Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud kodust ja selle tähtsusest inimese jaoks. Mul on olnud võimalus näha nii paljusid erinevaid kodusid. Inimesed on mind usaldanud ja näidanud mulle, kuidas nad elavad. Näiteks kui hääletasime Portugali, siis ööbisime kolme erineva inimese kodus. Esimene neist, prantsuse politseinik Frederik, isegi usaldas meid Tiinaga niivõrd palju, et läks ise oma kodust minema, andes meile vaba voli süüa tema kapist mida iganes ning lubades meil pesta end ja magada tema voodis. Teised, kelle juures oma reisil ööbisime, olid ka prantslased, ühega neist pidime jagama tuba tema ühetoalises korteris ning teine andis meile oma magamistoa, magades ise elutoa diivanil. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.
Kus on minu kodu?
Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.
Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.
Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.
reede, november 05, 2010
neljapäev, november 04, 2010
täna kaks kuud tagasi läks aeg pooleks
Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.
Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!
Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.
Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '
Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.
Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.
Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.
PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!
PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!
Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!
Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.
Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '
Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.
Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.
Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.
PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!
PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!
pühapäev, oktoober 31, 2010
i'm changing
Kui eile hommikul oli mul kurvakas-kurvakas, siis päeva peale läks see ilusasti üle. Käisime õhtul ühes hip-hop baaris, mida viimasel ajal oleme päris tihti külastanud.. igatahes, sealsed näod on mulle juba tuttavad, natuke oli selline tunne nagu mul oleks siin oma Zavood.
Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!
Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.
Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.
Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!
Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!
Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.
Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.
Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!
laupäev, oktoober 30, 2010
i'm a broken house, holding on a broken bough...
Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!
Lihtsalt - nii kurb on olla.
Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.
Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.
Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.
Lihtsalt - nii kurb on olla.
Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.
Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.
Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.
You baby, were like the sky
You held me up to let me fly
That's just like you to tell me
I've nothing to fear.
But I am a broken house
I'm holding on a broken bough.
Now it's easy for me to see
It couldn't be that easy
It had to be much harder.
That's just like you to tell me
I've nothing to fear
But I could have been falling free
Falling all these years
Now it's easy for me to see,
Sun on my face, wind in my hair
flying as slow as I can
I'm not trying to reach the land
Just falling somewhere
It couldn't be that easy
It had to be much harder
Meanwhile, boy, I love you
neljapäev, oktoober 28, 2010
:)
Käisin täna siis keelekursusel. Tegelikult tuli välja, et see ei olnudki veel päris keelekursus, lihtsalt kirjutasime täna lepingutele alla ning rääkisime kursuse ülesehitusest. Muidu oleks pidanud minu osalemine seal hakkama pihta järgmisel nädalal (tahtsin varem hommikupoolikuti käia), aga kuna ma ei tea, kas ma saan oma ihaldatud töö või mitte, siis ütlesin neile, et annan teada, millal ma saan kursusel osalema hakata. Õhtuti olev kursus hakkab pihta 15.novembrist. Huvitav oli see, et olin seal täna ainuke, kelle hollandi keele tase on A0 (teistel oli A1 või A2), aga me kõik peame ühtmoodi omandama B2 taseme kuupäevaks 28.08.2011.. nii öeldigi mulle, et ma pean teistest tunduvalt rohkem tööd tegema. Kui teised õpivad keskmiselt 6h nädalas, hakkab minu koormus olema 16 tundi nädalas. Aga ma usun, et ma saan hakkama! Ma tahan seda keelt selgeks saada!! Õnneks selgus ka see, et kui peaks midagi juhtuma, et ma ei saa seal kursusel lõpuni käia, siis ei ole trahv väga suur, kõigest 270 euri. Kartsin, et see võib olla mingi 2000 euro ringis või isegi rohkem, sest siinsed kursused, millel võib raha eest osaleda, on keskmiselt 400 euri nädal...
Pärast Taalwijseris käimist otsustasin, et lähen Waterloopleinile, Amnonit vaatama, sest ma polnud teda juba mingi üle kuu aja näinud (ta oli vahepeal Israelis).. Jutustasime ja jõime kohvi ning sealoldud 4 tunni jooksul sõime nii hilist hommikusööki kui ka lõunasööki. Amnon on tore ja lahke, hoiab mind hästi.
No ja siis tulin koju... hommikul jäi mu sõber minust maha siia, sest pidin juba kella 9 paiku kodust ära minema.. vaatasin, et voodi oli ilusasti ära tehtud ja kõik läikis.. ja siis istusin oma jope ja mütsi ja salliga oma voodi peale.. ja jäin tukkuma. Mingi hetk ärkasin üles ja läksin vetsu.. ja mida ma nägin! Meie hambaharjad suudlesid!!!
No.. tegelikult suudles küll minu hambahari tema oma. Aga ikkagi.
oeh:)
.
pilt on tehtud minu telefoniga, millel ei ole eriti head kaamerat, niiet sellest ka pildi kvaliteet.. aga kuna ma olin nii super-erutunud ja suurest avastusest pikali kukkumas.. siis lihtsalt pidin selle jäädvustama!
esmaspäev, oktoober 25, 2010
what if..
Suurem nostalgiahoog on tänaseks päevaks mööda läinud.. üritan rohkem ikka sellega tegeleda, et kuidas ma siin paremini hakkama saaksin. Hästi palju on olnud selliseid what if... momente.. et noh, kui ma ei oleks otsustanud reisile minna, siis ma ei oleks siia sattunud ja mis oleks saanud kui ma oleks Tiinaga tagasi tulnud või mis oleks juhtunud, kui ma oleks kaotanud oma telefoniga ka oma sõbra kontaktid.. et noh.. Kõik juhtub siin maailmas põhjusega.. ja nüüd ma üritangi veel rohkem õppida sellest kogemusest ja märgata seda, mis toimub mu ümber. Kõik märgid viitavad sellele, et peaksin siia veel kauemaks jääma.. ja nüüd ma siis jäängi. Vaatame, mis toimuma hakkab! Let the show begin!
Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.
Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!
Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.
Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!
reede, oktoober 22, 2010
nostalgia
Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...
Ma igatsen teid.
Ma igatsen teid.
kolmapäev, oktoober 20, 2010
superšokk
Üleeile käisime shoppamas, ostsime mulle kahed teksad (ise ostsin, aga härra aitas valida) ja käisime niisama linna peal ringi. Õhtul otsustasime, et on parem kui ta ei tule ööseks siia, sest ma ikka tunnen end ebamugavalt, kui mul kogu aeg külaline on. Niisiis magasin siin üksi ja juba jõudis kätte eilne hommik ja juba keskpäevgi kui sain härralt sõnumi, et ta peab oma telefonile krediiti laadima, siis saab mulle helistada. Olin siis siin kodus ja mõtlesin, et millal siis omale krediiti laetakse - ise ka ei helistanud. Ja siis juba jõudis kätte õhtugi.. ja mõtlesin, et lähen vara magama, nii umbes kümne paiku.. Keerasin end ühelt küljelt teisele ja kell oli juba üksteist ja juba oli saanud isegi kaksteistki.. und ei tulnud, sest üksinda on kuidagi jälle harjumatu magada ja imelik oli ka see, et ta polnud ikka veel mulle helistanud... ja siis kui kell oli juba natuke rohkem, jäin kuidagiviisi magama.
Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.
Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!
Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.
Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!
pühapäev, oktoober 17, 2010
kohtinguelu
Kuna me ei suutnud reedel otsustada, et kas minna välja või mitte, jäime koju.. olime elutoas koos oma majanaabritega ja jutustasime ja otsustasime, et läheme kuskile välja tantsima laupäeval.
Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.
Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!
PS. liblukad liblukad liblukad
Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.
Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!
PS. liblukad liblukad liblukad
reede, oktoober 15, 2010
ei tea, kuhu oma rõõmu ära panna!!
Oeh. Jummel, ma ei tea, kas ma oskan midagi selle kohta öeldagi. Ma olen praegu niii õnnelik, et mu õnn ei mahu kuskile äragi! Meil on viimastel päevadel siin nii tore ja armas olnud olla, et ma kohe ei teagi...
Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!
No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!
Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!
Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!
No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!
Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!
kolmapäev, oktoober 13, 2010
mõned viimatised juhtumised/tähelepanekud
* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..
* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.
rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..
* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...
* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.
* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)
* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.
rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.
esmaspäev, oktoober 11, 2010
kui palju emotsioone üks inimene päeva jooksul peab kogema?
Taaskord on olnud vägagi huvitav päev.
Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.
Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?
Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...
Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.
Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...
Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.
Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..
Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.
Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!
Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)
Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D
Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.
Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?
Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...
Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.
Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...
Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.
Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..
Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.
Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!
Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)
Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D
pühapäev, oktoober 10, 2010
üks väike köögiaskeldis...
