Eile õhtul läksin koju ja sain jälle kohutava vastuvõtu osaliseks. Ma ei saa aru, kuidas mu oma isa võib mulle niipalju haiget tega. Aga jube häda annab hüva nõu ja kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Seega otsustasin, et ta hakkab veel nägema, mida mina teha suudan ja tal hakkab sama häbi ja vastik, et tal on selline tütar, kui mul on, et mul peab olema selline isa. Éks ole ikka nii, et need inimesed, keda me armastame, need saavad kõige rohkem haiget. Enam ei soovi ma, et teda ei oleks või et ükskõik mis. Nüüd ma lihtsalt soovin tema mõõdupuuga talle vastu astuda. See ilmselgelt eeldab seda, et ma ei saa talt enam materiaalset toetust ja võib-olla ka seda, et ma ei lähe edasi õppima, vaid tööle, et aidata emmel hakkama saada.
Samas, on täna mul selline tunne, et kõik läheb paremini. Peab ju minema:) peale mõõna on alati tõus ja peale ööd hakkab alati paistma päike. nii on olnud aegade algusest peale ja läheb edasi ka. sest see ei ole ju enam normaalne, et ma pean kogu elu tegema halva mängu juures head nägu. või on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar