Meie esimene konflikt.

Oleme kiisuga olnud koos vähemalt viiel päeval nädalast juba üle viie kuu. Senimaani pole meil olnud ühtegi riidu, vaidlust (no vaielnud oleme tegelikult küll, aga mingi poliitika ja homode ja autode üle. nt: Fiat Punto vs Van jne:D)

Eile siis käisime Adi sünnipäeval. Või noh.. sünnipäeva-eelsel vaiksel rancho õhtul. Väga,väga, väga lõbus oli ning võin liialdamata öelda, et jõime ennast pehmelt öeldes natukene üle:D Mingi hetk nägin ma baarileti ääres Sulli ning läksin nende lauda. Seal olid Kalmu, Tomat ja veel mulle mingid tundmatud näod. Üks tüdruk oli päris kole ja üritas minuga ülbitseda, aga kuna ma olin nii lõbusas tujus, siis oli mul ükskõik. Unustasin täitsa ära, et ma olen hoopis teise seltskonnaga seal ja siis mingi aja pärast tuli kiisu ja kutsus mind sealt lauast ära, mina tõusin püsti ja tahtsin skandaalitsema hakata ja hakkasingi. Et mina ei või enam oma sõpradega olla ja tema siis selle peale, et ta tahtis juba ammu koju tulla, aga et mina olin palunud tal sinna jääda ja nüüd käitun niimoodi. Natukene aega paukusime seal, siis otsustasime, et oleks aeg hakata koju tulema. Läksime välja ja minu käekott oli tema käes... mina hakkasin seal õues karjuma ja siis ta sai mu peale vihaseks ja viskas mu käekoti maha. See ajas mul harja veel punasemaks ja ma võtsin maast oma käekoti, hakkasin nutma ja kiskusin peast ta mütsi ja viskasin selle poriloiku. Kuna ma olin ilmselgelt liiga purjus, siis see lendas poriloigust mööda.. mille peale ma ärritusin veelgi ja võtsin mütsi kätte ja üritasin teda visata õhku, niiet ta kukuks maha ja määrduks põhjalikult. Kiisu müts oli valge. Varem. Müts aga lendas tuulesuuna ja minu halva sihtimise tõttu puu otsa:D Siis me vahepeal kallistasime ja nutsime ja ei riielnud. Me saime aru, kui totaka asja peale me vaidlema olime läinud. Kainena poleks seda mitte kunagi juhtunud. Me nutsime ja nuuskasime nina kahekroonistesse, sest pabertaskurätikuid meil ei olnud... kiisu ütles, et ta ei taha minuga mitte kunagi tülitseda, sest ma olen kõige ilusam asi tema elus. Et mina olengi tema elu. Selle peale tuli minul veel suurem nutt kurku.. ning mul oli kahju, et ma käitusin nii totakalt. Tema rääkis kogu aeg, et ta ju tahab mind teha alati õnnelikuks ja et kui tal see ei õnnestu, et ma siis andestaksin talle, sest ma olen ju talle kõige tähtsam. Ta oli nii armas.

Terve tänase päeva vedelesime voodis ja olime kaisu sees. Meil oli pohmell. Ja meie õnn. Tegelikult oli see vist hea, et eile nii juhtus, sest vaikselt hakkaski argipäev omadega liiga peale tulema ning me oleme juba nii harjunud sellega, et me oleme üksteisel olemas. Ma olin täna tõesti jälle õnnelik, liblukad olid kõhus.. ja kui ma vaatasin oma maaailma kõige armsamat kiisut, siis ma veendusin jälle selles, Tema on minu jaoks maailma parim.

Ps. Õhtul juhtus veel igasuguseid erinevaid situatsioone, mis aga ei ole minu asi rääkida, sest see puudutab teisi inimesi. Muidu oli pidu väga, väga lahe:D Lausa Raja Teeleline:D

Ps2: Kas Tõnismäe tänava nimi on pandud Tõnis Mäe järgi?

Viis kuud roosamannat.

Jõudsin just töölt, tänane öö oli normaalne, rahulik:)

Kiisuga on meil täna tähtpäev. Ma võin kahtlemata väita, et viimased viis kuud on minu elus olnud ilusaimad. Vähemalt armuelus või nii. Olen ikka väga õnnega koos, et mul selline musimops on.

Pulmafondi oleme selle viie kuuga (tegelikult küll alates 26.08) jõudnud koguda umbes 1300 krooni. Selles suhtes on see hea tulemus, et me kogume sinna sente ja münte nii kuidas parasjagu meelde tuleb. Ja muidugi ei saa jätta suuremeelset annetust minu issilt (mis on peaaegu üle kahe kolmandiku meil olevast summast:D)

Kui teil meile pulmafondi raha annetada ei ole, siis annetage http://www.hiv.ee/est/. Kasvõi 25.- . Tavaliselt ma ei ole mis teab annetaja, sest mul pole rahagi, aga väikesed lapsed on meie tulevik, niiet sellest rahast ei tohiks mitte kellegil kahju olla, kellel see summa on võimalik välja käia.

Tehkem rohkem head, siis on endal ka elu ilusam:)

Varahommikul surmast...

Esmaspäeval tuli mu ema koju kurva uudisega, et ta töökaaslane oli surnud. Lasteaiaõpetaja suri kopsutrombi hommikul, enne laste saabumist, ning laste saabudes üritas kiirabi elustada, aga edutult. Järgmiseks sõitis lasteaeda Pärnamäe laibaauto..ning lapsed ning õpetajad pidid päeva jätkama. Laupäeval on matused.

Eile õhtul, kui tööle läksin (ma tean, et ma pidin minema alles täna õhtul, aga ma olin vahetuse vanemast valesti aru saanud-ning õhtul kella 22 paiku võtsin takso ja kiirustasin tööle), sain teada, et meie vastuvõtu tüdruk Mariliis oli pühapäeva hommikul surnud. Miks ma sellest varem midagi ei teadnud, ei pane mind imestama, sest ma olin ju haiguslehel ja Mariliis ei olnud mulle sõbranna. Ta oli mu töökaaslane, kes aitas mind, kui ma läksin avaldust viima ning tema puhul oli mulle alati silma hakanud energia, naeratamine ja sisemine sära.

Oma elu jooksul olen käinud kahel matusel. Ühel, vanaema sõbrannal, ma olin mingi nelja-viie aastane ja ma palusin ja lunisin vanaema, et ma saaksin kaasa minna, sest ma polnud ühelgi käinud. Teised matuswd minu elus olid siis kui ma olin umbes kuuene- lasteekraani muusikastuudio koorijuhi ema matused. Pidime krematooriumis kooriga laulma. Kirstu ma peaaegu ei näinud, kõik käisid ja kallistasid koorijuhti ja pärast saime kõik tibudega shokolaadi ta käest. Karta on, et ma ei mäleta kummastki matusest eriti midagi.

Tavaliselt surevad need, keda me ei tunne. See juhtub võõraste inimestega või .. maeitea. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem kaob inimesi elust.

Eelmisel mail minu kallis Soku, kellega ma veel tund aega enne ta maise elu lõppu naersin ja nutsin, raske oli mõista ning aru saada, et teda enam ei ole-siis kui teda enam ei olnud. Vähemalt aasta peale ta surma arvasin, et mina mõtlen ta peale kõige rohkem. Liiga palju tekkis "mis oleks kui"-sid. Mis oleks saanud, kui ma oleks ka auto peale läinud. Miks Soku läks, kui me ütlesime talle, et ta ei läheks. Miks Timmo otsustas jääda minuga ootama kui teised ära käivad. Miks ma ei olnud tookord tavaline mina, kes igale poole kaasa kipub? Järelikult ei olnud minu kord.

Aasta alguses suri mu isapoolne vanatädi, suve alguses isa üks parimaid sõpru. Ega rohkem ei olegi mu elus olnud palju surmasid. Võib-olla ehk need mõned rasked aastad mu ema jaoks, kui ta jäi vähem kui kahe aastaga ilma isast, õepojast ja kahest vennast. Mina olin siis väike ja minust läksid need mööda. Võib-olla kõige raskemini elasin üle tädipoja surma, sest ta kasuisa oli ta surnuks peksnud (sellest ma muidugi siis ei teadnud, lihtsalt imestasin, et miks Jimmy enam meie juures mängimas ei käi). Ja siis veel emapoolse vanatädi surm, mõned aastad tagasi. Ja vanavanaema ja vanavanaisa. Rohkem vist ei olegi.

_______________


Tegelikult olen ma väsinud. Eile hommikul ärkasin ehmatusega selle peale, et supervisor helistas ja päeval ma ei maganud, sest ma ei arvanud, et ma pean öösel tööl olema. Praegu katsun lõpuks magama jääda, sest mul on veel kaks ööd vaja järjest tööl olla. Jõudsin koju kakskümmend minutit tagasi, ostsin veel SL Õhtulehe, kus Mariliis oli esikaanel. Kas selleks, et selle lehe esikaanele saada, peab surema, või minema reality-showsse? Ei, see lause oli liiast. Selge tõendus selle kohta, et ma tõesti pean minema magama.

Teile toredat päeva ja mulle und.


*Meie seast lahkunutele.... rahus puhkamist.

Kas kõht kinni-lahti käib?

Isa rääkis just praegu, kuidas arst oli nii mu venna käest küsinud, kui too oli väike olnud.

Vaatan siin pilte... ja tunnen puudust. Ta on ära olnud umbes 32h ja ma ei tea, millal me jälle näeme.

Täna helistati mulle töö juurest ja öeldi, et selle asemel et ma pean olema homme päeval kella 15.00-23.00ni, pean ma olema 21.00-06.00ni!

See on tore, sest täna ma vaatasin oma töölepingust et "õhtustel ja öistel tundidel töötatud aja eest makstav lisatasu on võetud arvesse ametipalga või ajatöö tunnitasu määramisel", mis omakorda tähendab, et ma ei saa juurde tavapärast 20% tunnitasust, vaid käin ka öösiti pooltasuta kohal. Cool.


Tahaks, et järgmine nädalavahetus oleks vaba ja et me saaks minna koos Poku ja Kixa sünnipäevale. Ja tahaks, et ma saaksin homme öösel töö juures ilusasti hakkama.
Ja kiisupaid oma põsele tahaks ka....

Miow...

Ma pole vist väga ammu nutnud nii kui eile. Vaatasin filmi "Kaunis november" Juba alguses ma nutsin, lõpust ei taha rääkidagi. Siis ma ainult luksusin ja salvrätipakk mu ees oli tühjaks saanud ja silmad olid punased.. ja üldse.

Ilmselt saab see minu üheks lemmikfilmiks- või noh. Ma ei vaata eriti tihti filme.. aga selline, mis mõjub mulle niimoodi, peab ju olema tõesti hea.

Täna hommikul pidi kiisu tõusma kell 5.45, et minna Tartusse. President Põõsas on ju linnas ja kella seitsmest hommikul oli linnas liiklusepiirang ja mingi Maardu ringiga ei ole mõtet ka minna. Nõmekas. Tahtsin veel Tema kaisu sees olla. Aga kus sa sellega.

Nüd kohe lähen kooli... tee peal mõtlen oma imelike unenägude peale, koolis õpin hoolega, sest siis tulevad viied suuremad:D Ja peale kooli tulen koju magama, sest ma olen väsinud.

Homme on mul vaba päev ja neljapäeval tööle. Kõik on tegelikult hästi.

Veel allarinalja:D

Pitsu sõi mu stringid peaaegu ära:D Sattusin jaole siis, kui alles olid jäänud kolm peenikest riba:D

Ta vist tõesti armastab mind, suvel sõi mu plätud ära:D


Aga mikrouuni neid ei pannud... käisid külmalt kah:D

Ha-ha-haa.

Ma kuulsin just praegu lugu ühest tüdrukust, kes oli niisama oma lõbuks teistele käkki keeranud.

Ühel ilusal päeval, kui tema juures oli olnud pidu ja keegi oli lõhkunud ära ta korteriakna ja trepikoja aknad ka, siis oli ta oma emale öelnud, et aknad oli ära lõhkunund mingi tüüp. Missest, et teda ei olnud üldse sellel üritusel ja et ta selle tüdrukuga üldse ei suhelnud.

Veel väitis ta oma emale, et sama peo käigus oli sama noormees nuuskinud ta aluspükstes ja pannud need peale seda mikrolaineahju. Ketshupit oli ka peale pannud.

Nalja saab.
Inimeste fantaasia on ikka piiritu.

Lisaks sellele kuulsin ma ka igasuguseid muid naljaluugusid selle tüdruku kohta:D

Kummitustest...

Tükk aega olen mõelnud seda lugu siin kirjutada. Njah. Kummitused ja Sälli- see on üks paras naljanumber

(Ma tean, mida te: Kixa, Potsu, Poku, Pätu, Päpu praegu mõtlete:D)

Jah. Kord rääkisin teile kummituseloo, mis kulmineerus sellega, et ma suutsin kõige hirmsama koha teha selliseks naljaks, et kõik me naersime enam mitte voodi peal, vaid voodi all. Seetõttu olen ka praegu oma kumitustelooga venitanud. Mina oskan hästi rääkida teistsuguseid asju ning ma võin hirmuäratava loo esitada teile nii, et hirm ei tule kellegil peale. See on nagu minu moodi. Et seekord ma siis siin ei räägiks õudusjuttu Valgest Naisest Keila Joa läheduses. :D

Ma ei tea, kas ma tegelikult kardan kummitusi või mitte. Selles mõttes, et väiksena ei olnud mul eriti hirme, aga kuna ma vajasin tähelepanu, siis tahtsin, et keegi saadaks mind alati läbi pimeda nurga vannituppa. See võis tulla sellest ka, et kui ma väike olin, siis räägiti mulle tihti, et kuidas mu vanem vend oli kartnud seda samamoodi ja siis tal oli olnud julgestuskott kaasas. (Selline riidest, nagu vanasti oli jalatsikott) Mu vennal oli see alati käeotsas. See oli tühi, aga ta oli "julgust täis". Mina tahtsin, et minuga oleks lihtsalt keegi kaasas, aga mind kavaldati üle, anti mingi kaigas. Selle kaikaga ma kaua vetsus käia ei viitsinud ja nii see hirm kaduski.

Õudusfilme ei julge ma põhimõtteliselt vaadata. Ükskord käisin kinos kohtingul- õudusfilmi vaatamas. Noormees arvas, et ilmselt kui on õudukas, et siis ma kindlasti poen talle külje alla. Juhtus aga see, et ma hakkasin keset filmi hüsteeriliselt nutma ja tahtsin sealt minema. Noormees oli ehmunud.

