See paganama eksamiteperiood. Võiks öelda, et ma olen saavutanud ilmselt oma rumaluse tipu. Sellise kirjandiga, mis ma kirjutasin, ei jõua ma mitte kuskile. Kõik, kõik on kadunud. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab.. kas see, et ma hindasin ennast üle või see, et ma lihtsalt olen loll ja ei oska kirjutada. Ma ei tea, mul ei ole lihtsalt sõnu. Kuradima viiskümmend kuus punkti... see on nagu.. ma ei tea, ma olen sõnatu. Isegi hüsteeriasse ei viinud see tulemus mind.. vaid viis lihtsalt sellisesse tühjusesse ja kurvastusse.. praegugi tuleb pisar silmanurka. Kuidas ometi? Ma olen ju Sälli, ma olen tark, ma ju OSKAN kirjutada... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Ma olen tõesti pettunud. Teiste tulemustega ma olin vihane, et kuidas nii vähe, aga see, et minus ei ole mitte midagi.. see on lihtsalt nii nõme. Eriti veel seejuures, et ma olen harjunud mõtlema endast midagi, mida ma pole.
Ma olen tavaline feiler.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar