türgi pulm ja loodrielu

Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.

Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.

Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.

Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...

Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.

Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.

Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.

Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).

Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!

Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.

Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!

aga meie lähme täna pulma!

Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!

Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.

Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!

Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.

Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!

Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!

slapen: ik slaap, je slaapt, hij/zij slaapt. wij/jullie/ze slapen

Uni uni uni. Kas teate, mitu korda ma täna olen magama jäänud ja jälle üles ärganud? Arvan, et vähemalt viis! Kuigi läksime eile õhtul päris vara magama (nii südaöö paiku), ei ole mul siiamaani sellist tunnet, et oleksin välja puhanud (kell on 16.00). Esimest korda ärkasin täna üles kell 8. Või noh, mina ei ärganud ise midagi üles, mind ÄRATATI üles, et ega ma juhuslikult kohvi ei soovi juua. Minul oli torrtorrtorr, kes see ÖÖSEL kohvi joob?! Vaatasin aknast välja ja ütlesin, et kell on ilmselt mingi viis (kuigi väljas oli juba natuke valge, pidin ikka liialdama). Igatahes minu kallis sõber ütles, et ta otsustas, et võiks valmistada meile kohvi ja siis ära minna, et kas ma ka soovin kohvi juua? Pobisesin talle vastu, et tehku, mis tahab.. kui ta umbes ühe sekundi pärast aurava kohvitassi mulle nina alla pani, siis võtsin vaevuks istuli tõusta ja veel natuke toriseda, et mina saan üks kord elus kaua magada ja sel nädalal on see ainuke päev, kus ma kuhugi ei pea hommikul minema ja tema ajab mind keset ööd üles, ainult selleks, et siis minu juurest ära minna, et oleks siis võinud vähemalt salaja minema hiilida, et mul lasta magada.. Tema muudkui vaatas mind ja silitas mu põlvi ja naeris, minul oli, et mis siin nii naljakat on. Siis ta ütles veel midagi sellist, et ega ta igaveseks ära ei lähe, küll ta tagasi tuleb. Lõpetasin oma kohviga ja ronisin teki alla tagasi, umbes 20 sekundit hiljem oli ka härra teki all. Küsisin, et mida ta enda meelest teeb, et ta pidi ju kuskile minema? Selle peale öeldi mulle ainult, et kes see normaalne inimene ikka keset ööd välja läheb.. et ta oli lihtsalt ärganud üles, sest pidi vetsu minema ja siis mõtles, et üllatab mind kohviga, aga et ma olin nii huvitavalt üles ärganud, siis ta mõtles, et mängib muga natuke lolli ka.

Mul oli muidugi uni läind, tema hakkas magama jääma, aga ega ma üksi ka ei pea üleval olema, kui mind juba keset ööd on üles aetud. Küsisin hoopis, et kas ta tahaks veel kohvi juua ja minuga koos kööki tulla kohvi tegema ja siis nt aias lumehelbeid vaadata ja kohvi juua... läksimegi koos alla, naersime, võib-olla natuke liiga kõva häälega, sest teised veel magasid ja siis järsku ma tundsin, et olen NIII väsinud, et kukun jalapealt pikali. Tulime tagasi magama, magasime umbes tund, aga siis ärkas Bart üles ja hakkas koridoris kõrge häälega ja kõvasti laulma ja mõne aja pärast hakkasime kuulma ka klaveril Bohemian Rhapsody ja Türgi marsi mängimist. Mingi hetk jäime uuesti magama, äratuskell oli meil pandud kella 12ks. Kui kell helises, tundsin, et olen väga värske. Minu sõber pidi kella kaheks minema kohtumisele, seega pidi ta mingi kella 1 ajal siit ära minema (auto seisab meil parklas siiamaani, juba 3 nädalat ei ole paigalt liikunud). Küsisin ta käest, et kas ta tahab kohvi. Silmad kinni vastati mulle unesossuka häälega, et kohvi ei soovita, aga natuke magada võiks küll veel. Siis küsisin, et aga äkki soovib ta teed. Vastuseks sain jälle ei. Siis küsisin: aga musi? Vastus oli jälle ei, aga samal ajal kui ta seda ütles, siis läksid huuled juba prunti. Tegin talle selle hommikumusi ja alustasime kolmandat korda oma päevaga. Sõime siis siin hommikust ja istusime elutoas ja siis ta juba pidigi ära minema. Saatsin ta uksest välja ning ise tulin üles, et hollandi keelt õppida, panin veel raadio ka mängima.. ja siis juhtuski nii, et äkki oli kell saanud 15.40, ma olin kaks tundi siin toas maganud! Ja kui aus olla, siis magaks veel, aga ma ei saa, sest lubasin oma nunnukale, et kella kuueks on mul kõik õpitud, siis saame koos minna uisutama või kuskile (kui me täna uisutama ei lähe, siis lähme homme!).

Mul kurk valutab ka, võib-olla olen natuke haige ja sellepärast olengi selline väss ja hommikul olin selline torrtorr, tavaliselt ikka ärkan naeratus kõrvuni üles, kui tema mu kõrval on.

Ja muidugi ärkasime öösel kassi pärast ka umbes sada korda üles. Talle meeldib öösiti meie peal käia ja siis ennast sügada ja lakkuda ja tekitada igasuguseid imelikke hääli. Täna olid need hääled nii hullud, et minu kallis juhatas kassi lihtsalt toast välja ja blokeeris kassiukse.

Nüüd ausalt hakkan õppima, sest kell aina tiksub!

Imbi ja Ärni käisid poes

Täna juhtus meil selline huvitav lugu, et hakkasime minu "Ärniga" poodi minema, et mulle šampooni ja palsamit osta. Arvasime, et meile lähimas poes ei müüda minu lemmikšampooni, Gliss Kur - Asian Straight'i ning võtsime ette pikema käigu Duivendrechti kaubanduskeskusesse, kuhu on umbes kilomeeter meie kodust. Kõigepealt käisime supermarketis, kust ostsime igasugust söögivärki, aga kus ei müüdud minu šampooni ning siis läksime pagariärisse, et saada värsket prantsuse saia ja minule rukkileiba päevalilleseemnetega ning siis läksime selle poe poole, kus müüakse šampoone ja seepe ja igasuguseid ilus-püsimise-vahendeid. Poe ukse taga selgus, et see tehakse lahti 13.00, aga kell oli alles 12.26. Seega, otsustasime, et lähme tagasi koju ja tuleme millalgi hiljem sinna tagasi, et mu juuksed enam kaua friikartulinägu olema ei peaks. Õues oli aga selline huvipärane lugu, et nii paks udu oli, et nähtavus oli umbes 2m (ausalt, ma ei liialda).. hakkasime siis kodu poole kõndima, Ärnil oli käes suur suur toidukott ja Imbil oli kaenlas tualettpaberi 12-pack. Jutustasime ja naersime ja kõndisime ja vaba käega hoidsime käest kinni ja vahepeal tegime paar musi ka ja järsku avastasime, et oleme totaalselt ära eksinud. Ma olen viis kuud elanud siin samas majas, käinud ülepäeva samas kaubanduskeskuses, et süüa osta ja saad sa aru, me eksisime ära!!! Nagu arvatagi võite, siis pidin end pooleks naerma - Ärni muidugi ei olnud nii rõõmus, sest tema oli terve tee tassinud seda rasket toidukotti, aga mina ei suutnud itsitamist lõpetada isegi siis kui olime juba kodus. Kui koju jõudsime, siis hakkas ka Ärnil naljakas, sest me läksime ju poodi ainult šampooni ja palsamit ostma, aga tulime tagasi hiiglasuure toidukotiga ning asju, mille pärast me poodi läksime, me üleüldse ei saanudki.

Selleks ajaks, kui koju olime jõudnud, oli kell saanud juba üks - jõime tassi kohvi ja sõime hommikuvõileibu ning hakkasime siis jälle uljalt udu ja jäiseid radu trotsides kaubanduskeskuse poole kõmpima. Sain endale vajalikud juuksehooldusvahendid (lisaks plaanis olnud tarvetele ostsime mulle ka juustesse jäetava spray-palsami) ja marusoojad kõrge säärega sussid (sellised UGG's saabaste moodi, aga pehme tallaga, valget värvi) ja siis veel natuke hügieenitarbeid.

Õhtusöök oli meil väga uhke, Bart oli teinud kõrvitsa-tomati-porgandisuppi ja meie Ärniga küpsetasime ahjukartuleid porgandite, paprika, sibula ja küüslauguga ning mulle ja Bartile tegime juustušnitsleid ja Ärni küpsetas endale veiseliha.. Sain teada, et hollandi keeles on mitmekäiguline eine otsetõlkes mitmekoridoline eine, seega as a third hallway oli Imbil ja Ärnil mõnus tassitäis kohvi ja Bartile tegin Maroko-teed, mis meenutab mulle minu armsat hollandi keele õpetajat Hermat, kellega koolis ikka alati seda teed joome.

PS. olen täna terve päeva kandnud oma armsa sõbra teksaseid, natuke on küll pikad, aga lõpuks ometi saan proovida Cosmopolitani ammust soovitust kanda peika teksaseid, et veelgi hotim välja näha!

eager beaver

Heihopsti! Täna oli mul esimene test hollandi keeles ja ütlen kohe ära, et mul läks väga hästi! Test oli 2lk pikk ja tegin ainult paar viga. Arvan, et kui oleksin selle eest hinde saanud, oleks see olnud A või 5. eager beaver sallie slim. Saatsin kohe pärast testi oma sõbrale ka sõnumi (hollandi keeles of koors), et mul läks väga hästi ja tema vastas mulle ka hollandi keeles.

Arvan, et mul ei oleks nii hästi läinud, kui ma ei oleks eile koos temaga õppinud. Ma olin meeldivalt üllatunud, et ta viitsis minuga tundide kaupa sõnu õppida ja kontrollida ülesandeid, mis teinud olin. Kui ma teda hommikul tänasin, et ta minuga alati nii kannatlik on, siis ta ütles selle peale ainult, et see on normaalne ja ei midagi tänuväärset. Aga ma olen ikkagi tänulik, see on nii hea tunne, kui keegi pühendab sulle oma aega ja ilmselt ei ole tema jaoks kõige meeldivam korrata samu lihtsaid sõnu ja ülesandeid tundide viisi. Ja see on ka nii armas, kuidas ta laseb mul alati lugeda hollandikeelseid uudiseid oma lemmiklehest. Ta ise loeb artikli läbi 30 sekundiga ja siis viitsib kuulata, kuidas ma talle seda 5 minutit ette loen ja siis veel umbes 10 minutit uudist tõlgin. Üleeile oli mul juba kõrini ja ma enam ei viitsinud, aga ta utsitas mind ikkagi nende uudistega pusima ja ütles, et ainult nii saan ma õppida hollandi keele korralikult ära.

Oeh. Ma olen ülepeakaela armunud, mis siin ikka pikalt mõelda. Ma ei ole seda talle kunagi öelnud, aga arvan, et ilmselt võib ta seda minu käitumisest välja lugeda. Ja kui ma tema käitumist ja olemist vaatan, siis võin eeldada, et ka temaga on sama lugu juhtunud.


Eile oli mul jälle tööpäev, Annabelle'i ema palus mul teha fondüüd, niiet olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Ühtlasi õnnestus mul Annabellele õpetada järgmine klaveripala (see on mõnikord ikka väga raske, sest ta on selline püsimatu tüdruk ja kui tal kohe välja ei tule, siis ta jookseb teise tuppa ja hakkab peaaegu nutma) ja mängisime ka telekamängu Wii sports ja tänaseks on juhtunud minuga selline lugu, et mul käelihased valutavad sellest hirmsast vehkimisest tenniseväljakul, pesapalliplatsil, golfiväljakul, bowlingurajal ja poksiringis. Rääkisin entusiastlikult oma sõbrale ka, et ma vehkisin nagu hull, et see oli nii lahe mäng ja ta ütles, et tal on see kodus kuskil olemas, niiet varsti võime hakata koos teleka ees vehklema.

Ühtlasi tean nüüd ka seda, mis tunne on talvel rattaga sõita. Või noh - sõita vähemalt 10km päevas, nii, et suu ja silmad on lund täis. Mul oleks vaja suusaprille, sest mõnikord ei näe ikka mitte midagi välja. Kinnitamata andmetel (ma ise ei tea kraadidest midagi ja kuskilt seda ise ei uurinud ka) oli meil eile -8 kraadi. Eile hommikul kell 8 kui hakkasin end kooli poole sättima, siis vaatas mu sõber mulle imestunult otsa, et kas ma tõesti SELLISE ilmaga hakkan rattaga sõitma? Tema soovitas mul muidugi helistada õpetajale, et ma ei saa kooli tulla, sest ilm on nii hull ja kui ma ütlesin, et ma ikkagi lähen, siis kõigepealt ütles ta, et äkki ma saan metrooga minna, aga kui ma ka selle võimaluse välistasin, siis pakiti mind salli sisse nagu eskimo ja loeti umbes 100 korda sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks ja ei kiirustaks ja et kohe kui tundub, et libe on, siis ratta pealt maha tuleksin. Nii armas!

preili Ma-ei-saa-üksi-hakkama

Tere hommikust!

Härra on tund aega ära olnud ja mina eesrindliku perenaisena otsustasin pesu pesema hakata. Sorteerisin siis kõik tumedad riided ühte hunnikusse ja läksin uljalt pesukööki neid masinasse toppima. Riided olid kõik juba masinas, aga uks ei tahtnud hästi kinni minna. Mõtlesin, et lükkan natuke riideid sügavamale ja järsku tunnen oma sõrmede all midagi tugevat ja kandilist. Leidsin oma dressipluusi taskust oma telefoni. Äärepealt oleksin oma kõige armsama Nokia 7373 telefoni ära pesnud. Ja öelge veel, et ma tulen üksi hästi omadega toime!

Muidu on kõik endiselt hästi, eile õppisime hoolega hollandi keelt ja sõime senisest enam šokolaadi ja kummikomme ja soolapähkleid. Tänaseks hommikuks oli mu kaal 200 grammi tõusnud. Homme on veepäev. NOOOT.

hea!

* me Internet on viimasel ajal jupsinud, aga täna saime uue modemi - nüüd peaksid meie mured murtud olema!
* kõige tähtsam on see, et minu kallis kallis sõber on tagasi ja viimased päevad oleme olnud suured sõbrad ja kaisuloomad ja toast välja läinud ainult selleks, et šokolaadi osta (või noh, täna proovisime ta autot ka käima lükata, kuid meil ei õnnestunud see, seega, tuleb senikaua toas end soojendada, kuni auto tööle saadakse).
* tegin eile jälle hernesuppi, maitses hea, isegi minu kallis härra võttis ampsu ja ütles, et see on hea, kuigi ta vihkab hernesuppi.
* olen viimastel päevadel palju klaverit harjutanud ja iga korraga läheb aina paremaks!
* mu selg valutas siin viimastel päevadel, aga eile sain korraliku massaaži ja nüüd on kõik väga hästi!
* keeltekoolis on reedel esimene test ja olen juba päris osav hollandi keelega (arvestades seda, kui vähe mu kursus kestnud on)
* laupäevaks on meid kutsutud sünnipäevale
* ja järgmiseks reedeks on meil kutse ehtsasse türgi pulma, oleme osa 500st külalisest. uhke uhke!
* alates pühapäevast on mul vahetpidamata olnud naeratus kõrvuni (kui saaks, siis isegi kuklani) no, sest lihtsalt niiii hea on olla ja ma olen nii õnnelik!

nostalgiku otsereportaaž Amsterdamist

Oeh. Täna on taaskord olnud nostalgiapäev. Olen kuulanud enamasti kolme jõululaulu: Kairi meenutatud Have yourself a merry little christmas, minu maailma kõige lemmikumat ja ilmselt vist ainsat jõululaulu, mis mulle tõesti igast otsast meeldib All I want for christmas is you ja minu kalli sõbra auks ka ainsat jõululaulu, mis talle meeldib Lonely this christmas... ja lisaks oma vabale tahtele ja valikule pani täna Annabelle kodus mängima jõululaulude plaadi.. ja kui koju jõudsin, siis mängis ka Asafil jõulumuusika.



Mulle ei meeldi jõulud eriti. Vist. Või noh, tavaliselt pole mul kunagi jõulude ajal olnud jõulutunnet. Mäletan ikka neid häid aegu, kui Pätuga käisime jõululaupäeval mäkis ja jõime Jägermeistrit ja rääkisime, kuidas meile üldse jõulud ei meeldi ja siis kui kätte jõudis veebruar, tuli mul ja ka Pätul jõulutunne ja hirmus soov laulda jõululaule. See aasta oli mul jõulutunne ka augustis Hispaanias.. hääletasime Tiinaga tee ääres ja laulsime kõva häälega "kellahääääääl, kutsub õuueee..." ja "keerlevaid langevaid helbeid on täis..." jne jne, kuigi väljas oli kuumust umbes tuhat kraadi - aga no oli lihtsalt nii suur isu laulda jõululaule! Ja mida ma kuulen praegu! Minu tuhandendat korda mängiv "All I want for christmas is you" lõppes üheksasaja üheksakümne üheksandat korda ja tänu vaikusele võisin kuulda, et teises toas mängib ka Bartil jõulumuusika... siin majas on vist kõik jõululaulude meeleolus.

Rääkisin täna just Bartile, et minu elu kõige meeldejäävamad jõulud (peale lapsepõlve-jõulude, sest need on hoopis teistsugused kui jõulud suurena!) on need, mis veetsin oma Mupsu perega. Need olid hoopis teistsugused kui jõulud minu kodus, seda juba seetõttu, et kuusk toodi maja kõrvalt metsast (meie kodus on nendel aastatel, kui kuusk olemas olnud, toodud see turult) ja kuna selles peres on kõik väga musikaalsed, siis polnud mul varem olnud võimalust nii uhkes sega-instrumentaal-vokaal-ansamblis lauldes ja tramburaid tehes jõule tähistada. Et. Need jõulud mulle ju vist meeldisid. Vist.