Mu vanaema on mulle pärandanud oma korteri. Praegu ta elab veel. Õnneks. Ta ütles, et kui ta sureb ja ma selle korteri peaksin ära müüma, siis ta tuleb kummitama. Seda ma kardan küll.

Kui Potsu vanaema suri, siis seal ma kartsin küll olla. Võib-olla seetõttu, et toas oli kuulda ratastooli kriginat, juhtus igasuguseid seletamatuid asju ning läbi läksid sellised pirnid, mis olid juba läbi läinud, aga see ei ole minu rääkida. Õnneks ei olnud Potsu vanaema kummitus pahatahtlik, ega olnud vanaema isegi, lihtsalt käis oma kodu külastamas mõnda aega peale maise aja lõppu.

Kummitusest minu õe juures:
Õde kolis oma korterisse umbes kaks aastat tagasi. Ühetoaline korter. Neljandal korrusel.
Peale mõnda nädalat seal elamist juhtus nii, et õde oli sunnitud kodust nädalavahetuseks ära minema. Koos lastega. Reede lõunal läksid minema, jätsid kiisule ning meriseale söögi nädalavahetuseks ja kõik tundus olevat paralanksis. Pühapäeva hommikul koduust lahti tehes, pahvatas neile tuul vastu. Nad astusid uksest edasi ja nägid et elutoa aken (mis oli varem kinni kiilunud ja mida õde polnud korteris elatud aja jooksul mitte ühteainsamatki korda avanud) oli pärani lahti. Kardin liikus tuule käes ning laua pealt olid mõningad asjad maha kukkunud. Õde hakkas esimese asjana otsima kassi taga, sest see on neil selline, kes paneb igal esimesel võimalusel plagama. Kiisukese emme oli olnud metsik kass ja ilmselt see on geenides. Kassi polnud mitte kuskil. Mõne aja pärast leidis õde kassi voodi alt, kõige tagumisest nurgast..värisemas. Proovisid nii hea kui halvaga, aga kass ei tulnud mõnikümmend minutit sealt voodi alt välja. Õde pani see väga imestama, sest igal teisel juhul oleks kass plehku pistnud.

Seepeale helistas õde korteriomanikule ja ilma pikemalt seletamata soovis ta teada, et kas korteriomanik on põhjusega peast põrunud või lihtsalt naljamees. Korteriomanik ei saanud muidugi aru, millest jutt käib (nimelt arvas õde, et äkki käis korteriomanik korteris nädalavahetusel ja soovis õhutada tuba või misiganes) ja ütles, et ta on üldsegi endiselt veetmas oma nädalavahetust kuskil Tallinnast väljas ja et tema ei tea midagi. Õde vabandas ja mõtles, et küll sellel lool on mingi seletus.

Läks mööda paar päeva, aknaasi oli juba unustatud. Õde tuleb jälle kuskilt koju, näeb, et köögis töötab kraan. Vett pritsib täie vungiga. Õde keerab kraani kinni ning helistab lastele ja küsib, et mis nalja nad enda meelest teevad. Lapsed on endiselt koolis ja õde oli seekord viimane, kes kodust hommikul ära läks. Helistab siis uuesti korteriomanikule ja küsib, et kas too äkki seekord teab, milles probleem. Korteriomanik otseloomulikult ei tea midagi ning õde kahtleb jällegi oma terves mõistuses.

Läheb mööda jällegi mõni aeg, naabrid teevad juba uue korteriomanikuga tutvust ja värki ja.... ja ükskord üks uudishimulik mutike, teate küll, sellised, kes elavad tavaliselt kuskil kolmandal korrusel, piiluvad alati aknast välja ja peas on neil tavaliselt lokirullid ning hommikumantel ja teavad nad täpselt, mis auto mis tütarlapse mis õhtul ja kellaajal koju tõid. Otseloomulikult teavad nad täpselt, kes on süüdi maja ees toimuvas avariis ja alati räägivad nad kõikidega juttu. Vahel karjuvad lihtsalt akna peal iga ettejuhtuvaga ning heidavad neile ette halba käitumist. Mõni teine kord on nad aga sõbralikud ja küsivad iga kord, et kuidas läheb ning kurdavad oma kurba elu.
Just selline teine variant kolmanda korruse tädikesest sattuski trepikojas siis mu õe jutule ja hakkas pärima, et kuidas siis kah eluke seal seitsemekümnendakolmandas kulgeb. Õde vastab, et kenasti, tänan küsimast, ma nüüd liigun edasi. Vanamutike seepeale, et ja kuidas siis korteris ka ebatavaliste situatsioonidega on. Õde seepeale, et kõik on täitsa tavaline. Tädike kostab siis salakavala näoga, et eks näis, kunagi kaheksakümne-üheksakümne ennindal aastal oli keegi selle korteri vannitoas julmalt ära tapetud. Et tema veel mäletab seda päeva jne jnej.. .teate ju küll, kuidas nad räägivad. Ões äratas see uudishimu, ning tänas oma naabrimutikest ja läks tuppa. Too hetk ei tulnud talle veel meelde ta esimesed imelikud vahejuhtumid uues korteris. Helistas siis jällegi korteriomanikule ja tahtis teada, et miks too talle sellest polnud rääkinud ja et ta peab selliseid asju kuulma naabrite käest ja korteriomanik vabandas ja arvas, et üürijale ei ole vaja sellistest asjadest rääkida, pealegi see kõik oli nii ammu juhtunud ja tal on valus sellest rääkida.

Jällegi läheb mõni aeg mööda, õde lülitab sisse teleka, jõuab seda vaadata mõni aeg, ning telekas läheb põlema. Okei, ikka juhtub, telekad saavad vahel läbi (kuigi tavaliselt mitte eriti uued). Õde võtab juhtme välja ning kustutab süsteemi ära. Paneb teleka peale sildi. "Lapsed, ärge sisse lülitage, telekas on katki" ning läheb uut muretsema.
Uus telekas pole põlema läinud. Küll aga kui näiteks õde vaatab TV 3-st, Kanal 2-st või kuskilt soome pealt kõige huvitavamat kohta, siis vahetab keegi kanalit. Missest et pult on õe käes. Õde vajutab tagasi nr 3 peale, kuid keegi kiuslik vajutab uuesti seitsme peale. Ja nii kuni õde annab alla ja on sunnitud ka näiteks vaatama National Geographicust kaelkirjakute seltsielu. Mina arvasin alguses, et vb naabermajast mõni väike marakratt-naljapoiss vahetab puldiga kanalit (ma tean, kui ma olin väike, siis me tahtsime naabritele sellist nalja teha, aga ma jäin emmele vahele, kui ma üritasin puldiga minema jalutada:D), aga se võimalus on 0%lähedane, sest õde elab neljandal ning lähima maja akendest ei ulatuks elu sees puldiga kanalit vahetama, seda enam, et õe telekas on maas, ning "seljaga akna poole".

Seda lugu ma olen juba teile kirjutanud, aga copin uuesti. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.

Järgmine lugu: Minu vanemale vennale kingiti kunagi selline eht-kummituslik mänguasi. Või noh, see käib kuskile rippuma ja siis kui ta sisse lülitada, siis ta undab mingi minuti ja väriseb ja vilgutab tulesid (selline plastmassist, peal on siidist kummituselina) Juba aastaid pole ta seda sisse lülitanud ning ühel päeval saatis ta selle õelastele, et äkki neil on sellega midagi kasulikku teha. Õde pesi selle pealmise lina puhtaks (see oli juba aastaid mu venna juures kardinapuu küljes väljalülitatuna tolmu kogunud) ja ostis sinna sisse uued patareid. Kummitus tööle ei hakanud. Õde ei viitsinud ka enam oma ajusi sellega ragistada ning jättis need kööki, külmkapi peale, lahtiselt, kummituse kõrvale. Ühel ööl, kell oli mingi kaks vist. Hakkab mingi leelotamine köögis pihta. "Uööäää-ha-hah-haa". Õde mõtleb, et mis jama see on, et kas kass on raadio tööle pannud, vaatab, kass on tema voodis rahulikult. Läheb kööki, vaatab, kummitus väriseb, vilgub ja undab külmkapi peal. Jõuab selle juurde, mänguasi jääb vait. Õde paneb tule põlema ja näeb, et kummituses pole endiselt patareisid ja enam ta ei tee häält ka. Jõi klaasi vett, vaatas kella ja mõtles, et tore on. Kummitus oli vist too öö veel ühe korra laulnud, peale seda viskas õde selle välja. Tahaks teada loogilist seletust mõne füüsiku käest, kuidas hakkab elektrooniline asi ilma patareideta või elektrijõuta niisama lambist tööle. Köögi eriti tugev elektriline väli? Jeah..

Igatahes, ma olen praegu juba täitsa vässu, aga panen selle üles. Kuna ma juba niikaua olen seda kirjutanud, siis võib uskuda, et kui lugejaid oleks, siis ma võiks kirjutada veekeedukannudest, Hackmanni nugadest, veetemperatuuri muutumisest, kahtlastest tuultest, elektrilistest asjadest ja eurosentidest "seitsemekümnendakolmandas". Aga jätke mulle ainult natuke aega (sest teada on ju, et seda ma siin kirjutasin enda meelest kaks või kolm kuud:D)

Hope you enjoyed:D
Good night.

Laupäeva hommik. 6:44

Mina jõudsin just töölt koju ja lähen tuttu, et homme öösel jälle särada.
Issiga sai vist kõik korda ja elu tundub jälle ilusam.

Ilusat und:)

Abiellumisest ja alkohoolikutest

Igatsus. Kurbus. Viha.

Jällegi on saabunud sellised ajad, mil ma olen kurb, või õigemini, millal ma ei leia enda ümber väga palju ilusat. Tavaliselt teevad mind õnnelikuks üpriski väiksed asjad, aga ka suuremad. Olgugi, et ma ei ole tihtipeale rahul sellega, mis mul on, teevad mind õnnelikuks päikesepaistelised ilmad, lumehelbed, kevadeti pungad ning igasugused muud silmale ilusad asjad.

Eile läks kiisu minu juurest ära, Tartusse. Tema planeeritud nädalavahetus Tallinnas kujunes kaheteist päevaseks komandeeringuks, mille jooksul me otsustasime abielluda, aga perekonnaseisuametis on ilmselt enne aastavahetust kiire käes. Seega- seoses Pätu ettepanekuga, otsustasime teha 16.12 spirituaalse ühinemise:D Sest kuupäevi ja esmaseid mõtteid ei tohi muuta. Pidi ebaõnne tooma. (Jällegi- hetk, kus ma olen korraga usklik ja ebausklik ja tegelikult vist mitte kumbagi?)

Viimasel ajal oleme palju rääkinud kokkukolimisest ning üldse Meist. Paistab, et ikkagi eksis õnn ka minu õuele ja on siia jäänud juba peaaegu pooleks aastaks. Lugesime vanu kirju.. kuidas me olime mais ja juunis nii ootusärevust täis.. ja kuidas meist on nüüd saanud tõsiseltvõetav Meie. Ametlikult ei ole me paar, prutad, ega peikad, see on ka nii Meie.

Täna hommikul ärkasin üles selle peale, kuidas ma kobasin käega vastu seina, sest ma otsisin Teda taga. Voodis oli külm ja paha. Mõtlesin selle peale, kuidas Ta võtab mind kaisu sisse ja ütileb "Tibu, saa oled nii pisike, kaod mu käte vahele lihtsalt ära" Olgugi, et ma olen Temast peaaegu 30kg raskem... aga ma oskan Talle nii külje alla pugeda, et ma lihtsalt tundun väike. Tunnen puudust sellest, kuidas Ta võib vaadata mind sellise näoga, nagu ma oleksin maailma kõige ilusam tüdruk, kuidas Ta silitab minu kõhul olevaid venitusarme ja ei tee sellist "öäkk-misneedon?" nägu, vaid teeb neile õrnalt pai. Tunnen puudust sellest, kuidas ma näen, et Ta tahaks oma sõrmega puudutada mu naba, aga Ta ei tee seda, sest Ta teab, et mulle see ei meeldi. Veel tunnen ma puudust umbes viiesajast miljonist Temaga seonduvatest asjadest.

Igatsus.

Õnnetu olen ma ka seetõttu, et (mina ei tea, see on vist nüüd jällegi see koht, kus Epp kirjutas, et vahel tahaks kirjutada kõigest, aga ei tea, kas tohib või tasub, sest need ei ole ainult temaga seonduvad asjad), et jälle, ma räägin JÄLLE mu isa on haige. Miks ma räägin sellest, kui haigusest? Millest ma üldse räägin?
Isadepäev. Emme ja väike venna olid teinud küpsisetordi. Isadepäeva puhul. Ahjus kerkis just õunakook biskviidiga. Ebamäärane uksekell. Ma alati kardan neid ebamääraseid uksekelli, sest kui keegi tuleb meile külla või koju, siis enne käib läbi trepikoja ukseluku piiks, mis annab märku, et keegi on tulnud trepikotta meie korteri võtmega. Seda piiksu seekord polnud eelnenud. Ainult ebamäärane uksekell. Selline nagu keegi oleks sinna uksekella nupu peale magama jäänud, või kobades selle üles leidnud ja siis lasknud käel lihtsalt alla vajuda. Ema läks ukse peale, meie kiisuga pikutasime suvevoodis, venna harjutas kitarri. Toas oli soe, õunakoogihõnguline ja mõnus, kergelt idülliline. Kuigi kõigil olid kõhud tühjad, sest me ootasime ju isa, et talle head isadepäeva soovida. Isa oli purjus. Mis sellest, et isa oli purjus, ikka juhtub? Ei, nii see asi päriselt ei ole. Kui eelmine kord mu isa võttis alkoholi, president Ilvese võidu puhul, siis ei saanud ta kaineks kaheksateist (18!!!) päeva. Ta joob üksi, või selleks perioodiks leitud alkassidest "sõpradega", ta joob ennast nii purju, et ei seisa jalgadel, ta käib keldrikorruste baarides, kus joodab hambutuid, kodutuid naisi. Seejuures on kõige hämmastavam see, et ta tavaliselt mäletab vaid joomise esimest ja viimast päeva. Niiet see on normaalne kui ta vahepeal näiteks kahte nädalat ei mäleta. Kui ta on purjus ja ta käest küsida, et kas see on normaalne, siis vastab ta, et on küll. Ta isegi ei saa aru, et midagi on valesti. Kui me ei luba tal poodi viina järgi minna või kuskile kooserdama (see on väga mark, elame suures paneelmajas, kõik tunnevad teda, ta on veel mingi korteriühistu juhatuse liige jne) siis ta lubab aknast alla hüpata ja hakkab närveldama. Kallale tavaliselt ei tule.. aga mul on endal komme teda mingisuguste asjadega visata või karjuda või lihtsalt nutta. Olen proovinud ka heaga, aga mis vahet sel on, kui ta niikuinii millestki aru ei saa. Kui ta on kaine, siis ta teab, et ta ei tohi juua... aga viimasel ajal üle kuu aja ta kaine ei püsi. Töö juures jäävad kõik projektid seisma (jah, vahel käib ta ka oma objektidel töllerdamas ja siis saavad ka ta alluvad juua ning tellijad lõpetavad tihtipeale lepingu), ise ta ütleb selle peale, et ega ta seepärast oma tööd vähem ei oska, aga kes sooviks tellida oma majja kogu elektri paigaldust kui projekti tegija ning elektrik on nii purjus, et ta ei seisa püsti, rääkimata sellest, et ta suudaks mingisuguseid juhtmeid ühendada?

Mul on tema pärast olnud elus nii palju marki ja tavaliselt ma ei julge kellelegi rääkida, et mu isa on alkohoolik selle kõige tõsisemas mõttes. Praegu hakkas küll kergem.. äkki peakski neid asju siin lahkama. Aga tõesti... ma ei jõua ega taha enam niimoodi edasi mängida.

Kurbus.

Ning mingis mõttes tekitab see minus ka sellist viha, et ma kohe ei tea. Ei ole enam isu rääkida. Kõik. Tühi

Viha.

Vedelvorstid

Eile pidime minema Tartusse, aga laiskuseuss tuli peale ja ei jõudnud me mitte kuhugi. Ja töö juurest helistati mulle ka, et ma ei pea olema reede öösel tööl, vaid hoopis laupäeva ja pühapäeva päeval. Normaalne.

Eile käisime aluspesu shopingul. Mulle ostsime kuus paari stringe ja Talle ühed baleriini-bokserid:D

Täna lähme ilmselt kinno. Koos Mannu, Küllikese, Tiina, Kassu ja Chrisiga.

JA kalleid P-kaid tahaks ka näha. Täna öösel nägin meist nii jubedat und, et ei taha meenutadagi. Varsti on Kixa ja Poku sünnipäevad ja siis hakkab nalja saama;) Niiet, Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka, I miss you guys!!!

Uneaeg

Meie läheme tuttu.
Homme Tartusse ning nädalavahetuseks tööle.



Olen nii väsinud.


Nii nii väsinud.

Õnnelik

Õnnelik selle üle, et mulle jäi alles minu Pätu. Ja Etu ja Maria ja Ingel ka.

Vaesekesed.

Aga muidu, nalja saab ja see on üks hästi ilus asi.

Tööl on täitsa tore. Iga päevaga tunnen end seal kodusemalt ning tahaks loota, et ma sulandun teiste juurde sisse. Raske on minna kollektiivi, kus on neli inimest peale sinu ja nad on aasta töödanud koos ja nüüd olen mina nagu mingi võõrkeha seal. Siiamaani on jäänud mulje, et nad seisavad kõik üksteise eest ning on äraütlemata toredad inimesed.

Minu tööpõli algas lepingu kohaselt 5.10.06 ja esimest palka on oodata homseks.

Palju õnne meile:)

Tänase päeva seisuga oleme me olnud üleni armastuse sees juba neli kuud. See võib tunduda lühike aeg, aga minu kohta on see juba päris pikk. Arvestades minu hüsteeria-, melanhoolia ja eufooriahoogusid, on minu kiisuke ikkagi maailma parim. Rääkimata sellest, et ta on veel maailma kõige ilusam ja kõige parem ja kõige armsam.

Ma pole ammu kirjutanud. Miks?
Kõigepealt ilmselt seetõttu, et ma ei oska oma aega jagada. Seda tundub liiga vähe olevat. Tahaks leida aega oma sõprade jaoks ja enda jaoks ka. Minu tavapärane nädal näeb välja selline.

Esmaspäev, hommikul kella kaheksaks sõidan lasnamäele, et minna kooli. Mingi viiest olen kodus ja kui kiisu on Tallinnas, siis oleme õhtul meie Tallinna kodus, õpime ja vaatame "Meeleheitel koduperenaisi" ja sellele järgnevat komöödiat. Õhtul läheme tudu sisse, et ärgata hommikul kell 5.55

Teisipäev, ärkame vara, kell 6.50 läheme kodust välja ja sõidame Tallinna Bussijaama. 7.45 läheb ta buss, siis tahab nutumaik kurku tulla, aga tuleb kiisu ära saata. Sealt edasi kappan Viru keskuse bussiterminali, et minna 8.18 bussi peale. Sõidame grupikaaslastega Hiiule, sest teisipäeviti on kool vanas Muusikakeskkooli majas. Kool lõppeb kella viie paiku, siis tulen koju ja olen väsinud.. niiniinii väsinud.

Kolmapäeval on ilmselt tööpäev. Üleelmine nädal olin öösel (21.00-06.00), eelmine nädal olin päeval (11.00-23.00), täna olen ainult õhtul, õnneks (20.00-01-00)

Neljapäeval on samamoodi.

Ja ka reedel on samamoodi:D Kui olen päeval tööl, siis sõidan Tartusse, kui öösel, siis võtan selle tee ette laupäeval.

Laupäeval oleme Tartumaal. Külastame oma Tartu sõpru, veedame koos "kvaliteetaega":D

Pühapäeval vedeleme hommikuti ning õhtu poole sõidame koos Tallinnasse. Selleks et alustada uut nädalat:D


Eelmine nädal olin neljapäeval ja reedel pikalt tööl, laupäeva õhtu poole sõitsin Tartusse. Käisime Pokul külas. Tore oli. Mängisime Imagot ja Aliast. Kogu P-gäng oli kohal.. minul oli küll alguses natuke paha tuju, aga ikkagi oli lõbus. Laupäeva hommikul läksime koos meie Tartu koju, üritasime autot käima saada, et seda ülevaatusesse viia, aga nii külm oli ilmselt, et auto ei läinud käima. Egas midas, läksime Poku juurde tagasi, bussiga. Seal oli hommikune chill ja sõime pannkooke. Kiisu maasikamoosiga ja mina õunamoosiga. Pannkoogid olid väga väga väga head:) Sellest hommikust on siis ka see ülevalpool olev pilt. Mina ja Tema ning kaks vaieldamatult maailma kõige armsamat pisikest poissi:)

Sel nädalal peame minema kooliga FoodFestile ja tööl pean olema 1., 2., ja 4. Peaks vahetama neljanda kolmanda vastu ära, siis saan minna kolmandal kohe peale tööd vanade klassiõdedega noorust nautima ja neljandal jääks aega muudeks toiminguteks. Eks näis, kuidas ma seda vahetada saan.

Ootan juba aega, et saaksin olla koos oma kiisu ja kallite sõpradega:)

Õppides võib vahepeal sattuda igasuguste lolluste peale:D

Vaesed vanad naised:D


Tuju on juba natukene parem.. kaks referaati vaja veel teha ja siis ongi juba kõik valmis ja esmaspäevaks muretu:)

Esimene vaba päev

Eile õhtul jäin ma magama kell 19.00 ja ärkasin üles nüüd. Kella 12 paiku. Veetsin magades 17 õudusunenäolist tundi.
Küll mind aeti taga, siis ma jooksin, küll ma palusin ja anusin ja siis ma nutsin, kõndisin üles kuldtrepist ja see värises nii imelikult, minu korterivõti oli ära kulund, sest vasakukäelised pidid võtit rohkem kulutama ja nii oli mul raske põgeneda. Käisime P-gängiga mingis poes, Pätule riiulit vaatamas (Pätut ei olnud, ta tahtis mingist loosist osa võtta, et ta võidaks selle riiuli ja meie pidime tema eest saatma osavõtusõnumi) ja üldse... väga rõve uni oli... mingi kella 23.00 paiku ärkasin korra üles ja mõtlesin, et päris jube. Ahjaa, siis oli uues koolis mingi üritus ja mu kiisu istus minu köögis koos mu vendade ja isaga ja nad jõid koos. Koidul istus süles mingi chikk ja mina mõtlesin, et ma rebin sellel tüdrukul silmad peast, aga mul ei avanenud võimalust, sest nad ei andnud mulle ennast kumbki enam näole. Ja siis ma nägin, et ma olin Koidu peale vihane ja kuna Marek kolis meie majja, tegin talle tagasi...

igatahes 17 tundi koshmaare on normaalne.

Täna on minu esimene ja ilmselt ka viimane vaba päev sel nädalal ja ilmselt.. kui mul hästi läheb, siis on mul järgmine kolmapäev ka vaba.. või saan ma nädalavahetuse vabaks(järgmise nädala oma), ma veel ei tea.
Ja täna on ka selline päev, mil ma teen oma asjad korda. Teen ära kodused ülesanded, lasen oma ühe küüne ära parandada, viin Helile kokaraamatud lõpuks tagasi, tahtsin minna ka Potsu juurde talle jaPokule beebiasju talle näidata, aga ta läks täna Tartusse ja seda teen ma pühapäeval, kui ma juhuslikult vaba olen ja kui ta ikka tagasi tuleb.

Siis pean täna ära pesema veel tööriided ja kui ma kuskilt raha saan, siis võiksin osta endale uued kingad, sest mu jalad hakkavad juba siis nutma, kui nad neid lihtsalt näevad.

Aga nüüd õppima!

Tore on.

Nii see elu on ja nii ta käib.

Kolmapäeva ja neljapäeva öösel olin tööl. Reede hommikul tulin töölt koju ja panin äratuskella kella 11-ks, sest Pätu pidi mulle helistama ja minuga kooli minema, aga seda ta ei teinud. Sõpru on lihtne unustada, eks?
Las ta olla siis, vähemalt oli mulle jäänud alles veel Poku, kes lubas mind viia kurssi koosviibimisega Potsu juures. Kella kaheksani õhtul ootasin, siis läksin Tartu. Sõpru on tõesti lihtne unustada.

Reede hilisõhtul olime kiisupojaga kahekesi ja laupäeva hommikul harjutasime valssi.

Laupäeval läksime Emajõe suursoole, Karini sünnipäevale. Parvetasime ja kesk jõge oli pidumaja, kus sai nalja ja tralli ja suitsukala ja stritslit ka:) Tore oli. Natuke rutiinist välja ja üldse, nalja sai.

Vigastused, apsud:
Kukkusin Emajõkke, mutta: ühe korra
kukkusin Emajõel oleva kanuupõhja pikali:ühe korra.
jäin häbisse, sest ma ajavat rumalat juttu: ühe korra
läksin hüsteeriasse tagasitulekul, ning astusin autost välja ja solvasin ürituse korraldajat: ühe korra.

Põhimõtteliselt, tagasitulek oli, nagu ta oli, läksin oma õigustamisega liiga hoogu ning kaotasin enesevalitsuse. Õnneks oli kohal minu kiisu, kes lohutas mind ja tõi maapeale tagasi. Kõikide kannatajate ees palun vabandust.

Tulime koju ning läksime juba kell 20.30 magama.

Hommikul valutas pea, aga läksin kooli ikkagi. Kiisu oli kodus ja ootas mind.

Täna hommikul ärkasime jälle kell 5.55 ja tegime oma iganädalase teisipäevahommikuse reisi.

Kurk on valus ja pea valutab ja tegelikult on mul natuke halb tuju ka.

Miks, ma ei tea.
Võib-olla sellepärast, et ma olen haige.
Võib-olla sellepärast, et ma tunnen, et ma olen kõigist nii kaugele jäänud.
Võib-olla sellepärast, et ma näen nii kahvatu ja ümmargune välje.
Võib-olla sellepärast, et Koit läks täna jälle minema ja ma olen harjunud olema Tema kõrval.
Võib-olla sellepärast, et mul on mingi vaimse stabiilsuse puudulikkus käsil.
Võib-olla sellepärast, et ilm on nii nukralt hall.
Võib-olla sellepärast, et ma olen täna väga väsinud.
Võib-olla sellepärast, et ma olen suureks saanud ja pean oma aega jaotama nii nagu ma seda ei oska.
Võib-olla sellepärast, et mul on homme ainuke vaba päev tööst ja koolist ja ma ei tea, kuidas seda kasutada.
Võib-olla sellepärast, et mulle tundub, et kõik on nagu korras ja samas valesti ka.
Võib-olla sellepärast, et mul on koguaeg magusaisu ja ma sõin eile üle 3000kcl sisse lihtsalt maiustustega.

Võib-olla sellepärast, et mind häirib, et ma nii egoistlik olen.

ah, et mis ma teen? TROLLI OOTAN:D

seesuur, et kell on 5.29. tööl pole enam midagi teha ja esimene buss läheb 5.58.

sellega sõidan estoniasse ja sealt läheb esimene troll kell 6.06.

ja juba õige varsti saan minna oma tudipessa ja sal lasta vaikslt sliipi. elu on peaaegu lill ja nüüd võiksid need 20 minti minna kiiresti. lähen vaatan korra msni kah_D


ilusat hommikut tibulinnukesed!

töökiisu

kell on 02,35 ja ma olen tööl. kolm ja pool tundi ja siis ma hakkan kodu poole liikuma. homme olen ka öösel ja järgmine nädal päeval.

klaviatuuri mul pole, on ekraanipõhine. niiet emotikoone pole:D või siis ikkagi on . tuleb kliikda shiftil ja siis vajutada punkti peal.

et ma olen seda pisikest teksti kirjutanud 15 minutit, on see sulaselge viide sellele, et arenguruumi veel on:D

tsutsufreii proletaarlased:D

Mina niisama vette istet võtmas.

Et praegu kolasin oma piltides ringi ja mõtlesin, et mul on ikka olnud väga toredaid hetki.
Vaatasin pilte P-gängiga ja teiste sõpradega ka.

Ja ma sain lõpuks oma Padari "Võta aega" loo ka... eile tööle minnes hakkas mul see laul kummitama. Asi oli aga hoopis nimelt selles, et enda meelest polnud ma seda lugu kunagi kuulanud, sõnad mida ümisesin, olid hoopis teised ja mulle tundus et selle meloodiaga võiks sobida Padari hääl. AGa õnneks on mul minu Pätu, kes mind aitas välja selle looga. Kuigi jah, teistel oli ilmselt trollis eile äärmiselt lõbus, sest vahepeal unustasin ma ära, et ma trolliga sõidan ning lasin oma umbluud suure heameelega edasi:D

Ja seljas oli mul must pintsak, valge pluus, must seelik ja tikk-kontsaga kingad. Isegi bussijuht tegi mulle silma.
Kaks saksa noormeest jätsid mulle 20 eeku jootraha kahe õlle eest, sest ma suutsin seal mingi sada miljonit apsu teha:D

Aga elu on ilus
"Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja, jõuab elada, ava silmad, mõtle peaga, küll sa näed, leiad rõõmu elusolemise väest"

Kolmteist ja reede.