Kuna ma eile olin omadega suht väsinud, siis ei võtnud seda küpsetamist ette.. aga täna hommikul.. istusime jälle kõik meie päiksepaistelises aias ja otsustasin, et täna on see päev, mil ma teen selle rullbiskviidi valmis! Kui mu härra sõber läks koju oma asjatoimetusi tegema, siis mina asusin suure hooga tainast tegema. Minule iseloomulikult juhtus muidugi nii, et mikser, mis on alati töötanud, täna lihtsalt ei hakanud tööle. Ja isegi vispel, mida, mulle tundub, et olen siin majapidamises näinud, oli jäljetult kadunud. Teatavasti tuleb rullbiskviidi jaoks munad hästi vahtu saada... hakkasin siis kahvliga kloppima (retseptis oli öeldud, et vispliga läheb 11 minutit).. kui olin juba 10 minutit kloppinud ja asi palju parem ei näinud, siis võtsin purgi, milles raputasin neid mune veel 10 minutit.. ja seejärel kloppisin neid kahvliga veel mingi 5-6 minutit. Käelihased on mul sellest rahmimisest täitsa valusad.. ja mulle tundus, et see muna oleks pidanud olema veel rohkem vahus, aga no.. ma ei jõudnud rohkem lihtsalt. Täidise ja pealmise kihi tegin maasikajogurtist ja mascarpone-toorjuustust ja natuke riivisin apelsinikoort ka sisse.. ja kõige peale raputasin mandlilaaste.. välja näeb päris ilus, ma ei tea, kuidas maitseb.. aga see tainas jäi natuke selline, et meenutab veidi pannkooki..
Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.
Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)
Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.
Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)
laupäev, oktoober 09, 2010
küpsetan ja koon...
Täna on nii ilus ilm! Päike paistab ja linnud laulavad ja hommikul, kui nautisime päikest mu aias koos mu sõbraga, siis tundsin, et elu on ikka nii ilus ja hea!
Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!
Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...
Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.
Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!
Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...
Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.
reede, oktoober 08, 2010
I put myself into your shoes and walk around these streets of yours..
Täna oli mul teine tööpäev. Oeh, kui armas see tüdruk on! Täna olime alguses kolmekesi, tema, ta sõbranna ja mina. Sõime ja rääkisime ja joonistasime ja hiljem kui ta sõbranna koju läks, siis võtsime mult näpujäljed intervjuu lõpetamiseks ja tegime maniküüri. Ta on nii nii nii armas!
Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.
Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.
Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...
Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.
Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.
Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.
Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...
Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.
teisipäev, oktoober 05, 2010
esimene tööpäev..
Täna oli siis mu esimene tööpäev. Hommikul pesin kodus pesu (tegelikult peseb masin sama pesu ka nüüd, 8 tundi hiljem, sest ma ei saanud masinast oma pesu kätte ja ta hakkas otsast peale.. oh kuidas ma armastan tehnikat!) ja koristasin niisama. Kell 15.15 pidin olema tüdrukul, keda hoian, kooli juures vastas. Leidsime üksteist ilusasti üles ning läksime tema koju. Ta on väga hakkaja, sai 2 nädalat tagasi 9 aastaseks.. natuke kärsitu võib-olla on, aga mul on täpselt selline tunne, et ta oleks nagu pisike Sälli, kuigi välimuselt meenutab ta mulle mu õelast Sandrat pisikesena... igatahes, ta on üks väga armas tüdruk ja me saime väga ilusasti hakkama.
Kõigepealt jutustasime ja lasin tal rääkida oma koolist ja hollandi koolisüsteemist. Siis jutustasime natuke minust ja veidi Eestist. Selle peale, kui kuulis, et mu nimi on Sälli Silm (mis eelmisel nädalal keelekeskuses oli üles tähendatud kui Slim Silm), ütles ta, et see kõlab nagu Charlie Chipman.. ma ei tea, kas ta mõtles Charlie Chaplinit, aga päris naljakas oli.
Siis mängisime ühte loovat joonistusmängu, mis minu suureks rõõmuks talle väga meeldis..
Ning siis otsustas ta, et ta teeb muga intervjuu. Preili uuris välja kõik mu andmed, huvid, pikkuse ja kaalu ning siis juba tuligi ta ema koju... pidime jätkama ülehomme mu sõrmejälgede võtmisega:D Oeh, ta on nii armas tüdruk! Aa.. ja kui oli intervjuus see koht, et mis värvi mu silmad on, siis ütlesin, et noh, nad on pruunikas-hallikas-sinakas-rohelised.. siis ta vaatas hoolega ja ütles, et ta peab oma märkmikusse panema kirja, et mu silmad on hallid ja oranžid. Naljakas ja armas!
Kõigepealt jutustasime ja lasin tal rääkida oma koolist ja hollandi koolisüsteemist. Siis jutustasime natuke minust ja veidi Eestist. Selle peale, kui kuulis, et mu nimi on Sälli Silm (mis eelmisel nädalal keelekeskuses oli üles tähendatud kui Slim Silm), ütles ta, et see kõlab nagu Charlie Chipman.. ma ei tea, kas ta mõtles Charlie Chaplinit, aga päris naljakas oli.
Siis mängisime ühte loovat joonistusmängu, mis minu suureks rõõmuks talle väga meeldis..
Ning siis otsustas ta, et ta teeb muga intervjuu. Preili uuris välja kõik mu andmed, huvid, pikkuse ja kaalu ning siis juba tuligi ta ema koju... pidime jätkama ülehomme mu sõrmejälgede võtmisega:D Oeh, ta on nii armas tüdruk! Aa.. ja kui oli intervjuus see koht, et mis värvi mu silmad on, siis ütlesin, et noh, nad on pruunikas-hallikas-sinakas-rohelised.. siis ta vaatas hoolega ja ütles, et ta peab oma märkmikusse panema kirja, et mu silmad on hallid ja oranžid. Naljakas ja armas!
üks kuu...
Täna (kella järgi õigemini juba eile, 4.oktoobril) on see päev, mil sai täpselt kuu sellest päevast, kui mu elu Amsterdamis muutus 180 kraadi.
Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.
See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..
Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...
no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...
Üks kuu.
nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....
Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.
ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!
Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.
See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..
Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...
no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...
Üks kuu.
nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....
Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.
ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!
pühapäev, oktoober 03, 2010
underneath and unexplored...
oeh, taaskord tahaks teile kuulamiseks panna the XX - islands loo, sest see on lihtsalt nii hullult mu enda sisse ära tõmmanud, et ma ei oska seda kohe kuidagi seletadagi.. ma lihtsalt kuulan seda lugu.. ja tunnen, et ma tahaksin olla see lugu! see kõlab.. nagu noh, ma tahaksin kõndida tänavatel, sees selle loo rütm.. näiteks on mul silme ees selline pilt, et vihma sajab ja inimesed kiirustavad vihma käes, kellel pea kohal ajaleht, kes lihtsalt hoiab kapuutsi silme ees.. ja siis mina kõnnin, selle loo rütmis ja vihm ei tee mulle üldse liiga, sest ma olen see lugu and I never have to leave... või siis on päiksepaisteline ilm ja ma kõnnin kuskil linnas, kus on hästi palju inimesi, aga see ei sega mind üldse, sest kõnnin ringi, kõrvaklapid peas ja see lugu on minu sees igal pool, lihastes, südames ja kas või sokkideski! Oeh... niiiiiiiii hea!
Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D
KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!
Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...
Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)
Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D
KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!
Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...
Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)
reede, oktoober 01, 2010
i am yours now, so i never have to leave..
... sissekande pealkiri on minu praegusest lemmiklaulust, the xx - islands http://www.youtube.com/watch?v=PElhV8z7I60
Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.
Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.
Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.
Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)
Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.
Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?
Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?
ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?
Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...
Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.
Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.
Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.
Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)
Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.
Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?
Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?
ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?
Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...
esmaspäev, september 20, 2010
tere taas
Yleeile juhtus siis see, et mu masendus sai l2bi. Noh, mis ma oskan kosta. Sai ikka nutetud ja depretsetud ja tunde voodis lage vaadates veedetud ja moeldud, et mis siis nyyd edasi saab? T88d pole, raha pole, sopru pole, midagi ei ole. Motlesin siis natuke ja masendus otsustas ikkagi m88da minna. seda ka t2nu mu endiselt kuumale meestuttavale, kes soovitas mul oma peaga mitte moelda, sest ausalt, oma peas olin ma taaskord moelnud ma ei tea mida kokku.
Ja nii oligi, et yleeile oli meil siin pidu.. v2ga v2ga lahe oli, aga eile oli mul yle ma-ei-tea-mis-aja pohmelus. Nagu ikka korralik. Pea valutas ja isegi k2ed v2risesid, kuigi join eelmisel p2eval 11 tunni jooksul kolm pokaali punast veini ja kolm pitsi konjakit... ei ole lihtne see elu, kui ei ole harjunud alkoholi jooma enam. Veini join kodus, siis l2ksime h2rraga linna peale, k2isime yhes 88klubis ja yhes lounge's ja siis ma tundsin, et mul jalad l88vad all tuld. Nagu reaalselt, selline tunne oli, nagu mu varbad oleksid polevad suitsuotsad... ja muidu oli ka nii palav, et pidin end t2naval poolpaljaks votma. Mu kaaslane ei lubanud mul saapaid jalast 2ra votta (kahjuks!) ja nii ma r22kisingi terve ohtu et mu jalad polevad. Kui me muidu oleksime pidanud tulema tagasi koju tema autoga, siis otsustas ta votta takso, et ma ei peaks kondima, sest me auto oli pargitud mingi km kaugusele. Koju joudes viskasin saapad kohe nurka ja otsustasin vaadata, kas mu jalad on ikka terved, sest tunne oli toesti nagu oleksin sytel k2inud.. ja nyyd ma ei teagi, mis neil viga oli, sest tegelt need saapad ei hooru ega midagi ja jalad paistavad ka korras, ainult valusad olid veel eilegi. L2ksin magama, n2gu naerul meeldivast ohtupoolikust... ja yles 2rkasin eile vaid kahel korral umbes tunniks ajaks, sest ikka v2ga paha oli olla. T2na hommikul, p2rast 36h magusat und, tundi pesin pesu ja nousid ja koristasin, sest eile ma ei suutnud midagi teha.
