavad Katu, Päpu, Pätu, Potsu ja Sirka oma suurt sünnipäevapidu (Kamba peale saavad nad 104 aastaseks, hästi elatud elu ilmselt) Bamba saunas ja pärast seda läheme piljardit mängima. 2.02 on koolis vilistlaste pidu ja siis puhkan nädalakese ja sõidan tagasi Tartusse.

Loodan, et mu väikeste kirjatükkidega saite jälle väikest ülevaadet, mis see Sälli vahepeal susserdanud on ja kuidas ta elanud on. Kuueteist minuti pärast olen bussijaamas ja siinkohal lõpetakski.

Ilusat jaanuarikuu jätku:)

Aastavahetus, 2007-2008

Kõigepealt peaks mainima, et mul ei ole nii kummalist aastavahetust vist varem veel olnud. Ekstreemsemaid on küll olnud, näiteks siis kui ükskord peksa sain.. või siis kui kohtusin mingi jubeda hambutu mehega, kes oli peksa saanud ja tahtis mind omale naiseks saada ja kui me Kixa juures lasime pauguka rõdule ja ma oleks äärepealt kurdiks ja võibolla ka mõnest jäsemest ilma jäänud...Terve detsembrikuu viimase päeva istusin kodus, kirjutasin oma esseid ja hullusin. Lubasin endale, et ma ei lähe mitte kuskile välja, kui ma pole oma esseesid valmis teinud, tahtsin et vana aasta sees saaksid kõik vanad võlad korda aetud. Õhtul kella seitsme paiku sain omadega valmis. MSNis ei teadnud keegi aastavahetuse plaanidest midagi:D

Helistasin siis oma sünkroon-elu elavale sõbrannale Kaisale ja otsustasime, et veedame selle aastavahetuse koos. Saime enne kaheksat kokku, läksime poodi, ostsime Martini Astit ja koorelikööri. Kaisa juures otsustasime, et mul oleks hirmsasti vaja laulda ta õe superlaheda karaoke-machinega ja tal oleks hirmsasti vaja selle järgi tantsida. Ma ei tea, ma laulsin vist miljon laulu, Kaisa laulis ja tantsis kaasa. Vahepeal leidsime, et äärmiselt vajalik oleks ennast ikka korralikult üles mukkida. Kasutusele läksid erkpunased huulepulgad ja üsna tugev õhtumeik. Mukksime ja siis pildistasime endid ja oli väga lõbus. Me olime küll ainult kahekesi, aga naersime ja laulsime ja tantsisime.

Mingi hetk avastasime, et poole tunni pärast saabub uus aasta, aga meie oleme ikka kahekesi, et äkki peaks kuskile minema. Mõeldud, tehtud, läksime Nõmme silla juurde. Kui me oleks ühe laulu vähem laulnud, võib-olla oleksime jõudnud isegi õigeks ajaks:D Nii oligi, olime sillani jõudmas kui raketid lendasid üle me peade, mul tuli päris hirm naha vahele. Kallistasime üksteist silla all ja soovisime head uut aastat. Läksime suures raketihirmus Vanakale, igalt poolt kostis pauke ja sähvatas valgus.. vahepeal süttis mõni põõsas ja ma olin üldse päris hirmu täis.

Hakkasime siis kõigile helistama, kätte muidugi saime ainult vähesed, sest oli üleüldine liinide ülekoormus. Õige pea kohtasime mu väikest vennat, kes oma sõpradega laulis lorilaule:D Ma ei uskunud oma silmi. Läksime ja pakkusime neile vahuveini, rääkisime natuke naljajuttu. Siis hakkasime Kaisaga tagasi tema poole liikuma, ise uhkesti mukitud ja lauldes neid samu lorilaule, mida mu venna sõbrad laulsid. Meie ees kõndis üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli me vana klassiõde Sirgi. Rääkisime temaga juttu ja kõmpisime Kaisa poole, Sirgi läks sealt edasi oma koju. Kaisa juures oli esimese asjana vaja mul käima panna karaoke-machine, laulda paar laulu ja nii me seal tiksusime. Siis käisime korra Exi juures, jõime meie uut shot’i nimega Metsästäjän Orgasmi, mida tellime kindlasti kui Soome kunagi läheme, see saab hea nali olema:D