Minu sõbrale ei meeldi jõulud. Mulle ka muidu ei meeldi, see on tehtud nii kommertslikuks.. aga miskipärast on mul selline tunne, et see aasta on jõulud täiesti teistsugused ja erinevad kõikidest teistest jõuludest, mida näinud olen. Ma tunnen, et ma tahaks see aasta jõule tähistada koos oma perega. Teate küll - driving home for christmas.... Kuigi samas on mul selline tunne, et ma ei saa jõuludeks koju.. ja võib-olla ongi nii parem, sest kui mulle jõulud ei meeldi, siis äkki ongi mul see aasta võimalus esimest korda elus jääda jõuludest ilma? Et noh, kui ei taha, siis ei pea sööma.. ja mul on võimalus mitte süüa. Oeh. See on nii vastuoluline - mulle ei meeldi jõulud, ma ei taha jõule, samas tahan jõulude ajal olla koos oma perega ja olla koos oma sõbraga (All I want for christmas is you), kellele ka ei meeldi jõulud, aga kellele meeldib lugu Lonely this christmas. Võta nüüd näpust, onju. Ükspäev rääkisime ka jõuludest ja ta ütles, et jõulude ajal tuleb sõita kuskile soojale maale, kus ei tähistata jõule, aga aastavahetusel tuleb olla kodus (tema puhul siis Hollandis).

Ma igatsen kodu ja emmet ja issit ja sõpru ja Eestit... ja samas igatsen ma oma sõpra ka, sest kui tema on siin, siis mu koduigatsus ei ole nii suur ja tuju on ka ikka palju parem. Ainult kuus korda pean magama minema ja siis ta juba on tagasi ja siis võib-olla on mu nostalgiahood ka väiksemad ja igatsus väiksem ja ma jõuan jälle olla hästi palju õnnelik ja hästi palju rõõmus ja hästi mina.

Natuke pean oma unenägudest ka rääkima.. nägin täna hästi palju unenägusid (no, ma jõudsin ikka mehemoodi magada ka, oma 14 tundi kindlasti), aga kaks unenägu on mul kõige selgemini meeles.

Esimene neist oli, et ma läksin oma kassiga oma õele külla. Et minu kass on selline, kes teisi kasse silma otsaski ei kannata ja mu õe kass on ka ikka selline Proua, keda naljalt paitama ei lähe, siis pani mu õde oma kassi rõdule kinni. Minu kass ronis kapi otsa ja hakkas seal kakale (ilmselt seetõttu, et rõdule ei pääsenud).. ja mu õde ehmus hirmsasti, sest ta oli just käinud Tartus *Ott Leplandi postrit toomas ning selle kapi otsa pannud. Kui mu õde mu kassi tegevusele jaole sai, siis oli vaese Oti nägu täitsa kakat täis... Hiljem läksime kassiga külla veel ka Tiia-Ester Loitme'le, keda ma päriselus hirmsasti kardan, aga unenäos oli ta täitsa tore! Minu unenäos oli tal ka kass! Selline, valge-hallikirju kiisu.

Teine unenägu oli, et elasime Noami ja Asafiga lasnamäe vanaema juures. Tal oli kolmetoaline korter. Ühes toas elasin mina, teises vanaema ja kolmandas Noam ja Asaf. Läksin siis oma vanaema tuppa, mis oli hirmus segamini.. ja leidsin maast katkise unenäopüüdja. Küsisin, et kelle oma see on ja ta vastas, et Noami oma. Viisin katkise unenäopüüdja Noamile ja läksin oma tuppa. Ja mida ma näen! Terve tuba oli riideid täis! Mütsid, sallid, kindad, joped, jakid, püksid, seelikud, jalatsid - mida aga oskad ette kujutada! Osad riided olid sellised, mis on reaalselt mul mõnel ajal eksisteerinud, aga osad riided olid sellised, mida ma nägin esimest korda elus. Ja ainuke asi, millele suutsin mõelda oli see, et "ISSSAND, mul on nii palju riideid, ma ei tea mida selga panna!"

* kui ma täitsa aus olen, siis ma isegi ei tea, milline Ott Lepland välja näeb. Ma tean, et ta oli vist Superstaari saates? või selles koorisaates? Et selles mõttes oli mul hommikul ikka väga üllatus, et ma temaga seonduvat nägin.. ja mul ei õnnestunud temaga unenäos suuremat tutvust ka teha ja ta nägu ka näha, sest see pilt oli täitsa.. hkmm, fekaloidne.

Ik ben moe!

Täna olen kohe eriliselt väsinud! Ärkasin kell 8, et minna kooli, siis olin 3h koolis ja siis sõitsin natuke rattaga ringi ja vaatasin, mis linna peal toimub ja siis tulin tunniks koju ja siis olin pea 5h last hoidmas.. ja nüüd olen nii väss, et ausalt öeldes ei jõua ma eriti oma hirmarmsat kassigi paitada. Õnneks nii palju jõudsin end kokku võtta, et talle süüa panna ja endale midagi hamba alla saada (Bart oli teinud imemaitsva õhtusöögi, minu ülesandeks jäi see ainult endale üles soojendada).

Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.

11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.

no kas saab midagi armsamat veel olla?

No vaadake seda nummidust! Minu niiii armaš kiiiiišu!