Selles suhtes, et ma ei ole kunagi olnud eriti ebausklik, aga täna on selline teistmoodi päev, aga ma usun, et kõik saab oksi-noksi.

Eile jõudsin töölt päris hilja koju, täna varbad kõik valutavad ja terve öö nägin unes, kuidas ma tegin lattet ja ajasin piima õlleklaasi. Kõik on normaalne.

Juba õige varsti peaks üks armas poiss minu juurde tulema. Kõik on ju tegelikult tore, aga mina olen vaesust täis jäänud. See on päris jamps keiss.

Õnneks jääb mulle alati mu Taurus, mida võin vaikselt alla libistada, sest seda ma juba oskan. Paar vängemat sõna, raisk, ja siis on paralanks. Ainult selle Tauruse, kurivaimuga on nii, et see on ikkagi minu Tartu õlts, raisk, ja ei tea, kas Rakvere kandis seda ikka juua tasub. Samas nalja on ju tore teha ja Rakveres ei ole ju minumeelest mingit raekoja platsi, kus ma võiksin horisontaalasendis edasi liikuda. Või mis?

Nii see elu käib ja nii ta on. Ei tea mina neid aknaid, ei tunne auke.

Õnneks mul hakkasid tissid kasvama, üle-üleeile:D

Näete, siin on mul alles väikesed, 14 aastase rinnad. Või olin ma juba 15, täpselt ei tea. Igatahes, nii see elu on ja nii ta käibki. Üleeile tundus mulle, et mu rinnad on suuremaks läinud ning kiisu ütles selle peale, et "Jah, mulle tundub ka, et nad on alates eilsest hommikust paisuma hakanud" Niiet, kui keegi peaks muret tundma, millal mul hakkasid rinnad kasvama, siis oli see üleeile, siis, kui ma olin olnud 19 aastane umbes kaks nädalat.

Mis veel vahepeal on head juhtunud?

Eile käisin Peetri Pizzas, saime kokku armsate sõpradega: Küllike, Mannu, Tiina, Helen, Chris, Erko, Kaspar. Istusime natuke ja arutasime nädalavahetuse väljasõitu ja siis läksime Kaja parki ja hakkasime kolmekesi, Mannu ja Chrisiga, alkoholi tarbima. Annan kohe sõna, tulin Kaja pargist, sente taskust välja ei hüpanud, olin purjust täis. Mannu oli rahaboss ja siis ta toetaski meid liitri kange alkoholiga (mina muidugi ei võtnud sellest väga palju osa, sest peale esimest lonksu läks juba seest soojaks ja jutt muutus selliseks, nagu ikka:D) Ei, nalja sai ja sõpradega on mul ikka väga väga väga vedanud. Üks on musimopsim kui teine.

Ahjaa, eile helistas mulle ka mu ülemus, kes ütles, et ma pean täna varem tööle minema, kella 18.00ks. Niiet, varsti peab ennast juba sättima hakkama.

Siis käisime veel vennaga kinos, Maailma Kaubanduskeskust vaatamas. Film oli.. nii ja naa. Selles mõttes, et Nicholas Cage näitlejameisterlikkust arvestades, oli talle see roll ilmselt mitte eriti kurnav ja aeganõudev. Ilmselt oli tema töö tehtud seal filmis umbes kahe nädalaga. Kinost veel niipalju, et meie kõrval olid mingid väga nõmedad noormehed, kes kommenteerisid mu venna osalemist teatud tõsieluseriaalis. Ma tõesti ei mõista, sellest on juba väga kaua aega möödas, aga inimesed käituvad ikka nõmedalt.

Kiisupoja tuleb juba homme;)

Praegu lakin küüsi ning avastasin, et seda on nii tore teha kaine peaga. Eelmine maniküür oli mul eelmisest nädalavahetusest, mil ma olin veits chvipsis, nagu neil seal Tartumaal on kombeks öelda. Kaotasin ära oma mõlemad kontsaplekid ning uurisin ninaga lähemalt seda Raekoja platsi pinnast. Selles suhtes, et jebens...

Muidu on elu ikka lill ja varsti on veel parem:)

PS. P-gäng võiks juba ruttu mingi koosviibimise teha. Näiteks millalgi siis, kui Pätu on Tallinnas;)

Mida üks muti veel tahta võib, kui on selline papi:*

Tänane päev on olnud mõnus. Oleme saanud olla kahekesi, rääkida, kallistada, hoida üksteist. Ta on mul lihtsalt maailma parim!!

Selles mõttes, et varsti hakkan Tartust kodu poole sõitma ja kui mul läheb hästi, siis tuleb minu kiisu minuga. Õhtul hakkame ilmselt koos õppima ja saame targaks:)

Ma armastan Teda...

Kui ma rikkaks saan, siis ma saan täna Tartusse...

Eile käisin proovipäeval. Kuigi ma olin seal tavapärase 9 tunni asemel 3 tundi, on mu selg ja käed täna valusad. Raske saab olema... aga ma saan hakkama.

Potsule jäin võlgu eile 150 eeku, sest ostsin kingad ja sain "Häda 50 eeku" (no mul oli nagu endal ka enne seda veits raha:D) ja nüüd mul on rahakotis isiklikku raha 9 krooni ja võlaraha 50 krooni.

Tahaks saada Tartusse. Niiiniiiniiväga. Tahaks, et Pätu poleks enam kurb (sest jah, tänase õhtu kavatsen ma temaga veeta) ja tahaks homme olla koos minu maailma kõige armsamaga. Teeks musi ja pai ja laseks end kreemitada.. ja teha varba-silma-kulmu-seljamassaazhi. Ja varsti peaks saama ka;)

Homme proovipäevale

Käisin siis töövestlusel. Homme õhtul kell 21.00 algab mul proovipäev või õigemini siis, prooviöö. Kui tubli olen ja hakkama saan, siis saab minust ööbuffet teenindaja ning minu tööpäevad on kella 21.00-05.00. Hotell jättis mulle endiselt väga hea mulje. Juba ekskursioonil tundus mulle, et see võiks olla koht, kus ma näeksin ennast. Ning Valdo ütles meile, et me tegutseksime oma kõhtutunde järgi. Ma loodan, et ma saan homme ilusti hakkama, muidugi saan:)

Kui mu asjaajamised olid lõpetatud, siis helistas mulle Poku, et kuidas mulle meeldiks, kui ta tuleks mulle järgi. Mulle muidugi meeldis see mõte:D Käisime tema juures lapsekäru toomas ja siis käisime natuke Magistralis shoppamas. Nimelt meil oli täna osaline P-gängi koosviibimine. (osaline seetõttu, et meie kallis Pätu on ju täitsa kaugel meist, AGA me leppisime kokku, et läheme kogu kaadriga sinna Tartumaale ja musitame ta lihtsalt pooleks. Ning ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul;) Niiet, Pätu, hoia alt, siit me tuleme!)

Sõime lillkapsast ja porgandeid dipikastmega, jõime Mulinaadi ning õuna-piparmündimahla. Rääkisime lastest, rasedatest, meestest, Tartu külastamisest, vaatasime pilte ja Kixa tegi meile slaidishow oma sõpradest (ehk siis meist:D)

18.00 hakkas Potsul ja Kixal autokool, enne seda olid juba ära läinud Sirka ja Katu. Poku viskas Päpu ja minu koju ja ... TORE OLI!:)

Nüüd ma pean endale muretsema kuskilt sukkpüksid ning eest kinnise ninaga kingad. Seeliku lubas Potsu mulle laenata. Kõik on oksnoks poisid!


*Peale selle, et võib juhtuda, et ma olen ka nädalavahetusel tööl, mistõttu ei näe ma oma kiisut. Aga tegelikult ma igatsen teda. Tahaks saada pai ja silmamassaazhi. Tahaks teha talle põsemusi ja öelda talle otse kõrva sisse, kui väga ma teda armastan. Tahaks rääkida meie pensionäride jutte, tahaks naerda tema naljade peale, tahaks koos poriloikudes hüpata. Tahaks et ta ütleks, et mul on õigus, isegi siis kui me mõlemad teame, et tegelikult ei ole, tahaks et ta loeks mulle ette telefoniraamatut ning et me saaksime koos arutada raamatute üle "Kõigest, mida peaks naine meeste kohta teadma" või "Kõigest, mida poisid tahaksid teada". Tahaks nende üle vaielda ning naerda, lugeda, kuidas 46 aastane Gary ei kannata, kui ta naisel on jalas aluspüksid, mis näevad välja nagu tema ema lehvikud. Või kuidas 13 aastane Thomas ärkas oma esimese "märja unenäo" peale üles ning ema, nähes pidzaamapükstel valget laiku, lohutas teda. Tahaks koos arutada, kas me peaks sööma majoneesi leivaga või leiba majoneesiga. Tahaks päikesepaistel kõndida koos ühe vihmavarju all, tahaks et ta ajaks mu juuksed jälle sassi ja et ma saaks toriseda. Tahaks, et ta just praegu koputaks minu uksele, et öelda, et nüüd ta jääbki. Niipalju asju tahaks. Aga ei saa. Veel mitte.

Söö kala ära!

Tegelikult pole siin kaladega midagi pistmist. Lihtsalt kiisu luges minu eilse (loe:raske, esimese) koolipäeva konspekte.. ja siis ma olin sinna kirjutanud endale "Söö kala ära!" ja kiisule pakkus see hirmsasti nalja.. muidugi veel rohkem meeldis talle minu udupeaselt kirjutatud sõna : vesivesikud :D
Aga las ta olla siis.

Eile õhtul käisime pizzas ja siis tulime koju siidrit jooma. Jõime kahepeale umbes 5cm siidrit ja siis tekkis tunne, et me ei tahagi juua, vaid lihtsalt olla kaisu sees. Tekkis tavapärane klammerdumise tunne ning see ma-ei-taha-veel-et-me-nüüd-paar-päeva-ei-näe-armastan-sind olemine. Ma ei saa aru, miks on iga kord nii raske see? Kui me saame reedel kokku, siis juba laupäeval ärgates mõtlen ma selle peale, et jube, ma pean hakkama varsti Tallinnasse sõitma või et jube, pool aega on juba möödas ja siis ta sõidab jälle ära. Kiisu ütles ka, et tema on juba teisipäevase spliiniga (Loe: aristokraatlik meisendus) harjunud.. aga nõme on ikkagi.

Otsustasime, et me saame kauem olla koos nii, kui ma saadan ta bussi peale hommikul ja lähen ikkagi õigeks ajaks kooli. See muidugi tähendas seda, et me pidime ärkama kell 5.58 (ma tahtsin hommikul veel kirjutada blogi, mille pealkirjaks ma oleks pannud "Ma vihkan hommikuid. Ka ilusaid", aga mu pisike kiisupallike tunneb tehnikat ja suutis mind äratada nii, et ta ei saanudki kogu maailma pahandused enda kaela)

Tegime võikusid. See tähendab, et tema tegi, sest ma ei mäleta, mis, aga ilmselt olid mu käed tinast ja kell liikus nagu ikka liiga kiiresti.. ja kui kiisu ei asjataks, siis mul vist ei saakski midagi tehtud. Ja siis juba ruttu ruttu jooksime bussile, et ta jõuaks 7.35 bussile ja et mina jõuaksin oma koolimajja, mis täna oli siis Nõmme Muusikakeskkooli vanas hoones. Igatahes, sellest koolist kavatsen ma veel juttu teha:D

Ja siis me juba ruttu ruttu tegime brõnndadabrõnn... liiga ruttu... ja jõudsime bussijaama. Tegime viimased kallid, musid.. üritasime hoida tuju üleval, aga ikka oli kurb. Meenutasime seda, et kuidas me üleeile läksime tuttu, mina lugesin 2003 aasta Kroonikat ja tema ütles, et temal on jooksva või midagi seljas ja peab ruttu põhku ära viskama. Igatahes, täpselt selline tunne oli, nagu me oleks juba umbes-täpselt 80 aastat vanad ja sellest vähemalt 60 aastat iga õhtu üksteise kõrvale tudu sisse ära läinud. Ja üldse, tegelikult on meil ju lõbus ja hea olla. Ma lihtsalt ei saa aru, miks peab iga nädal see meisendus peale tulema.

Nüüd koolist.
Kell 9 hakkasid tunnid, selleks ajaks olin ma juba 3h üleval olnud ja omi asju ajanud. Koolimaja nägi välja selline, nagu Võsareportergi näitas. Seinas olid augud:D või noh. Slava ütles lapitud seina kohta :" Siin juba nagu käikski remont. Alustatud on, varsti saab valmis" Koolis oli külm, ja 10h passida on päris..selline hard task. Meil on kõik paaris tunnid, selles mõttes, et eile oli neli teenindusõpetust, neli kulinaariat ja kaks hügieeniõpetust. Ja täna oli meil siis kaks vene keelt (ma sain kiita, ofkoors, ma ju vene keele spetsiaalist, varsti lähen bensioooonile ja teretan teid kõiki pidupäeva pihta) kaks soome keelt (ma sain uuesti kiita, sest hääldus on mul hea ja ma oskan seda ju mingis mõttes rääkida ka, niiet, väga hästi.. õpetaja ütles, et ta sai kohe aru, et ma olen seda õppinud- selle peale muidugi ütlesid mulle teised, et ma olen "pugejas" et ma kahe õpetaja käest järjest kiita sain:D aga noh, ma olen juba kord selline eager beaver:D et siis... nali naljaks, onja:D) kaks majandusettevõtlust ja siis neli esmaabi tundi.


Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis oli pea soga täis. Nüüd ma olen väga täitsa ära väsinud. Lähen oma triibulisse suvevoodisse, kus on just täpselt üks maailma kõige armsam poiss puudu ja joon selle siidri ära, mis seal padja kõrval on.

Homme on mul töövestlus ja siis ma juba tean õige täpselt, millal ma pakin oma seitse asja ja kebin kiisu juurde vurrusid limpsima.

Vot tak.

Hommik

Kell on 6.48 ja ma EI tha minna kooli. Kas ma juba ütlesin, et täna on mul esimene koolipäev? Just praegu magasin sisse ja pidin tõusma maailma kõige armsama poisi kõrvalt püsti, et minust saaks tipptasemel ettekandja. Kõrtsinaine.