Mõne aja pärast läksime tagasi Kaisa juurde, käes oli juba üsna arvestatav hommik. Praadisime kartuleid ja tegime sooje juustusaiu ja sõime ennast peaaegu lõhki. Kes uue aasta varahommikul saab kõhu täis, sel on terve aasta kõht täis ja tuju hea. Lisaks sellele läksime kogu oma tugeva meigiga magama, et olla terve aasta ilus, sest kes on uue aasta hommikul juba ärgates kena, on alati kena. Ja sealt ka minu uusaastalubadus- meigita ei lähe ma see aasta mitte kuskile.

Ja muidugi ei tasuks unustada seda, et kes käib uue aasta esimesel päeval McDonaldsis maailma parimat topeltjuustuburgerit sööma, sel on terve aasta mäkiõnne:)

Jõulud 2007

Jõululaupäeval käisin jälle Võtikveres, Mupsu perekonnaga jõule tähistamas. Käisime saunas, seebitasime ja kreemitasime, nagu ikka ja siis nautisime jõulusööki. Pärast söömist tuli meile jõuluvana, kes tõi igasugust head ja paremat kõigile. See aasta ei olnud nii suurt jõuluansamblit kui eelmine aasta, üldse oli kuidagi vaiksem. Kingid jagatud, läksid kõik kuskile pikutama. Võib-olla ei olnud nii suurt jõulutunnet seetõttu, et väljas ei olnud jõuluilma. Kuigi Mupsu isa pani õue saami küünlad põlema ja laud oli kaetud pidulikult, ei olnud sees sellist jõulutunnet Järgmine päev hakkas Mupsul nii kiire oma autoasjadega, et pidime Võtikverest sõitma tagasi Tartu. Selle peale me muidugi ei mõelnud, et riigipüha on parasjagu:D

Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.

Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D

Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D

Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D

Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D

Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D

Maailma toredaim päev maailma halvima teenindusega

Vahepeal on juhtunud igasuguseid põnevaid asju. Detsebmris käisime P-gängiga Haapsalus, Fra Mares. Tegime endile jõulukingitused. See oli üks väga tore käik! Kõigepealt saime hommikul meie vana kooli juures (Kixa, Poku, Potsu, Pätu, mina) kokku, kus oli juhtumisi ka mu vana klassijuhataja, kes ütles, et me pole sugugi muutunud- ikka hullud. Mul oli kotiks mu „dhi juusjual SPA-bääg“, mis oli tegelikult lihtsalt mingi ruuduline kinkekott:D Sealt edasi suundusime Laagri Statoili, kus elavad meie gängi uusrikkad:D Katu, Sirka ja Päpu. Jagasime endid autodesse ära. See toimis üsna heal, paariks loe, meetodil. Naljakaks tegi asja see, et meil ei olnud mingit järjekorda lugemisel, kes jõudis enne oma numbri hüüda, see oli siis vastavalt autos number 1 ja autos number 2. Alguses olin mina Poku ja Sirka ja Pätuga autos number üks. Meil oli lisaks toredale seltskonnale veel 1 mandariin kamba peale (emme andis mulle hommikul kaks tükki kaasa, tegime mõlemale autole kaasavara) ja imevahvad walkie-talkied.

Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.

Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.

Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.

Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.

Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)

Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.

Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.

Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.

Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.

Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.

Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.

Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)

Ooo ennusta mulle suur prohvet Mediaplayer...

Leidsin selle Arni blogist, kes võttis selle omakorda Ramloffi blogist. Proovige ka, tulemus võib üsna huvitav olla:) Pane oma playlist shuffle'i peale ja siis vaata, mis lood tulevad ja mis küsimusele vastavad;)

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2008 alguseks?
The Shamen- Phorever people



We are phorever people

And we don't have to look to far

To find ourselves

Cos what we see is what we are

järelikult olen jõudnud juba sinna, kus ma olen ja mis ma olen:D loogish

2. Aasta 2008 põhiülesanne
Birgit Õigemeel- Kas tead mida tähendab...

ilmselt on selleks põhiülesandeks siis armastada:)


3. Eneseteostus aastal 2008. Minu „mina“ 2008 aastal
Jordan and baker remix- one of us



What if god was one of us...