PS. Ütlen kohe ära, et hommikune tuju on hea:)

mardipäevast ja muust

Eelmisel neljapäeval sai mulle osaks suur õnn joosta marti. Või noh, siin on see Saint Martin's Day, kus lapsed käivad uste taga laulmas laternatega ja siis onud-tädid annavad lastele kommi. Et mina olin neljapäeval tööl ning siin lapsed tavaliselt üksi tänavatel ei käi, siis saingi kaasas käia. Ühtlasi tuleks ära mainida ka see, et eelmisel neljapäeval oli siin vist kõige suurem torm üldse. Tuiskas ja sadas ja müristas ja lõi välku ja niii tugev tuul oli, et see tahtis lausa pikali mind(rääkimata lastest) lüüa. See oli väga huvitav kogemus.. lapsi oli tänavatel palju ja et tuul nii tugev oli, siis paberlaternad olid kõigil katki.. kui lapsed koputasid ustele ja hakkasid laulma: elf november is de dag... jne, siis lapsevanemad seisid mõne meetri kaugusel. Hirmus naljakas oli minu jaoks veel see, et tavaliselt, kui keegi laulis kellegi ukse taga ja uks avanes, siis järsku sai kolmepealisest ansamblist kahekümnepealine koor.. et kui nt lapsed olid oma sõpradega kõrvalmaja juures ja nägid, et kuskil tehakse uks lahti, siis jooksid kõik sinna kokku, kus uks lahti läks ja poole sõna pealt liituti lauluga. Ma olin igalt poolt nii läbimärg, et kui koju jõudsin, siis tilkusid isegi rinnahoidjad, kuigi mul oli paks sulejope seljas. Annabelle ema ütles, et ta on väga tänulik, et ma lapse soojalt riidesse panin ja et isegi sellise ilmaga olin nõus välja minema. Et lapsele pidi see palju tähendama. Muidugi, et tähendab palju! Ma mäletan seda väga hästi, kui ise sättisin end mardi- või kadripäevaks valmis, et jooksma minna.. sellest oli nii palju lõbu.. ja pärast kõik need maiustused!

Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub nonsenseks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja Coca Cola jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.

Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu cup of tea), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.

Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.

Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.

Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!

Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (de muis is in de doos) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.

Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!

Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!

Viimased päevad on olnud mõnusad ja rahulikud... üleeile olime terve päeva sõbraga koos ja lihtsalt vedelesime.. no vahepeal käisime õues jalutamas ja lehehunnikus mängimas.. näiteks õppisin, et (ma ei tea, kuidas neid asju täpselt nimetatakse) vahtrapuu neid asju, millest saab buratino-nina teha, saab ka väga edukalt lennutada nii, et nad paistavad välja nagu helikopterid.. alguses kui ta viskas selle õhku, arvasin, et see on mingi putukas, mis ta maast leidis.. ja siis lennutasime neid ja naersime ja jooksime ja kallistasime.. ja vaidlesime, et kumb saab paremal pool käia. nimelt, tunnen end hirmus ebamugavalt, kui pean kõndima kellegist vasakul pool.. ja siis oli meil võistlus, et kes saab olla paremal pool.. naersime nii, et kõhud kõveras.. ja siis tulime tuppa ja kuulasime muusikat nii palju kui jõudsime ja vahepeal tantsisime ja siis jälle naersime ja siis jälle kallistasime... oeh.

eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)

Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...

Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.

ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.

kodudest

Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud kodust ja selle tähtsusest inimese jaoks. Mul on olnud võimalus näha nii paljusid erinevaid kodusid. Inimesed on mind usaldanud ja näidanud mulle, kuidas nad elavad. Näiteks kui hääletasime Portugali, siis ööbisime kolme erineva inimese kodus. Esimene neist, prantsuse politseinik Frederik, isegi usaldas meid Tiinaga niivõrd palju, et läks ise oma kodust minema, andes meile vaba voli süüa tema kapist mida iganes ning lubades meil pesta end ja magada tema voodis. Teised, kelle juures oma reisil ööbisime, olid ka prantslased, ühega neist pidime jagama tuba tema ühetoalises korteris ning teine andis meile oma magamistoa, magades ise elutoa diivanil. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.

Kus on minu kodu?

Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.

Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.

Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.

täna kaks kuud tagasi läks aeg pooleks

Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.

Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!

Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.

Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '

Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.

Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.

Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.

PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!

PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!

i'm changing

Kui eile hommikul oli mul kurvakas-kurvakas, siis päeva peale läks see ilusasti üle. Käisime õhtul ühes hip-hop baaris, mida viimasel ajal oleme päris tihti külastanud.. igatahes, sealsed näod on mulle juba tuttavad, natuke oli selline tunne nagu mul oleks siin oma Zavood.

Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!

Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.

Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.

Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!

i'm a broken house, holding on a broken bough...

Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!

Lihtsalt - nii kurb on olla.

Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.

Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.

Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.

You baby, were like the sky

You held me up to let me fly

That's just like you to tell me

I've nothing to fear.

But I am a broken house

I'm holding on a broken bough.

Now it's easy for me to see

It couldn't be that easy

It had to be much harder.

That's just like you to tell me

I've nothing to fear

But I could have been falling free

Falling all these years

Now it's easy for me to see,

Sun on my face, wind in my hair

flying as slow as I can

I'm not trying to reach the land

Just falling somewhere

It couldn't be that easy

It had to be much harder

Meanwhile, boy, I love you

:)

Käisin täna siis keelekursusel. Tegelikult tuli välja, et see ei olnudki veel päris keelekursus, lihtsalt kirjutasime täna lepingutele alla ning rääkisime kursuse ülesehitusest. Muidu oleks pidanud minu osalemine seal hakkama pihta järgmisel nädalal (tahtsin varem hommikupoolikuti käia), aga kuna ma ei tea, kas ma saan oma ihaldatud töö või mitte, siis ütlesin neile, et annan teada, millal ma saan kursusel osalema hakata. Õhtuti olev kursus hakkab pihta 15.novembrist. Huvitav oli see, et olin seal täna ainuke, kelle hollandi keele tase on A0 (teistel oli A1 või A2), aga me kõik peame ühtmoodi omandama B2 taseme kuupäevaks 28.08.2011.. nii öeldigi mulle, et ma pean teistest tunduvalt rohkem tööd tegema. Kui teised õpivad keskmiselt 6h nädalas, hakkab minu koormus olema 16 tundi nädalas. Aga ma usun, et ma saan hakkama! Ma tahan seda keelt selgeks saada!! Õnneks selgus ka see, et kui peaks midagi juhtuma, et ma ei saa seal kursusel lõpuni käia, siis ei ole trahv väga suur, kõigest 270 euri. Kartsin, et see võib olla mingi 2000 euro ringis või isegi rohkem, sest siinsed kursused, millel võib raha eest osaleda, on keskmiselt 400 euri nädal...

