Minevikuheietused...

Täna istusime Mannuga Kaja pargis, jõime natuke pilsnerit ja rääkisime elust-olust. Täiesti hämmastav, kuidas need asjad, mis kunagi tundusid äärmiselt olulised, on saavutanud tänaseks täiesti tähtsusetuteks sündmusteks. muidugi ei ole nad TÄIESTI tähtsusetud, aga ikkagi.. need emotsioonid, mälestused, koosviibimised, millest kunagi sai suure suuga räägitud- need tunduvad praegu lihtsalt osa minevikust, mida oleks võib-olla raske iseseisvalt isegi meenutada. Näiteks: Kunagi käisin tihti "kambas" või-kuidas-seda-nimetataksegi. Kõik olid niiiii kallid sõbrad ja nii muzkadäääüüü zõbzud. Selline tunne oli, et nende eest võiks lausa surra ja suuremaid sõpru ei leiakski. olgugi, et peaaegu kõigil olid probleemid politsei ja muu saja asjaga. kes olid pätid, kes lihtsalt ei osanud purjus peaga kuidagi endaga hakkama saada. iga päev olid kokkusaamised ja kõik olid sellised sõbrad, et ohhoohhooo. praegu on mul üpris keeruline meenutada isegi kõikide nimesid.
samamoodi on raske mõelda sellele "esimesele suudlusele", millest kunagi sai salapäevikusse kirjutatud kaks ja pool lehekülge... see kõik tundub nüüd palju vähemolulisem ja raske on isegi meenutada seda, kuidas oli võimalik solvuda selle peale, et inimesed istusid kuskil korvpalliväljakul ja minule helistati alles kolmandana.

Veel mõtlesin täna oma igasugustele peikadele. meenutasin, kuidas käisin kunagi lastelaagris ja ikka leidus austajaid, mul oli üks peika, Veiki, ja siis olid terve meie toa tüdrukud minu peale armukadedad ja mu voodi tõsteti toa teise nurka, sest mina olin ainuke, kes julges Veikiga midagi rääkida.. no tere talv, ausõna:D Ja oi, ma olin armunud, ma olin 11, aga ikkagi armunud. praegu tundub, et ma ei tundnud siis mitte midagi, raske on isegi ta nägu endale silme ette kujutada, kuigi tahaks teada, mis tast saanud on, sest see oleks nagu päris huvitav, tegelikult:D

Praegu tundub nagu iga järgmine peika tähendab midagi eelnevast rohkem ja siis see vana tunne nagu justkui kaoks ära. Kuidas see võimalik on? Selles mõttes, et kui ma kunagi mõtlesin, et midagi nii tugevat ei saa tunda kui ma just praegu tunnen ja siis mõni aeg hiljem tundub see eelnev tunne täiesti tähtsusetu, siis nagu oleks midagi valesti. Ja jeebus, kuidas mulle ei meeldi nii filosofeerida, ma tõesti vist mõtlen liiga palju...

igatahes, ma tahtsin öelda, et mul on segadus majas:D

Et headööd ja ma mõtlen edasi... rahulikult:D