If god has a face, what would it be- kui tegemist on minu "minaga" aastal 2008, siis äkki teategi nüüd, milline see god on;)


4. Rahaasjad aastal 2008.
Move your hands up- Clubraiders

and move your hands

up and shake your body to the ride

I've got to borrow

and dance day and every night

taskud on mul niikuinii igapäevaselt tühjad, niiet muutust ei too ka see aasta

5. Sugulased ja naabrid 2008 aastal
Karl Madis- Päiksepoolses toas

"tee mis iganes sa teed, jääb mul head sulle soovida"

paistab et naabritega seevastu on head oodata:D

6. Kodu aastal 2008.
Mikk Saar- Ma olen jää

Minu unedes sa oled lähedal, mujuures
Ja mu unistustes kõikjal minu sees.

Kuna ma olen nii mitmekoduline inimene ja ei viibi tihti kodus, siis on see ka üsna loogiline. Õnneks tunnen ma end koduselt peaaegu igal pool. Ja need kodud, kus ma parasjagu ei viibi on minu juures ja minu sees;)

7. Armastus aastal 2008.
Marilin Monroe- Mr. President



hmmm asi võtab huvitavaid tuure:D:D:D

8. Tervis aastal 2008.
Oh laura- Release me (the attic remix)



I am the growing force without emotion, a glass of water longing for the ocean, I am the fire burning desperately, but you're controlling me. Release me!

kas see tähendab siis seda ,et ma piinan oma tervist või vastupidi?

9 . Partnerlus aastal 2008.
Vicious Love- Lexi and K-Paul

"Vicious love, vicious love I can't get enough

Vicious love, vicious love (uh) Uh-uh-uh Vicious love,

vicious love It feels so good Vicious love,

vicious love I can't get enough "



Kui partnerlusega on nii... siis järelikult on ta nii:D

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2008.
Found a lover- Panacea

müstiline seks armukesega?

11. Reisid aastal 2008.
Pink Floyd- Vera



"Does anybody here remember Vera Lynn?Remember how she said,That we would meet again,Some sunny day.Vera!Vera!What has become of you?Does anybody else in here feel the way I do? "



essugi ei saand aru praegast, et kas siis saan reisule või mitte:D


12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2008.
Beauty in L.A- Oliver Moldain



ooo.. see tähendab ju ainult seda, et hakkan vist ilukirurgiaga tegelema. ja küllap siis saan reisida ka ikkagi.


13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2008.
In the flesh- Pink Floyd

see läks nüüd natuke pahasti, või vähemalt mulle tundub nii

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2008.
Stay- De ja vu


"Stay with me.. stay with me"

soovin, et minu armsad jääksid minu juurde. Ikka soovin. Ja tunnetan ka:) Ka aastal 2008

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2008 lõpuks

Eddy Steady Go- various artistst

Häid pühi:)

Oh issand, kuidas ma neid tüdrukuid armastan:)

Eile oli siis kauaoodatud Kixa ja Poku sünnipäevapidu.

Kõigepealt peaks mainima, et ma oleks võib-olla selle aasta parima peo maha maganud, sest olin õhtul söönud nii mõnuga valuvaigisteid, et ärkasin alles õhtul kell 16.30 ning sedagi seetõttu, et Tiina helistas mulle. Kui rääkisin temaga telefonis, nägin, et väljas on pime, arvasin et Tiina on kuskil peo peal ja helistab mulle ja et parasjagu on varahommik. Peaaegu hakkasin temaga riidlema, aga siis ta ütles, et mis ma magan, kell on pool viis. Ma kohe üldse ei uskunud teda, et kell on õhtul pool viis:D Ärkasin siis jooksuga üles, läksin dushi alla, panin peale mõnusa muusika ning hakkasin oma loppis nägu mukkima. Vasak näopool oli omadega ikka jumala paistes. Tegin muki, panin selga sellesama kleidi, mis oli minu põhiline Naxitrall Martjoki pidu- ja tavalise päeva kostüüm. Mahtus ikka veel, kuigi ta pole kunagi nii ümber mulle olnud:D Kuna see kleit oli märkamatult nii lühikeseks jäänud, siis keerasin allääre sisse ning tegin sellest pluusi ja alla panin pidupäeva seeliku ja pidukingad. Nii uhke oli kohe:)

Kõndisin siis kõps-kõps Kixa poole. Kohal olid juba Kixa ja Poku ning pisike Kristofer. Potsu perekonnast olid esindatud ta ise, tema kõhubeebi ja väike Kristofer Mirko. Mirko oli natuke jonnine, aga Kristofer tatsas ringi nii mis hirmus. Järgmisena saabus meie meeldivasse seltskonda preili Katu, kes oli jätnud Emma Charlotte'i koju. Küsisime kas Kixa ja Poku vajavad köögis meie abi- iseteadlikud skorpionineiud teatasid, et kui me tahame, võime katta laua, aga kööki nad meid ei lase:D Läksime siis tuppa ning kõlas jälle uksekell. Seekordseteks saabujateks olid preili Päpu ja Pätu isiklikult:D Kogu me seltskond liikus jälle esikusse, et külalised vastu võtta. Mul oli kõhus selline põnevus sees nagu oleks enda sünnipäev! Tahtsin muudkui külalisi tervitada ja vastu võtta:D Aga eks see olegi nii, et kui on P-Gängist kellegi sünnipäev, siis on kõigil teistel ka õnnepäev. Või kuidas see meie laul käibki:)

Toidud said valmis ja meie tahtsime kõik pidu, aga Sirka polnud veel kohale jõudnud. Tegime talle väikse kõne ning selgus, et ta ei soovigi süüa, sest ta oli just parasjagu oma isa sünnipäeval. Preilid serveerisid meile tomati-püreesuppi kreeka pähklite ja juustuga (jah, kas te kujutate ette, minu sõbrannad võtsid oma menüüsse püreesupi, sest nad teadsid, et ma ei saa midagi eriti süüa oma suu-invaliidsuse tõttu. Ning nad ei teinud ainult mulle mingit nalja, vaid kõik said nautida püreesuppi. kas te kujutate ette?!:)) ning sinna kõrvale olid väiksed juustu-singi-tomati ahjusaiad. Pearoaks olid ahjukartulid peekoni ja verivorstidega. Selleks ajaks olid kõik ennast juba nii täis söönud, et ei tahtnud eriti see sisse mahtuda. Vahepeal oli meie juurde saabunud ka preili Sirka ning siis tegime tervitus-shampuse (tegelikult see oli vahuvein, aga meil oli uhkushoog) ringi. Noh, mina muidugi ei teinud, sest ma ei tohtinud vahuveini juua. Ning siis saabus kõige põnevam osa. Mõtlesime, et mida laulda, et meie "Kui on (Nimi) sünnipäev/pensipäev/vanadekodupäev/sünnipäev, siis on meie õnnepäev" laul on jälle ringi täis teinud, et peaks midagi muud laulma.. siis laulsime "Ta elagu'd" No ikka täitsa hull. Ma olen seda alati puhta pensionäri lauluks pidanud. Laulsime ikka mitu korda ja kõva häälega. Siis saabus kinkide üleandmine. Selleks puhuks oli meil lausa hädavajalik tõusta püsti ning mitte niisama püsti vaid toolide/diivanite peale püsti. Seisimegi siis kõik kaheksakesi ümber laua, toolidel ja diivanitel püsti ning kõigepealt laulsime Pokule sünnipäevalaulu, milleks oli "Ta elagu" Kixa tegi meile ka lavalise liikumise . (Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime.