Ma vihkan hommikuid

Käisime kiisuga Võtikveres. Lugesime lepatriinusid(nägime korraga üle 60 lepatriinu, täiesti fantastiline kogemus), vaatasime langevaid lehti, imetlesime looduse värve ning käisime jalutamas. Oja ääres ja pargis ka. Leidsime Meie pingi, mille kõrvale viskasime pikali ning vaatasime taevasse.

Ilus nädalavahetus oli. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, niiet praegu on siin üleval üks vanem pilt (augusti lõpust)

Siis pidin hakkama Tallinnasse sõitma, et koju tulla(homme on mu esimene koolipäev)ning palusin, et Ta tuleks minuga kaasa.

Ta tuli.


Varsti läheme meie Tallinna suvevoodisse tuttu ning kõik on endiselt hea.

Lisaks kõigele eelnevale, sai meil täna kolm kuud meie armastuse leidmise päevast.

Meie läheme Võtikverre;)

Ilmselt.


Aga nüüd ma käin ja teen ennast korda ja siis sõidan linna ja bussijaamas istun Tartu bussipeale ja lasen bussijuhil mind mu kiisu juurde vedada;)

Hommikul kirjutasin ka pikema blogi, aga tont seda teab, kuhu see kadus.

Mina niisama oma vibraatorile rõõmurõngaid peale proovimas.

Ehk siis lugu sellest, kuidas ma peale oma sünnipäeva-piknikku tulin koju ja kukkusin katsetama, mismoodi neid Penis Ringse siis paigaldatakse. Sattusin omadega hoogu, ning nii ma istusingi, kanamüts peas. Pildi tegi kiisu:)

Tuleks homne päev juba rutem:)

Või äkki peaks rõõmu tundma tänasest, sest tänane päev ei kordu iial. (Natuke Dantest, natuke ise)

Ma natuke mõtlen ja kui ma ära otsustan, siis ma teen vastamata, sest krediiti mul pole.

Tsau ää!

Mina lähen linna, mis sinna minna?

Selline lugu, et eile käisin ma korra Park Hotelis, võtsin avaldusankeedi ja nüüd ma lähen seda tagasi viima. Eile käisin seal koos Potsu ja pisikese Kristofer-Mirkoga. Peale seda läksime polikliinikusse, Mirko pidi vaktsiini saama. Ja siis ma juba ruttu jooksingi Heli sünnipäevale. Saime maailma parimat salatit ja natuke Carribean Twisti. Elu oli lill ja tore oli naistejuttu ajada.

Siis tulin koju ja kõik oli ikka samamoodi. Halvasti.


Täna lähen uuesti linna, oma ankeeti ära andma. Ilmselt pean sinna minema paljalt, sest ma leian, et mulle ei sobi täna nagu miski. Tahaks panna midagi värvilist selga, aga mul on tuju natuke paha. Tahaks panna midagi musta ja beezhiga, aga ma juba eile käisin nii. Tahaks panna valge kampsuni, aga ma näen selles välja nagu ujumisrõngaga õhupall:D

Igatahes.. ma natuke veel kogun ennast ja siis lähen jälle head muljet jätma. Peas on mul punupatsid ja kui teised ei tea, et mul pisike kurbuseuss sees on, siis nad ei saa aru ka.

Juba homme tuleb minu kiisuke Tallinnasse ja siis on kõik jälle palju, palju parem:)

Kui igale mõõnale järgneb tõus, siis kas igale tõusule järgneb ka mõõn?

Üleeile ma sain suureks. Ma olen nüüd 19.

Pühapäeval käisime Paunkülas kartuleid võtmas. Ja ojas sulistamas ka. Väga lõbus oli. Tundsin, et juba kolmandat päeva järjest läheb kuidagi liiga hästi. Päike paistis ja meie keksisime kiisuga mööda põldu ringi. Mart mängis, et ta on brigadir ja kasutas oma teadmisi, et meile nalja teha. Kõik tegid rõõmsalt tööt ja mingi 2-3 tunniga oli põld kartulitest puhas ja kartuleid oli nii palju, et salve ei mahtunud kõik äragi:) Kiisu vanaema pani mulle koogiõunu ka kaasa, et ma saaksin sünnipäevaks kooki küpsetada. Ja kuna ma köhisin, siis pani mulle paar küüslauku ka kaasa.

SÕitsime Tallinnasse ja kodus ootas meid ees VÄGA nõme situatsioon. Nimelt mu isa oli suurest Ilvese võidust endiselt piduhoos ja läbi omadega nagu kapusta. Ilmselgelt tahtsin ta pea pooleks lüüa, aga peale seda, kui ma olin talle juba kallale läinud ja ta palus, et ma ta elama jätaksin, siis ma lihtsalt sõimasin teda natuke ja jooksin välja. Ma hakkasin nutma. Tore kingitus isa poolt mulle sünnipäevaks. (Kuigi mu sünnipäev polnud veel kätte jõudnud). Õues ma värisesin nagu haavaleht, nutsin ja igasugune hea tuju oli kadunud. Kiisu võttis mind kalli sisse ja tegi mu pisarais põskedele pai. Läksime poodi ja ostsime natuke brändit ja kokat. Tegime kokstaili ja läksime Männi parki istuma. Rääkisime elust ja olust ja asjadest.

Kui kell sai 12 ja peale tuli minu sünnipäeva päev, siis kinkis kiisu mulle suure lillade kividega sõrmuse ja vene keele S tähe kujulise ripatsi (C) mis sümboliseerib vabadust (svoboda) ja muidugi nime Sälli. Ja viirukid kinkis ka, et me saaksime romantikat teha. Ta on mul nii armas. Mitte selle pärast, et ta mulle midagi kinkis, vaid selle pärast, et ta ongi alati minu jaoks olemas.

Sünnipäeva hommikul ärkasin selle peale, et minu endiselt maani täis isa (ilmselt oli ta vahepeal kuskil juurde võtnud) laulis mulle joriseva häälega "Ta elagu'd". Me muidugi ehmatasime ennast ülesse, et kes see meie suvevoodi kohal kisa teeb.. ja avanes selline vaatepilt, et minu isa seisis voodi jalutsis, käes kimp turritavaid lilli ja suure hooga laulab. Ilmselgelt sain ta peale vihaseks ja ütlesin talle, et ma ei soovi võtta mingilt tolparilt õnnitlusi vastu ja siis sai ta vihaseks ja ütles, et ma võiksin vähemalt vaadata missuguseid lilli ta mulle tõi. Meil pole kodus raha, et süüagi, ja tema joob. Üüri pole ta maksnud ja siis ta teatas mulle, et tema ei kavatsegi see aasta enam kaineks saada, et nüüd joob ta ennast surnuks. Tore on?! Ilus sünnipäeva äratus.

Tuju pidu teha oli nullilähedane. Selles suhtes, et mul oli 280 krooni ja see ka kõik. 30 inimest oli kutsutud mu sünnipäeva-piknikule. Õnneks muretses ema kuskilt raha ja kuna meil kodus oli õunu ka ja värke, siis tegi ta mulle suure õunakoogi ja suure pizza. Ja tõi mahla ja viinamarju ka. Meie kiisuga käisime poes ja ostsime Peetri pizzast 3 suurt pizzat ja siis plastiktopse ka. Käisime veel kiisu tädi juures ja tõime söögiõunu ka. Olin närvis, aga kõik lahenes kuidagi iseenesest. Need kes tahtsid, et neil lõbus oleks, neil oligi.

Nüüd kinkidest:D
Sain sünnipäevaks kanamütsi, neoonroosa käekoti, punase ämbri printsessi kommidega, Penis ringsid, Laura Biagotti-Laura lõhnaõli, imeilusa rahakoti, porgandi-merevaigu tordi, sünnipäeva-õunakoogi küünaldega, pudeli vahuveini, pudeli lasteshampust, käerauad, Ideaalkosmeertika kinkekaardi, ajakirja "Just!" , kinkeraamatu "Sõber", kuivatatud ploome ja pähkleid ning igasugust muud külakosti (õunad, viinamarjad, virsikud, singirullid, arbuus). Ja täitsa tore oli. Selles suhtes, et kütsin ringi oma Penis ringsidega, ja kanamüts oli mul kogu peo aja peas. Kui hakkas pimedamaks minema, siis korjasime oma tekid, ja prahi kokku ja liikusie kodu poole.

Nii tore oli, et minu sünnipäevale ei tuldud läbutsema vaid just sünnipäevale peo pärast. 30 inimest said ideaalselt hakkama pudeli lasteshampusega ja pudeli vahuveiniga. Niiet ilmselt igaüks sai tilgakese.

Õhtul tulime kiisuga koju ja käisime minu empsule kaarti vaatamas, sest tal oli ju 26. septembril sünnipäev. Kui kell sai 12 läbi, siis andsime kaardi ja kingi üle, sest empsu pidi hommikul varem minema tööle.

Hommikul ärkasime üles, äratuskella lükkasime edasi kella poole seitsmest kella poole üheksani ja siis hakkasime sättima. Läksime võtsime Pätu peale, et nad saaksid koos Tartusse sõita ja mind viidi hambaarsti jurude. Ma oleksin tahtnud minna koos nendega.

Ma ei oska sõnadesse panna seda, kui raske mul tegelikult on ning ma ei taha, absoluutselt ei taha vinguda. Aga paljusid asju ma ei saa siia kirja panna, sest on asju, millest lihtsalt ei räägita.

Vähemalt on mul uus maniküür, mis sobib minu uue sõrmusega. Ja juba õige varsti on kõik jälle hea, sest igale mõõnale pidi ju järgnema tõus.

Ja teki alt paistavad välja vaid varbad...

Minu kiisu on siin.. ja mul on hea meel.
Ja sellepärast on mul ka hea meel, et hommikul kui me issiga läksime käest kinni hoides Ilvest presidendiks laulma, siis ostis ta mulle mineraalvertt. Nätsu, kommi, limonaadi ja shokolaadi ta ei ostnud, kuigi ma tegin oma kõige eht-titelikumat häält. See ajas teda küll naerma, aga ilmselt ei olnud see piisavalt tõetruu.

Ja juba ülehomme saan ma vanaks:)

Päeva parim lause

Üritusel "Laulame Ilvese presidendiks" juhtusin nägema sellist situatsiooni.
Jagati sinu-must-valgeid lippe. Ning jagamisjärg jõudis ühe vanemat sorti meesterahvani. Ning saades lipu kätte, küsis ta:
"Kas siin on ka Rüütli autogramm peal?"

nii oli poisid. ja ma teps mitte ei valeta

Ja kes nüüd uhkust täis peab olema?

Ehk lugu sellest, kuidas Pätu Paadilaenutus, Sälli Linnaliinid, Rumps ja Praims laulsid Ilvese presidendiks!!!

Kixataxo, Sälli Linnaliinid, Pätu Paadilaenutus

Mul oli õigus, mul oli õigus. MUL OLI ÕIGUS! EILE OLI LIHTSALT IMETORE PÄEV!

Käisime päeval Kixaga hambapolikliinikus ja siis ma käisin pangas ja nägin Krissut ja Laidut ja rääkisime naistejutte ja tore oli. Aga kõige toredam on veel see, et õhtul saime kokku Kixa ja Pätuga. Kixataxo tuli ja võttis mind peale ning edasi suundusime Konsumi juurde, et Pätu Paadilaenutusega muretseda paar peeti. Võtsime Kange Sõstraveini ja Tibuveini võtsime ka. Läksime parki, istusime maha ja hakkas nalja saama.
Mingid kaagid laamendasid seal.. lõhkusid lastemänguväljakut. Oi, aga korralik kodanik Sälli ei saanud lasta sellel asjal juhtuda. Läksin kohale, ja võtsin viisakalt sõna, et nende laste vanemad maksavad selle paranduse kinni. Et see kõik on maksumaksjate rahast ja lubasin neile politsei kutsuda. Enne seda jõudis veel üks tatt hüüda ühele teisele poisile, et:" näe, vaata, Robini ema tuleb, tasa!"

Aga siis ma juba ruttu läksin oma musikeste juurde tagasi. Kixa oli teinud imemaitsvat porganditorti ja tal oli kaasas veel ka Supermani-martsipanikook ja Pätul oli termoses tee. Ja nii me sõimegi kooki ja jõime teed ja peeti ja pärast siidrit ka veel.

Rääkisime telefonis Haintzi Hoburakendiga ja Koit Kargobusiga. Laulsime munitsipaalpolitseid, old mac donaldit, bam-bam-beid-didi-baba-duba-beid.

EI lõbus oli. Siis viskasime kõhuli maha, panime fotoka taimerile ja tegime pilti.
Ma lihtsalt armastan oma musikesi.

Teinekordki!

Ja täna on eriti hea päev veel sellepärast..

... et kui Kixa enam ei pirtsuta siis näen ma teda kah!:D


Poisid, laske see päike endale põue sisse ära!:)

Täna on hea päev:)

Õhtul tuleb Tallinna minu kallis Pätu.. ja kui hästi läheb, siis maailma kõige armsam poiss ka. Sünnipäevaplaanid on üpris selged, ainult külalised on vaja veel piknikule kutsuda ning mõelda välja metsa-catering:D

Tervis on endiselt halb ning tundub, et läheb aina hullemaks, aga kellel seda tervist vaja on, kui on olemas sellised mupsikud nagu minul:)

Päike paistab õues, missest, et ma sellest osa ei saa ja passin kodus, aga ilus on ikkagi aknast vaadata. Varsti lähen linna, hambaröntgenit tegema ja kui veab, siis saan Arcticule oma võla ka ära makstud ja seekord veel mu korterit tühjaks ei tõsteta:)


Ilusat reedet kõigile!

Sõbrad, andke nõu:)

Lugu selline, et mul on pea sees täielik segadus. Esmaspäeval on mu sünnipäev ja ma ei tea, kuidas või mis sellega tegema peaks. Järgmine nädalavahetus seda pidada ei saa, sest paljud mu sõbrad on siis kinni. Ilmselt jääbki üle pidada esmaspäeval ja seda kuskil värske õhu käes piknikku pidades. Ilm.ee lubas 25.09 head ilma ka ja kell 18.00 on sooja 16´ (see oli kraadi, mitte minutit:D)..

Et ma ei tea, kui kellegil on vastuväiteid või värke, siis tehke kisa. Sest ma pean arvestama, et ma ei saa pidada kuskil baaris kus on suitsetamine lubatud, sest me peame arvestama, et meil on kaks kolmekuust beebit ka ja üks neljandat kuud rase neiu ka:)

Lugu sellest, kuidas varastada panni ja kuidas ma liigun kiiremini kui troll:D

Kolmapäeval sõitsin Tartusse, kiisu tuli koos Täpsuga mulle järgi. Sõitsime kiiresti, kiiresti, kiiresti. Mina kartsin ja siis sõitsime natuke aeglasemini ja siis hüppas mingi kits meile tee peale ja ülejäänud tee sõitsime 90 km/h. Õhtul jõudsime tuppa, kolks-müts-magama.

