Endiselt mõtlen.

Ma ei ole ikka oma mõtlemishaigusest lahti saanud. Eile rääkisin Tammuga MSN-is ja siis ta ütles, et tema tahaks saada poega, aga tema neiu sooviks tütart. Asi muidugi pole veel nii kaugel neil, aga kui peaks juhtuma, siis vähemalt nad teavad, mida nemad tahavad. Muidugi ma usun, et kui nad saaksid tütre, siis ei oleks Tarmo solvunud, sest lapse üle on ikka vanematel hea meel ja pealegi, isad hoiavad tütreid rohkem ja emad poegi. Kunagi mul oli selle kohta teooria, et emad hoiavad poegi, sest nemad kui naisterahvad, teavad kui kerge on hakkama saada naisterahvana, aga kuna nad pole kunagi olnud poissrahvad, siis nad ei tea, kuidas poisid hakkama saavad. samuti teavad nad kuidas naised kasutavad mehi ära ja seega üritavadki oma poegi rohkem hoida. Mehed aga teavad kui pahad on teised mehed ja nad teavad ka, et poiss saab igas olukorras hakkama, kuna mees peab olema vapper ja isa teab just kõige paremini kui vapper ta on olnud. selline keeruline lugu, aga ma arvan, et nii just ongi. samas, ei tea ma peale "Tõe ja õiguse" Andrese ja hiinlaste sellist lugu, kus oodatakse poissi ning tüdrukud nagu ei olekski lapsed.

See lasteteema on üldse selline... minu jaoks üpriski valus teema. Mina arvan, et lapsed sünnivad suurest armastusest või siis sellest, et on mingi hüve saamiseks seda vaja. Muidugi sünnib ka kogemata ja kindlasti on ka need lapsed armastatud, aga ikkagi arvan mina, et enne ma ei taha saada last kui mul on see tunne peal selle õigega. Muidugi käin ma mööda oma sõbrannade kõhtusi, endal pisarad silmas, et tahaks ka ja midaiganes, aga see ei oleks õige, vähemalt praegu mitte. Võib-olla räägin ma seda lihtsalt enda lohutamiseks, (kes teab, see teab) Igal pool on ainult rasedad ja mis kõige huvitavam, kõik on nii oodatud lapsed, vahet ei ole kas naine on 14 või 34. minu tutvusringkonnas on selline beebibuum hakanud peale et jube lausa.

Võib-olla alustasin ma täna seda teemat, sest ma nägin jälle unes ühte oma kunagist peikat, kel on praeguseks pisikene, armas tütretuks. Nägin unes, et pidin selle lapsega tegelema ja siis lapse ema oli väga vihane minu peale, sest ta arvas, et ma soovin nende perekonda lõhkuda. Üritasin vabandust paluda ja siis see neiu kutsus mind sõpruse lepitamiseks tantsima:D
Väga tore sürr unenägu järjekordselt.

Selle unenäo kohta niipalju, et ma olen tihti peale lahkuminekut unistanud uuesti kokkusaamisest, isegi siis kui mul pole noormees siis ka meeldinud kui me päriselt koos oleme olnud (ma arvan, et see on lihtsalt naiselik ahnus). ja tegelikult võib-olla, olen ma unistanud kogu südamest ainult kahega neist uuesti seda teed läbi käima, praegu on mul küll tore noormees, aga süda on mul ikkagi kinni. Selles on ainult see lugu, et minu ihaldusobjektil on ka laps, pisipoja. Ja ma võin olla nii vastik kui tahes, aga teiste pereelu (kus on juba lapsed ka) ma sogama ei lähe. Lapsel on vaja täisväärtusliku elu jaoks nii isa kui ka ema ja kui nad on koos, siis mida mina sinna vahele sogama lähen. Kuigi ma tunnen, et nii tugevat tunnet ei olegi võimalik tunda, mida mina olen viimased kolm aastat tundnud. Ja samas võib-olla soovin ma olla Temaga koos ainult sellepärast, et me ei saa. Kes teab, äkki ma ei igatsegi teda, vaid temaga koos olnud ilusaid hetki? Neid hetki ei saa ju nii või naa tagasi, vahet ei ole, kas me oleme koos või 140 km kaugusel.
Viimati nägin teda umbes poolteist kuud tagasi. Me olime terve ööpäev koos, kallistasime, nutsime, rääkisime.. aga me isegi ei suudelnud kordagi, sest ma tean, et see oleks vale olnud. ja võib-olla süütud käepigistused rääkisid palju rohkem. Muidugi me tegime naljapilti ja pärast tekkis tal sellest kodus probleem, sest juhtumisi oli see pilt tehtud tema uue neiu fotoaparaadiga:D Seebikas on normaalne, ma tean:D Paneks heameelega selle pildi siia ka, aga vist ei pane ka. Muidu äkki te saate teada, kellest ma nii siivutult mõtlen:D
Jeah, nagu keegi ei teaks:D