Siis hakkas pihta koogisöömine ning heietamine. Otsisime üles vanad Kixa albumid ja hakkasime oma heietustega pihta. Vergiskäigud, kes kus magas ning kuhu kraavi kukkus. Kuidas Päpu magas nii, et põsk oli aknast väljas ja kuidas pool nägu oli sääsehammustusi täis. Kuidas Kixa ja Katu olid jooksnud pimedas vastu traataeda ning kukkunud mõlemad kõhuli. Kuidas Potsu ja Päpu magasid kuskil põõsa all (nad ise muidugi väidavad, et nad rääkisid juttu).. Arutasime et meie P-Gäng on selline juba seitsmendat aastat. Mõtledsa, viimased seitse aastat on need kaheksa tüdrukut käinud koos, jaganud üksteisega oma suurimaid rõõme ja muresid. Osad meist on kauem tuttavad/sõbrad olnud, aga P-Gäng tervikuna on ka juba päris vana. Või noh, juba nii vana, et võime sünnipäevadel laulda üksteisele "Ta elagu'd" Naersime nii, et kahju neist vaestest naabritest. No kõik meie teod on ikka puhta segased olnud. Ning mis kõige imelikum, meie emmed ja issid on ka meie sõprusest vaimustuses. Nii kui tuleb sisse sõna P-Gäng, siis on hoopis teistmoodi. Juba siis kui olime nooremad, lubasid meie vanemad P-katega meid alati välja. See on kuidagi selline... usaldust tekitav hullukari:D

Mäletame kõik, kuidas nutsime üheksandas klassis, et meie teed lähevad nüüd lahku. Aga kus sa sellega. Põhikooli lõpetamisest on varsti viis aastat möödas, osadel meist on lapsed, Katu on isegi abielus, aga ikka, IKKA saame kokku ja teeme nalja. Minuga on kohe nii põnevasti läinud, et elan lausa Pätuga koos. Ning kui on mure, siis kellele veel seda rääkida kui mitte neile?

Leppisime kokku, et P-Gängil tuleb mälestuspäev, 2009 aasta juulikuus. See peab siis olema selline aeg, kus keegi ei ole rase, et saaksime kõik koos teha sellist nalja nagu vanasti. Jooma peaks pliskat ja peeti ning ringi peaks jooksma ilmtingimata kas karnevaliriietes või riieteta. Nii hea on ikka kui oled oma maailma kõige õudsama pubekaea maailma kõige toredamate inimestega veetnud. Lihtsalt niiväga armastan oma tüdrukuid!

Sõime siis seda kooki. Taldrikuid pold enam kellelgi. Kõikidel olid koogivõrud suude ümber, sõime näppudega ja naersime vahetpidamata. Kas te kujutate ette, et kui siin maailmas on võimalik üldse ennast täiesti vabalt tunda, siis on see just nende tüdrukutega?

Siis tegime grupipilti. Haa, panime fotoka riiulile ning üritasime seda asja tasakaalu saada. Pätu opereeris mingi peegliga, et näha kuidas inimesed peale jäävad:D

Kui kell hakkas lähenema südaööle, siis hakkasid Potsu ja Poku ning väiksed Kristoferid Tartu poole sõitma ning Katu läks koju. Meie Kixa, Sirka, Pätu ja Päpuga jäime veel pittu. Tüdrukud tahtsid minna Hollykasse Terminaatorit kuulama, mul ei olnud erilist isu, aga nad rääkisid mind nõusse. Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47.

Hollikasse jõudsime täpselt sekund enne seda kui oleks olnud juba liiga hilja. Vedasime endid trepist üles ning tegime väiksed tantsud. Klubi kohta oli seal väga kummaline muusika seekord. Mingi rocki-pidu oli ning seega lasti seal enamasti kõike sellist muusikat, mida tavaliselt ööklubis ei kuule. Pigem sellist muusikat, mida mina kuulen vaid mõne oma kursaõe juures, isa arvutist või raadiost Radio Mania:D

Rokkisime täiega nagu öeldakse. Tants ja trall oli taevani, naerda sai nii mis hirmus. Mingi aeg tuli Terminaator lava peale ja siis nagu rohkem kuulasime ja laulsime kaasa ja natuke tantsisime ka.

Kui kell sai vist mingi kolm või midagi või ma ei teagi, siis mõtleisme, et läheks Kixa juurde tagasi. (Mina, Pätu, Päpu ja Kixa. Sirka oli vahepeal koju läinud) Kuna me õhtul ei jõudnud väga pearooga süüa, siis tegime Päpuga sellest uue värgi. Tegime ahjukartulitest kartulivormi juustuga või midagi sellist:D Igatahes ahjuplaat sai tühjaks söödud. Mingi hetk hakkas Pätul juba pohmell vist. Tahtis valuvaigistit ja ütles, et tal on nii külm, et nüüd on vist kõik. (Klubis suutis Kristjan ajada Pätu pükstele paraja koguse õlut. Nii mõnna.) Päpu luksus nagu segane. Naersime tema üle ja temaga koos:D Kixa oli ka peale söömist väga näljane, rääkis vaid burksidest ja hot dogidest, mina olin teki all ja naersin. Hääl oli jällegikord ära karjutud, põsk hakkas ka nagu jälle rohkem valutama, pidin uuesti valuvaigistit võtma.