Neljapäeval käisin Poku juures. Ostsime Lõunakeskusest panni. Koju jõudes avastasime, et sellele oli külge jäänud turvaelement. Asi nägi iseenesest päris naljakas välja. Meil jõudu polnud, et seda lahti saada. Aga Ints pani panni jalgevahele ja tõmbas selle paganama traadi sealt lihtsalt välja. Et kui keegi peaks kunagi soovima panni varastada, siis ma võin näidata mõnda nippi, kuidas kiiresti ja valutult saab eemaldada turvaelementi. Õhtul jõime Taurust ja tegime igasugust muud nalja.

Reedel käisime Pokul külas, Pätul külas ja õhtul tegime Koidule haiguse profülaktikat. Viinaga.

Laupäeval käisime Aura veekeskuses, Kunglas Koidu issi juures ja hiljem tegime kokstaile. Paabu ja tema kaaslase Irisega. Neljakesi olime, fun oli. Hiljem läksime Piroshmanile ja seasl alles hakkas nalja saama. Rääkisin kõige rohkem Pätuga (ime ka, ma ju ikkagi igatsesin teda), aga seal olid ka Päpu, Livia ja Maria. Maria käis vahepeal mingi Pätu peikaga kohtumas.. ja meie saime lihtsalt nalja. Hiljem moodustasime grupi kaheks ja läksime Pätu maja kõrvale kolmekesi (Pätu, Koit ja mina) õltsi jooma, raisk:D ei.. nalja sai. Eriti armas oli meie grupikalli:)

Pühapäeva hommikul oli natuke pohmellipoissi, aga mitte tugevalt. Helistasin Tuulile ja kuna ta ütles, et ta jõuab alles kell 7 Tartusse, siis ma otsustasin, et lähen koju esmaspäeva hommikul. Õhtul oli Tuuli juures tore, siis sõitsime kiisu ja Paabuga Jõgevale ja nalja sai nagu ikka:D

Esmaspäeval hakkasin juba hommikul vara sõitma Tallinnasse. Rongis oli mingi 60 aastane tüüp, kes pakkus mulle viina ja vobla ja Balti jaamas jälitas mind.. + ma panin rongiga pange, sõitsin üle kolme tunni. Siis läksime jälle hotellidesse. Reval Park Hotel jättis mulle kõige parema mulje.

Eile, teisipäeval. Käisime Juusturestoranis, väga fancy. Päeval olin Krissu juures, sorteerisime riideid, tegime ravi mõttes natuke viina ja mett ja siis läksin Maretiga linna. Kokstailitasin oma taksoraha maha ja kõndisin koju umbes poolteist tundi. Iga peatus saatsin kiisule sõnumi. nt. Koskla, järgmine Tihase. Ja siis ta kirjutas vastu et ma liigun peaaegu sama kiiresti kui troll. See tegi mu tuju nii heaks. Kõmpisin koju, pesin kikud ja jäin tuttu.

Täna ärkasin haigemana kui ilmselt kunagi varem.

Hellõu Meriluu from Tartuländ!

Õnnetus ees, postimees taga.

Meie hakkame täna ilmselt nottima.. või siis lonnima, aga mitte odeko-lonnima:D

Selles suhtes, et tuju on hea ja elu on lill.. ja kui ma saan pikemalt kirjutada, siis teavitan ka teid sellest:)

Ilusat laupäeva Teile, mu kallikesed!

Ja nüüd?

Kõigepealt ma peaksin ära rääkima rääkimata jutud.

Reede õhtul tuli minu kiisu minu juurde. Sõitsin talle Balti Jaama vastu, sest ta tuli seekord rongiga, mitte autoga. Maast leidsin 25 krooni ka. See oli päris tore, sest just enne seda, kui ma nägin poriloigus rohekat paberit- mõtlesin, et mida ma küll teen ja kuidas ma hakkama saan, kui mul ei ole ühtegi senti ja ilmselt ei teki raha lähipäevadel juurde ka. Saime kokku.. kõigepealt kallistasime pikalt.. ja mul oli nii hea meel teda näha, et ma lihtsalt hakkasin naerma...naersin ja siis juba tulid pisarad silma ja siis jälle naersin. Usku-faking-matu, et kui inimesel on pingeline seisund, siis oma tundeid ja emotsioone ei osata varjata. Vähemalt mina mitte. Käisime Pizzas ja siis poes, kora kodus, ostsime gini ja viisime Kristelile (mu õele endiselt) puhta pesu ära. Tulime koju.. pikutasime meie Tallinna suvevoodis (Tartus on meil Tartu tudipesa)ja jõime gini.. rääkisime ja kuulasime ja olime..

Laupäeva hommikul lugesime üksteisele raamatuid ette.. ja siis ma lubasin kiisule, et ma keedan talle hirsiputru. Puder sai hea, aga enne seda plahvatas pott (tegelikult peaaegu) ja piima voolas mööda pliiti ojadena alla ja poti põhi jäi peaaegu pruuniks. (Kusjuures, tegelikult ei olnud mina süüdi, sest ma ei märganud, kui ema pani korra pliidi kuumuse maksimumi peale, et piim keeks kiiremini- mina arvasin, et ma saan oma rahulikul tulel seda edasi liigutada)... aga kiisu ütles, et see oli kõige parem asi mis ta üldse kunagi oli saanud.. ja mulle tegelikult maitses ka:D siis käisime pulmavideot magama ja läksime natuke vedelvorstima. Õhtul helistas mulle Kats (tegelikult helistas mulle mu vana klassivend Juss ja Kaur ja Mark ka - ja ütlesid, et nad on kolmekesi Vääna-Jõesuus ja ainult mina olen puudu-hahaa, tore on:D) et kui Kaisa ja Adi tulevad oma perekondlikult romantiliselt õhtusöögilt, siis võiks midagi teha. Alguses ma arvasin, et me ei lähe, aga siis õnnestus meil natuke oma ressursse suurendada.. sätitasime natuke ja läksime käsikäes tipa-tapa pidupoole. Ma ei tea, millest, aga see õlts hakkas nagu väga hästi seal Ranchos pähe. Ma jõin umbes neli õlut ja sellest piisas, et kodupoole astudes oli mu samm mõnusasti sassis ja jutt oli ka eriti normaalne. Aga muidu, Ranchos olekust veel pikemalt- Kui me sinna jõudsime, olid Kaisa, Kats ja Adi juba seal, Mättik käis ka meie laua juures seal mitu korda seletamas.. laulsime (põhiliselt mina ja Adi- aga teised laulsid ka), tantsisime, tegime nalja, ma ei tea, mul oli VÄGA lõbus, ausona... ainult, et mingi kell tundsime, et me oleme juba natu väsinud ja siis kõmpisime jällegikord käsikäes Krissu poole... AGA.. ma ei saa jätta mainimata, et meil oli lõbus;) sest me e iolnud nii varem käinud nagu väljas või nii.. Õhtul ajasime omi asju ja kõik on igatepidi super- niiet tehke omad järeldused:D

Pühapäeva hommikul oli minu pea natuke pohmelust täis, aga see hajus päris kiiresti ära. Käisime Kristiine kandis õunu toomas.. ja siis me naersime, et me oleme nagu popsikud, topelt kilekottidega ja kuna meil oli selline mõnus väss peal, siis natuke tuikusime ja muidugi naersime. Minul valutasid ülemised kõhulihased ja tema arvas, et tal valutab vahelihas:D Ja iga järgnev sõna ajas meid veel rohkem naerma.. Tulieme koju, pikutasime, vedelvorstisime ja siis läksime Kixale külla.. jõime kolme peale ühe väga mõnusa veintsi ära ja vaatasime vanu pilte ja olime niisama.. Selleks ajaks oli mu peavalu läinud nii ülemõistuse suureks, et ma tundisn,et ma jään haigeks... kurk oli valus ja pea kumises ja ma ei viitsinud olla ega rääkida, kõik oli nagu udus. ,Kodus tegi kiisu mulle silmalaumassaazhi, kaelamassaazhi ja rääkis mu emmele,kuidas ma peaksin mingit viskiteed jooma.. igatahes nad ajasid kahekesi selle asja kuidagi korda.. ja see "ravitee" oli päris õudne tegelikult... aga aitas ka.. hakkas praem.. tuli selline unesem olemine ja kiisu hoidis mind kõvasti kõvasti, kõvasti kaisu sees ja rääkis mulle kuidas ma ei jää haigeks ja kuidas mul on kõige parem üldse olla kui ma hommikul ärkan.

Esmaspäeva hommikul tundsingi ennast paremini.. sime hommikul koos mannaputru ja siis hakkasime vaikselt sättima.. ta saatis mind Viru hotellini ja ise läks bussijaama.. tegime mõned märjad musid ja siis hakkas teistmoodi trall pihta, aga kohe sellest pikemalt.

Viru hotelli ees oli suurem osa meie grupist juba kohal. Läksime üles konvernetsisaali, kus tehti meile slaidishow sellest, et kui kasulik on meil töötada Viru Hotellis, ning milliseid boonuseid me saame. Käisime hotellitubades ja sviitides, selline päris normaalne oli. Peale seda läksime Central Hotelli, sinna kutsuti meid ka suurima heameelega, ainult, et seal tundus kogu see süsteem olevat väga keeruline ja ma usun, et ma võin sellega mitte hakkama saada. Peale seda jäime ühe grupiõe, Maretiga teistest veits maha, sest päev oli niikuinii lõppenud ja mõtlesime et võiks koos midagi teha. Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Vasalemma ja tegelikult oli meil päris lõbus:D

Teisipäeva hommikul toodi meid linna, läksime Piritale, Pirita Top Spa Hotelli.., peale seda Kadriorgu, Oru hotelli ja siis veel kesklinna, viietärni hotelli Savoy Boutique.. selles mõttes, et variante on mitmeid.. ja kui peaks juhtuma, et ma näiteks jään Piritale, mis on üpriski tõenäoline... siis ilmselt oleksin ma lühikesel nädalal vaba reede, laup, pühap.. ja pikal nädalal vaba kolmapäeval ja neljapäeval.. kui sedagi.. ja ilmselt pean hakkama ärkama hommikuti kell 4.30.. ja tööpäevad kestavad 12 tundi.

Niiet (nimesid ma ei nimeta,aga kallid sõbrakesed, kes täna hommikul leidsid, et mind on liiga vähe näha või kätte saada, siis edaspidi võite panna aja kinni. Üle nädala nädalavahetuseks ja üle nädala kolmapäeviti ja neljapäeviti.

Juunikuu ei paista enam üldse kaugel.

Kes kannatab, see kaua saab!

Selles suhtes, et kallid sõbrad, ma tean, et ma pole juba mitu päeva jõudnud kirjutada, aga kõik omal ajal, eksju-onju. Praegu ma lähen magama ja siis kui ma üles ärkan või midagi, siis saate oma uudishimu rahuldatud.

Ja täna saadan ma oma unemusid kõikidele nendele poistele, kes praegu viibivad mingitel asjaoludel Tartumaal. Sest täna on kohe selline tunne et tahaks saada nendele headele inimestele unemusid. Niiet kui oled Tartus/Tartust, siis võid uhkesti öelda, et oled Sällult saanud ühe natuke märja põseunemusi:*

Haalu:D

Käisime eile kiisu, Kaisa, Katsi ja Adiga Ranchos. Laulda sai, tantsida sai, õlut sai ja õhtul teki all sai plokkfööni mängu ka harrastatud. Kõigest pikemalt siis, kui pohmellipoiss mu peast on kaduma läinud:D

Aga mis preilnal täna plaanis on?

Kõigepealt, täna öösel olin oma õe juures. Kodus oli väga MEISENDAV olla, isa tegi sellist tsirkust, et kui aus olla, siis mul läks süda pehmelt öeldes pahaks. Vahepeal sain nii vihaseks, et tundsin, kuidas pisarad tulid silma, samal ajal kui oleksin lihtsalt tahtnud köögipõrandale oksendada. Vot nii vihaseks sain. Sõnad teevad haiget, ma tean isegi, et kui ma olen ärritunud, siis ma ei hakka ropendama, vaid kärgin võõrsõnadega ja räägin igasugustest vanadest halbadest asjadest nii, nagu nad oleksid mu elu jäädavalt rikkunud. Mõnes mõttes on see muidugi tõsi, sest mäletan nii palju magamata õhtuid/öid lapsepõlvest, kui ma olen nutnud. Isa pärast.

Aga see selleks. Õelaps oli meil ja ma läksin teda peatusesse saatma, et ta üksi ei peaks minema, enne kui emmet näeb (see on ikka päris jube, millised kaagid meil siinkandis õhtuti liiguvad). Ja Krissul (mu õel oli hea meel, et ma Markeni (õelapse) turvalisuse eest hoolitsesin ja siis kui ma küsisin, et kas ma võin tema juurde jääda, oli tal eriti hea meel. Viimasel ajal on elu nii kiireks läinud, et me ei ole saanud olla kahekesi ja rääkida oma tüdrukutejutte:)

Õhtul sõime segamini Geisha shokolaadi, sinihallitusjuustu, pasteedisaiu, küpsiseid, juustuviinereid ja peale jõime kakaod. Vahepeal juba natuke sees keeras, aga ikka oli vaja kuskilt midagi näksida:D Rääkisime nagu ikka- meestest, kummitustest (mu õe korteris, mida ta üürib- oli kunagi tapetud vägivaldselt üks naine. Õde seda enne ei teadnud, aga siis kui tal hakkasid telekad plahvatama, pirnid läbi minema ja hiljem samad pirnid uuesti töötama, kraanid keset ööd täie vungiga jooksma, aknad avanema, mida õde polnud kunagi avanud, samal ajal kui ta oli koos lastega kahepäevasel puhkusel.. ning kõige uuem trikk oli see, et mõni nädal tagasi leidis õde oma padja alt nende koduses majapidamises leiduva kõige suurema Hackmanni noa, mis on pandud koos teiste mittekasutatavate terariistadega kõige ülemisse kappi (kuhu lapsed ei pääse elusees, seda enam, et nad on juba mõistlikus vanuses ja tajuvad seda maailma väga hästi ja on harjunud üksi olema), endal meil oli kananahk ihul, aga ikka rääkisime nende kummitusest. Õde ütles, et ta on juba harjunud sellega ja tunneb, et kummitus oleks justkui nende koduloom. Selles suhtes, et vahel jätab ta lastele isegi väikese mündi:D

Lugu siis järgmine. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.