Ylehomme, teisip2eval saan teada, kas sain lapsehoidja koha ja neljap2eval on mul j2rgmine intervjuu teise emaga. Loodan ,et saan t88d, sest olgem ausad, hakkab ka minu Talukortsis teenitud raha vaikselt otsa saama:D
pühapäev, september 12, 2010
yheksas p2ev yksi
praeguseks olen olnud 9 p2eva yksinda.. ja yleeile ohtul vist hakkas vaikselt masendusepoiss tulema. yksinda on ikka raskem kui Tiinata.. voi noh, tydrukul peab ikka moni sobranna ka olema.. eriti minususgel jutuvestjal. mul on kyll siin yks inimene, kes kuulab mind ja ikka lohutab mind, aga ta ei ole tydruk ja mul on vaja naissoost sobrannat, et kurta.
kuigi tegelikult on mul h2sti, see inimene, kellega oleme v2ljas kohvitamas ja s88mas k2inud juba yle n2dala, hoiab mind ja teeb mu tuju heaks juba ainuyksi sellega, et ta lihtsalt olemas on. r22kimata sellest, et tema naljad ajavad mind naerma ja tema naeratus paneb mind ka naeratama.. ja rahaliselt ka on mul palju kergem, sest p2rast seda kui oleme temaga kogu aeg v2ljas s88mas k2inud ei kulu mul raha isegi toidu peale ning kui ma olen l2inud poodi, et midagi osta, siis nouab ta, et ta saaks ise maksta.. varem oleks see mulle olnud vist vastuvoetamatu, aga nyydseks olen omandanud h2sti oskuse inimestelt vastu votta koike head, mida pakutakse. nii n2iteks istun ma praegu sooja sooja sulejope sees, mille ta mulle toi, et ma ei v2riseks nagu haavaleht.. ja t2na ohtul peaksin saama omale ka l2paka, et ma saaksin kirjutada oma toas, mitte all elutoas, kus on palju kylmem ja mitte nii hubane kui mu oma v2ikses armsas toas.
praegu ettekandjana t88d ei otsi, 23ndal on mul t88vestlus yhe emaga, 2kki saan hakata ta 17 kuust poega hoidma. siis oleks mul vaja veel yhte t88d, sest ma tegin omale pangakonto ja kui mul esimese kolme kuu jooksul ei ole seal 1000 euri, siis pean maksma 20 euri selle eest, et mul seal raha ei ole. imelik onju, pead maksma pangale selle eest et sul raha pole. muidu kaardi hooldustasu ei ole v2ga kallis... 8 euri oli vist kolme kuu peale, aga selle sees on kaardi hooldustasu ja koik ylekanded. raha mul muidugi kellelegi yle kanda ei ole, sest sopru mul pole ja need sobrad tuttavad, kes olid, nende kontaktid kadusid mul siis, kui kaotasin oma telefoni. huvitav onju.
ja muidu on enam-v2hem. kui onhea ilm, k2in rattaga soitmas, kui on halvem ilm, istun toas... homme l2hen ja registreerin end keeltekursustele, sest lopuks p2rast mitmeid byroosid olen leidnud oige koha, aga kahjuks oli see kinni kui sinna reedel joudsin :D
kolmapäev, september 08, 2010
vot nii on lood
Kuna Tiina joudis nyyd Eestisse ja tegi avalikuks oma kojujoudmise, siis voin ka siin nyyd 8elda, et nyydsest alates olen yksinda suures maailmas. Tiina kliendid ootasid teda ja tal oli koduigatsus ka.. mina tunnen, et veel ei ole mul vaja tagasi minna, vaja proovida ikka mujal oma onne.
Vahepeal juhtus minuga selline lugu, et olles viinud 20 kohta oma CV-d ja minnes esimesele t88intervjuule, kadus mul mantlitaskust telefon.. mis t2hendab seda, et koik need kohad, kuhu oma CV-d viisin, neil on mu vana number, mis on v2ljalylitatud. Viisin monda kohta, kuhu varem oma CV viinud olin, oma uue numbri.. aga koik tundusid suht sellised, meil on suva, kirjuta kuskile paberinukale see, et ma yldse ei imesta kui mu uus number ei joua yhegi omaniku voi manageri k2tte.
See koht, kuhu oleksin t88le saanud, oli burgeriputka. Ma oleksin pidanud tegema ja myyma burgereid (toorest hakklihast tegema kotlette ka) ja friikaid ja muid asju.. ja see tundus mulle kuidagi nii jube ja raske, et ma arvasin, et ma otsin veel edasi. ma poleks ise sinna kandideerinudki, aga Tiina soovitas. Ma usun, et tema oleks sellega hakkama ka saanud. Palka pakuti 7.25 puhtalt k2tte, nii et ei ole just koige halvem, aga arvasin, et ma otsin midagi paremat.
Praegu otsin t88d lapsehoidjana.. ja kui ilm on parem siis soidan rattaga linna, et teha uus ring peale kohtades, kus voib vaja olla minu suurep2raseid teenindamisoskusi.
Aga p2rast Tiina 2raminekut on ikka natuke ponevust ka olnud, nimelt, ma olen nyyd saanud k2ia juba mitu p2eva j2rjest kohtingul yhe v2ga toreda inimesega. Kohvikutes ja restoranides ja mind isegi tutvustati vanematele. Hoissa pulmad! Ei, tegelikult on lihtsalt tore ja monus et keegi mu jorisemist nyyd kuulata viitsib (kartsin, et kui Tiina 2ra l2heb, kellele ma siis kurta saan:D).
Het komt well goed, ik weet!
teisipäev, august 31, 2010
tagasi Amsterdamis
Tere, tere, tere, tere!!
Votan ennast lopuks kokku ja kirjutan siis 2ra ni palju kui jouan koigest sellest, mis juhtus meiega meie imep2rasel reisil Portugali, Boom Festivalile. Joudsime tagasi yleeile ohtul (29.august), mis t2hendab, et olime 2ra 18 p2eva. Ma ei teagi, kuidas voi kust alustada, niiet, ma yldse ei imesta, kui tekst, mis lopuks v2lja tuleb, on segamini emotsioonidest ja kogemustest nii h22letamisel, festivalil voi monest muust asjast.
Kolm n2dalat tagasi kolmap2eval alustasime oma teekonda oma maja korvalt bensiinijaamast. Sildi peale oli meil kirjutatud Belgium ja lootsime, et hakkab h2sti minema. P2rast natukest aega h22letamist, peatus meie ees auto, kes ytles et me oleme natuke paha tee peal, et ta viib meid oigemale kiirteele. 5 minuti p2rast olime juba oiges kohas ja saime uuesti alustada h22letamist. Siis onnestus meil saada meie teekonna ainsa "olen natuke pervert" auto peale. Nimelt, h2rra ei olnud ohtlik yldse mitte, aga lihtsalt natuke loll ja tahtis proovida oma onne. Ta pakkus nii mulle kui ka Tiinale 100 euri, et me tema heateo talle oma kehadega tasuksime. Kuna ta inglise keel oli v2ga halb, siis kolas see umbes nii "I small help you, you big help me". Et aga tal olid autosse sattunud erakordselt targad tydrukud, siis j2i siiski tema heategu yhepoolseks. Kuna tal oli naine ja lapsed, siis Tiina, vana tarkpea, ytles talle, et jumal taevas n2eb kui ta teeb pattu... ja selle peale kadus h2rral ka soov meilt heategu saada. Kuigi ta ei olnud ohtlik, oli kaks tundi soitu temaga 22rmiselt pingeline ja me tahtsime sealt minema saada. Kummaline oli see, et ta ei j2tnud alguses yldse imelikku muljet. Tavaline pereisa, kelle tagaistmel kaks lapsetooli... aga noh, ta ei olnud toesti ohtlik. J2rgmiste autodega saime edasi v2ga lyhikesi vahemaid ja seega olime sunnitud 88bima oma telgiga Luksemburi piiri 22res Belgias bensiinijaamas.
J2rgmisel hommikul saime kohe yhe h2sti toreda rekkamehe peale, kes oli ka Hollandist ja temaga sai palju nalja. Ta r22kis oma perest ja koigest ja oli v2ga v2ga tore. Ta ytles et ta on 12 aastat soitnud rekkat ja et ta votab esimest korda h22letajaid peale. Aga j2relikult pidi seekord nii minema. Saime temaga Prantsusmaale, Nancysse.
Sel p2eval soitsime veel h2sti pikalt yhe tydrukuga Belgiast, kes oli p2rit Antwerpenist.. hakkasime r22kima sellest linnast ja siis ma kohe ei suutnud j2tta mainimata oma imelist kogemust teatrist, kus olin k2inud vaatamas lasteetendust Sunjata't. Selle peale tegi ta suured silmad, sest tuli v2lja, et see n2idend ja lavastus oli tema ekspeika kirjutatud. Ta oli yllatunud, et r22gib keset Prantsusmaad kahe eesti tydrukuga oma ekspeika lavastusest Belgias. See tydruk oli v2ga tore ja kuna sygisel lavastub Sunjata j2rgmine osa, siis on mul teatrisse minek kinni pandud;)
Ohtul saime yhe prantsuse politseiniku auto peale, kes pakkus meile 88maja. Suhtusime sellesse alguses ysna skeptiliselt, aga siis ta ytles, et ta ise l2heb oma tydruksobra juurde. Et kogu maja on meie p2ralt.. ja et kui me syya voi pesta tahame, et me siis tunneks end vabalt ta kodus. Ja nii oligi. Ta viis meid oma koju ja l2ks ise minema. Seal sai muidugi natuke nalja ka. 88sel l2ksin ma vetsu ja tegin natuke valearvestust.. kuna tal olid seinad valged ja ma midagi ei n2inud, siis arvasin, et vetsuuks tuleb natuke hiljem, aga juhtus hoopis nii, et panin t2iega vastu seina. Nii kovasti, et isegi Tiina 2rkas teises toas yles.. see oli p2ris naljakas, sest see oli ikka korralik K6MM vastu seina. Hommikul motles Tiina, et ta teeb elutoa poranda tolmuimejaga yle, sest me kuivatasime seal oma telki (eelmisel 88l sadas Belgias vihma, kui bensukas magasime), aga riideid polnud ta veel selga joudnud panna. Ja nii juhtuski, et Tiina oli h2rra politseiniku kodus aluspesu v2el parasjagu tolmuimejaga porandat puhastamas, kui uksest saabus sisse koduomanik ise. Tiina pistis kiljuma ja Frederik astus uksest tagurpidi v2lja. Hiljem, kui ta uuesti sisse tuli, siis oli talle v2ga raske seletada, et miks Tiina tolmuimejaga porandat pyhkis. Frederik ytles, et ta tuli aint mingit asja votma, et ta l2heb uuesti minema ja tuleb tagasi umbes tunni aja p2rast, aga et kui me vahepeal v2lja l2heme, et me siis ukse korralikult kinni paneksime.
Kolmandaks p2evaks olime joudnud Hispaaniasse Baskimaale. K2isime Gernikas festivalil ja 88sel magasime Bermeos. Kuna me ei saanud telki yles panna, siis magasime magamiskottidega pargipingil.. ja ega me 88sel h2sti ei n2inudki, et kuhu me ennast s2ttinud oleme. Hommikul 2rgates pidime imestusest pikali kukkuma. Olime veetnud 88 maailma koige ilusamas kohas. Ookeani 22res, vaatega kaljudele ja pisikestele majadele..... see oli super ilus! Soime natuke juustuleibu ja pakkisime end kokku, et m88da Hispaania pohjarannikut Portugali poole minna. Pysisime rannikul kuni Santanderini, seal k2isime natuke linnas ringi ja otsustasime, et hakkame allapoole h22letama. Ohtuks joudsime Palenciasse. sinna viisid meid kaks poissi, kes tegelikult j2id niisama seisma, et meid natuke edasi viia, aga lopuks viisid meid 200 km edasi, k2isime koos Palencias s88mas ja tantsimas ja siis nad viisid meid sobivasse kohta telkima ja soitsid ise 200 km tagasi oma koju.
Neljandal p2eval tahtsime h22letada Salamancasse, aga juhtus hoopis nii, et sattusime Portosse. H22letasime yhe karavani peale, kus olid viis itaallast (4 poissi ja yks tydruk) ja kaks h2sti suurt koera. Veetsime nendega terve 88p2eva.. k2isime ohtul v2ljas ja 88sel magasime nende autos.
Kui lopuks festivalipaika joudsime, oli meil ikka yks p2ev aega... leidsime yhe paari Eestist, kellega koos me ootasime, mil festivaliv2ravad lahti tehakse... magasime festivaliv2ravas magamiskottidega ja olime esimesed, kes said hommikul kell 8 Boomi alale.
Festival.... ma ei teagi kust alustada. See oli v2ga lahe!!! Inimesed, kellega kokku puutusime, nad olid suurep2rased! Koik olid onnelikud ja oli t2iega tunda armastust ja yhtekuuluvustunnet. K2isime erinevatel workshoppidel, mediteerimas, mandalat joonistamas.. mina k2isin ka yoga&sing lessonis.. see oli imeline kogemus! V2ga hull, milline energia seal ikka irngi liikus... uskumatu! ja nendel aladel, kus parasjagu ei saanud loenguid kuulata voi mones workshopis osaleda, m2ngis kogu aeg muusika. Seal oli mitu lava ja inimesed tantsisid vahetpidamata 88d ja p2evad l2bi. Loogastumiseks oli moeldud ka ambient ala, kus m2ngis selline monus, rahulik muusika. Meie telkimisplatsile olid kokku sattunud eestlased ja meie korval telkisid soomlased, niiet ysna kodune tunne oli. Kuskil kaugemal olid ka venelased, kellele ohtuti ikka tylitseda ja karjuda meeldis. Igatahes, Boomil 2012 kohtume j2lle!!!!
Kui sinnah22letamine vottis meil ysna kaua aega ja soitsime 34 autoga, siis tagasi joudsime 10 autoga ja joudsime veeta ka kaks p2eva Pariisis. Esimese autoga saime Portugalist Toulousse'i ja saime ka 88 veeta selle inimese juures. J2rgmisel p2eval saime auto peale, kes oli nous meid Pariisi viima... umbes tunni aja p2rast pakkus ta v2lja, et voiksime minna s88ma. L2ksime siis s88ma, ta ytles, et teeb meile koik v2lja, et votke mis tahate. See inimene oli h2sti tore, olime terve tee temaga r22kinud erinevatest vaimsetest asjadest ja tegelikult oligi ta minemas Pariisi, et minna Silva meetodi kursusele. Kui hakkasime s88ma, siis ta kysis, et kas meil oleks 4 p2eva aega voi on meil kiire tagasi Hollandisse, et ta kutsuks meid ka sinna koolitusele. Kuna ma tean et isegi Eestis on see kallis, siis ytlesin talle, et me tuleks hea meelega, aga me ei saa endale seda lubada. Ta ytles, et ta maksaks meile selle kursuse kinni. vaatasime Tiinaga talle ja yksteisele suurte silmadega otsa.. ja p2rast moningast motlemist j2ime nousse.. sest teame v2ga h2sti, et kui elu midagi pakub, siis tuleb see vastu votta, sest muidu 2kki j2rgmine kord ei pakutagi midagi:) L2ksime siis Pariisi, soitsime ringi ja ta tegi meist ka turistipilte.. (aaa.. ma unustasin mainida, et esimesel Boomi p2eval l2ks minu armsa Sandra antud kaamera katki.. sellega ei juhtunud midagi, lihtsalt, enam ei t88tanud.. voib-olla kuumusest, sest seal oli mingi 40 kraadi.. voi ma ei tea, igatahes, meil ei ole yldse pilte oma vahvast reisist.... v2ga v2ga kurb.. kui ma t88 leian, siis pean uue kaamera muretsema)
J2rgmisel hommikul l2ksime siis kursusele Le Silva method.. selgus, et kursus maksab 495 euri per face (see inimene teadis seda kogu aeg ,aga meil olid imestusest j2lle suud lahti) ja kaks tundi hiljem selgus ka see, et me ikkagi ei moista prantsuse keelt piisavalt ja et nad ei tolgi midagi inglise keelde. Tulime sealt siis sama targalt 2ra ja l2ksime linna peale. Marcel viis meid Eiffeli torni ja Montmartre basiilikasse ja k2isime yldse igal pool ringi. Alguses mulle ei meeldinud pariis yldse, koik tundus nii suur ja kole ja nii palju sagimist.. aga ohtuks, kui k2isime Notre Dame kiriku kellatornis... ja vaatasin ringi ja teadsin, et tuleb edasi liikuda, siis tundus koik nii nii nii ilus. Pariisi l2hen ma veel tagasi, Marcel r22kis mingist muuseumist, kus on impressionistide t88d.. lubasin temaga sinna minna kunagi.
Yleeile hommikul hakkasime Pariisist tagasi h22letama ja ohtul kella kuueks toodi meid lausa kodutreppi. Supersuhkrune, ma ytlen!
Inimesed, keda kohtasime, olid suurep2rased.. puutusime kokku nii paljude meeldivate olukordade ja inimestega, et neid ei joua kokkugi lugeda... ja see, millist usaldust me enda vastu/suhtes tundsime, see on ka lausa uskumatu.. inimesed viisid meid oma kodudesse, usaldasid meile oma kodu.. siis meid viidi kohvikutesse ja s88ma ja pakuti head paremat... aga noh, eks me olime valivad ka.. ytlesime ei nii monelegi autole, mis tundus kahtlane ja usaldasime ainult oma kohutunnet.
Ja nyyd ma kyll lopetan, sest ma lihtsalt ei joua rohkem kirjutada.. kui mul midagi silmapaistvat meenub, siis kyll ma teada annan;)
teisipäev, august 10, 2010
Homme on minek
Ma pole n2dal aega kirjutanud, sest vahepeal voitlesin hambavaluga. Ja taaskord on juhtunud minuga selline lugu, nagu selgus t2na hambaarstil, et mul on KAHES hambas juurekanali poletik ja igemepoletik ja siis on mul veel raskendavaks asjaoluks see, et kasvavad ylemised tarkusehambad, mis teevadki selle asja v2ga valusaks.. ja arst ei saanud t2na midagi teha (kyll aga kulus mul selle mitte millegi peale 90 euri).. sain antibiotsid ja LOODAME, et nyyd hammas 3 n2dalat ei valuta... kui tagasi tulen, siis pean hakkama neid ruttu ravima.. ma veel motlen, kuidas... aga mul soovitati minna kohta, kus ravitakse kodutute hambaid.. ma ei tea. ma motlen veel.
aa, vahepeal k2isime veel yhes 8kofarmis ka.. see oli selline, hipi-kommuun-farm, kus lisaks 8kov2rgile toimub ilmselt ka palju muud ja huvitavat.. aga oleksime sattunud nagu kuskile 70ndatesse voi seda ajastut kujutavasse filmi.. karavanid ja sydamete ja lilledega maalitud majakesed hoovis.. igal pool igasugused armastust ja rahu kujutavad symbolid.. ja ploomi- ja pirnipuude vahel kanepit suitsetavad poolpaljad habemikud... noh. ma ytlen, elu on siin maailmas ikka yks imelik ja imeline. See koht oli Utrechti l2hedal.. h22letasime sinna.. ja meil l2ks nii h2sti, et meid viidi lausa farmiv2ravasse (mis asus kuskil keset p2rapeed... aga autojuht oli lihtsalt nii tore ja pakkus ise v2lja, et viib meid kohale, kuigi ega me ise ka ei teadnud, kuhu me minema pidime.. sest pidime sinna minema koos Bartiga, sest need olid tema tuttavad seal farmis.. aga kuna Bart pidi meile tulema rongiga j2rele ja p2rast ei viitisnud, siis sattusimegi kuskile ma-ei-tea-kuhu.) aga hirmus tore oli!
SOFI-nr on mul k2es, seega Hollandisse tagasitulles ei peaks t88tamisega olema probleeme ja siinne ravikindlustus katab 75% hambaravikuludest... et noh.. see on ikkagi odavam kui Eestis.
Ja homme, homme hakkame minema Portugali. Otsustasime ikkagi minna h22lega.. 2rge ainult mu vanaemale seda 8elde. Koik l2heb h2sti. Leppisime kokku, et usaldame oma intuitsiooni.. ja et isegi kui meid mitu tundi pole peale voetud ja isu edasi minna on v2ga suur, siis ei l2he auto peale, mis tundub kahtlane. (Praeguste kogemustega oleme ei 8elnud siis kui autos on rohkem kui 2 meest.. ja lihtsalt h22letanud edasi)
Meil on aega, et jouda Hollandist Portugali t2pselt n2dal.. meil on telk ja magamiskotid ja palju tahtmist et minna. Loodetavasti mu hambad annavad mulle ka asu ja saan seal ilusasti 2ra k2ia ja tulla tagasi neid ravima. (kui keegi suudaks kokku arvutada, millise raha ma hambaarsti alla olen pannud... asi juba kisub mitmekymne tuhande juurde... ja motle, olen oma hambaravi eest pidanud maksma alles kolm aastat. ebanormaalne!)
Netti ma ilmselt enne septembrit ei satu.. ja ma ei tea, kuidas telefonigagi on.. eks n2is.. homsest panen oma eesti numbri j2lle sisse tagasi.
Varsti n2eme!
ja 2rge muretsege. Koik l2heb h2sti!
teisipäev, august 03, 2010
maailm on toimumist t2is esmasp2ev
Eile oli yks v2ga imelik p2ev. Imelikuks hakkasid asjad siis kiskuma kui olime otsustanud leivasuppi teha (Leivasupi mote tuli siis, kui n2gime Tatjana juures mingeid ei-tea-vanu leivan2ssakaid.. no nii vist ei ole leiva kohta ilus 8elda, aga nad olid toesti nagu katki rebitud voi midagi... ja Tiina otsustas, et tuleks teha saiavormi, sest siinsed leivad on valgemapoolsed, umbes nagu meie sepikud.. aga mina ajasin saiavormi leivasupiga sassi ja nii see juhtuski). No ja siis hakkasimegi leivasuppi keetma. Rosinate ja ountega ja isegi rabarberitega. Leiva sees olid juba niikuinii p2hklid ka, sest see oli isekypsetatud leib. Vahepeal k2isid poisid k88gis vaatamas, et mis imeasja me keedame, sest me tegime seda ikka kahest p2tsist leivast.. Ma arvan, et see pott oli vist viieliitrini ja 22reni meie m8ginat t2is. Umbusaldava pilguga voeti meie serveeritud leivasupp (kookosekohupiimakreemi ja maitsestamata vahukoorega) vastu... ning koigile maitses v2ga. Ohtuks oli koik viis liitrit otsas!
No ja siis arutasime Tiinaga, et yksp2ev tegime hernesuppi ja eile tegime leivasuppi.. et kumbki meist pole leivasuppi varem teinud ja ei m2leta, et seda koduski oleks viimase kymne aasta jooksul s88nud, aga kohe on vaja tulla Hollandisse kohalikust saiast leivasuppi keetma. natuke oli puudu rukkijahu maitsest, aga et see leib oli tumedam, siis oli siiski p2ris h22ks (palju parem n2iteks kui meie t2nane rabarberikook, mis minu ja Barti meelest oli feil kuubis, aga mis Tiinale ja Marvinile maitses. Vota siis n2pust, eksole.). Hernesupiga oli ka selline lugu, et keetsime seda siin terve p2eva, samamoodi oli vist teistel tunne, et mida me solgutame ja vaaritame ja keedame.. aga hiljem ytles Bart, et see on parim hernesupp, mida ta aastate jooksul saanud on. Hernesuppi muidugi olen ma varem teinud, nii et see ei olnud mingi eriline yllatus (kuigi hernesupi keetmised ei ole mul tavaliselt eriti h2sti l2inud, nt olen ma selle pohja t2iega keetnud ja endal porgandit riivides p8idlanuki 2ra riivinud...), aga ikkagi, teha keset palavat hollandi suve hernesuppi - peab tegema noh!
Ja siis saabus k2tte ohtu.. mul olid ikka silmad punased ja paistes, aga otsustasime, et peaks minema yhele v2iksele jalgrattasoidule, et teha ohtust trenni ja hingata v2rsket ohku p2rast mitmek2igulist ohtus88ki, mis poisid meile valmistanud olid. Motlesin, et kuna ma kauaks niikuinii ei l2he, siis l2hen paljajalu. Monus on vahepeal k2ia paljajalu ja jalgrattaga mulle meeldib ka soita kui ei ole jalatseid jalas. Tiinal olid jalas tema koige lemmikumad tennised. Hakkasime siis soitma ja m2rkamatult olime joudnud keskusesse. Kuna meil oli natuke raha kaasas, siis motlesime, et voiks minna Lost in Amsterdami (yks v2ga monus baar/kohvik... kus saab istuda patjadel ja meie lemmikkoht on lahtisel vaateaknal patjadel istuda ja m88duvaid inimesi vaadata) ja teha seal yhed joogid ja siis koju tagasi soita. Seal kohtusime taaskord mitmete huvitavate inimestega, leidsin vist endale isegi yhe saksa peiksi.. kes arvas, et mul on silmad nii kissis, sest olen liiga palju kanepit suitsetanud (ei tea mitu korda ma olen seda viimaste p2evade jooksul pidanud kuulma?).. seletasin siis talle, et mul on silmapoletik, aga ta arvas, et mul on ikkagi v2ga ilusad silmad. T2nks m22n!
Aga mitte sellest ei tathnud ma t2na r22kida. Hakkasime ennast kodu poole s2ttima, mina paljajalu ning Tiina hakkas oma tenniseid jalga panema (sest seal patjadel tuleb istuda paljajalu) ja mida ei olnud, oli yks tennis! Tiina hakkas neid taga otsima ja mina motlesin, et l2hen vaatan v2lja, et 2kki on keegi lolli nalja teinud ja tennise nt prygikasti peale pannud. L2ksin oue, paljajalu ja siis hyppas korvalrestoranist v2lja yks vanem mees (tundus, et see oli selle restorani omanik) ja hyyab "Hey girl, you are barefoot! It is dangerous! Come inside, I want to show you something!" Olin kindel, et ilmselt on tal Tiina tennis ja , et ta n2gi, et ma olen paljajalu, siis ta arvas, et ilmselt olen ma kaotanud oma jalatsid 2ra. L2ksin siis ta restorani sisse, ta l2ks baarileti taha ja vottis leti alt v2lja kilekoti.. krabinal tegi koti lahti ja mida ma n2en! Koti seest tulevad v2lja uued pl2tud. H2rra aitas jalatsid jalga ja selgus, et need pl2tud olid mulle justkui jalga valatud, t2pselt parajad! Kysisin, et kas ma saan oigesti aru, et ta tahab mulle anda pl2tud, sest ma olen paljajalu ja et see on tema meelest ohtlik, k2ia paljajalu keset Amsterdami kesklinna. Ta noogutas suure hooga, endal silmad s2rasid peas. No, mis mul siis muud yle j2i. Hakkasin suure h22lega naerma, kallistasime ja 2 minutit p2rast ta restorani sisse astumist v2ljusin sealt uute jalatsitega. L2ksin tagasi Tiina juurde, kes endiselt otsis oma yhte tennist ja ytlesin, et ma ei leidnud ta tennist, aga sain endale uued jalatsid. Otsisime veel ta tenniseid ja leidsin endale ka p2ikseprillid (imelik oli see, et eile p2eval r22kisin Tiinale, et me peame tegema v2ljamineku, sest mul on vahja p2ikseprille oma haigete silmade jaoks osta.. ja voila! leidsin endale 400UV-kaitsega p2ikseprillid.), aga Tiina tennist ei leidnud. Nii siis oligi, et kodust l2ksime nii v2lja, et mina olin paljajalu ja Tiinal olid papud jalas ja tagasi l2ksime vastupidi.
Kuigi p2rast, kojuminnes oli kadusid veel. Kaotasin 2ra oma yhe korvaklapi otsa (voi noh, see kummist julla korvaklappide otsas, et pehme oleks ja kurdiks ei j22ks vist).. ja kui ma seda otsisin, siis kaotasin 2ra ka Tiina.. nimelt ta hakkas soitma enne mind, kuulas pleireist muusikat ja mina hakkasin otsima oma korvaklapi osa.. ja siis kui ta m2rkas, et mind ei ole ta selja taga, arvas ta, et 2kki l2ksin teist teed pidi. Kui me lopuks ikkaig kohtusime meie k88gis, siis arutasime, et ikka yks v2ga imelik ohtu oli olnud. Oletame, et selles oli syydi leivasupp.
T2na aga sai Tiina endale SOFI-numbri k2tte, mina saan homme! Jehhuu! Homsest alates oleme ametlikud AmsterDaamid! Ja mu silmad on t2na juba palju paremad, ainult korra olen pidanud kuulma, et kas olen pilves. Voi noh, k2isime t2na Amnonil turul kylas.. ja p2rast meiega kallistamist vottis ta mul posest kinni ja n2pistas seda, nagu ta ikka teeb ja ytles :"aiaiai, keegi on vist eile v2ga palju suitsetanud!", hakkasime Tiinaga naerma ja selgitasime, et see on koigest silmapoletik. Aga noh, siin on koik vist selliste n2ost pilvikutega harjunud, et vahet ei ole, mida voi kas yldse ma midagi ytlen.
Oeh. V2ss on peal. Heidan pikali ja teen omale silmakompressi.
Ainult yks kord tuleb veel magama minna ja siis juba ongi mul koik paberid korras!
esmaspäev, august 02, 2010
Ilu nouab ohvreid ehk s2ran nii, et silmist pime!
Ma ei m2leta, et kas ma kirjutasin siin voi mitte, et mul oli silmapoletik kui tulin Eestist 2ra. Seostasin seda sellega, et ei tulnud kodust 2ra just koige meeldivamate emotsioonidega ja arvasin, et silmad kui n2gemiselundid on kindlasti seotud sellega, et ma "ei taha" midagi endale teadvustada voi midagi n2ha. Kindlasti oli ka sellel oma roll, kuid ma ei osanud seostadagi oma silmapoletikku sellega, et p2ev enne reisile tulekut v2rvisime keemiliselt mu ripsmeid. Noh, ma ei ole eriline meigiinimene ja motlesin et oleks ju p2ris hea, kui ripsmed ja kulmud oleksid tumedad. (kulmud on mul keemiliselt v2rvitud olnud kogu aeg.. juba aastaid.. ma ei teagi.. ikka v2ga v2ga v2ga mitmeid aastaid, aga ripsmeid olen varem v2rvinud keemiliselt ainult paar korda ja seda salongis, kui olen juuksuris k2inud.)
No ja siis oligi nii, et kolmandaks reisip2evaks olid mul silmad kinni ja kummelikompress ei paistnud ka aitavat.. l2ksime siis Belgias apteeki ja ostsime mulle kalli raha eest silmapuhastusvahendi ja geeli. Sain silmapoletikust jagu ja tuju oli hirmus hea.
Yleeile, umbes kuu aega p2rast eelmist ripsmetev2rvimist otsustasime Tiinaga teha yhe ilup2eva.. kuna mul kulmud olid juba v2rvitud, siis motlesime, et v2rviks seekord vaid ripsmeid. V2rvimine k2is nii nagu ikka ja mul oli meel hea, et kyll alles mina saan nyyd ilus v2lja n2ha. P2rast v2rvimist k2isin muudkui peegli ees ja roomustasin, et kui pikad ikka mu oma ripsmed on ja ikka nii hea, et neid saab nii v2rvida ja ei pea muretsema meikimise p2rast ja n2en kogu aeg nii ilus, nii ilus v2lja.
Saabus k2tte siis 88 ja mina yritasin magama j22da, aga silmad sygelesid hirmsasti.
Hommikuks oli sygelus nii hull, et moistsin, et mul on J2LLE silmapoletik! Kuna ma olen nii hirmus tark, siis oskasin lihtsa tehte, 1+1=2, seostada ripsmetev2rvimise ja silmapoletikkudega. Hakkasin siis ennast uuesti ravima, aga ilmselt tegin vea selles, et k2isime eile j2lle Tatianal abiks ja ma lakkisin ta riiuleid (no ikka mitu tundi lakkisin, kova t88mees, nagu ma olen!). Ja noh, ilmselt ei olnud lakk voi lakiaurud head mu silmadele, sest kui tagasi joudsime, siis oli juba p2ris hull. Ma ei olnud rohtu saanud ka mitu tundi panna silma, nii et 2rritus oli ikka v2ga suur. Silmavalged olid punased ja silmalaud olid ka punased. M22risin endale kodus rohtu silma ja laugudele m22risin vaseliini.. sest silmalaud nii kuivasid ja valutasid.
T2na hommikul tegin silmad lahti, aga samah2sti oleksin voinud nad ka kinni j2tta, sest koik oli kinni paistetanud.. ja punaste paistes silmalaugude vahelt paistsid punased silmavalged... voi oleks oigem 8elda silmapunased? Paar millimeetrit avatud silmade vahelt tilkusid v2lja pisarad.. ja n2gin v2lja ikka p2ris jube. Huvitavaks tegi ka asjaolu see, et n2gemisulatus oli mul j22nud 22rmiselt v2ikseks...
Homme tuleb mul minna migratsioonibyroosse.. ma ei tea, kui ma n2en samasugune v2lja nagu praegu, siis ma ei tea, mis mul neil seal r22kida tuleb. sest ma isegi ise ei usu endale peeglist otsa vaadates seda, et ma ei ole nt 4 kuud j2rjest umbjoobes olnud :D
haha, mulle tuli meelde ka eilne nali, kui Joakim tuli koju ja n2gi mind.. meil toimus selline vestlus, mida voiks tolkida umbes nii:
Joakim: S2lliiii!!! Sa ju ei pidanud kanepit suitsetama!
S2lli: Ma ei suitsetagi.
Joakim: aga miks sa siis pilves oled, silmad t2itsa kinni ja tagurpidi?
S2lli: Mul on silmapoletik, sellep2rast.
Joakim: Uuh, hea seegi.
Ja arvata voib, et kogu meie maja naeris seda veel tykk aega.
Koike paremat teile!
S2lli Silm ja silmapoletik.
laupäev, juuli 31, 2010
vihmane laup2ev
Mul vist tegelikult ei olegi mitte midagi kirjutada, aga kuna meil on t2na selline, natuke igav, siis motlesin, et ma annan endast (meist) mingisugustki elum2rki.
P2rast vehklemistrenni valutasid mul lihased 2 p2eva.. see oli ikka v2ga hea trenn. Ma loodan, et saame sinna tagasi minna, aga kuna Noam l2heb ylehomme kaheks n2dalaks Indiasse, siis me vist praegu ei satu enam sinna trenni... koos on ikka parem minna. See-eest on meil aga teisip2eval plaanis minna kung-fu trenni.. ja yhtlasi peaks olema teisip2eval see onnis p2ev kui v2hemalt Tiina peaks saama endale sofinumbri. Minu aeg on kolmap2eval, aga loodame, et 2kki saame mulle ka teha selle numbri Tiina appointmentil.
Mida veel? Eile k2isime Joakimi tydruku juures peol. Oli selline grill ja tsill, kohtusime paljude huvitvate inimestega ning t2na ohtul l2heme sinna tagasi, sest Tiina peab minema reikit tegema yhele vene naisele ja mina vist saan yhe ungari tydruku k2est hollandi keele tunde votta. V2ga huvitav igatahes! Mul on hollandi keeles juba koik numbrid selged ja oskan ennast tutvustada ja t2nada ja viisakusvome tean ka. Monda tegusona tean ka, aga lauseid ei oska veel eriti moodustada, sest mu sonavara on 22rmiselt v2ike..aga kyll seegi varsti muutub!
Msa tahaks veel kirjutada, aga nyyd hakkas vist huvitav, sest Tiina 2rkas yles ja noh. Ma nyyd lopetan:)
teisipäev, juuli 27, 2010
superhypermegalahe!
Jummel, me k2isime just oma elu esimeses vehklemistrennis ja see oli nii lahe, et hirmus kohe. Minust saab vehkleja, ausalt! Sinna l2ksime metrooga, sest vihma sadas, aga tagasi tulime ratastega.. see vottis aega nii 30-40 minutit, niiet super trenn. Ja vehklemistrenn ise kestab 3.5 tundi! Super super super.
Aga nyyd ma l2hen magama.. lihtsalt pidin oma emotsioone jagama :D
:)
Oleme olnud reisil juba natuke yle kolme n2dala.. aeg lendab ikka v2ga hullult.. motlesin et kirjutan seekord rohkem sellest, et mida me siin tundnud oleme, kuivord sellest ,et mida me teinud oleme.. aga noh, eks n2is, mis ma kokku kirjutan ja sellest v2lja tuleb.
Imelik asi, mida t2heldanud olen, on see, et meil on Tiinaga iga p2ev t2iesti erinev tunne.. yhel p2eval tundub, et saame koigega hakkama ja j2rgmisel p2eval on t2iesti vastupidi.. koik tundub nii raske ja selline tunne on, et kuidagi ei hakkagi yldse minema... ja tavliselt on veel onneks nii, et meil on Tiinaga hea tuju molemal korraga, aga kui yhel meist on madalseis, siis teisel on hea tuju.. et me aitame yksteist ikka masendusest v2lja (voi noh, tegelt seda ei saa masenduseks nimetada, sest see on mingi selline.. pooletunnine tunne, et koik on pees).
H2sti tore on see, et oleme kohtunud nii paljude toredate inimestega.. ja saame koigiga h2sti l2bi. Inimesed on meid v2ga palju aidanud. N2iteks eile saime endale lopuks oma rattad! Minul on selline, salatiroheline ratas, millele saab ette panna korvi ja taga on pakikas.. Tiinal on selline natuke moodsam ratas, k2ikudega ja puha, aga me oleme molemad v2ga onnelikud. Sest transport on siin v2ga kallis ja meil on ilmselt kulunud yle 50 euri lihtsalt sellele, et laadida raha oma kbussipiletile. Ait2h Fredile, et ta meile rattad andis! Ja Mark andis meile eile telefoni.. see pole kyll nii moodne ja meil pole veel telefoni jaoks laadijat, aga meil on lopuks ometi telefon, mis t88tab! Ilmselt mingi aeg peame ka teise telefoni muretsema, sest kaua me ikka yhe telefoniga oleme.. aga ikkagi, nyyd saame v2hemalt r22kida. Ait2h Mark!
T2na kysisid meie kaks majanaabrit (Noam ja Assaf, nad on meie maja noorpaar, Israelist) et kas me ei tahakski siia elama j22da, et see on nii hea kui me oleme majas, et meil on hea energia ja et maja on ka palju puhtam p2rast seda kui me sisse kolisime. T2na n2iteks koristasime j2lle k88ki. Meil on h2sti suur k88k.. umbes nagu 4 tavalist mustam2e k88ki voi midagi sellist.. mina pesin 2ra aknad ja Tiina pesi 2ra koik laed ja seinad (tegelt natuke seinu tegime yksp2ev varem ka juba).. majanaabrid on meiega rahul.. t2na tegi Joachim (meie yks majanaaber, kes on Norrast, aga tegelikult on israellane) meile voileibu ja yldse... meid voetaks siin nii h2sti vastu... ja inimesed on niiii armsad!
Ja Bart, meie neljas majanaaber, see, kelle juurde me tegelikult elama tulime, hollandlane.. temaga me laulame iga p2ev ja improviseerime klaveril... ja tal on nii monus energia et ma tunnen ennast tema juures v2ga h2sti ja turvaliselt.. N2iteks kui ta konnib mu selja tagant m88da, siis ma isegi ei tunne teda.. voi noh.. me nt voime istuda diivanil yksteise korval.. ja kui ma panen silmad kinni, siis ma ei tunne, et keegi segaks mu isiklikku ruumi. Aga ta mediteerib h2sti palju, niiet ilmselt see hea energia tuleb sellest.
R22kides veel erinevatest inimestest, ei saa ma j2tta r22kimata turumehest Amnonist. Ta on israellane (yldse, oleme siin vist koige rohkem kohtunud israellastega voi v2hemalt on selline tunne vahepeal) ja 47-aastane. Tal on kaks last, yks on 11-aastane ja teine on 20-aastane, aga ta ei ela oma naise ja lastega koos, aga naine ja lapsed k2ivad tal tihti kylas ja ta saab v2ga h2sti l2bi nendega. Voi noh, yldse, ta saab koigiga h2sti l2bi, sest ta on lihtsalt nii armastust t2is! Ta myyb oma turuplatsil igasuguseid palvehelmeid ja nipsasjakesi, ehteid ja unen2opyydjaid, viirukeid ja psyhhedeelseid asju. Ja ta kodu! See on nii monusat energiat t2is! Igal pool on pisikesed kujukesed – haldjad, kaitsvad silmad, buddha kujukesed... see on nagu erinevate heade uskumuste ja soovide symbioos, voi ma ei teagi, kuidas seda nimetada... inglid, pildid ilusatest asjadest.. ma ei tea.. ja veel on ta seintel h2sti palju fotosid.. seda on niivord n2ha, kuidas ta on oma elus olnud ymbritsetud suure armastusega ja kuidas ta on rahul sellega, mida ta teeb. Ja peeglid! Ta korteris on vist mingi 30 peeglit v2hemalt.. ykskoik kus sa parasjagu ei oleks ta korteris (kas k88gis, vetsus, vannitoas voi yhes ta kolmest toast – igal pool on sul voimalus end n2ha). Ta on ka natuke kummaline, nt ostab ta koju h2sti palju toitu alati... alati v2hemalt 5 saia korraga.,. siis s88b natuke igast saiast ja siis l2heb oma maja ette kanali 22rda ja s88dab need viis saia lindudele! Istusin eile ta aknal (ta kodu on kesklinnas, kohe kanali 22res), vaatasin kuidas ta loopis lindudele syya, tema h2sti h2sti pikad krussis lokid lehvisid tuules ja kuidas koik majanaabrid ja teised inimesed soitsid tast ratastega m88da, koik lehvitasid talle ja ta naeratas igale yhele ja tervitas neid vastu... veel kuulsin yhelt ta sobralt, et kunagi oli Amnoni juurde turul tulnud yks mees ja r22kinud, et tal pole kuskil elada. Amnon vottis ta enda juurde elama.. ja see mees elas seal korteris kuus aastat! Mul on selline tunne et Amnon on sattunud mulle teele ette, et mind opetada. Tal on v2ga selge visioon inimese moistusest ja kehast.. ja nende koostoimimisest. Ta oli kunagi aeroobikatreener.. ja hoolimata sellest, et ta suitsetab v2ga palju ja k2ib p2ris palju pidudel, n2ev ta v2lja umbes 30-aastane... ja eile, eile kui olime Tiinaga tal kylas, siis ta l2ks poodi, et teha meile yks korralik lounas88k, siis toi ta meile ka printsessi-jogurteid.. aga kahjuks me ei joudnud neid syya, sest koht oli lopuks nii t2is. Mingi p2ev l2heme talle turule kylla, tal pidid meie jaoks mingid korvarongad olema (sest Tiina korvas olev rongas pidi olema mingi hiina jama, tal on palju parem:D)
Amnoni sobrad on ka toredad.. n2iteks yks sober, kes elab Amsterdamist natuke v2ljas (voi noh, mis natuke, 100km), ta lubas meile isegi t88d leida.. vist saan natuke isegi mustalt t88tada, pean mingeid arvutiasju aitama tal tegema.. ja p2rast saame k2ia temaga laatadel kaupa myymas, aga siis juba ametlikult..ta on selliste nipsasjakeste maaletooja ja hulgilao omanik.. ta on v2ga sympaatne.. kui me r22kisime, siis oli selline tunne nagu ta oleks mulle sattunud siia teele ette isaks. Ta on v2ga hea kuulaja.. ja r22gib oma naisest ja lastest sellise armastusega... nad on v2ga toredad inimesed! Ja mis veel eriti hea, ta ytles, et kui me kuidagi Portugali ei saa, et siis ta voib viia meid Prantsusmaale, sest tal on vaja millalgi minna ja siis ta lihtsalt ootab senikaua, kuni meil on vaja minna ja viib meid poolele teele. Super ju!
Inimesi, kellega oleme kohtunud, neid on veel v2ga v2ga palju, aga praegu ei ole mul sellist tunnet, et tahaks monest neist pikemalt kirjutada... aga yks on kindel, inimesed on ikka v2ga ilusad ja head!
T2na l2heme vist Tiinaga trenni, Noam kutsus meid vehlkemistrenni, eks n2is, kuidas meile see meeldib. Eile n2iteks m2ngisime oues jalgpalli.. olime kuuekesi, seega, meil oli kaks voistkonda. Mina, Bart ja Mark yhes voistkonnas ja Tiina, Joachim ja Joahcimile kylla tulnud vend Daniel teises voistkonnas.. reeglid olid sellised, et reegleid ei olnud.. voi noh, sellist asja nagu nurgal88k voi out ei eksisteerinud.. ja Tiina m2ngis vahepeal lausa k2tega... igatahes.. v2ga v2ga v2ga lobus oli.. mul on nyydh2sti palju sinikaid sellest m2ngust, aga see oli supervahva! Ja noh muidugi, minu voistkond voitis (kuigi tegelikult sai Tiina voistkond rohkem v2ravaid, aga yks meie m2ngu reeglitest oli selline, et viimane v2rav loeb.. voi noh, see reegel tuli enne seda viimast v2ravat:D) P2rast iustusime jalgpalliplatsile maha, olime ringis ja „medteerisime“ r2tsepaistes Barti juhendamisel... voi noh, lihtsalt momisesime.. inimesed, kes m88da kondisid, motlesid kindlasti, et kes need napakad istuvad keset aiaga eraldatud korv/jalgpalliplatsi, mis on kohe majade vahel, 88sel kell 1 ja ymisevad ja momisevad... aga meil oli ylemoistuse tore!
Ja nyyd ma l2hen k88ki. Tahtsin Tiinale appi minna, et syya teha, aga see hull askeldis on juba koigega valmis saanud. Niiet ma siis l2hen s88ma:D
Musid teile koigile!!!!
kolmapäev, juuli 21, 2010
nii see reisielu k2ib...
Oleme ennast h2sti sisse seadnud oma uues kodus, Amsterdamis.. Meie maja on selline, et alumisel korrusel on suur elutuba, kus majutame tavaliselt kylalisi ja kus on klaver, mida olen iga p2ev m2nginud.. meil tuleb improviseerimine juba p2ris h2sti v2lja.. yldse see maja on loominguliseks tegevuseks v2ga hea! (aga noh, mida veel tahta, kui elad koos muusikute ja fotograafide ja disainerite ja heliloojatega?) Ylemisel korrusel on 4 tuba, kus on ka meie tuba, mis on kyll h2sti h2sti pisike, aga see-eest h2sti h2sti armas meile. Seinad on helesinised ja meil on laes yks h2sti vahva kollane paberist lamp.. ja veel on meil toas peegel ja unen2opyydja, mille sain oma lemmik-turumehelt, Amnonilt kingituseks.. ja kardinateks on h2sti ilusasti paigutatud valge s22sevork, mis tekitab sellise tunde, et seal toas elavad printsessid.. ja viirukilohn ja peegli kyles rippuvad v2rvilised korvarongad teevad selle toa veelgi nauditavamaks. Mulle igatahes meeldib:)
Kui meil parasjagu kylalisi pole (neid on pea alati, koik tahavad ju 88bimispaika Amsterdamis), siis oleme siin majas kuuekesi, kolm poissi ja kolm tydrukut. Veel on meil yks must kass, kes on t2itsa hull.. ta on ettearvamatu ja n2eb suht r2bal v2lja, aga on ikkagi meie kass. Ja siis on meil veel kolme jalaga naabrikass, kes n2eb v2lja v2ga meie kassi moodi, aga ta paistab palju puhtam v2lja ja noh.. yks jalg on tal ka v2hem kui meie omal... ja siis on meil siin veel kylalised.. ja tihtipeale voib leida meie maja alumiselt korruselt l2bi jooksmas naabrite koeri. Kuna meil on majauks alati p2rani lahti, siis tunnevad inimesed ja loomad ilmselt end kutsutud olevat. Ohtuti istume oma aias (voi noh, maja tagahoovis) ja oleskleme.. tavaliselt m2ngib keegi kitarri.. ja siis nii me lihtsalt olemegi. Elu on monus ja selline vabadus mulle meeldib...
Oleme olnud siin paiksed juba 12 p2eva ja v2ga monus on olnud olla... kui yhel p2eval sai meil monulemisest korini, siis l2ksime linna peale t88d otsima.. siis aga selgus, et meid voetaks t88le v2ga hea meelega, lausa otsekohe, kui meil ainult oleks kohalik isikukood ja maksuametile vajaminev number... selle vajalikkusest polnud meil muidugi enne mingisugust aimugi.. ja nyyd ongi asi nii, et vajalikud paberid saame korda alles 4.augustil, mis t2hendab seda, et seaduslikult t88d saada enne seda kuup2eva pole meil voimalik. Aga kuna me oleme sellised vahvad vandersellid, kes on endas ikkagi v2ga kindlad, siis me arvame, et see meid ei heiduta. Peame lihtsalt olema v2ga kokkuhoidlikud ja olema avatud koikidele voimalustele.
Tutvunud oleme v2ga paljude erinevate inimestega ja see on h2sti tore... oleme ikka hirmus pruunid ja hirmus ilusad ka (seda kuuleme iga p2ev mitu-mitu-mitukymmend korda:D)
Koduigatsus on ka natuke.. voi noh... ma ikka motlen teie peale.. aga siis ma j2lle motlen, et millal siis veel kui mitte praegu teha seda, mida me parasjagu teeme.
Soojad kallistused teile koigile:)
kolmapäev, juuli 14, 2010
Esimene n2dal
Motlesin, et kirjutan ka vahepeal, et anda teada, kuidas meiega need asjad on.
Reis on siiamaani olnud v2ga tore, kuigi meil on ka palju ponevust juhtunud, n2iteks h22letasime Riias narkodiileri auto peale.. siis Charleroi lennujaamast tahtsime h22letada Anwerpenisse ja selgus, et sealt ei saa v2lja kondida, et minna tuleb vaid transpordivahendiga, mist6ttu tuli meil hakata lennujaama parklas koputama inimeste autodele, et palun, viige meid v2lja siit lennujaamast. saime Liege'i, mis on kyll natuke kaugemal Antwerpenist, aga kust saime ilusasti rongi peale. Rongi peal aga varastati Tiina telefon 2ra ning moned p2evad hiljem selgus, et ka minu telefoni vist ei j2tku enam kauaks. Telefon kiilub kinni koguaeg ja pilt on ees must, nii et voib-olla meil ei olegi telefoni yldse vaja. Vahepeal olin ka silmapoletiku ohver. Silmad sygelesid ja kipitasid, aga rohtudega saime sellest poletikust voitu ja ma n2en j2lle!
Aga muidu oleme ilusasti puhanud.. p2ikest n2inud hirmus palju (oleme t2itsa pruunid), jahutanud end j2rvevees ja ryybanud m6ned head belgia ja hollandi 6lled.
Jalgpallifinaali vaatasime ka.. see oli p2ris kurb. Te ei kujuta ette, mis n2gudega hollandi inimesed p2rast m2ngu t2navatel kondisid. Milline pettumus, kurbus ja viha!
Homsest ilmselt hakkame t88d otsima, aitab niisama vedelemisest, kuigi, mis seal salata, elu on meil ikka v2ga hea!
pühapäev, juuli 04, 2010
Viimast päeva Eestis
Homme ongi siis minek. Kõigepealt hääletame Riiga, seal veedame ühe öö ja teisipäeva hommikul väljub meie lennuk, et jõuda Brüsselisse, Charleroi lennujaama, mis on päris palju keskusest eemal. Nii et tõenäoliselt ootab meid ees üks paras seiklus, et jõuda Antwerpenisse, aga ma usun, et kõik läheb hästi. Alati läheb!
Viimased nädalad on olnud väga väga keerulised. Tööd on olnud hästi palju ja ka eraeluski on olnud märksa paremaid aegu. Kuigi selle üle, et ülikooli ilusasti lõpetasin, on mul väga hea meel ja olen üsna kindel, et minu õppimistee ei jää pooleli, lihtsalt tuleb praegu teha üks väike paus, seni kuni veel saab.
Üleeile oli meie lahkumispidu, see oli superarmas! Kohal oli ikka päris palju inimesi, kuskil 30 ringis.. vaatasin oma sõpradele otsa ja tundsin natuke kurbust, et ära läheme, samas
ma tean, et näen neid peagi ja et mul on lihtsalt vaja ära minna. Ma pean minema! Väga armas oli ka see, et mu sõbrad enamasti mõistsid seda, et mul on vaja ära minna ja et pidu ei olnud selline kurvakas, keegi ei nutnud ega midagi.
Nüüd on mul ainult üks mure.
Ma ei oska oma asju pakkida!
Viimased nädalad on olnud väga väga keerulised. Tööd on olnud hästi palju ja ka eraeluski on olnud märksa paremaid aegu. Kuigi selle üle, et ülikooli ilusasti lõpetasin, on mul väga hea meel ja olen üsna kindel, et minu õppimistee ei jää pooleli, lihtsalt tuleb praegu teha üks väike paus, seni kuni veel saab.
Üleeile oli meie lahkumispidu, see oli superarmas! Kohal oli ikka päris palju inimesi, kuskil 30 ringis.. vaatasin oma sõpradele otsa ja tundsin natuke kurbust, et ära läheme, samas
ma tean, et näen neid peagi ja et mul on lihtsalt vaja ära minna. Ma pean minema! Väga armas oli ka see, et mu sõbrad enamasti mõistsid seda, et mul on vaja ära minna ja et pidu ei olnud selline kurvakas, keegi ei nutnud ega midagi.
Nüüd on mul ainult üks mure.
Ma ei oska oma asju pakkida!
Tellimine:
Postitused (Atom)