Natuke pärast viit tuli Sirka meie juurde ning Pätu ja Päpu läksid koju. MÕne aja pärast otsustasin ka, et ronin teki alt välja ja lähen koju, on aeg:)

Kõmpisin hommikupimeduse ajal oma Mustamäel. Majade vahel kus kõik on nii oma, aga samas praeguseks juba üsna hirmuäratav. Kunagi ei tea, millise nurga tagant sulle mõni taskuvaras, pätt või narkomaan selga hüppab. Kõndisin, laulsin omaette.. ning tuju oli nii hea.

Kui koju jõudsin, avastasin et pean emmega voodit jagama, sest Marken oli meil. Ronisin talle kõrvale ning ta küisis, et kuidas mul läks.. ma ütlesin et maailma kõige paremini. Et oli nii tore, et ma ei oska seda sõnadessegi panna. Arutasime natuke puberteedieast ning viimane, mida enne uinumist kuulsin oli. "Jah Sälli, sinu puberteet oli ikka õudne. Või noh, mis õudne. Kõige õudsem oli see, missuguseid riideid sa kandsid, ma kohe ei julgenudki sinuga mitte kuskile minna...."

Aga minu P-Gäng julges. Armastan neid tüdrukuid nii palju, et lausa valus on:)

Tegelikult...

Tegelikult on asi nii, et kirjutasin eile öösel siia ühe sissekande, mille kustutasin nüüd ära. Selles suhtes, et kõik oli tõsi, mis ma kirjutasin ja isegi hommikuse peaga tundus asjal mõte sees olevat. Lihtsalt ma ei tea, Nele võib solvuda selle asemel, et sellest olukorrast midagi õppida ja seda pole vaja. Selles suhtes et eile tundus siin loos olevat väike kasvatuslik point (hingelt pedagoog, näete:D), aga täna ma leian, et ma ju ei tunne teda nagu tema ei tunne mindki ja tont seda teab, äkki solvub hoopis.
Ja solvamine ei olnud minu eesmärk.

Lihtsalt ma loodan, et ta saab aru, kuidas mina neid asju näen.

Kolmeteistkümnes haiguspäev

Üleelmisel neljapäeval jäin haigeks. Või noh, siis saabus minu manu väike nohupoiss. See ei olnud selline nohu, millele peaks väga reageerima. Selline tavaline, nuuskad ja on nagu jälle parem. Teisipäevaks(eelmiseks siis) oli nohu läinud juba selliseks, et pärast nuuskamist oli küll parem, aga kohe läks jälle halvemaks. Kui jõudis kätte minu esimene vaba nädalavahetus üle pika aja, siis olin juba märksa tõbisem. Kurk valutas ja nohu oli juba selline massive:D Kõige hullem oli vist pühapäeval ja esmaspäeval kui nina oli kogu aeg nii kinni, nii kinni, nii kinni. Siis tulin mõttele, et ehk peaks end ravima hakkama. Võtsin nohutablette ja Coldrex Bronchot. Eilseks oli nohu nii mõnusasti lahti, et sain kohe neli pakki taskurätikuid täis nuusata. (Jah, pühapäeva õhtul oli mul veel 16 pakki pabertaskurätikuid, praeguseks on alles 2 pakki:D) õhtul panin endale veel küüslauku kaela, et meie korter lõhnaks ikka rohkem pensionäri-kodu moodi. Siis tegi Pätu mulle kuulsat Sirka ravimeetodit, mis seisnes selles, et pidin ära jooma pitsi viina, kuhu sisse oli pandud pool teelusikatäit jahvatatud musta pipart. Võib oletada, et mu söögitoru kipitas täitsa tükk aega veel pärast selle ravimi manustamist. Lisaks sellele sõin eile ära 6 küünt küüslauku, loodan, et piprast, viinast ja küüslaugust mulle maohaavandid ei tule:D

Täna hommikul avastasin, et nohu peaaegu polegi, küll aga on saabunud minu manu köha.