Ja siis rääkisime ja naersime õega, ning täna saan ma õe käest tema pulmavideo. Pulmad siis olid sellised, kus pulmaööl magas mu õe vastne abikaasa õe parima sõbrannaga, registreerimine annuleeriti, sest õde tõmbas Õnnepalee tagaruumis oma pulmatunnistuse ribadeks, pulmavanem käis mööda pulmapidu ringi ja ütles, et sellist nalja pole ta varem näinud. Õde oli samal ajal viis kuud rase ja neil oli tekkinud registreerimise hommikul nende esimene tüli, kolmeaastase kooselu jooksul. Pulma oli kutsutud üle 150 inimese ja 1995 aastal- oli see üks väga väga korralik pulm, 3 päeva oli renditud Aegviidus pidukoht ja puha. Et täna ma näen siis täiskasvanuna seda imeilusat komejanti, mida mu õde kaasa mängis.

Aga täna teen ma sellist nalja, et esimene masinatäis pesu mul juba peseb, varsti läheb teine ka. Natuke koristan ja natuke sügan naba ja siis ootan oma kallist, et me saaks koos, harivat videot vaadata, kuidas meie oma pulmas käituda ei tohi.

Teate küll, õppefilm:D

Täna ma olin tubli

Täna ma olin tubli. Koristasin. Viskasin ära tervelt neli kilekotitäit vanu õpimaterjale, koolikirju, vihikuid, töövihikuid, igasuguseid asju. Päris vahva oli näha jälle oma vanu armuvalus kirjutatud luuletusi.. või näiteks neljandas klassis kirjutatud isamaalisi luuletusi... a'la, Eestimaa, sa oled nii väike, aga ikkagi paistab sinu peale päike... jne jne:) ma olen ikka väga luuleline olnud:D

Leidsin veel vanu sünnipäeva-, jõulu-, ja teistsuguseid kaarte. Nii armsamaid kui ka vähem armsamaid. Ja vanu päevikuid. Nii kooli omasid kui ka mõne sissekandega teistsuguseid päevikuid. Naljakas, et mul on kunagi olnud sellised probleemid, mis praegu tunduvad nii tühistena. Ainult üks probleem on jäänud korduma nii väiksena kirjutatud lehtedel, kui ka minu peas liikuvates mõtetes. Minu isa. Ühel päeval, kui ma enam ei sõltu temast, on kindlasti kõik palju lihtsam. Ma vähemalt loodan seda.

Homme koristan veel natuke ja siis juba tulebki minu kallis minu juurde. Ja siis on kõik ülejäänud mured kadunud:)

Ja edaspidi katsun sama tubli olla kui täna:)

Siis kui ma lõplikult segaseks ära jäin

Eile õhtul läksin magama. Üksi. Aga hommikul kui ma ärkasin, siis oli minu kaisus padi, millel oli seljas minu kiisu pusa/sviiter. See on õnneks normaalne. Või mis?

Selles mõttes, et mu emme oli hommikul mu tudupesast mööda kõndinud ja ehmatanud, et kus on Koidu jalad?

Ning mina magasin südamerahuga, hoidsin kaisus patja.

Peale seda tuli meile mu vend mingi IT-vennaga, kes lõhnas nagu meditsiinikapp, ning hääl tundus olevat selline, nagu siis kui hõõruda penoplasti vastu akent.

Karta on, et ma ärkasin üles:D


Ja kui see igatsus varsti mööda ei lähe, siis olen ma juba liiga palju igatsenud. Kui mul veab, siis võib juhtuda, et ma pean veel ainult ühe öö magama, enne kui ma teda näen. Üksi.

MIda ma täna tegin?

Täna näiteks juhtus minuga nii... et ma:

magasin. Kella mingi üheteiskümneni.
lugesin bloge, sügasin naba, istusin reidis
käisin Tiina ja Piretiga Cucarachas, jõin pool siidrit, seal hakkas mu kube kärama
vaatasin paksukest ja sõin hommikust
rääkisin kiisuga telefonis, mitu korda
magasin
rääkisin kiisuga
kirjutasin lasteaia aasta eesmärgid ära ning tiigri rühma tunniplaani. st et trükkisin need sisse, ehk aitasin oma maailma armsamat emmet
viskasin isa liitrise plastmassist õllepudeliga. isa pihta ei saanud, aga ehmatas ära küll. kurjaks ei saanud, sest mina olin esimesena kuri.

praegu kirjutan oma sisutihedat päeva ümber, joon kakaod ja varsti lähen magama.

Ma olen üpriski huvitav inimene tegelikult;)

Lihtsalt niisama

Kui keegi peaks juhuslikult minu vaimse ebastabiilsuse pärast muret tundma, siis tekkis mul soov teatada, et mul on juba palju parem.

Kixa, aitäh, et Sa mulle olemas oled ...

ja aitäh ka minu kiisule, kes endiselt saab minu tujudest aru:)

Selles mõttes, et nüüd ma oskan (tänu Kixale) mängida plokkfööni.. ja seda praktiseerida kavatsen ma üsna pea. Täpsemalt siis, kui mul on mõni plokkföön käepärast.

Mõni päev on lihtsalt natuke kurvem ja mõni on natuke lõbusam. Võib-olla on minu heas tujus "süüdi" Gin, võib-olla see, et need sõbrad, kes mul siia suurde Tallinnasse alles on jäänud, on ikka väärt sõbrad, võib-olla seetõttu, et maailma kõige armsam poiss on minu jagu. Aga võib-olla ka seetõttu on mul parem, et kolm päeva nukrust sellisel juhul kui kõik on tegelikult korras, ei ole lihtsalt minu moodi.

Kuigi on pime, tunnen, et päike paistab jälle:)

(Jah ma tean, kui te olete jälginud õhupalli liikumist, kui sellel avada õhuava, siis sellel on märgatav sarnasus minuga:D)

Kas see on nakkuslik?

Mulle on tihti öeldud, et ma viin teiste kurva tuju ära. Et ma olen kuidagi selline, kelle juures ei saa mossitada ja kui seda üritada, siis ma keeran asja kuidagi nii naljaks, et inimestel läheb kurb tuju ära.

Praegu mõtlen selle peale, et ilmselt samamoodi, kuidas ma teistelt paha tuju ära võtan, toodan, jagan ja müün ma seda. Vähemalt praegu on küll selline tunne. Rääkisin kiisuga telefonis.. ja siis natuke aega hiljem lugesin ta blogi ja nüüd on telefon tal väljas. Ma tean, et ta ei ole kuri minu peale, ma tean, et ta tahab lihtsalt üksi olla. Üksi olla, nagu minagi olen viimastel päevadel tahtnud olla.

See ei ole mul muidugi eriti hästi välja tulnud, sest tegelikult olen ma selline karja-inimene ja mul on vaja seltskonda. Mul on vaja tähelepanu ja mul on vaja kedagi, kes mind kuulaks. Seda ilmselt 24/7, sest ma räägin ikka väga palju. Ja nii ongi olnud nii, et ma olen olnud kodus üksinda- siis on keegi mind välja kutsunud (jah, vähemalt on mul veel mõned sõbrad jäänud Tallinnasse, kes minust vahel puudust tunnevad)- ma olen läinud ja seltskonnas vait olnud. Võib-olla mõne sõna lausunud, aga ma tunnen, et ma ei tunne seda sama vana elevust rääkides, ma tunnen, et mu jutud on end ammendanud, ma tunnen, et ma olen igav. Eile õhtul oli natuke teistmoodi, Kaisaga olime lihtsalt kahekesi, siis jookseb jutt kuidagi paremini ja ma isegi ei mõelnud kordagi selle peale, et võiks juba ruttu ära minna, samas kaks tundi varem mõtlesin, kuidas ma pizzast minema saan, sest inimesi oli lihtsalt liiga palju.

Ja siin ma nüüd olengi, virisen, et miks ma pean olema üksi, samas kui mu ümber on nii palju uskumatult fantastilisi inimesi. Ja kui mu kallid sõbrad mulle helistavad, siis mõtlen välja mingeid vabandusi ja nendega kokkusaamise ajal mõtlen sellest, kuidas ma uuesti jälle saaksin koju tulla.

Teate, see asi ei ole tegelikult enam naljakas. Ja ma isegi ei oska seda rahulolematuse tunnet sõnadesse panna. Kolm päeva olen üritanud seda teha, aga tulutult.

Varsti saan ma kokku Kixaga, äkki läheb õnneks.

PS. Praegu tuleb arvutist mu lempar-lonkav- The Corrsi lugu ja ma isegi ei liiguta ennast muusika rütmis.

Kui mul midagi öelda ei ole, miks ma siis kirjutan?

Eile õhtul ei tulnud mul und. Kella kaheni olin arvutis, peale seda lugesin voodis lambaid ja muid loendatavaid esemeid, et und saada. Mõtlesin blogimise peale. Viimasel ajal olen märganud, et anonüümsed blogid on märksa huvitavamad, kui need, kus on mainitud nimed, asukohad, ametid. Siis hakkasin ise mõtlema, et minu blogid on valdavalt sellest, mida ma teinud olen, mitte niivõrd sellest, kuidas ma millegisse suhtun. Muidugi ilmneb minu suhtumine ja mõtlemine, aga see kõik on hoopis teistmoodi, kui nendel, kelle blogi ma tõeliselt hindan.

Ma ei taha kirjutada kellegi moodi, tahan kirjutada enda moodi, aga kuidas ma ometi saaksin seda teha, kui ma tundun endale viimasel ajal lihtsalt nii kohutavalt igav?

Räägitakse, et on kevadväsimus, suve (maeiteamis, kas üldse ongi midagi), sügismasendus ja talvedepressioon. Äkki saabus minul sügismasendus? Millegipärast ma ei usu seda, päike paitab veel põske ja endiselt saab plätudega sulpsata ühest poriloigust teise...

Mis rahulolematuse tunne mind juba mitu päeva valdab?
See ei ole õige, mina ei ole selline, mina pidin ju olema see poiss, kes pidi laskma sisse, kõik mis hea ja halba ei pidanud meeles pidama...

Täpselt selline tunne on, nagu ma oleksin mingi sünge mõtte mõju all.. ja ma ise ei saa isegi aru, mille.

Tahan veel rohkem päikest ja südamest naerda.

...ja siis igatsuse piiril ma Sinu juurde hiilin

Ma ei ole asjalik kirjutaja. Ma olen tuulepea, sahmerdaja, udupeeter või nimetagem seda ükskõik mismoodi. Tihti käitun egoistlikult, näitan välja rohkem oma Mina, kui vaja oleks.

Viimased kaks tundi olen ma lihtsalt nutnud. Kuulanud Kate Bush'i "Wuthering Heights'i" ja lihtsalt nutnud. Lugesin ühte blogi, ning taipasin kui õhkõrn võib olla kõik see, mis meie ümber on. Muidugi olen selle peale varem mõelnud ja vestelnud inimestega igasugustel elulistel teemadel.

Mul on hetkel olemas peaaegu kõik, mida tahta. Miks just peaaegu? Sest otseloomulikult ei või ma ju ometi olla rahul sellega, mis on. Mul ei ole Toome-ossi-lossi Tartumaal, kus kraanist ei voola vett, vaid A.Le Coq-i Gini, mul ei ole BMW Lxf- seitsesadat-või-misiganes-massinaatorit. Ja mul ei ole ka paljusid muid asju. Ilmselgelt ei tee materiaalsus õnnelikuks, aga tihtipeale tundub õnnelikkuse definitsioon peituvat just esemetes. Tühises, kaduvas materjalismis.

Mäletan viimaste nädalate jooksul niipalju hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Ma olen isegi välja öelnud seda, et jah, just praegu olen ma nii õnnelik, kui olla üldse saab. Ja tegelikult ei ole ma praegugi õnnetu, ma olen tõepoolest õnnelik. Välja arvatud see, et mul on hinges lausa piinav igatsus. Igatsus oma kõige kallima järele, igatsus oma sõprade järele, igatsus minu tavalise Mina järele.

Ja siis ma mõtlen inimestele, kel on kõik palju halvemini, kui minul. Inimestele, kel pole kohta, kus olla, lähedasi või midagi, mis oleks täiesti Oma. Inimestele, keda saadab läbi päevade vaid kurbus, igatsus, meeleheitlikkus, kibestumus. Mõtlen sellele, et kas nemad näiteks mõtlevad sellele, kuidas üks egotsentriline Sälli istub oma kaheteistkümnetonnisel diivanil, sügab naba, sülitab lakke ja mõtleb, kui õnnelik ta on?

Ning ülekõige tahaksin ma teada, mis mul praegu viga on?


"Ei taha olla ilma Sinuta, nutab vihm igatsuse piiril..."

Wuthering Heights

Out on the wiley, windy moors
We'd roll and fall in green.
You had a temper like my jealousy:
Too hot, too greedy.
How could you leave me,
When I needed to possess you?
I hated you. I loved you, too.

Bad dreams in the night
You told me I was going to lose the fight,
Leave behind my wuthering, wuthering
Wuthering Heights.

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Ooh, it gets dark! It gets lonely,
On the other side from you.
I pine a lot. I find the lot
Falls through without you.
I'm coming back, love,
Cruel Heathcliff, my one dream,
My only master.

Too long I roamed in the night.
I'm coming back to his side, to put it right.
I'm coming home to wuthering, wuthering,
Wuthering Heights,

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Heathcliff, it's me, your Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
You know it's me--Cathy!

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.

Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold.

Kes on lugenud Bronte "Vihurimäe"'d, see saab sellest üsna hästi aru... ja mul on selline meeleheitlik tunne.. ja on külm.. ja ma tahan oma kiisu juurde.

Ma tahan!