Pärast Taalwijseris käimist otsustasin, et lähen Waterloopleinile, Amnonit vaatama, sest ma polnud teda juba mingi üle kuu aja näinud (ta oli vahepeal Israelis).. Jutustasime ja jõime kohvi ning sealoldud 4 tunni jooksul sõime nii hilist hommikusööki kui ka lõunasööki. Amnon on tore ja lahke, hoiab mind hästi.

No ja siis tulin koju... hommikul jäi mu sõber minust maha siia, sest pidin juba kella 9 paiku kodust ära minema.. vaatasin, et voodi oli ilusasti ära tehtud ja kõik läikis.. ja siis istusin oma jope ja mütsi ja salliga oma voodi peale.. ja jäin tukkuma. Mingi hetk ärkasin üles ja läksin vetsu.. ja mida ma nägin! Meie hambaharjad suudlesid!!!

No.. tegelikult suudles küll minu hambahari tema oma. Aga ikkagi.

oeh:)

.

pilt on tehtud minu telefoniga, millel ei ole eriti head kaamerat, niiet sellest ka pildi kvaliteet.. aga kuna ma olin nii super-erutunud ja suurest avastusest pikali kukkumas.. siis lihtsalt pidin selle jäädvustama!

what if..

Suurem nostalgiahoog on tänaseks päevaks mööda läinud.. üritan rohkem ikka sellega tegeleda, et kuidas ma siin paremini hakkama saaksin. Hästi palju on olnud selliseid what if... momente.. et noh, kui ma ei oleks otsustanud reisile minna, siis ma ei oleks siia sattunud ja mis oleks saanud kui ma oleks Tiinaga tagasi tulnud või mis oleks juhtunud, kui ma oleks kaotanud oma telefoniga ka oma sõbra kontaktid.. et noh.. Kõik juhtub siin maailmas põhjusega.. ja nüüd ma üritangi veel rohkem õppida sellest kogemusest ja märgata seda, mis toimub mu ümber. Kõik märgid viitavad sellele, et peaksin siia veel kauemaks jääma.. ja nüüd ma siis jäängi. Vaatame, mis toimuma hakkab! Let the show begin!

Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.

Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!

nostalgia

Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...

Ma igatsen teid.

superšokk

Üleeile käisime shoppamas, ostsime mulle kahed teksad (ise ostsin, aga härra aitas valida) ja käisime niisama linna peal ringi. Õhtul otsustasime, et on parem kui ta ei tule ööseks siia, sest ma ikka tunnen end ebamugavalt, kui mul kogu aeg külaline on. Niisiis magasin siin üksi ja juba jõudis kätte eilne hommik ja juba keskpäevgi kui sain härralt sõnumi, et ta peab oma telefonile krediiti laadima, siis saab mulle helistada. Olin siis siin kodus ja mõtlesin, et millal siis omale krediiti laetakse - ise ka ei helistanud. Ja siis juba jõudis kätte õhtugi.. ja mõtlesin, et lähen vara magama, nii umbes kümne paiku.. Keerasin end ühelt küljelt teisele ja kell oli juba üksteist ja juba oli saanud isegi kaksteistki.. und ei tulnud, sest üksinda on kuidagi jälle harjumatu magada ja imelik oli ka see, et ta polnud ikka veel mulle helistanud... ja siis kui kell oli juba natuke rohkem, jäin kuidagiviisi magama.

Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.

Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!

kohtinguelu

Kuna me ei suutnud reedel otsustada, et kas minna välja või mitte, jäime koju.. olime elutoas koos oma majanaabritega ja jutustasime ja otsustasime, et läheme kuskile välja tantsima laupäeval.

Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.

Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!

PS. liblukad liblukad liblukad

ei tea, kuhu oma rõõmu ära panna!!

Oeh. Jummel, ma ei tea, kas ma oskan midagi selle kohta öeldagi. Ma olen praegu niii õnnelik, et mu õnn ei mahu kuskile äragi! Meil on viimastel päevadel siin nii tore ja armas olnud olla, et ma kohe ei teagi...

Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!

No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!

Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!

mõned viimatised juhtumised/tähelepanekud

* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..

* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...

* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.

* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)

* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab
* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.

rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.

kui palju emotsioone üks inimene päeva jooksul peab kogema?

Taaskord on olnud vägagi huvitav päev.

Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.

Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?

Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...

Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.

Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...

Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.

Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..

Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.

Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!

Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)

Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D

üks väike köögiaskeldis...

Kuna ma eile olin omadega suht väsinud, siis ei võtnud seda küpsetamist ette.. aga täna hommikul.. istusime jälle kõik meie päiksepaistelises aias ja otsustasin, et täna on see päev, mil ma teen selle rullbiskviidi valmis! Kui mu härra sõber läks koju oma asjatoimetusi tegema, siis mina asusin suure hooga tainast tegema. Minule iseloomulikult juhtus muidugi nii, et mikser, mis on alati töötanud, täna lihtsalt ei hakanud tööle. Ja isegi vispel, mida, mulle tundub, et olen siin majapidamises näinud, oli jäljetult kadunud. Teatavasti tuleb rullbiskviidi jaoks munad hästi vahtu saada... hakkasin siis kahvliga kloppima (retseptis oli öeldud, et vispliga läheb 11 minutit).. kui olin juba 10 minutit kloppinud ja asi palju parem ei näinud, siis võtsin purgi, milles raputasin neid mune veel 10 minutit.. ja seejärel kloppisin neid kahvliga veel mingi 5-6 minutit. Käelihased on mul sellest rahmimisest täitsa valusad.. ja mulle tundus, et see muna oleks pidanud olema veel rohkem vahus, aga no.. ma ei jõudnud rohkem lihtsalt. Täidise ja pealmise kihi tegin maasikajogurtist ja mascarpone-toorjuustust ja natuke riivisin apelsinikoort ka sisse.. ja kõige peale raputasin mandlilaaste.. välja näeb päris ilus, ma ei tea, kuidas maitseb.. aga see tainas jäi natuke selline, et meenutab veidi pannkooki..

Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.

Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)

küpsetan ja koon...

Täna on nii ilus ilm! Päike paistab ja linnud laulavad ja hommikul, kui nautisime päikest mu aias koos mu sõbraga, siis tundsin, et elu on ikka nii ilus ja hea!

Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!

Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...

Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.

I put myself into your shoes and walk around these streets of yours..

Täna oli mul teine tööpäev. Oeh, kui armas see tüdruk on! Täna olime alguses kolmekesi, tema, ta sõbranna ja mina. Sõime ja rääkisime ja joonistasime ja hiljem kui ta sõbranna koju läks, siis võtsime mult näpujäljed intervjuu lõpetamiseks ja tegime maniküüri. Ta on nii nii nii armas!

Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.

Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.

Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...

Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.

esimene tööpäev..

Täna oli siis mu esimene tööpäev. Hommikul pesin kodus pesu (tegelikult peseb masin sama pesu ka nüüd, 8 tundi hiljem, sest ma ei saanud masinast oma pesu kätte ja ta hakkas otsast peale.. oh kuidas ma armastan tehnikat!) ja koristasin niisama. Kell 15.15 pidin olema tüdrukul, keda hoian, kooli juures vastas. Leidsime üksteist ilusasti üles ning läksime tema koju. Ta on väga hakkaja, sai 2 nädalat tagasi 9 aastaseks.. natuke kärsitu võib-olla on, aga mul on täpselt selline tunne, et ta oleks nagu pisike Sälli, kuigi välimuselt meenutab ta mulle mu õelast Sandrat pisikesena... igatahes, ta on üks väga armas tüdruk ja me saime väga ilusasti hakkama.

Kõigepealt jutustasime ja lasin tal rääkida oma koolist ja hollandi koolisüsteemist. Siis jutustasime natuke minust ja veidi Eestist. Selle peale, kui kuulis, et mu nimi on Sälli Silm (mis eelmisel nädalal keelekeskuses oli üles tähendatud kui Slim Silm), ütles ta, et see kõlab nagu Charlie Chipman.. ma ei tea, kas ta mõtles Charlie Chaplinit, aga päris naljakas oli.

Siis mängisime ühte loovat joonistusmängu, mis minu suureks rõõmuks talle väga meeldis..

Ning siis otsustas ta, et ta teeb muga intervjuu. Preili uuris välja kõik mu andmed, huvid, pikkuse ja kaalu ning siis juba tuligi ta ema koju... pidime jätkama ülehomme mu sõrmejälgede võtmisega:D Oeh, ta on nii armas tüdruk! Aa.. ja kui oli intervjuus see koht, et mis värvi mu silmad on, siis ütlesin, et noh, nad on pruunikas-hallikas-sinakas-rohelised.. siis ta vaatas hoolega ja ütles, et ta peab oma märkmikusse panema kirja, et mu silmad on hallid ja oranžid. Naljakas ja armas!

üks kuu...

Täna (kella järgi õigemini juba eile, 4.oktoobril) on see päev, mil sai täpselt kuu sellest päevast, kui mu elu Amsterdamis muutus 180 kraadi.

Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.

See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..

Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...

no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...

Üks kuu.

nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....

Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.

ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!

underneath and unexplored...

oeh, taaskord tahaks teile kuulamiseks panna the XX - islands loo, sest see on lihtsalt nii hullult mu enda sisse ära tõmmanud, et ma ei oska seda kohe kuidagi seletadagi.. ma lihtsalt kuulan seda lugu.. ja tunnen, et ma tahaksin olla see lugu! see kõlab.. nagu noh, ma tahaksin kõndida tänavatel, sees selle loo rütm.. näiteks on mul silme ees selline pilt, et vihma sajab ja inimesed kiirustavad vihma käes, kellel pea kohal ajaleht, kes lihtsalt hoiab kapuutsi silme ees.. ja siis mina kõnnin, selle loo rütmis ja vihm ei tee mulle üldse liiga, sest ma olen see lugu and I never have to leave... või siis on päiksepaisteline ilm ja ma kõnnin kuskil linnas, kus on hästi palju inimesi, aga see ei sega mind üldse, sest kõnnin ringi, kõrvaklapid peas ja see lugu on minu sees igal pool, lihastes, südames ja kas või sokkideski! Oeh... niiiiiiiii hea!

Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D

KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!

Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...

Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)

i am yours now, so i never have to leave..

... sissekande pealkiri on minu praegusest lemmiklaulust, the xx - islands http://www.youtube.com/watch?v=PElhV8z7I60

Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)

Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.

Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.

Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.

Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)

Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.

Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?

Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?

ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?

Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...

tere taas

Yleeile juhtus siis see, et mu masendus sai l2bi. Noh, mis ma oskan kosta. Sai ikka nutetud ja depretsetud ja tunde voodis lage vaadates veedetud ja moeldud, et mis siis nyyd edasi saab? T88d pole, raha pole, sopru pole, midagi ei ole. Motlesin siis natuke ja masendus otsustas ikkagi m88da minna. seda ka t2nu mu endiselt kuumale meestuttavale, kes soovitas mul oma peaga mitte moelda, sest ausalt, oma peas olin ma taaskord moelnud ma ei tea mida kokku.

Ja nii oligi, et yleeile oli meil siin pidu.. v2ga v2ga lahe oli, aga eile oli mul yle ma-ei-tea-mis-aja pohmelus. Nagu ikka korralik. Pea valutas ja isegi k2ed v2risesid, kuigi join eelmisel p2eval 11 tunni jooksul kolm pokaali punast veini ja kolm pitsi konjakit... ei ole lihtne see elu, kui ei ole harjunud alkoholi jooma enam. Veini join kodus, siis l2ksime h2rraga linna peale, k2isime yhes 88klubis ja yhes lounge's ja siis ma tundsin, et mul jalad l88vad all tuld. Nagu reaalselt, selline tunne oli, nagu mu varbad oleksid polevad suitsuotsad... ja muidu oli ka nii palav, et pidin end t2naval poolpaljaks votma. Mu kaaslane ei lubanud mul saapaid jalast 2ra votta (kahjuks!) ja nii ma r22kisingi terve ohtu et mu jalad polevad. Kui me muidu oleksime pidanud tulema tagasi koju tema autoga, siis otsustas ta votta takso, et ma ei peaks kondima, sest me auto oli pargitud mingi km kaugusele. Koju joudes viskasin saapad kohe nurka ja otsustasin vaadata, kas mu jalad on ikka terved, sest tunne oli toesti nagu oleksin sytel k2inud.. ja nyyd ma ei teagi, mis neil viga oli, sest tegelt need saapad ei hooru ega midagi ja jalad paistavad ka korras, ainult valusad olid veel eilegi. L2ksin magama, n2gu naerul meeldivast ohtupoolikust... ja yles 2rkasin eile vaid kahel korral umbes tunniks ajaks, sest ikka v2ga paha oli olla. T2na hommikul, p2rast 36h magusat und, tundi pesin pesu ja nousid ja koristasin, sest eile ma ei suutnud midagi teha.