Hästi elame, hästi elame.

Tuleb taas meie aeg, kurbusest silmades saab naer...

Ma ei ole sellest siin rääkinud.. tegelikult ei ole sellest üldse eriti kellelegi rääkinud.. ootasin, et aeg läheks paremaks. Meil vahepeal oli Mupsuga väike paus.. või noh, mis väike, me ei kohtunud natuke üle kahe nädala. Mõtlesime, et oleks aeg, et midagi muutuks. Me oleme koos olnud meie jaoks pikka aega, aga maailma mastaabis on see aeg justkui murdosa sekundist. Selle aja jooksul oleme end näidanud üksteisele nii heast kui ka halvemast ja väga halvast küljest.

Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.

Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.

Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.

Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.

Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.

Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.

Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.

Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.

Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "

Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.

Muuda ennast, muutub maailm mitte palju küll,

Kuid siiski sinu enda jagu.

Kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat,

Näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.

Jää iseendaks, jälle muutub miski,

Muutub maailm, paigale jääb sinu jagu.

Tekib hõredus, käib pauk ja jälle miski,

Kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu.

Jäääär- Muuda ennast

Päeva parim kommentaar

Epl Online's olevale uudisele, kus räägitakse rekkade sõidu keelustamisest reedeti, on tulnud üks väga hea kommentaar.

"Lisaks raskeveokitele tuleks reedel keelata ka autobusside liiklemine maanteedel. Ning tööpäevadel ajavahemikul 09:00-17:00 tuleks keelata eraautode sõidud. Paariskuupäevadel võiks keelata kaubikud ja maasturid; paaritutel mootorrattad ja rollerid. Peale nende meetmete rakendamist oleks liiklusega seis super."

Tegelikult pole mul midagi selle vastu, et keelustatakse reedeti rekkade sõit, Euroopas toimib, küll meie omad ka ära harjuvad. Ära on harjutud öise alkoholimüügikeeluga, toitlustuskohtades suitsetamiskeeluga jne. Sest tegelikult on see Tallinn-Tartu mnt ikka üks õudne koht. Siis kui uus maantee valmis saab, siis on hea. Seda ma muidugi ei tea, kas minu silmad seda siis veel näevad, äkki juhtub see saja aasta pärast, aga tahaks loota, et valmis see saab.

Seitse viisi, kuidas jõuda minu blogini:D

Vaatasin siin üle pika aja sitemeter'it ja mida ma nägin:D viimase ööpäeva jooksul on minu blogini jõutud selliste huvitavate google'i otsingutega
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..

Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.

Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.

Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?

Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?

Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."

Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.

Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.

Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.

Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.


_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.

Tsirkust ja leiba vol 2.

Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.

Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"

Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.

Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.

Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)

Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.

Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".

Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.

Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.

Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.

Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)

Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"

jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.

Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.

Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.

Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.

Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.

Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D

Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.

Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.

Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)

Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.

Tsirkust ja leiba

Seda te ju teate, et nalja saab minuga ikka. Nii ka täna. Ja eile ka:) Minu kõige lähedasemad peaksid teadma, et eriti saab minuga nalja hommikuti, kui ma ei jaga veel maad ega ilma.



Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D



Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.

Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.

Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.

Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.

Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.

Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.

Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.

Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)

Paanikahood

Pätu kirjutas oma viimases sissekandes paanikahäiretest ja -hoogudest. Minul on oma elus olnud siiani kolm paanikahoogi. Esimene neist oli mingi poolteist aastat tagasi, kus süda kloppis nii kiiresti, et arvasin, et ta kohe seiskub. Üritasin jalgadega sahmerdada, et ei paneks seda tähele ja rahustasin ennast maha ja lootsin, et ei sure.

Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.

Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.

Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.

Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.

Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.

oh kooliaeg

alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.

Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.

Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D

Mulle meeldib mu töö

Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.

Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.

Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.

Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.

Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.

Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.

Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D

Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D

Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D

Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.

Jälle kuu läinud nagu naksti..

Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.

Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.

Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.

Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.

Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".

Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)

Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.

Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)

Nalja Sulle Mupsuke;)