Õppida. Ma tahan nii väga õppida, et see on midagi jubedat. Kuuldes sellest, kuidas kõik on läinud ülikooli ja teevad omi asju, tunnen ma end nagu tola. Mu venna, Silver tuli täna koolist koju, rääkis elavalt oma uutest ainetest, valikainetest ja siis veel mingisugustest eri-spets valikainetest. Tema tunniplaani tulid nüüd juurde sellised tunnid nagu disain, loogika, riigikaitse, psühholoogia. Selles mõttes, et muidugi on tal ka joonestamised ja värgid, mis mul olid. Praegu õpib ta inglise keelt. Ma üritan teda kuidagi aidata, sest tal ei tule inglise keel eriti hästi välja- muidugi, mina ei ole ka teab mis tark, aga ma üritan teda aidata. Sest tema inglise keel on natuke teisel tasemel kui mul. Ta praegu kirub seda inglise keelt, et matemaatika on lihtne ja loogiline. Samuti ka füüsika ja keemia. Mina näiteks ei jaganud nendest mitte essugi. Eile õhtul käisin ja otsisin materjale kelneri ja ettekandja töö kohta. See kuidas mul peab olema vene ja soome keel A1 tasemel ja inglise ja eesti keel B2 tasemel. Samuti tahaks juba ruttu saada praktikakoha teada, et ma saaksin hakata tegutsema. Samuti tahaks juba ruttu õppida soome, vene ja inglise keelt, tahaks kuskilepoole areneda. Praegu mõtlen ma lausa seda, et miks paganama pärast ma ei läinud ülikooli. No tegelikult ma ju tean küll, miks ma ei läinud see aasta. Samas oleksin ma ju võinud minna avatud ülikooli ja võtta mõned ainepunktid, aga samas- sellisel juhul oleksin ma käinud koolis mingi nädal ja siis mingi kuu niisama passida. Ja ma arvan, et kui lõpuks saab selle asja liikuma, et mul on juba koht kus käia praktikal ja oktoobris algab teooria ka pihta. Niiet ilmselt ärritab mind kõige rohkem see, et mul ei ole praegu mitte midagi kindlat.

Tahaks panna endale aega arsti juurde, aga ma ei saa, sest ma ju ei tea, millal ma koolis/tööl olen. Ja niikuinii on praegu dr. Vatteril esimene vaba aeg mingi septembri lõpus. Niiet kui ma ükskord saan teada, millal ma koolis/tööl olen (mis juhtub ilmselt oktoobris) siis ma saan endale mingi detsebriks arsti aja. No see on igaljuhul parem kui näiteks veebruaris (jah, siin oli kerge iroonianoot)Vähemalt hambaarstiga on kõik korras, sest mu aeg on 11. septembril kell 17.00 ja siis mul kooli veel ei ole, ja ilmselt kella viie paiku ei toimu ühtegi töövestlust ka.

Leerikooli. Tahtsime minna Kixaga alates septembrist leerikooli, aga selle-aastased kursused hakkavad 11.sept ja 13.sept. Ehk siis esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Kixal on esmaspäeviti ja kolmapäeviti autokool ja ta ei saa käia. Minul on alates oktoobrist kindlasti esmaspäeviti kool, niiet jääb ära. See omakorda siis tähendab seda, et kolmandal detsembril ei ole õnnistamist.

Autokooli. Jah, hästi nõme lugu, et mul eelmine kord kool pooleli jäi, aga samas ei ole ma tundnud mitte kunagi nii suurt vajadust lubade järgi. Ükspäev kui ma sain natuke roolis istuda, siis tundsin ka, et ma tahaks ikka vägaväga, et mul load oleksid. Muidugi on õhtuti linnas päris raske ja keeruline sõita, sest liiklus on ikka täitsa jube, aga ma tõesti tunnen lubadest puudust. Miski võimalus peaks mul varsti avanema, aga sellega on ju see lugu ka, et ma ei tea ju, millal mul vabad ajad on, niiet jõuame jällegi algusesse, ma tahaksin teada, millal ma koolis/tööl olen.

Dieeti pidada. Kunagi vedasin Timmo isaga kihla, et selle aasta aastavahetuseks kaalun 28 kg vähem kui praegu. No ilmselt ma kaotan selle kihlveo ja see kast õltsi Timpsi isale viia ei ole ka mingi eriline probleem selles mõttes, et niikuinii tarbitakse see kõik koos ära. Aga ikkagi, tahaks mingi natukene saledam olla, ja tegelikult vist ei peakski dieeti pidama, vaid peaks käima korralikult trennis, mille eest ma niikuinii maksan 800 krooni kuus, aga kuhu ma pole juba maikuust saati jõudnud, et võiks nagu jälgida, mida ma söön, millal ma söön ja mida ma teen. Selles mõttes, et viimasel ajal on mul ohjeldamatu isu, või noh, mitte viimasel ajal, aga viimased mingi nädal aega. Vahet ei ole, kas mul on kõht täis või tühi, ikka tahaksin süüa. Ja see on päris õudne tegelikult. Täna ma nägin isegi öösel unes, et ma sõind, olgugi, et hommikul ärgates ei olnud mul kõht tühi.

Ja kõige rohkem tahaksin ma oma kalli Koiduga koos olla. Kasvõi natukene aega. Praegu ma leiangi, et mul on selline hingeline rahutus või nii, et ma söön ja ma ei tea seda ka, millal ma teda järgmine kord näen või kas üldse. Või noh, seda ma tean, et ma teda näen millalgi, aga ma ei tea, millal. Tahaksin, et ma võiksin praegu kõik oma mossid talle ära rääkida, ta vähemalt saab aru ja laseb mul turtsuda.. ja tavaliselt ma tema seltskonnas ei peagi eriti turtsuma, sest tegelikult ma naeran üpris palju temaga:)

Ja ma tahan oma sõpru ka tagasi! vägavägaväga!

Sälli isiklik diagnoos: Ma arvan, et tegelikult tahaksin ma lihtsalt vinguda. Ma võiksin oma arstiajad korda panna, pidada dieeti ja praeguse blogimise asemel Artic Spordis kütta elu eest mingil trenazhööril. Ma võiksin istuda Tartu bussi peale ja sõita need kaks ja pool tundi ja näha teda. Ma võiksin panna arsti aja kinni ja lugeda samal ajal inglise keele sõnastikku ja harjutada kandikuga toas käimist. Ma võiksin lugeda liikluseeskirja ja samas mitte käia külmkapi juures vaatamas, et mis seal veel head on... ja tegelikult ma võiksin üks kord elus olla nagu millegiga rahul. Ma võiksin olla rahul sellega, et ma sain täna magada kella kaheni, samas kui teised ärkasid juba enne kaheksat.

Täna on lihtsalt selline vingumise päev. Las ta olla siis. Küll ta üle läheb:)

Kuskohas siis ikkagi Cher jalutamas käib?

Laulu pealkiri on "Walking in Memphis"
Tiinale tundub, et Cher jalutab Milfuses ning Kixa arvab, et tegelikult on see Walking in Belfast.

Kellel siis ikkagi on õigus?
Või kas see see on hoopis "Ja guljaju v Milfus.."
või on hoopis "Minä kävelen Belfastissa.."


Või peaksin ma hoopiski magama minema?

Siis kui toredal päeval oli kurbusenoot külas

Hommikul ärkasime 9 paiku, meie Tiinaga tulime minu juurde. Sõime ja ma käisin dushi all ja Tiina läks koos Küllikesega poodi jalatseid vaatama. Mina mõtlesin, et tahaks oma kalli Kixaga kokku saada, sest väljas paistis päike ja tundus kuidagi "minu-Kixa kevadine päev" tavaliselt oleme suve alguses käinud mustamäe vahel jalutamas.. ja ma lihtsalt tundsin, et ma pean teda nägema. Saime kokku ja siis selgus, et nad plaanisid minna Sirkaga poodidesse kooliasju ostma. Mul midagi vaja ei olnud, aga moepärast käisin ikkagi nendega kaasas. Lõppkokkuvõttes ei ostnud mitte keegi mitte midagi, aga saime süüa Big Maci einet ja peale seda kui pepsid olid pisu suuremad, läksime kolmekesi pesupoodi ja lubasime endale ühed stringid:D Või noh, mina lausa lubasin endale kolmed, aga neid läheb ju vaja:) Selveris nägime meie kooli (vana kooli) füüsikaõpetajat, kes ütles, et käib nüüd ka Tallinna ülikoolis ja teeb omale doktorikraadi loodusteadustes, et ta tunneb et tal on vaja edasi areneda. mul oli nii hea meel temaga rääkida, varemgi on juhtunud nii, et ma olen terve vahetunni veetnud tema seltsis ning arutanud maailma-asjadest.
Siis tõi Sirka mind koju ja ma tulin oma stringe proovima. Hea meel oli, et ma sain oma sõbrannadega veeta pool päeva, aga samas tuli kurbus ka hinge sisse.

Praegu just räägime Kixaga, et ikka väga jube on see muutuste aeg. Ja muidugi see, et Pätu läks Tartusse. See ei ole maailmalõpp... aga ikkagi- meie Pätu. Ma olen üritanud asja võtta nii loominguliselt kui vähegi saab, sest Poku ja Koit on ju ka Tartus.. aga nemad on seal teistmoodi. Või noh selles mõttes, et Poku käis seal juba kaks aastat iga nädalavahetus.. ja see oli nii või naa varem juba teada, et ta sinna läheb ja praegu on ta pisibeebiga ka kodus.. Koiduga sain ma üldse suttavaks nii, et ta elas juba Tartus ja ma ei olekski osanud muudmoodi seda lugu loota.. aga Pätu. Pätu on see, kes alati kuulab mu jorisemise ära, ta võib olla igavene reetur ja kaabakas, aga ta on ikkagi MINU PÄTU, MEIE PÄTU. Muidugi, temast peab saama tark tädi, muudmoodi ei oskaksi seda asja ette kujutada, aga veel kevadel rääkis ta, et ta ei lähe Tartusse mitte mingil juhul.. ja see kõik toimus nii äkki.. ja nüüd ongi see käes.. ta on läinud. Ma tean, et ma võin teda näha ikka vähemalt korra kui mitte kaks kuus... aga ikkagi.. mul ei ole enam seitsmeminutilist teed tema juurde, ma ei kuule tema lohutamist ja ma hakkan kindlasti ka ta blokkimisest puudust tundma, keegi ei oska seda nii hästi kui tema. Üldse- tundub, et kõigil hakkab elu käima ja mina olen teistest kuidagi aste allpool, just see, et ma ei lähe ülikooli ja minul on järgmine sügis samasugune nagu praegu teistel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen aasta pärast mina see, kes kolib Viljandisse, see on ju Tallinnast veel kaugemal. No muidugi see on hea, et ma saan Tartusse käia bussiga 50 krooni eest ja lossimägedel õltsi juua... aga ikkagi... mitte miski ei ole enam kindel.. ja nagu Kixa ütles, siis seda on väga raske taluda.

"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest"
Ma nii kohutavalt püüan selle kõigega leppida, aga kuidas see võimalik on, kui kaovad ära isegi need sõbrad, kes lähevad Tallinna või Tehnikaülikooli või Sisekaitseakadeemiasse. Rääkimata nendest, kes lähevad Tartusse, Paikusele või kuskile mujale.

"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu"

Esimene september.

Kiisu jäi minu juurde siis veel üheks ööks. Hommikul tegin ma skandaali ja psooritasin, sest ma magasin sisse, (tahtsin minna kella 10-ks kooli) ja siis helistasin pätule ja ilmnes, et ta oli otsustanud (mingi jama oli olnud) et me ei lähe ikkagi kell 10. Olin asjatult paanikat tekitanud- nagu ikka, ja suutnud oma ema tuju ära rikkuda, ilmselt ei meeldinud kiisule ka see, et ma niimoodi tujutsesin.

Kella 12-ks läksime minu uude kooli. Saime oma grupi/klassiga enne aktust kokku. Direktrissi kõnet eriti ei kuulnud, helitehnika polnud just kõige parem ja aktus toimus õues ja me olime suht külje peal ka. Oma klassi me minna ei saanud, sest klassiukse lukk oli katki läinud. Naljakas, sest vanas koolis polnud meil Velloga ka tihtipeale klassi, kus oma koosolekut pidada ja siis pidime omi klassiasju ajama koridorides, et siis eile kui melt küsiti, et mis teha, siis ma pakkusin et võiks mõne vaikse koha leida:D ja siis mulle öeldi et ma olen tubli, üldse ilmnes, et ma olin paremuselt teine, kes sisse sai- päris hea:) Matthias oli minust parem, aga ta tundub üldse selline asjalik poiss. Siis vestlesime natuke ja arutasime, et õppetöö algab alles esimesel oktoobril. Peale klassikoosolekut lippasin ruttu minema, sest ma arvasin et mu kiisu on juba ootamisest halliks läinud.. ja tegelikult ma igatsesin teda ka juba. Siis sõitsime koju ja veits passisime ja siis mulle tundus, et kell on kolme minuti pärast kaks ja siis me juba ruttu jooksime kooli poole ja siis tellisin ma endale mõned pildid... nägin klassijuhatajat, direktorit ja õppealajuhatajat- kolme karmi ja toredat meest:D ja peaaegu pidin minestama ka.. või noh, tegelt ma lihtsalt koperdasin ja komistasin, aga meie kallis direktor püüdis mind kinni:D

Siis käisime natuke Harku järve ääres sõitmas ja läksime koju lõunatama... peale seda viis kiisu mind Murastesse kooa Pätu ja Päpuga ja siis ma jätsin temaga hüvasti.

Õhtu oli päris lõbus sinnamaani kui mu pea hakkas nii õudselt valutama, et midagi jubedat.. sõin mingi 5 valuvaigistit ja järgi ei jäänud. Niiet kell 23.00 läksin mina juba magama. Aga enne seda vaatasin kuidas Potsu imetas oma last, kõik proovisid vuntse, sain teada, et Katu on juba kolm ja pool kuud rase ja minuga juhtus nii et ma kallasin omale terve taldriku tomati-kurgi-hapukooresalatit pükste peale. Kell 3 ärkasin korra ülesse, sest kõik naersid.. ja siis natuke naersin koos teistega:D Selles mõttes, et pätu rääkis, et Chicki Lorenz oli kaotanud lapse.. ja selle peale ma ütlesin "See on ju seebikas, küll nad leiavad ta ülesse" kõik naersid, nagu ikka.. ja mina läksin magama tagasi.. hommikul kell 10 ärkasin korra ülesse, helistasin kiisule.. ja siis kuna teised läksid magama, siis läksin mina ka.. ja ärkasin alles siis kui kell oli 13.00 ja Päpul olid seal vanavanaemad ja igasugused sugulased/tuttavad.. sõime natuke arbuusi, mägisime natuke võrkpalli.. ja siis tõi Päou mind koju.. kodus olin mõned tunnid ja siis tulin Nõmmele Kassu juurde, Tiina kutsus. Siin olid veel Mannu ja Chris.. aga nad läksid ära.. tore on.. vahepeal tahtsin ära minna(koos Mannuga siis)aga ei läinud.. ja nüüd on juba hammas verel ja varsti läheme Kassuga baarikapi kallale:D

Igatahes.. tore on ja igatsus on ka... ja esimesest septembrist sai märkamatult teine:D ja varsti juba kolmas:D