Ylehomme, teisip2eval saan teada, kas sain lapsehoidja koha ja neljap2eval on mul j2rgmine intervjuu teise emaga. Loodan ,et saan t88d, sest olgem ausad, hakkab ka minu Talukortsis teenitud raha vaikselt otsa saama:D

yheksas p2ev yksi

praeguseks olen olnud 9 p2eva yksinda.. ja yleeile ohtul vist hakkas vaikselt masendusepoiss tulema. yksinda on ikka raskem kui Tiinata.. voi noh, tydrukul peab ikka moni sobranna ka olema.. eriti minususgel jutuvestjal. mul on kyll siin yks inimene, kes kuulab mind ja ikka lohutab mind, aga ta ei ole tydruk ja mul on vaja naissoost sobrannat, et kurta.

kuigi tegelikult on mul h2sti, see inimene, kellega oleme v2ljas kohvitamas ja s88mas k2inud juba yle n2dala, hoiab mind ja teeb mu tuju heaks juba ainuyksi sellega, et ta lihtsalt olemas on. r22kimata sellest, et tema naljad ajavad mind naerma ja tema naeratus paneb mind ka naeratama.. ja rahaliselt ka on mul palju kergem, sest p2rast seda kui oleme temaga kogu aeg v2ljas s88mas k2inud ei kulu mul raha isegi toidu peale ning kui ma olen l2inud poodi, et midagi osta, siis nouab ta, et ta saaks ise maksta.. varem oleks see mulle olnud vist vastuvoetamatu, aga nyydseks olen omandanud h2sti oskuse inimestelt vastu votta koike head, mida pakutakse. nii n2iteks istun ma praegu sooja sooja sulejope sees, mille ta mulle toi, et ma ei v2riseks nagu haavaleht.. ja t2na ohtul peaksin saama omale ka l2paka, et ma saaksin kirjutada oma toas, mitte all elutoas, kus on palju kylmem ja mitte nii hubane kui mu oma v2ikses armsas toas.

praegu ettekandjana t88d ei otsi, 23ndal on mul t88vestlus yhe emaga, 2kki saan hakata ta 17 kuust poega hoidma. siis oleks mul vaja veel yhte t88d, sest ma tegin omale pangakonto ja kui mul esimese kolme kuu jooksul ei ole seal 1000 euri, siis pean maksma 20 euri selle eest, et mul seal raha ei ole. imelik onju, pead maksma pangale selle eest et sul raha pole. muidu kaardi hooldustasu ei ole v2ga kallis... 8 euri oli vist kolme kuu peale, aga selle sees on kaardi hooldustasu ja koik ylekanded. raha mul muidugi kellelegi yle kanda ei ole, sest sopru mul pole ja need sobrad tuttavad, kes olid, nende kontaktid kadusid mul siis, kui kaotasin oma telefoni. huvitav onju.

ja muidu on enam-v2hem. kui onhea ilm, k2in rattaga soitmas, kui on halvem ilm, istun toas... homme l2hen ja registreerin end keeltekursustele, sest lopuks p2rast mitmeid byroosid olen leidnud oige koha, aga kahjuks oli see kinni kui sinna reedel joudsin :D

vot nii on lood

Kuna Tiina joudis nyyd Eestisse ja tegi avalikuks oma kojujoudmise, siis voin ka siin nyyd 8elda, et nyydsest alates olen yksinda suures maailmas. Tiina kliendid ootasid teda ja tal oli koduigatsus ka.. mina tunnen, et veel ei ole mul vaja tagasi minna, vaja proovida ikka mujal oma onne.

Vahepeal juhtus minuga selline lugu, et olles viinud 20 kohta oma CV-d ja minnes esimesele t88intervjuule, kadus mul mantlitaskust telefon.. mis t2hendab seda, et koik need kohad, kuhu oma CV-d viisin, neil on mu vana number, mis on v2ljalylitatud. Viisin monda kohta, kuhu varem oma CV viinud olin, oma uue numbri.. aga koik tundusid suht sellised, meil on suva, kirjuta kuskile paberinukale see, et ma yldse ei imesta kui mu uus number ei joua yhegi omaniku voi manageri k2tte. 

See koht, kuhu oleksin t88le saanud, oli burgeriputka. Ma oleksin pidanud tegema ja myyma burgereid (toorest hakklihast tegema kotlette ka) ja friikaid ja muid asju.. ja see tundus mulle kuidagi nii jube ja raske, et ma arvasin, et ma otsin veel edasi. ma poleks ise sinna kandideerinudki, aga Tiina soovitas. Ma usun, et tema oleks sellega hakkama ka saanud. Palka pakuti 7.25 puhtalt k2tte, nii et ei ole just koige halvem, aga arvasin, et ma otsin midagi paremat.

Praegu otsin t88d lapsehoidjana.. ja kui ilm on parem siis soidan rattaga linna, et teha uus ring peale kohtades, kus voib vaja olla minu suurep2raseid teenindamisoskusi.

Aga p2rast Tiina 2raminekut on ikka natuke ponevust ka olnud, nimelt, ma olen nyyd saanud k2ia juba mitu p2eva j2rjest kohtingul yhe v2ga toreda inimesega. Kohvikutes ja restoranides ja mind isegi tutvustati vanematele. Hoissa pulmad! Ei, tegelikult on lihtsalt tore ja monus et keegi mu jorisemist nyyd kuulata viitsib (kartsin, et kui Tiina 2ra l2heb, kellele ma siis kurta saan:D).

Het komt well goed, ik weet!